Reaalsuse rüpes

Arvasin, et oleme rääkinud voodis mitte söömisest.
Arvasin et oleme rääkinud mitte kurtmisest, võta ka üks krõps.

PS Pole seotud kaasaga:) - Lihtsalt hea pilt ;)

Torontosse tagasi jõudes lõi reaalsus nagu kaikaga vastu pead. Eelmine nädal oli ehmatavalt kurnav, pole ju võimalik, et inimesed niimoodi elavadki, et peavad enamuse unevabast ajast tööl käima. Viimase 7 nädalaga Eestis hakkas mulle loodri elu täiega meeldima. Nii peakski olema, et magad just nii kaua kui und on või kuni eelmisel õhtul joodud õllest pungil põiest esilekutsutud kuseorgiatest täidetud unenäod tüütuks muutuvad:)

Siis tood endale kohvi ja saiakesed või müsli jogurtiga otse voodisse (ideaalis võiks seda kena napis riietuses neiu teha, aga see kisuks juba unelmate maailma). Voodis lesides ja netis surfates ei pea muretsema, et toidupuru või kohvitilk linadele pudeneb, keegi ju ei pahanda, sest oled üksi. Nii keskpäeva paiku ajad end üles ja paned esimest korda miski riidehilbu selga kuna kavas õue astuda uurimaks, kas kõlbaks üks rattasõit või retk randa ette võtta.

Kui otsus rattasõidu kasuks võib alustuseks ka õlle korkida. Seni pole kuulnud, et rattureid puhuma sunnitakse. Kes see ikka suudab kaine peaga kahe ratta peal tasakaalu hoida, tundub peale teist õlut igati usutav vabandus, mida valvsale politseinikule ette tuua. Autosõidu puhul on alternatiiviks kuivamine või siis soovitavalt kaine autojuhi leidmine, viimaseid kipub minu tutvusringkonnas paraku järjest vähemaks jäävat:( Kes see ikka viitsib lõbusas meeleolus "väliseestlast" ainult ilusate silmade pärast ringi sõidutada.

Peale kehakultuurilist või muidu kultuurilist ettevõtmist koju jõudes ongi paras aeg jõulisemalt lõdvestuda. Kere juba hele ja seetõttu tuleks kõhukese peale mõtlema hakata. Lihtsaim variant on miski poesalat koos mitme viilu musta seemneleivaga kerre keerata. Kui tunnen end energilisem olevat löön paar muna pannile praetud vorsti või peekoniviilude otsa, lõpus lisan juustulõike, et kolesteroolitase veres ohtlikult madalaks ei läheks. Kõige selle juures tuleb paar õlut manustada, et köögitöödega tegelemisest tulenevat häbitunnet maha suruda:)

Nüüd on olemine täitsa mõnusaks läinud, aga igav hakkab. Lugeda ei viitsi, sest see eeldab vaimset pingutust, paras moment telekas peale keerata või veelgi parem arvuti taha istuda. Virtuaalne nottimine igas kaliibris relvi kasutades aitab äärmiselt hästi möödunud päeva stressi maandada. Uskuge või mitte, aga mittemidagitegemine võib ka jubedalt stressav olla - läksite õnge jah, muidugi mitte, niisama lõdvalt loksudes ei suudaks mõista terminit "stress". Mingi moment hakkavad vastased liiga headeks minema, või pigem mina seoses sõduri jaoks tavalise vere alkosisaldusega liiga uljaks, asudes nuga käes kuulipilduja vastu. Selge miks enne lahingut oli kombeks soldatitele viina jagada. Igatahes vältimaks oma enam-vähem viisaka kill-death ratio olulist degradeerumist saabub aeg voodisse ronida.

Kaasa tuleb võtta küüslauguleiva karp ja veidi joogipoolist selle jumaliku näksi kõrist alla loputamise jaoks. Telekas peale, veidi kanalite klõpsimist ja kui ikka unemati hakkab täiega silmi kinni sikutama on aeg järjekordsele "asjalikult" veedetud päevale kriips peale tõmmata, et järgmine hommik uue ja loodetvasti veelgi paremaga alustada.

Minule isiklikult selline elu meeldiks vähemalt kaks kuud aastast kohe kindlasti. Aga taolise epikuurliku olesklemise nimel tuleb ülejäänud aeg sutsu pingutada. Eelnevale järgneb mu viimase nädala kokkuvõte, kus asusin valmistuma järjekordse puhkuse jaoks. Nõrganärvilistel ei soovita edasi lugeda, sest järgneb tõepärane kirjeldus jubedast tavatöötaja igapäevaelust kapitalistlikus verejanulises lääneriigis nagu omal ajal tavaks öelda.

Et alustada algusest läheks tagasi eelmisesse esmaspäeva, mis oli mu puhkuse viimane. Äratus seoses poole kaheksase lennuga rõvedalt varajane. Juba viie ajal hommikul ajasin silmaluugid lahti, õnneks oli päike selleks ajaks tõusnud. Lennul Amsterdami tukastasin veidi ja oleks meeleldi lennujaamas edasi maganud. Samas ei tahtnud 7 tundi ooteaega niisama raisku lasta - järgnes linnatuur, mitmed kohalikud õlled, muuseumi (Heinekeni) külastus ja tagasi lennujaama. Lend Torontosse lahkus poole kuue ajal, KLM tunnustuseks tuleb mainida, et juua pakutakse endiselt tasuta ja piiramatus koguses kui osata küsida;)

Torontosse õhtul poole üheksa ajal jõudes olin juba pea 24 tundi ärkvel olnud ja seoses KLM külalislahkusega päris heas tujus. Toll ja piirivalve sai kiirelt ilma probleemideta läbitud ning Skypega kaasa vastu tellitud. Kodus natsa muljetamist ja lohistasingi end siva magamistuppa, et enne jalalt langemist voodisse jõuda. Oli ka põhjust, äratus hommikul kell viis, kuueks vaja tööl olla.

Tavalised päevad ei möödunudki eriliselt raskelt, ajas olin ju ikka veel Eestis, seega varahommikune ärkamine lihtne. Neljapäeval aga saatsin kaasa minema ja nüüd alles algas see päris katsumus. Äratus 4:40 hommikul, et koer enne tööleminekut jalutama viia. Kuueks tööle, poole kolmeks koju, koer jalutama, söögi valmistamine, Skypemine Eestiga, korraks tudile, loomade toitmine ja kasside liivakasti harimine, koer õhtusele jooksuringile, magama.

Nädalavahetus muidugi veel eriti ängistav. Reede õhtul kümneks tööle, lisaks laupäevane tööpäev kohe otsa - kokku 16 tundi jutti, koju poole kolmeks. Kurat isegi Siberi orjalaagris oli tööpäev ainult 14 tundi ja sedagi mitte öösel. Koer oli õnneks vastu pidanud, ainult üks kassidest põrandale sittunud. Magasin veidi ja õhtupoole askeldasin aias kiwide kallal ning kastsin tomateid, mis kippusid otsi andma. Väsimus peksis kümne ajal tudile, põõnasin kaheksani välja. Hommikukohvi, koera jooksutuur ning lõpuks aeda lamamistooli läpaka taha, kus momendil toksingi. Täna ehk pühapäeva õhtul jälle tööle 16 tunniks, loodetavasti ei tule rohkem selliseid nädalavahetusi. Positiivse külje pealt tuleb mainida, et selle nädalaga tõstsin oma kasutamata puhkusevaru 6 nädala peale. Osa ilmselt lükkan järgmisse aastasse, muidu harjun hea eluga ära ;)

Ära muretse, kui me kohe ei saa hakkama, võime seda hiljem teha ja saame sama töö eest poolteist korda makstud.

Kokkuvõttes peab mainima, et iga hea asja eest siin maailmas peab maksma, tasuta ei saa midagi! Pika puhkuse taon kinni pikkade tööpäevadega. Samas minu iseloomuga see sobib, kui töötan siis töötan täiega ja kui puhkan siis puhkan mühinal.