Karate turniiri kokkuvõte.

Vasakult: Juunioride kata "pronks", Meeste vabavõitluse neljas koht,
Naiste kata "pronks" ja vabavõitluse "kuld", Meeste vabavõitluse "hõbe".

Nagu juba eelmises postituses sai mainida läks meil seekordne turniir üle ootuste hästi. Nüüd siis veidi lähemalt sündmuste käigust:

Kohale sõitsime kella kümneks ja kuna pisemal plikal olid kaks sõbrannat kutsutud kaasa elama, pidi kaasa hiljem metrooga järgi tulema. Ega ta eriti kurvastanud, sai veits kodus askeldada ja pealegi algavad meie etteasted üsna lõpu eel, madalamad vööd astuvad esimestena võistlustulle. Võtsin endale suure kohvi kaasa ja tee pealt ostsin igaks juhuks 12 sarvesaia, ehkki ka kohapeal pakutakse puhvetis näksi.

Peale sissemarssimist, hümni ja sõnavõtte sai kõigepealt veidi katasid harjutatud. Vaatasin plikad üle ning andsin nats nõu. Oli mõningaid pisivigasid aga praegu liiga hilja parandama hakata, sest püüdes kramplikult neile mõelda võid hoopis sassi minna. Pisem plika kippus keha taha kallutama ja mitte piisavalt madalas asendis olema, mis on raskem aga näeb efektsem välja. Suuremal oli liigutuste ja asendite poolest kõik paigas aga aeg-ajalt tundus mõni blokk või löök liiga nõrk olema. Ise jalutasin oma kata moe pärast mõned korrad läbi. Kata esituse juures olen leidnud, et tuleb lasta seda kehal automaatselt "lihasmälule" tuginedes läbi teha ja mitte liiga pingsalt mõelda, mis järgmisena tuleb, et ei tekkiks ootamatut mälublokki.

Vabavõitluse juures harjutasin tüdrukutega lihtsamaid ja samas lollikindlamaid kombinatsioone. Kui filmides võid igasugu keerulisi ja kaelamurdvaid trikke näha siis päris elus see nii ei toimi. Tavakodanikku ehk õnnestub trikkidega jahmatada aga teise musta vöö vastu ei maksa efektitsema hakata, kohe saad karistada. Idee on ikkagi selles, et kaitses olles vastata taktikaga, mis vastase rünnaku rikub. Rünnates kasutada kas ootamatust, kiirust või sobival juhul ka ette planeeritud kombinatsioone. Alati on kasulik aeg-ajalt pooli vahetada (vasak või parem ees) nii kaitses kui ründes, sest see sunnib vastast oma plaane korrigeerima. See muidugi võimalik, kui tunned end mugavalt mõlemas asendis. Vaatamata oma paremakäelisusele kirjutamise või kivi viskamise puhul olen vabavõitluses suutnud end treenida nii hästi mõlemakäeliseks, et ei pane enam tähelegi kumba pidi asendis olen.

Juunioride Mustade vööde kata, vanem laps vasakul kohtunikuks noorem paremal võistleja.

Esimesena astus meie hulgast võistlustulle pisem plika oma kata esitusega juunioride mustade vööde kategoorias, kus nii poisid kui tüdrukud võistlesid koos. Filmisin ta esitust aga kahjuks hakkas fotokas patarei ühendus jupsima, lapsel pool juba läbi kui jõudsin salvestama hakata. Kaks karatekat olid väga heal tasemel ja omaette klass, meie plika tundus minu hinnangul 3 - 5 positsiooni vahel asuvat. Kohe võistluse lõpus otsustati kohad välja kuulutada ja autasud kätte anda. Meeldiva üllatusena sai meie pere pisem esindaja auhinnalise kolmanda koha medali kaela.

Palju aega ei kulunudki kui kutsuti mustade vööde kata esitusele. Mehed, naised ja seeniorid koos, kuid auhindamisele lähevad eraldi. Seega istusime vanema tüdrukuga kõrvuti võistlusplatsi ääres, et saaksime teineteise esitust filmida. Osavõtjaid oli nii palju, et päris kitsas kõigil korraga platsi äärde ära mahtuda. Tüdruk läks enne ja esitas Seienchin kata. Minu vaatevinklist väga hästi, kindlasti pääses teise ringi. Enda kata sammusin ilma suuremate apsakateta läbi, aga meeste hulgas on nii palju paremaid, et polnud mingit muret edasi pääsemisega:)

Kui kõigil üks esitus tehtud anti teada igast kategooriast neli paremat, kes finaali pääsesid, vanem laps nende hulgas. Finalistidele anti aega puhata, vahepeal söögipaus ja demonstratsioonesinemised. Mustadest vöödest paraku keegi sööma ei kippunud, sest vabavõitlus ootas veel ees ja sinna täis kõhuga küll ei taha minna. Jõin tassi kohvi, sõin ühe sarvesaia ning läksin koos vahepeal saabunud kaasaga demonstratsioonesinemisi vaatama. Tavapäraselt lõhuti laudu ja betoonblokke, demonstreeriti erinevate traditsiooniliste relvade kasutamist ning mõningaid vähemtuntud katasid. Plikad esitasid Awayagi kolmekesi ja Juroku kahekesi.

Kohe peale seda algas mustade vööde kata finaal. Meie tüdruk oli valinud keerulise ja pika Kusanku-Dai nimelise kata, mis tegelikult palju kõrgemate vööde repertuaari peaks kuuluma. Tundus igati korralik olema aga hiljem kuulsin, et ta oli siiski vea teinud, mida üks kohtunik viiest märkas. Kolm esimest naist olid kõik väga tugevad, esikoht läks meie dojo esindajale minimaalse eduga. Meie plika ja üks karateka Ottawa lähedalt jäid võrdselt 0.1 punktiga maha. Teise koha otsustas reegel, et võrdse punktisumma juures vaadatakse kõige madalamat hinnet, mis tänu selle ühe kohtuniku tähelepanelikkusele langetas meie lapse kolmandaks. Igati hea tulemus nii tasavägises heitluses.

Juunioride mustade vööde vabavõitluses läks pisemal plikal tagasihoidlikumalt kui oleks oodanud. Ta kaotas kohe esimeses ringis keskmise tasemega võistlejale. Probleemiks ilmselgelt liiga ühekülgne ja hambutu rünnak ning lohakas kaitse. Kokkuvõttes vähese harjutamise viga, aga küll seda annab parandada. Samas on näha, et liikumine ja löögid on muutunud kiiremaks ning täpsemaks kui enne.

Oligi järg jõudnud mustade vööde naiste vabavõitluse kätte. Kuna võistlejaid suht vähe, siis lisati gruppi ka paar kõrgemat värvivööd. Vanema lapse esimene vastane oli õige lihtne, võit saabus kiirelt kuiva skooriga 5:0. Ma ei jõudnud isegi ergutama hakata. Teises ringis läks ta vastu endast pikemale saledale hea tehnikga punapeale. Plika asus kohe ründama, aga tegi seda veidi hooletult, vastane sai järjest kaks punkti ilusatest vasturünnakutest. Muretsesin, et mu tüdruk lasi oma valvsuse eelmisest vastasest uinutada. Tahtsin hüüda, et muudaks taktikat aga enne jõudsid nad uuesti alustada ja paistis et plika oli mu mõtteid lugenud.

Igatahes järgmised neli punkti tulid meie pere vanemale võsule, võit skooriga 4:2. Finaalis oli ilmselt oodata kohtumist kata võitjaks tulnud meie dojo tugeva teise astme musta vööga. Paraku oskas too ootamatult kaotada punapeale keda meie plika oli enne võitnud. Seega kuulutati teatava üllatusena naiste mustade vööde vabavõitluse võitjaks minu vanem laps. Tuleb tunnistada, et suurt osa mängis loosiga vedamine ja vastaste ootamatu esinemine aga selline sport juba kord on.

Viimaseks ja kõige populaarsemaks alaks on alati meeste mustade vööde vabavõitlus. Osavõtjaid umbes 30 üle terve Kanada, lisaks Itaaliast ja Iirimaalt külalisesindajad. Mu põhiline mure oli, et miskit lolli vigastust ei saaks, mis kahe nädala pärast toimuvat üritust võiks rikkuda. Lohutasin end mõttega, et vanem laps vähemalt oskab autoga sõita kui ise ei peaks selleks võimeline olema.

Sattusin loosiga esimese ringi eelviimaseks paariks, mis pole just soodne. Esiteks jahtud teiste matshe vaadates platsi ääres istudes maha, teiseks jääb sul edasijõudmise korral vähem aega taastumiseks. Igatahes esimeseks vastaseks 18 - 19 aastane noormees. Alustasin suht agressiivselt ja sain kohe punkti. Siis lõdvestusin liialt ja andsin initsiatiivi käest, paar võrdset seeriat kuni vastane hästi ajastatud jalalöögiga omakorda punkti sai.

See äratas mu üles, mida kuradit, seda vastast peaks küll suutma võita. Suutsin teda üllatada oma kiirusega, too ei oodanud vist nii äkilist liikumist halli habemega vanamehelt. Suht kiirelt sain ette 3:1. Nüüd võtsin veidi rahulikumalt aga ei kaotanud valvsust, kasutasin vastase vea saades vasturünnakust veel ühe punkti. Lõpuks oli too sunnitud kiirustama ja siit noppisin viimase punkti. 5:1 skoori põhjal võiks arvata, et lihtne võit aga matsh oleks võinud palju tasavägisem olla, poleks ma peale 1:1 seisu kahte kiiret punkti saanud.

Teises ringis soosis mind õnnejumalanna, seoses paaritu arvu võistlejate järgi jäämisega sai üks edasi ilma matshita ja selleks osutusin mina! Aga peagi selgus ka millist hinda "Lady Luck" mult vastu tahtis saada. Kolmanda ringi vastaseks sain meie dojo peainstruktori ja endise maailmameistri. Ega miskit, hiljem vähemalt saan lapselastele rääkida, et olen tatamil maailmameistriga võidelnud:) Mõistagi otsustasin erilist tähelepanu kaitsele pöörata.

Kuna oleme dojos koos palju olnud, teadsin tema tugevaid ja nõrku (pea olematud) külgi ning lemmikkombinatsioone, mis muutis elu natsa lihtsamaks. Algus oli väga ettevaatlik, tema ei tikkunud ründama ja minagi tegin vaid paar pooleteralist atakki valvsouse kontrolliks. Vastane siiski liiga kiire, jäämata kordagi minu löögiulatusse. Ja siis tuli rünnak nagu välk selgest taevast, punkt vastasele. Olin oodanud rohkem jalalööke aga tema tegi lihtsa üks - kaks käelöökide rünnaku.

Matsh jätkus samas vaimus, aga proovisin veidi rohkem rünnata. Paar korda olid mõlemate löögid blokitud või siis saime korraga tabamuse, kummalgi puhul punkti ei teeni. siis proovisin kombinatsiooni jalalöögiga lõpetada, aga see sai blokitud ja vastane tegi tulemusliku kiire vasturünnaku, 2:0. Viimase punkti teenis ta kiire otserünnakuga, esimese löögi blokkisin edukalt ja andsin vastu aga Daniel liikus just piisavalt vasakule, et mu kinnas libises tema kaela kõrvalt mööda. Järgnes teine kiire laks, mis tabas mind puhtalt põsenukile 3:0 ja matsh saigi läbi.

Arvasin, et sellega mu esinemised piirduvad, võtsin kindad käest, hambakaitsed suust ja hakkasin huviga finalistide võistlust jälgima. Ootamatult kutsuti mind neljanda koha peale võistlema, üheks põhjuseks asjaolu, et kaotasin hilisemale võitjale. Vastaseks umbes minu vanune tugeva kondiga laevakapten Newfoundlandist.

Kuna olin saanud puhata, tundsin end üsna värskelt ja läksin päris siva kiirrünnakutest 3:0 juhtima. siis lasin end jällegi veidi liiga lõdvaks, kohe sain matsu sisse, 3:1. Järgmise punkti teenisin vastasele ootamatult kiiresti algseisust rünnates, 4:1. Tunne, et matsh tehtud oli pisut ennatlik. Vastane ründas sarnaselt kohe lõpetades kombinatsiooni punkti toova jalalöögiga kehasse, 4:2. Tegin nii lohaka jalalöögi, et hiljem piinlik videost vaadata kuidas tasakaal kõikus ja käed laiali lõin, vastane hüppas vasturünnakusse, punkt käelöökide seeriast, 4:3.

Järgmisena kasutasin sama kombinatsiooni, mis Daniel eelmises ringis minu vastu  - kolm järjestikust tagakäe lööki, viimane oli resultatiivne, 5:3. Jälle sarnane viga mis üleeelmise punkti juures, hooletu jalalöök, vastase vasturünnak ja tema punkt ehkki seekord õnnestus praktiliselt samal ajal tema rünnakule käelöögiga vastata, 5:4. Nüüd tuli matshi viimastel sekunditel andestamatu viga, jäin lihtsalt molutama ja sain laksu sisse. Ehkki sooritasin ka vastulöögi andis kohtunik punkti vastasele, 5:5 viik ja matshi aeg läbi.

Lisaaeg 1 minut kuni esimese punktini. Algul jäime mõlemad teise rünnakut ootama, siis aga mõistsin, võitmaks pean esimesena atakeerima. Nähes, et vastasel sama kava, liikusin veidi vasakule, mis sundis teda oma asendit korrigeerima, samal momendil ründasin kiire sissehüppega vasaku käe löögiga kehasse, võidupunkt!!! 6:5 tulemusega kindlustasin endale neljanda koha. Toreda kombe kohaselt saab ka neljanda koha omanik mälestusmedali. Seda tulemust pole põhjust häbeneda, tunne nagu oleks veidi enneaegselt juubelikingi kätte saanud.

Mustade vööde vabavõitluse auhinnalised kohad, vasakult 4's, 3's, võitja, 2'e. 

Pärast tegin veel nalja, et sel medalil on vere maik juures, põsk oli Danieli viimasest paugust seestpoolt veidi katki. Kokkuvõttes tuleb muidugi rõhutada, et tulemus ületab oluliselt mu oskusi, sest objektiivselt peaks ma umbes keskmisel tasemel (seega nii 15-s) olema, aga loosiõnne puhul on ka sealt võimalik autasulisele kohale jõuda. Seekord sai tavalisest efektiivsemalt kasutatud oma pikkuse eelist ja teatava üllatusena õnnestus isegi kiiruse ja hea ajastusega punkte teenida. Jalalöökide osas on ohtralt arenguruumi, kerge puusavigastus ja niru painduvus ei lasknud neid rakendada.

Õige aeg hakata valmistuma kevadiseks turniiriks. Mulle endale tegi aga erilist head meelt laste edukas esinemine ja pisema plika kinnitus, et tema kavatseb jääda karated harrastama nii kaua kui saab. Suurem võtab seda niikuinii tõsiselt.

Lõpetuseks minu poolt kokku pandud videod meie seekordsest turniirist. Kuna kasutasin Windowsega kaasa tulevat lihtsat videotöötlus programmi ega viitsinud eriti vaeva näha jäi "kunstiline" tase niruks ja ka kvaliteet pole kiita, aga miskit aimu ikka saab, mis toimus.