Väsitav aga lahe nädal

Moment kiirlaskumisel

Killuke Eestist Blue Mountainil

Märtsi viimane nädal on tõepoolest tavatult väsitav olnud aga samas väga lahe. Väsitav seepärast, et oleme palju kehalist meelelahutust harrastanud, no ja veidi tööl ka käinud. Mul oli eelmisest aastast ikka veel 3 nädalat puhkust üle jäänud, seega proovisin enne aprilli algust nii palju välja võtta kui võimalik. Miskit tragöödiat pole kui ei saa, lihtsalt välja võtmata puhkus makstakse välja tunnitasu alusel, aga eelistan iga kell vaba aega rahale.

Noh see aasta on oma kolm nädalat saanud suusamäel käia, nii et hooaja pilet on igatahes kuhjaga tasa teenitud.

Nüüd siis lähemalt möödunud nädalast. Esmaspäeval käisin tööl ja õhtul oli vinge trenn karates kuna juba laupäeval toimub kevadturniir. Õige oluline, sest viimaseks jõukatsumiseks enne juulikuiseid maailmameistrivõistlusi Jaapanis. Põhiliselt harjutasime katasid ja formaalset esinemist. Lastel tuli päris kenasti välja, minul õige kangelt, aga kata pole kunagi mu tugev külg olnud.

Kummaline, et isegi suurepärase ilmaga on mägi inimtühi

Et ilmaennustus lubas ootamatult jahedat ja mõnusat ilma võtsin järgmised kaks päeva töölt vabaks lapsed koolist ja põrutasime suusamäele. Mõlemad päevad oli rahvast minimaalselt, praktiliselt alati sai alla jõudes hooga tõstukitoolile sõita. Sihukese tempo juures väsivad jalad päris kiiresti nii, et tegime tavalisest tihemini peatusi.

Teisipäeval oli hommikul päike väljas pannes mulle paari tunniga tumedama jume näkku. Kolmapäev rohkem pilvine, teises pooles saime meeldiva üllatusena isegi 5cm lund juurde. Kiki tegi kiiret ja stiilset sõitu, mis kippus oskusi proovile panema - paar korda oli vaja varustust mäelt kokku korjata. Seekord ei viitsinud toidupoolist kaasa tassida, ostsin restost "putinit" lastele ja chili endale. Viimast oli väga sobiv eesti õllega alla loputada.

Lumepind oli nii hilise aja kohta üllatavalt hea. Hommikul kõva sile ja parajalt jäine, mis võimaldas kiiret sõitu. Pealelõunal läks pind pehmemeks, ilmusid sula lume künkakesed, neist aga sai otse läbi uhada, polnud liiga suured. Mõned pirakamad viskasid veidi õhku, aga see tegi sõidu ainult lõbusamaks. Vanem laps oli algusest peale roolis, sest nüüd tohib ta ka kiirteel sõita. Kiirtee puhul on ainsaks tülikaks momendiks peale sõitmine ja ridade vahetamine kui liiklus tihe, muidu ju lihtsam kui linnas, sest pole ei foore ega ristmikke.

Mari ja Jüri

Neljapäev sai korraks tööl nägu näidata, et nad mind ära ei unustaks ja reedel kimasime jälle kambaga mäele. Roolis vanem laps, kaardilugejaks mina ja taga lisaks tuttavate lastele ka mu Torontos pesitsev noor sugulane.

Tom nõksutamas ...

... ja lund maitsmas

Ilm oli super, kindlalt selle hooaja parim. Päike terve päev, miinuskraadid hommikul ja +7C pealelõunal, päikese käes oma 15 kraadi sooja. Ideaalne õllesuusapuhkuse ilm. Mul polnud ka enam põhjust kella 12 ajal õlletamist lõpetada, sest laps sai kogu aeg roolis olla. Tuleb tunnistada, et pildil oleme end laual oleva pudelilaari abil võõraste sulgedega ehtinud.

Suurslalomi pöördeid tehes ...

... kaob vahel kokkupuude mäepinnaga

Igatahes suusahooajale sai vääriline punkt pandud. Tagasiteel sõitsime veidi teist teed, et imetleda varakevadist paeplatoo pealset loodust.

UFO püüab mu vanemat
tütart pardale sikutada :)

Sugulased kiilakad hooaega
vääriliselt lõpetamas ;-P

Viimne pilk sel hooajal mäele

Kaine autojuht

Kodus muidugi avastasin, et olin endale pesukaru silmad pähe põletanud. Lapsed pääsesid veidi kergemalt, sest kandsid suusaprille mitte tavalisi päiksekaid nagu mina.

Mustad vööd kevadturniiril

Pere koondise pusades

Laupäeval käisime karate kevadturniiril. Vara hommikul JCCC'sse, esialgu abistamas ja siis võistlemas. Seekord ei läinud kõige paremini, noorem laps sai neljanda koha katas aga kaotas vabavõitluses esimeses ringis. Mina põrusin täiega, katas ei saanud edasi ja vabavõitluses kaotasin samuti esimeses ringis. Tusaseks ajas asjaolu, et vastane oli täiesti võidetav ja peale algset edu lasin end liiga lõdvaks, kui "ärkasin" oli juba hilja. Pisuke lohutus, et järgmises ringis oleks tulnud kokku minna hilisema võitjaga nii, et erilist lootust poleks olnud kaugemale jõuda. Vanem laps oli ainus, kes hoidis pere nime au sees. Katas tuli kolmandaks ja vabavõitluses teisele kohale kusjuures matshid olid päris asjalikud. Tema esinemise juures on märgata selget arengut.

Täna pühapäeval teeb pisem laps oma musta vöö eksamit. Tulin korra koju peale seda kui esimene neljandik läbi sai, mahv oli vägev aga plika pidas vaatamata kergelt vigastatud jalale ilusti vastu.

Koko Pügamine

Tagaaeda vaadates nägin, et seal toimub lamba pügamine. Kokole selline privaatsuse ränk rikkumine üldse ei istu. Loom kargas mind silmates laualt maha ja jooksis jalge vahele peitu. Sorry sõber laususin ja tõstsin koera tagasi lauale kaasa karmide kääride naksida.

Kiki sai oma musta vöö kätte!

Tagasi karatesse sõites tuli ka vanem plika kaasa, et pisema katsumusele kaasa elada. Nad olid just lõpetanud Kihon ja Yakoshuko kumitede esitamise ning puhkasid. Järgmised kaks tundi pühendati katadele ja "bunkaile" ehk kata edasiarendustele. Lõpuks tuli vabavõitlus, mis osutus ootamatult lühiajaliseks. Lihtsalt seoses suurele hulgale osalejatele oldi ajagraafikust kõvasti maha jäänud. Lõpuks teoreetiline osa ja poole kuueks oldi valmis.

Edukalt musta vöö või järgmise dan'i eksami sooritanud

Kiki läbis katsed edukalt ja on nüüd pikisilmi oodatud ihaldusväärse musta vöö täieõiguslik omanik. Lõplik paberite vormistamine Jaapanis võtab aega nii et seni kui tema nimega vöö saabub kannab laps märgistamata vööd.

Selline kiire siis see viimane märtsi nädal.

Omasooiharatest ja sõnavabadusest

Mõnda aega tagasi jooksis uudistest läbi kõlakas meie olümpiavõitja arvamusest homode kohta. Siinkohal on vist sobiv ära märkida, et "heal lapsel" mitu nime nagu omasooihar, gei, pede, homo, pervo, ...  Ma kavatsen kasutada homo, mis lühike ja selge ega oma hukkamõistvat varjundit. Kui tavaliselt lasen taolised uudised ühest kõrvast sisse ja teisest välja siis lõpuks hakkas mind tüütama selle pidev meedias heietamine ja eriti Erkki süüdistamine. Et ikka kindel olla kas ta miskit tõepoolest ebakohast ei öelnud otsisin üles algallikad.

Ekspressist võib igüks ise jama põhjustanud kirjad üle lugeda. Mina ei leia kummagi autori kirjades midagi taunimisväärset, tavaline vaidlus mis põhineb erinevail arusaamistel kusjuures oma vaatevinklist vaadates on mõlemal õigus. Seega siis milles probleem, paistab et ikka selles, et tuntud inimene julges avaldada oma arvamust. Mida kuradit, me ju elame riigis, kus peaks olema sõnavabadus! Muideks ka Sibula ütlemises “On igasuguseid kõrvalekaldeid, on inimesi, kellele meeldib loomadega ka.” pole ju tehniliselt midagi valesti. Igasugust seksuaalkäitumist, mis pole otseselt ette nähtud järeltulijate saamiseks võib TEHNILISELT nimetada kõrvalekaldeks, mida iganes kõiksugu rahvusvahelised organisatsioonid siis ka ütlevad.

Rõhutan, et Erkki ei kutsu üles homosid vangi panema või taga kiusama, lihtsalt avaldab oma arvamust. Sama moodi avaldab Lisette oma arvamust, kuid ainult tema üritab oma arusaamist ka teistele peale suruda samas kui Erkki seda ei tee! Lisaks ei saa ma aru, miks peavad homod igasugu paraade korraldama ja oma erilisust rõhutama. Millegi pärast heterod ei tunne vajadust oma seksuaalsete kalduvuste reklaamimiseks.

Jah tunnistan oma "pattu", et kuulun ise kah enamuse hulka nägemata miskit erootilist sama soo, loomade, taimede ega muude objektide juures mida teoreetiliselt võiks ju kasutada sugutungi rahuldamiseks. Aga samas leian, et see ei puutu minusse, keda või mida teised inimesed panevad, seni kui nad ülejäänutele sellega kahju ei tee. Käigu oma paraadidel ja lehvitagu vikerkaarelippusid ja minu pärast kas või praktiseerigu tänaval. Ma saan ju alati pilgu kõrvale keerata kui ei meeldi. Aga ärgu tulgu demokraatlikus riigis õiendama, kui keegi julgeb erinevat arvamust avaldada !!!

Kogu seksuaalne moraal ja käitumisnormid on suures osas religioosse taustaga, kus pole tihtipeale suurt miskit reaalsusega seonduvat. Inimesed lihtsalt kujutavad ette, et see või teine käitumine on "õige" või "vale", sõltuvalt millises kultuuriruumis elavad. Antiikses Kreekas või Roomas olid paljud seksuaalkäitumis normid sellised, mille eest isegi praegustes demokraatlikes riikides pandaks kinni, traditsiooniliste ühiskondade arusaamistest rääkimata.

Küprosele abi Vene moodi

Jumalal pole aega,
Võin mina  aidata?

Juba mõne aja eest oli kuulda, et Küprosel ei lähe nii hästi. Ja siis tuli pommuudis, et riigi pankrotist päästmiseks peavad nii tavalised kui mittetavalised (välismaalased) hoiustajad veidi oma rahakotti kergitama. Nii hea kui vene salateenistus ka pole, paistab et selle magasid nad maha. Miks muidu reageerib mingi pisiriigi majandusprobleemidele Vene president isiklikult. Aga nagu öeldakse: eks see koer kiljatab, kes kiviga pihta sai. Erinevate hinnangute järgi olevat Vene päritolu raha 1 miljonise elanikkonnaga Küprosel kuni 30 miljardit dollarit, 10% sellest on päris kobe summa.

Aga seekord ütlesid sakslased lõpuks "nein", kaua me jaksame teiste vigasid kinni maksta, eriti raske oleks oma valijatele põhjendada vene päritolu kahtlase raha päästmine, sakslastel ju valimised peagi tulemas. Esimesest ehmatusest üle saanuna tulid venelased välja saatanlikult salakavala plaaniga. Meie maksame teie võlad kinni kui annate meile oma maagaasi ja kauba peale ka laevastikubaasi. Kui  see peaks läbi minema, siis löövad venelased mitu kärbest ühe hoobiga. Saavad enda kontrolli alla veel suurema osa gaasiturust, võimsa militaarse tugipunkti Vahemerele võimalusega senisest oluliselt tugevamini Euroopa majandust ja poliitikat mõjustada. Kümme või ka kakskümmend miljardit oleks ülisoodukas sihukese tehingu juures. Nii et äkki polnudki miskit maha magatud vaid tegu hoopiski osava operatsiooniga???

Süüria Assadil võib sellisel juhul elu kibedaks minna, siis pole ju Putinil teda enam vaja. Võibolla on Küprose rahandusministri Moskva visiit lihtsalt taktikaline käik Euroopa hirmutamiseks järeleandmistele. Ei saa ju EU endale lubada Vene mõju plahvatuslikku kasvu selles regioonis. Lisaks tuleb mängu ka Türgi ja tema läbi NATO, kellele taoline asjade areng kohe mitte ei meeldiks. Aga elame näeme, ma siiski ei usu, et Küpros end venelastele maha müüb ning Tartuse asemel vene soldatid oma varbaid ja jalanartse Larnaca rannal  loputama hakkavad.

Altkäemaksust, Juhilubadest ja Kultuuriruumist

Mäletan veel ülikooliajast küsimust, et kui kommunismi ajal kaob raha kas kaovad ka maksud. Vastuseks muidugi, et alles jääb vaid kaks: kättemaks ja altkäemaks :)  Siinkohal tahaks juttu teha viimasest, sest nii palju kui mina aru saan on see sünonüümiks sõnale korruptsioon. Viimane omakorda otseselt seotud rahva kultuuritraditsioonide ja riigi majandusliku edukusega.

Vaadates Transparency International korruptsiooni indeksi geograafilist kaarti hakkab silma huvitav nüanss. Heledamad kollakad toonid, mis kajastavad madalamat korruptsiooni on kontsentreerunud Lääne ja eriti Põhja Euroopa riikide või nende kunagiste kolooniate (USA, Canada, Austraalia, ... ) juurde. Ma tahaks rõhutada siinkohal, et minu arust on tegu mitte rassilise eripära kuivõrd rahvusliku kultuuritraditsiooniga. On ju piisavalt ülikorrupteerunud "valgete" riike nagu Ukraina ja Venemaa, samas näiteks Jaapan suht korruptsioonivaba.

Minu arvamust rahvusliku kultuuritraditsiooni ja korruptsiooni vahel kinnitavad mitmed isiklikud kogemused. Esimest korda jäi silma Rootsis, kus kohalik elanikkond on haruldaselt seadusekuulelik, tavalisel rootslasel näiteks ei tuleks pähegi altkäemaksu pakkumist. Samas sisserännanud "invandrare" ei suutnud mõista, miks pole võimalik teenusi ja hüvesid riigiametnikelt "osta". Nagu olen kuulnud on nüüdseks immigrantide osakaal seal piisavalt suureks kasvanud (osa neist saanud tööle ametitesse, kus saab jagada teenuseid ja hüvesid), et tutvuste korral on juba võimalik nii mõndagi osta.

Olin alati arvamusel, et Kanada on äärmiselt aus riik. Muidugi tuleb aeg-ajalt välja mõne poliitiku või äritegelase korruptsioonilugu, aga millegi pärast tundus, et tavakodanikku see ei puuduta. Viimasel ajal on aga tulnud avalikuks, et korruptsioon imbub vähehaaval ka riigiametisse ja avalikku sektorisse. Huvitavaks teeb selle asjaolu, et ehkki asjaosaliste puhul ei avalikustata nende rassilist kuuluvust, võib nimedest nii mõndagi välja lugeda. Näiteks ehitusega seotud skandaalides figureerib hämmastavalt tihti Itaalia nimesid.

Tean, et üks mu tuttav aastaid tagasi "ostis" kohaliku juhiloa $100 eest, mis tundus mulle jube odav. Ja nüüd saabus kätte moment, kus mina puutusin esimest korda taolise asjaga kokku. Laps nimelt tahtis juhilubasid saada. Et kindlustust oluliselt odavamaks kaubelda on vajalik "ametlikud" autojuhikursused läbida. OK, $300 pole palju kui selle juba aastaga kindlustuse arvelt tagasi saad. Eelviimasel päeval tuli laps sihukese jutuga, et on vaja veel $125 autokoolile eksami eest sulas maksta. Mis mõttes ei saanud ma aru, eksami eest on meil ju riigilõiv juba makstud, pabergi olemas.

Ütlesin, et räägin ise sõiduõpetajaga, telefoni kaudu jäi aga asi segaseks. Järgmine päev saime kokku ja mis selgus. Mees ütles mulle otse, et saab laupäeval, ehk järgmisel päeval korraldada sõidueksami. Tundus õige kummaline, sest tavaliselt on järjekorrad rohkem kui kuu aega. Kui ma mainisin, et see on tõepoolest tore aga mul on eksamiraha juba makstud sain vastuseks: See on tasu minu teenuse eest, ma garanteerin, et ta saab eksamil läbi. Siis sain aru, et tegu oli tasuga eksami "edukalt" sooritamise eest. Et mul ei jääks mingit kahtlust lisas ta, mu sõber eksamineerib minu autoga. Eeeee ... las ma mõtlen selle peale vastasin ja võtsin ta numbri.

Pean tunnistama, et põhimõtteliselt mulle küll ei meeldi korruptsioon, aga kui selle läbi on võimalik suht odavalt mingit teenust saada, mis muidu bürokraatia tõttu metsikult aega võib võtta, hakkab ratsionaalsus pead tõstma. Seekord oli tegu minu arust lausa eluohtliku juhtumiga. Kui sulle antakse suht tühise raha eest juhiluba ilma et oskaksid sõita siis seatakse ohtu teised liiklejad. Mõtlesin momendi ja leidsin lahenduse otsustades mängida inimlikule ahnusele:)

Kutsusin lapse enda juurde ja andsin talle $125 öeldes, et see on sinu otsustada, kas tahad raha eksamineerijale maksta ja kindlasti läbi saada või teed ametlikult eksami ja jätad raha endale. Plikal ei võtnud sekunditki otsustamine aega:) Helistas transpordiametisse ja pani eksamiaja kinni. Esimene vaba aeg oli tõepoolest alles 6 nädalat hiljem. Eile käis eksamil ja sai ludinal läbi vaatamata sellele, et ei maksnud "eduka" soorituse eest.

P.S. Tegu oli indialasega, ja kui töö juures rääkisin oma loo, siis mu indialasest töökaaslane oli imestanud. Kas juhilubasid saab ka ilma altkäemaksuta. Tegin omaette pisikese uuringu küsides ka mitmete teiste käest, kuidas nad load said. Selgus, et kui kohalikud enamasti tegid eksamid ausalt siis enamus hilisimmigrantidest tasus "eduka" soorituse eest. Juhilubade äri olevatki siin Indialaste pärusmaa nagu ehitused Itaallaste käes, lannujaama teenindusäri Sikhide päralt, jne ...

Kardetavasti ei võta kaua aega kuni tänu altkäemaksu soosiva kultuuritaustaga immigrantidele ka Kanada värv korruptsioonikaardil hakkab punetama - GLOBALISEERUMINE, mis muud.

Lumine koolivaheaeg

4 suusatajat 6'st on sellel mäel eesti lapsed !!!

Varahommikul teel Blue Mountainile

Lastel oli see nädal koolivaheaeg. Tegevust neile jagus, nii tubast kui ka vabas õhus. Reede sai lihtsalt relaksitud, laupäeval läks vanem tüdruk personaalse kutsega Toronto Ülikooli tutvustuspäevale. Eks ta natu pabinas oli, ikkagi täitsa omaette, kõik nii uus ja tundmatu. Aga tagasitulles ei jõudnud ära kiita kui põnev ja asjalik üritus oli. Meie pisema lapsega tegime neljatunnise eriti intensiivse trenni karates, koju jõudes olime nii väsinud, et jäime magama.

Mari

Miku

Pühapäeval niru ilm, korraldasime arvutimängu ralli. Kolmekesi mängisime pea terve päeva keldris monitoride taga BFBC2. Vanem laps sai snaiprina eriti hea tulemuse, ühes mängus oskas lausa 20 vastast nottida ja sealjuures vaid üks kord ise pihta saada. Tankistina tuli tal ka rekord, millele aitasin minagi kaasa kuulipildurina toetades ja vajadusel tanki parandades.

Kiki

Kiki

Kavas oli nii palju kui võimalik suusatamas käia aga ilm tegi omad korrektuurid: ka esmaspäev, teisipäev sadas. Käisime karates, et ainuüksi arvuti taga klõbistades vägivald liialt virtuaalseks ei jääks:) Alles kolmapäeval jäi vihm järgi ja läks külmaks. Kütsime kohe mäele ega pidanud pettuma. Hommikupoole saime mõned tunnid päikest, peale lõunat tuli natukese ajaga 10 senti värsket lund. Vihm polnudki mäge eriti hullult ära jäätanud, kandid võtsid mõnuga, hiljem sai pehme lume sõitu harjutada.

Lapsed uhavad koos mäest alla

Kata

Järgmisel päeval tulid laste sõbrad ka kaasa. Ilm oli super mõnus, päike kogu päev ja mõned kraadid külma, mis hoidis lumepinna just parajalt tugeva, et sai kiiret sõitu teha. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale, suurepärastele lumeoludele ja koolivaheajale üllatavalt hõredalt. Kippusime viimast võtma, sest mägi lihtsalt sundis kihutama. No muidugi, kui pole karta teistega kokku põrkamist siis oskasime ikka vanema lapsega parajal kiirusel teineteist leida.

...  ja Mari

Teel kokkupõrkele :   Tom ...

Matsust suurt muud ei mäleta, et korraga märkasin kedagi vasakult vilksatamas, siis kadusid jalad alt ja tegin küljesuunalise täissalto. Maandumine oli ootamatult pehme, no muidugi sest sadasin tagumikuga plika rinnakorvile ja põrkasin sealt edasi. Püsti karates nägin ehmatusega, et laps sirakil ja kõõksub nagu kala kuival, olin tal hinge kinni löönud. Kui õhk jälle käima hakkas uurisin kas hingata on valus. Vastus, et mitte eriti rahustas veidi, siis peaks ribid terved olema. Lasin tal mõned minutid lumel istuda ja taastuda, viimaks ajas tüdruk püsti ning sõitsime ettevaatlikult alla.

Meie kõige väsinum suusataja :)

Ta ei tahtnudki kohvikusse istuma minna aga kui olime paar sõitu teinud otsustas siiski veidi puhata. Võtsime kuuma siidri ja arutasime, et tegelikult läks õnneks, sest kui ma oleks talle oma raskusega käe või jala peale kukkunud, võinuks tagajärg murtud luu või välja väänatud liigese näol palju hullem olla. Peagi kobisime tagasi mäele ja suusatasime üheksani õhtul. Paistis, et tegu oli ainult põrutuse ja muljumisega. Laps isegi tahtis tagasiteel roolis olla, alles poolel teel vahetasime.

Reedel oli tüdrukul tähtis päev: autosõidu eksam, mille eduka läbimise korral võib üksi roolis olla. Veits oli muretsemist, aga ta on mul juba kaks aastat sõitnud, ja tunneb end päris kindlalt. Pole kahtlustki, et sõidab paremini kui nii mõnigi teine, kel 10 aastat load olnud. Samas võib eksamineerija alati läbi kukutada kui tahab. Kuna keeldusime altkäemaksu maksmast (millest kirjutan ehk järgmises blogis) polnud päris kindel mis saab. Aga kõik läks ootamatult kiirelt ja hästi, meil on nüüd peres kolm juhilubadega isikut.

Laupäeval oli lastel raske karate trenn, mina käisin tööl, et suveks lisapuhkust teenida. Oleme kutsutud Jaapanisse võistlustele, no läheks hea meelega aga see maksab hirmsat pappi. Peale lõunat istusimegi maha ühe teise karatekaga ja arutasime kõike reisiga seonduvat nagu lennupiletid, hotellid, mida seal näha tahame, jne ...  Kui juba minna, siis tahaks ikka veidi ringi ka vaadata! Homme koolivaheaja viimane päev, eks lapsed lebotavad niisama ja kui viitsime mängime BF3 uusi äsja välja tulnud "Endgame" kaarte läbi. Selline siis oli kevadvaheaeg.

Ajaloo Ümberkirjutamine

Tükk aega pole ma ajakirjanduse peale nii turri läinud kui täna tööl lehitsedes Toronto kolmest põhilisest ajalehest kõikse vasakpoolsema kallakuga "Toronto Sun"-i. Enamasti heidan pilgu peale vaid teisele ja eelviimasele lehele, kus iga päev üks napis rõivastuses neiuke poseerib:) Seekord aga lehitsesin hajameelselt veidi edasi kui äkki jäi silma Eesti teemaline artikkel. Hmmm... , olin juba Delfist lugenud seda raamatu tagastamise lugu, mis seoses märtsikuise Tallinna pommitamisega õige pikaks oli veninud. Lasin kiirelt silmad üle kui äkki jäi pilk jahmunult peatuma väitel, et Saksa lennuvägi olla Tallinnat pommitanud!!!

Mida kuradit, lugesin uuesti kogu teksti tähelepanelikult läbi. Mingit kahtlust ei saanud jääda, et jällegi oli nõukogude sõjakuritegu sakslaste kukile veeretatud nagu seda Katõniga üritati teha. Huvitav kas tegu on tahtliku misinformatsiooniga või ajakirjaniku totaalse võhiklikkuse ja ükskõiksusega. Igatahes leidsin, et sellist võimalust propaganda rindel ei tohiks Eesti kasutamata jätta. Nüüd oleks sobiv võimalus tüüpilises vene stiilis tõsta kisa, et tegu kommunismiohvrite mälestuse rüvetamisega, jne ... Teksti võiks lausa kokku panna mõne vene välisministeeriumi avalduse alusel, vahetades vaid paar terminit :)

Esimese hooga helistasin kohalikule Eesti lehele, kust lubati ka Ottawa saatkonda informeerida. Loodetavasti Eesti ikka kasutab seda ära ja saatkond vähemalt nõuab ajalehelt avalikku vabandust. Võibolla olen ma liiga sinisilmne ja miskit ei võeta ette, aga no kes siis veel peaks Eestile kasuliku propagandaga tegelema kui mitte meie esindused.

Wow, keegi igatahes on protestinud, sest kui ma online artikli üles otsisin oli "German air force" muudetud "soviets". Õnneks rebisin lehe paberväljaandest välja, nii et tõend on mul olemas:) Aga vabandama peaks ajaleht sellegi poolest, vea parandus elektroonilises väljaandes jääb praktiliselt märkamatuks.

Ameerika Snaiper "al-Shaitan"

See raamat sai juhuslikult riiulist haaratud. Üheks põhjuseks ka hiljuti meediast läbi jooksnud uudis, et autor lasti tiirus mingi hullu poolt maha. Tegu on USA suurima täistabamuste arvuga snaipri elulooga, "tõendatud" surmavaid tabamusi kogus ta üle 150. Võib jääda mulje, et mehe hingel on seega rohkem kui 150 elu. Professionaalse sõdurina ei tunne ta sellest mingit koormat. Tegelikult ongi sõduri kohuseks "mitte surra oma riigi eest vaid teha nii, et vastane sureks tema riigi eest" nagu USA II maailmasõja kindral Patton ütles. Muideks tol sõjaväelasel on terve hulk muidki huvitavaid tsitaate, mille eest praegu vist pandaks vangi :)

Chris Kyle läbis edukalt USA mereväe eriüksuse "Navy Seals" katsed ja sai nende allüksuse snaipriks. Lisaks sõjaväe eluolu ja lahingute kirjeldusele pakuvad huvi ka tema üldised arusaamised elust. Jälle kord leiab kinnitust, et suurtel rahvastel kipub see kole sarnane olema. Kui venelased üritasid omal ajal maailmarevolutsiooni eksportida siis nüüd proovivad ameeriklased sama teha demokraatiaga. Kumbki ei vaevu aga küsima, kas teised seda ka tahavad. Meie oleme suuremad, tugevamad ja targemad ja meie teame mis teil vaja on:) Ja ollakse väga imestanud, kui "metslased" sõrgu vastu ajavad. Metslasteks peavad ameeriklased vastaseid seetõttu, et nood astuvad vastu teiste meetoditega, sest tehnikat neil pole ja muud üle ei jää. Sama moodi pidasid sakslased venelasi metslasteks ja venelased afgaane metslasteks, jne ... 

Sõdur paistab siiralt uskuvat, et võideldes Iraagis kaitseb ta USA'd ning tal ei teki mõtetki et huvitav, mida kaitsevad iraaklased, kes oma maal tema vastu võitlevad. Paaris kohas tuleb siiski välja, et vastaste jõulisemad grupid pole sugugi mitte usul põhinevad vaid hoopis rahvuslased, mis mulle oli teataval määral üllatuseks. Religioossed arusaamised on omaette teema, need on ju läbi aegade kõige suuremate ohvrite põhjustajad olnud.

Parasjagu irooniline on lõpuks fakt, et ühe parima võimaliku treeningu saanud sõjamees, kes lahingus mitmed korrad surmaga silmitsi seisnud, tapetakse kodumaal kohaliku hullu poolt.

Kui poliitiline ja religioosne udu välja jätta siis huvitav lugemine neile, kes sõjaasjanduse vastu huvi tunnevad.

P.S. Siinkohal tahan rõhutada, et toetan Eesti sõdurite osavõttu NATO välisoperatsioonidest. Kuid ainult seetõttu, et nii on meil mingigi õhkõrn lootus ja moraalne õigus häda korral abi saada. Tegelikult muidugi peaks piisama NATO liikmelisusest, et suuremaid probleeme ära hoida, aga kuidagi imelik oleks ise abi oodata kui midagi vastu ei paku.

Tagatule Vilkur

Selline näeb see tagatule vilkur reaalsuses õhtupimeduses välja. Intensiivsust vähe aga paari lihtsa trikiga peaks seda õnnestuma paar korda tõsta.

Engineering Idol 2013

Tõepoolest on ka selline võistlus igasuguste teiste samanimeliste eeskujul Canadas välja mõeldud. Formaat minu arust palju mõistlikum kui teiste puhul, nimelt toimub kogu võistlus ühe päeva jooksul. Osa võivad võtta keskooli (9 - 12 klass) õpilastest moodustatud võistkonnad. Kui varasematel aastatel anti kõigile võistkondadele samasugune ülesanne kohapeal lahendada siis seekord oli ülesanne palju umbmäärasem. Kahe kuu jooksul võis etteantud teemal aparaadi kodus valmis ehitada aga see tuli kohapeal ise kokku panna. Teemaks Piezo-Elektriline element. Juppide muretsemise kuludeks lubati $150 kinni maksta.

Selline formaat polnud ehk kõige objektiivsem ja ausam, sest kes teab palju mõned auahned vanemad või juhendajad aitavad. Samuti polnud tegelikult juppide peale kasutatav raha piiratud, lihtsalt kinni makstakse $150 aga kulutada võid palju süda kutsub, tekitades jällegi potensiaalselt ebavõrdse olukorra. Nõue oli, et idee oleks originaalne. Mina kuulsin sihukesest asjast esimest korda kui vanem laps jaanuari keskel küsis, kas viitsiksin neile juhendajaks hakata. Kuuldes, et minu osa on vaid ühel laupäeval kohale ilmuda ning lastel silm peal hoida, et nad endale viga ei teeks nõustusin pikalt puiklemata. Tasuta lõunasöök ja T-särk aitasid ka kaasa:)

Kui laps tahab miskit sellist teha, las teeb, on alati olnud mu arvamine. Ei tohi initsiatiivi summutada isegi kui see endale tüütuks võib osutuda nagu siis kui ta kolmeaastasena tuli mulle appi seina auke puurima ja kruvisid kruttima. Aega kulus muidugi kolm korda rohkem, aga laps oli õnnelik, et sai issi tööriistadega mängida.

Küsisin küll kergelt vihjates, et kas koolitöö kõrvalt võistluse jaoks piisavalt aega jääb üle. Laps oli nii õhinas, et taolise pisiasja pärast ei muretsenud. Nojah, muretsemiseks läks siis kui veidi üle nädala oli aega, selline käitumisviis tuli mulle enda kooliaega meenutades õige tuttav ette. Minu plika oli eestvedajaks ja meeskonna kokkupanejaks, mistõttu tunnetas teatavat vastutust. Teised olid niisama kaasa räägitud ja nende kokkukogumine, et asja arutada, osutus õige keeruliseks. Lõpuks ei jäänudki muud üle kui laps istus ise arvuti taga ja tegi endale selgeks, mis asi see piezo-elektriline element üldse on. Meeldetuletuseks, et tegu kristalliga, mis pinge/surve muutumise mõjul annab elektri impulsi, või siis vastupidi, elektrivooluga saab teda panna kuju muutma.

Aga kuidas seda originaalselt kasutada. Igapäevaselt kasutatakse ülitäpse sageduse generaatoritena (kvarts), sädemega süüte elemendina, tindi printerites piisa genereerimisel, lihtsates valjuhääldajates, ... jne ... Mõistes kui vähe aega jäänud soovitasin lapsel mingi võimalikult lihtne seade millegi igapäevast kasutamist leidva aparaadi juurde ehitada. Kui tüdruk mulle kala näoga otsa vaatas prahvatasin pikemalt mõtlemata välja, näiteks jalgratas. Plika läkski neti peale surfama ja tuli varsti välja ideega, et äkki saaks kasutada piezoketast rattatule jaoks. Kuna kooliajast mäletan seda teemat väga üldiselt soovitasin põhjalikult uurida, kas ja kuidas tuli ja piezo kokku sobivad, ilmselt on vaja miskit elektriskeemi vahele pinge reguleerimiseks.

Selgus, et piezo annab küll päris korralikku pinget kuid minimaalset voolu. Kokkuvõttes tähendas, et saab kasutada vaid andurina või äärmiselt väikest võimsust vajava seadme tööle rakendamiseks. Esialgu tundus, et   teoreetiliselt isegi LED dioodi ei jaksa põlema panna, kuid laps leidis netist pildi, kus see siiski toimis - tähendab võimalik. Järgmiseks oli vaja välja mõelda, kus kohast ratta peal seda energiat saada. Võimalusi oli mitmeid: vibratsioon, sadulavedru, raami paindumine sõidul, ... Netis surfates selgus, et vibratsiooni on juba mingi ülikooli uurimisrühm kasutanud, jääb ära. Majanduslikel kaalutlustel tuli kasutada odavaid piezokettaid ja lõpuks käis plika välja omapärase idee. Kinnitab piezo raami külge ja kodarad plõksutavad neid genereerides elektri impulsse. Olin veidi skeptiline, kas piezo kannatab seda välja aga no eks proovige, idee igatahes originaalne.

Viimase nädala jooksul askeldas laps meie elutoas ja keldris. Minu osaks jäi temaga poodi juppe ostma sõita ja aeg-ajalt nõu anda. Nende grupi tööjaotus kujunes lõpuks selliseks, et üks plika tegi Powerpointi esituse, minu tüdruk ehitas seadme valmis ja kaks olid niisama kaasas lobisemas, et meeskonna nõutavad 4 liiget täis saaks. Praktiline ehitamine oligi see kõige raskem osa, sest nagu teada ei tööta kunagi miski praktikas täpselt nii nagu teoreetiliselt projekteeritud. Igatahes reede õhtuks sai peale mitmeid katsetusi seade kokku pandud ja töötamine praktikas kontrollitud. Valgus oli nõrk kuid pimedas päris hästi nähtav, ühesõnaga seade vähemalt töötas.

Laupäeva hommikul ajasin end lapse utsitamisel soojast voodist välja. Kohv rindu, ratas ja tööriista karp autosse, ning sõitsimegi kesklinnas asuvasse Ryersoni Ülikooli kus kogu ettevõtmine aset leidis. Kui ma juba enne olin veidi mures, et meie projekt liiga lihtne ja põlve otsas ehitatud, siis kohale jõudes tundus see kinnitust leidvat. Võistkondi oli kokku üheksa, enamus koolide inseneri või teadusklubide liikmetest kokku pandud, õpetajad juhendajateks.

Mitmed tarisid lausa kärudel kaasa hunniku keerulist elektroonilist aparatuuri alates digivoltmeetritest ja lõpetades ossilloskoopidega. Enamusel olid läpakad laudadel nina ees lahti. Lohutasin end, et ma vähemalt ei pea esinema ja saan tasuta lõuna. Meie oma ratta ja tööriistakarbiga tundusime nagu vaesed maalt tulnud sugulased.

Kohtunikud küsimusi esitamas

Uksel tervitas meid Ontario Professionaalsete Inseneride Ühingu juhataja, kes tundus kuidagi tuttav. Muidugi, selgus, et oli karates lastega koos käinud tüdruku isa. Sissejuhatavad kõned ja lubatigi võistkonnad töölaudade taha. Mina ei läinud oma nina juurde toppima, küll saavad ise hakkama. Viskasin pilku peale teiste meeskondade tööle, mitmed tundusid õige vinged ja keerulised projektid. Meie võistkonnal jäi lubatud kahest tunnist kõvasti aega üle, noh seade ju nii lihtne ka. Vahepeal jalutasid kohtunikud ringi, küsisid projektide kohta ja tegid märkmeid.

Järgnes lõunasöök, vestlus ja algasidki projektide esitlused. Annan järgnevalt kõigist lühikese ülevaate:

1. Auto aku laadimine kasutades kummile asetatud piezo elemente. Absurd, sest piezo võimsus mikroskoopiline. Lisaks liitsid võistlejad pinget suvaliselt üle aja leiutades uue ühiku 10000 Volti/aastas :) Totaalselt puudus arusaamine põhimõistetest. Ehitatud prototüüp ja esitlus naerukoht!

2. Asfalti alla paigutatud piezoelemendid kasutatakse tänavavalgustuseks. Jällegi, piezo energiast ei jaguks absoluutselt selleks, rääkimata probleemist, et liiklus väiksem öösel kui valgustust vaja ja kui kallis see oleks võrreldes praeguste lahendustega.

3. Energia salvestamine kasutades auto summutil olevaid piezo elemente. Jälle sama probleem, piezod ei anna piisavalt energiat, et seda oleks väärt salvestada. Lisaks astuti esitluse käigus sügavalt ämbrisse väites, et nende elemendid kannatavad välja summutil tekkivaid äärmuslikke temperatuure 15000 kraadi. Noh sellise väite kummalisust kajastab ehk kõige paremini fakt, et terase sulamistemperatuur on 1500 kraadi. Töötavat prototüüpi loomulikult polnud.

4. Hokikiiver, millel olevad piezo sensorid registreerivad löökide tugevuse ja saadavad info edasi treeneri moblale. Esimene teoreetiliselt mõeldav lahendus. Probleemiks ehk asjaolu, et sensoreid kiivril ainult 3 mistõttu löögi asukohast ja nurgast sõltuvalt pole signaalid korrelatsioonis löögi tugevusega. Prototüüp töötas osaliselt, kiivri küljest tulev juhe viis signaali moblani, mille ekraanil näidati signaali tugevust.

5. Ratta tagatule vilkur, äärmiselt lihtne ja odav disain. Koosnes kolmest metallijupist, viiest kruvist mutrist, piezo kettast, LED dioodist ja ühendustraatidest. Puuduseks LED lambi vähene valgustugevus ja fakt, et ta töötab vaid ratta liikumisel. Prototüüp töötas nagu ette nähtud. Presentatsioon oli kahjuks nõrk, läbi harjutamata, vaikne ja mitte kõige paremini loogilises järjekorras.

6. Vee puhastaja (bakteritest) mis pidi töötama ultrahelilainete abil tekitatava kavitatsiooni (cavitation) põhimõttel. Presentatsioon oli igati vägev aga kui lõpuks jõuti prototüübini, siis anti teada, et seoses tänapäeva tehnoloogia ebatäiuslikkusega polnud seda võimalik ehitada. Aga meil on skeem kuidas ta võiks välja näha:) Iseenesest huvitav idee aga ebaselge, kas muud lahendused pole palju lihtsamad ja odavamad.

7. Piezo elementidel põhinev ultraheli radar jalgrattal ohtlike objektide kauguse mõõtmiseks. Ilmselgelt ülikeeruline, sest arvuti peaks suutma tagasipõrkavate helilainete põhjal otsustada, millise objektiga tegu. Loomulikult puudus töötav prototüüp.

8. Pall, mis mõõdaks vabalangemise läbi kukkumise kaugust. Mõõteriistaks oleks mobla, mis registreerib palli möödumise magnetomeetriga ja maapinnaga põrkumisel LED dioodist tuleva valgussähvaku. Teoreetiliselt peaks töötama aga esiteks polnud neil ette näidata töötavat mudelit ja teiseks on hulk palju lihtsamaid ja odavamaid vahendeid kauguse mõõtmiseks.

9. Piezo Hiir, nupuvajutamine ja rulliku kerimine aktiveeriks piezoelemendi ja saadaks signaali, vahepeal oleks energia säilitamiseks kasutusel patarei. Ilmselt pikendaks veidi hiire patarei eluiga aga arvestades piezoelementide ülimadalat võimsust oleks efekt kardetavalt suht väike. Teoreetiliselt töötav lahendus kuid jällegi polnud reaalselt funktsioneerivat mudelit ette näidata.

ECI võistkond oma presentatsioonil

Kokkuvõttes olin võistluse tasemes pettunud, vaid pooled lahendused olid teoreetiliselt töötavad ja ainult kolm neist mingil määral praktilised. Üldse olin parajas segaduses. Minu arusaamise järgi võistluse eeskirjadest oli töötava mudeli olemasolu möödapääsmatu, paraku oli ainult meie võistkonnal mudel mis funktsioneeris nii nagu ette nähtud. Ülejäänutel kõigil kas ainult teoreetiline joonis või osaliselt töötav prototüüp.

Peale järjekordset söögivaheaega teatati võitjad: Hiir sai kolmnda koha, pall teise koha ja hokikiiver esikoha. Tüdrukud olid veidi pettunud, kuid tuletasin neile meelde, et nende seade oli ainus mis töötas, teisi poleks pidanud isegi hindama hakkamagi, sest neid ju polnud tegelikult olemas. Proovi sa miskit müüa sellise jutuga, et jube hea asi aga veel täitsa ei funksi:)

Laps ehitab lühisemõõtjat

Minu arvamust kinnitas keegi daam, kes astus ligi ja soovis võistkonna juhiga rääkida. Minu laps vaatas ringi ja arvas, et noh tema vist tegeles sellega kõige rohkem. Proua oleks huvitatud meie seadme tootmise planeerimise, marketingu ja finantseerimise juures abiks olema, siin on minu businesscard. Selle peale jäime mõlemad üllatusest tummaks. Daam muigas ja lisas lahkudes, mõelge järgi, teie idee on ju ainus mida saaks tegelikult rakendada.

Olime vaevalt üllatusest toibumas kui astus ligi keegi härrasmees ja tutvustas end kohaliku professionaalsete inseneride organisatsiooni esimehena. Ta soovis meie võistkonna kontaktandmeid, et kutsuda ühel laupäeval hotelli lõunasöögile. Lisas, et sinna tulevad mitmed inseneride liidu liikmed, üliõpilased ja ärimaailma esindajad. Teil on kindlasti huvitav nendega kohtuda, kontakte luua ja vestelda. Kui astute ülikooli inseneri erialale võite ka meie liikmeks astumise programmiga ühineda.

Ja siis oli meil lühike vestlus ühe labori juhatajaga, kes asjast huvitatutel lasi omal käel judinaid kokku tinutada. Too mainis, et kahjuks pole paljud isegi alg põhimõtetest aru saanud, aga mis seal imestada kui CBC programmis tõsise näoga räägiti leiutisest, kus läpaka klaviatuuri nuppude all olevate piezo elementidega saaks selle akut laadida.

Engineering Idol 2013 osavõtjad. Üks noormees hoiab kätt mu lapse õlal:(
Ei tea kas aja märk, et rohkem kui pooled osavõtjad on tüdrukud.

Nii, et kui zhürii välja arvata, siis nii mõnelegi jättis meie võistkonna talupojalikult lihtne projekt mulje.