Hardy Lake, Kotkajärve ja Awenda

Hardy Lake maastik

Tagasi Kanadas olles oleme juba kaks korda jõudnud väljasõitudel käia. Kohe esimene reede anti mul töölt vabaks, muidugi kasutasin ära ja põrutasime päevaks randa. Ilm ilus, sai ujuda, rannal lõdvestuda, ja raamatut lugeda. Jaapani ajavahe hakkas lõpuks üle saama aga väsimus oli ikka kallal. Saabusin pühapäeval ja põrutasin ju kohe teisipäeval tööle, puhata ei jõudnudki eriti. Õnneks on siiski veel kaks nädalat puhkust järgi;) Tuleb tunnistada, et ma lihtsalt jumaldan riigitööd. Kui nii edasi läheb siis hakkan varsti vasakpoolsete poolt hääletama, ainult nende võidu korral on lootust, et selline pull edasi kestab.

Eelmine ehk eelviimane koolieelne nädalavahetus sai jälle kolm päeva vabaks. Sõitsime loodusesse, millest nii lapsed, koer kui külaline vaimustuses olid. Oleks läinud kaheks ööks Awendasse aga laupäeva ööl polnud vaba telkimisplatsi. Mõtlesin mis teha kui äkki meenus, et Kotkajärvel on metsaülikooli lõpetamine. Olime sellest enne oma Eesti külalisega rääkinud, nüüd tekkis võimalus oma silmaga näha, mis seltsielu kohalikud eestlased elavad. Loodetavasti mahutame kuhugi oma telgi kah ööseks ja kui mitte siis sõidame metsavahele, seal ümbruses suured lahmakad riigimaad.

Sõitsime välja laupäeva hommikul, et algatuseks teha jalgsimatk tüüpilises Kanada looduses. Valisime Hardy Lake matkaraja, kus varem polnud käinud ja mis asus Labradori graniitkilbi äärealal mitte kaugel Kotkajärvest. Maastik sarnanes väga Soomele või Rootsile oma graniitkaljude, järvesilmade ja metsaga. Mets selle poolest erinev, et järvede ääres on domineerivaks elupuu ehk seeder nagu kohalikud kutsuvad.

Matkaraja alguses oli jupp endisest asfaltteest, mida lastud metsal üle võtma hakata. Paistab, et inimtegevuse puudumisel ei kulu just palju aega, et mets oma alad tagasi vallutaks. 7-8 km pikk rada kulges ümber järve, poolel teel pidime kahe järve vahel silla ületama. Siin oli ka soodus ujumisvõimalus, mida ei saanud kasutamata jätta. Vesi mõnusalt soe, ligunesime päris pikalt.

Lutsukivi põrkab ...

... ja Koko ujub järgi

Viskasin lutsu ja enne kui aru sain kihutas koer kivile järgi. Loom ujus meie üllatuseks pea poole järve peale välja enne kui aru sai, et siit kivi ikka kuidagi kätte ei saa. Pole tal enam lõhnagi sellest kutsikaaegsest veekartusest. Kalda ääres sukeldub kivide järgi, vahepeal proovib neid hammastega kätte saada pea vee all ja ainult pepu väljas. Põhiline mure on mul tema hammaste pärast, et kividega neid ei lõhuks.

Lennuharjutused ...

... ja sukeldumis võtted

Edasi jalutades sai mitmeid ilusaid looduspilte nii lilledest, puudest, lehtedest kui maastikust suures plaanis. Metsas leidus suuri rahnusid, vahepeal viis rada kaljuseljandikele kus kuiva käes mõne kidura puukese vahel ainult sammal kasvas.

Kotkajärvele sõitsime tunni ajaga, kohale jõudsime piisavalt valges, et telk üles panna. Õnneks ei tekkinud sellest mingit probleemi, et tahtsime veidi pealt vaadata mis toimub ja meie külaline sai pilte plõksutada. Lobisesime veits tuttavatega ning jalutasime siis järve äärde paadisillale.

Tilk vett paadisillal

Kotkajärve

Sain oma seebikarbi kohta päris huvitava pildi paadisillal olevast veetilgast ja veepeegelduses vastaskaldast. Hiljem kui pimedaks läks tulime vaatama, kas ka langevaid tähti näha. Paraku oli ilm veits udune ning selili lesides tuli uni peale, kobisime peagi telki tudile. Magada siiski eriti hästi ei saanud, sest meie telgi lähedal otsustas paar tüüpi pool ööd valju häälega muljeid vahetada.

Vaade sõidu pealt auto aknast

Hommikul ajasime end varakult üles ja lasime kümne ajal jalga. Hommikusöök Tim Hortonis, paar õllekest kohalikust poest ja panime ajama Awenda suunas. Sõitsime seekord veidi põhja poolt teist teed pidi, paistis huvitavam mis siis, et paarkümmend kilti pikem. Maastiku põhjal otsustades tundus nagu oleks Rootsisse sattunud, tee kohati graniitkaljudest läbi lõigatud, järved, suvilad ja pisikesed külakesed.

Awendasse jõudes selgus, et meie platsil olevad tüübid polnud veel lahkunud, sõitsime randa. Ilm hakkas pilviseks tõmbama ja varsti tulid esimesed piisad, aeg tagasi telgiplatsile kiirustada, kust autod just välja sõitsid. Panime siva telgid ja koormakatte vihmavarjuks üles, saime sahmaka vihma aga ei miskit hullu. Otsustasime koeraga läbi metsa randa jalutada sel ajal kui lapsed autoga kohale sõidavad, igaks juhuks ajasime vihmakiled selga.

Rannas oli ootamatult tunda sooja õhu puhanguid, vihma veel ei sadanud, ehkki kaugemal paistsid üsna ähvardavad pilved.

Pilved lähenevad ähvardavalt üle järve

Tüdrukud ja Koko jooksid vette ning ujusid jupp aega, mulle tundus millegi pärast natuke jahe, loobusin. Kui plikad olid kuivatanud, jalutasime mööda randa, korjasime kivikesi ja nautisime vaateid. Hämardudes sõitsime tagasi telgiplatsi juurde, hakkasime näksimist sättima, mis kujunes tõeliseks pidusöögiks.

Lõkkel grillisime küüslaugusaiu, juustu vorstikesi ja maisi, kõike seda olime ostnud soodsalt möödasõidul Midlandi Superstorest. Joogiks lastele smoothie ja mahlad, suurematele õlleke ja siider. Natuke saime äikesevihma aga koormakate oli õnnestunult paigutatud, nii lõke kui laud kenasti varju all. Loodetud öisest tähtedevaatmisest rannas ei tulnud vihmaga miskit välja.

Kokole vorsti pakkumine

On sadama hakanud, aeg tudile minna

Tüdrukud olid suures telgis, mina Kokoga pisemas. Koera otsustasin telgi eeskotta jätta, endal mugavam pöörata, telk niigi pisike. Maapind oli paksult lehtedega kaetud, panin loomale oma vihmakile alla, et vähe mugavam oleks. Koko ei pannud pahaks, asus kohe pesa tegema. kaapis lehti ja kilet siia sinna kuni rahule jäi. Telgiukse jätsin lahti, ainult sääsevõrgu tõmbasin kinni. Loom pöörles veidi ja keeras end siis nii, et lasi seljaga vastu minu pead, ohkas õnnelikult ning jäi magama. Öösel küll sadas ja lõi välku ning müristas ja Koko sügas end, aga uni oli ikkagi väga magus.

Varahommikune vaade telgiplatsile enne äikest

Hommikul ilm ok, lausa päike piilus pilvede vahelt. Kobisin välja ja panin kohvi peale, tsiviliseeritud inimesel on kohvimasin ja pähklimaitseline koor loomulikult kaasas. Seni kui kohv sorises , tõin autost raamatu, määrisin parema puudumisel (pean silmas eesti sulatatud juustusid) küüslaugu maitselist Philadelphia juustu bageli (siiani ei tea mis sihuke pontsiku kujuga paksust taignast sai eesti keeles on) peale ja süütasin pisikese lõkke. Ühesõnaga valmistusin mõnusaks lamamistoolis hommikuseks omaette lebotamiseks kuna tüdrukute telgi poolt ei kostnud piuksugi. Isegi Koko nuuskimine ja sissepääsu üritused polnud neid äratanud.

Lõkke ümber uputab täiega

Vahepeal oli päike pilve taha läinud, kallasin just kohvi välja kui sähvatas välk ja käis kärakas, paari sekundi pärast hakkas kallama. Esialgu võtsin rahulikult, seadsin end mugavalt tooli ja hakkasin lugema, varju alla vihma ei tulnud. Kui Koko tooli peale ronis sain aru, et miskit on valesti. Vaata nalja, laua alt voolas ojake välja ja otse lõkke poole, selle eest Koko pageski. Lõkke ümber oli aga raudplekist ring, mis ei lasknud vett ligi, pealegi polnud lõke oluliselt vajalik, pigem esteetilise otstarbega teine.

Tõstsin jalad lauale ja üritasin edasi lugeda aga vihma ladistas nagu oleks kose alla sattunud ja tuulepuhangud pihustasid piiskasid ka katte alla. Kõik kippus vähehaaval niiskeks saama, külm ei hakanud kuid raamatu pidin plastikust toidukarpi peitma. Koer surus end minu vastu, otsustasin ta laste telki viia enne kui liiga märjaks saab, karvakasukat tülikas kuivatada. Suuremate valingute vahepeal suskasin looma tüdrukute juurde aga ise kobisin tagasi laua äärde, tore sellist looduse tormitsemist vaadata.

Peale vihma, pildistamise ajaks on vesi tagasi tõmmanud

Alumised lõkkepuud olid juba vee sees aga pealmised viskasin tulle ja need läksid peale kuivamist kenasti põlema. Vesi muudkui tõusis ja lõpuks kujunes telgiplatsile kolm saarekest, minu telk ja osa lauast, laste telk ja auto vahetu lähedus, mujal lainetas vesi. Telgikohtade valikul olin eelnevale kogemusele toetudes selle peale mõelnud, ja selgus et üsna õnnestunult. Ega ikka mugav pole kui telk 10 sendi sügavuses loigus juhtub olema, äratus oleks õige üllatav:)

Lõpuks hakkasid vihmahood raugema ja müristamine kaugenes, tüdrukud kobisid telgist välja hommikusöögile. Tegin uue raksu kohvi ja kakaod, isegi viimased küüslaugusaiad ja bageleid sai vinduval lõkkel röstitud. Kui kered täis hakkasime elamist kokku korjama. Telke polnud mõtet kottidesse toppidagi, niikuinii tuleb kodus kuivama panna. Viimasena võtsime vihmakatte maha, aeg-ajalt sortsutas taevast ja loll oleks poole pakkimise peal lausvihma kätte jääda. Ilm polnud just kiita aga otsustasime siiski randa sõita, ning kui ilm vähegi lubab seal veidi ringi hulkuda.

Tee peal nägime hirvesid metsas, saime ka paar pilti aga loomad ehmatasid fotoka välgu peale ja lasid valged sabad püsti pikkade hüpetega jalga. Randa jõudes selgus, et olime ainsad, parkimisplats täiesti tühi, samas ilm tundus soe ja vihma ei sadanud. Kivid ning liiv veel märjad, meid see ei heidutanud jalutasime nats ringi ja proovisime vett, täitsa soe, läheme ujuma. Tunde järgi julgen pakkuda et oma 24 kraadi oli ära, sest ujusime õige pikalt, ronisime kividele ja loksusime lainetel.

Näkineiud kaugel kivil :)

Lõpuks kui välja kobisime hakkas ka päike pilve vahelt piiluma. Ennast polnudki mõtet kuivatada, õhk oli päris soojaks läinud, äikest põhjustanud kuum õhumass kohale jõudnud. Nüüd polnud enam mingit tahtmist koju minna. Sellise temperatuuriga on palju parem rannas pikutada kui suurlinnas molutada. Tõime autost järgijäänud toidu ja joogid ning korraldasime ranna ääres mõnusa pikniku. Vähehaaval hakkas ka teisi inimesi välja ilmuma.

Purjekas merel, no ok järvel :)

Plaanisime kividele hulkuma minna aga lapsed tahtsid tamme ja liivalosse ehitada, tühja kah natuke vanad selleks aga las olla. Tõele au andes tuleb tunnistada, et isegi sai rannaliival voolavale ojakesele uus säng varbaga tõmmatud ja siis pool tundi vahitud kuidas vähehaaval liivaseljandiku sisse minikanjon tekkis. Jalutasin meie eesti külalisega kividele, näitamaks lähemat ümbrust, las teeb mõned vinged fotod.

Mulle on lapsepõlvest saati meeldinud suuri kivisid mööda sörkida ja hüpata, koolivaheaegadel sai mitu korda nädalas Pärnu muuli lõppu ja tagasi joostud. Siingi on üle kilomeetri sellist kividega tihedalt kaetud randa, liikumine veidi keerulisem, sest kivid on jäänud vedelema nii kuidas loodusele meeldib, inimkäsi pole neid sättinud aga nii ongi huvitavam.

Tagasi jõudes oli päris palav olemine, käisime veel kord ujumas. Tüdrukud veetsid jälle tund aega vees, mina tulin varem välja ning kasutasin aega mõne kenama kivi otsimiseks. Vanem tüdruk oli edutult madu üritanud leida, paistab et vihmase ilma ja sügise lähedusega on nood peitu pugenud. 

Põnev muster kivil

Kodu poole hakkasime sõitma suht varakult, juba kuue ajal. Käisime ka poest läbi, et suur karp sarvesaiu ja mahla tee peale ning kolm pakki küüslaugusaiu koju kaasa osta. Kojusõit möödus vahejuhtumiteta, veidi peale kaheksat olime maja ees. Nädalavahetus igati hästi magama pandud.

Külaline ja kassimüsteerium

Augusti keskel saabus meile külaline Eestist, keda õnneks allkorruse olukord ei heidutanud või siis lihtsalt ei näidanud ta seda välja. Müts maha, kuna momendil saab alumise korruse vetsust vaadata läbi magamistoa arvutiruumi. Seinte asemel on alles vaid tugitalad. Õhukvaliteet pole ka kiita, kerge keldri hõng lööb ninna, aga mis teha paremat momendil pakkuda pole.

Korrektsuse huvides peab mainima, et ta keeldub tunnistamast oma külalise staatust ja kipub pidevalt nõusid pesema:) Matkal olles ostis omal initsiatiivil mulle õlle kõrvale näksi ja eile peale vanema lapse linna peale viimist koguni saabus koju kahe mu lemmikõllega. Isegi kui katkise kummiga rattaga vihma kätte jäänuna läbimärjana koju saabub on ikka happy, küll oli tore päev. Kus küll selliseid külalisi tehakse, taolisi võiks meil tihemini käia! 

Samal ajal läks ka kass kaduma. Esimesel päeval ei märganudki, teisel küsisin kas keegi Pumat näinud, keegi polnud. Tavaliselt ta üle paari tunni õues pole, hakkab valjult kräunudes sisselaskmist nõudma. Õhtul käisin rattaga ümbruskonna tänavad läbi, vaatamaks kas kuskil mõni kass pole auto alla jäänud - tulemusteta. Otsisime maja, kapid, garaazhi põhjalikult läbi, ei jälgegi. Isegi Kokolt küsisime, aga too vaatas nõutult otsa oskamata vastust anda, tavaliselt jookseb kohe kassi otsima kui küsida: "Kus Puma on?"

Päevad läksid ja kassi ei kuskil. Hakkasime mõttega harjuma, armas ta oli aga igal asjal on oma aeg ja selliselt ootamatult loomast lahkuda kuidagi nagu kergem kui näha teda haigena ringi käimas. Kaasa pani juba toidu ja joogikausid ära, arutasime kellele kotitäis kassitoitu anda. Kõige totram, et just olime kassimaksu tasunud, ainult $15 aga ikkagi loll tunne.

Tulen mina üks päev koju, avan ukse ja mis ma näen, kiisu jookseb valjult nurrudes vastu. Haarasin ta sülle, kus sina küll oled olnud. Kass on meil väga jutukas ja seletas omas keeles pikalt vahepealsetest seiklustest. Paraku saladuseks see siiski jääb, no ei mõista ma kassikeelt. Toidu, mis ette kallasin pani käigupealt nahka, ehkki muidu on niisama näkitseja.

Läksin taha aeda lugema, hakkasin ninaga tõmbama, aeg-ajalt tõi vaikne tuulepuhang vastikut laibalehka ninna. Poleks kass just tagasi tulnud oleksin kindel olnud, küllap vedeleb kusagil põõsa all. Helistasin kaasale ja andsin haisust teada, too oli veendunud, et kiisu otsad andnud. Alles siis sain aru: ta polnudki külalise poolt kassi kohta saadetud sõnumit kätte saanud. Ei, Puma on kodus ja ok, aga keegi teine on kusagil lähiümbruses laibastunud. Kui lapsed koju tulid, mainisin neile ka, et tagaaias haiseb pahasti. Pikalt ei saanud kiusata, sest hea südamega külaline andis mu tembu ära, pealegi ilmus kiisu nurga tagant välja. Sai teine laste süles mitme kuu jagu solgutada ja paitada.

Ei oskagi muud arvata, kui et loom pidi olema kellegi naabri juures kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt, kes teab. Igatahes sai ta kohe kaela oma rihma ja kellukese, mis loomale eriti ei meeldinud. Nüüd vähemalt ei saa keegi väita, et tegu hulkuva kassiga. 

Kohapealne lühiülevaade

Veetase allkorrusel

Viimasel ajal ainult Jaapani muljetest kirjutanud, aga vahepeal on siin ka üht kui teist juhtunud. Esiteks muidugi see, et saime kindlustuselt uputuse kohta positiivse vastuse: nii kannatada saanud sisustus kui ka maja parandus makstakse kinni. Põhimõte selline, et taastatakse endine olukord niipalju kui võimalik. Seega sisustuse puhul makstakse kinni selle jääkväärtus ja juhul kui ostame uue asja asemele siis kaetakse kogu maksumus eeldusel, et tegu enam vähem sarnase esemega. Remondi korral kaetakse nii materjalid kui töökulu.

Takkajärgi polegi asi nii hull, sest niikuinii oli kavas allkorrusel elamist veidi ümber seada, nüüd ei saa enam edasi lükata ja pealegi makstakse kinni ka veel. No mis sa hing veel tahad, ainult et tülikaks muudab kogu asja töö ja ajakulu. Nimelt on kogu Toronto remondimehed järgmise paari aasta jooksul hõivatud ja meie saime vaatamata kiirele tegutsemisele järjekorda alles kuue kuu pärast. See muidugi ei rahulda, eks pean ise asja käsile võtma, aga nii saan vähemalt kõik teha just nagu tahan ja ei pea pidevalt töömeestel silma peal hoidma, et need praaki ei teeks.

Eks asjaajamist ja paberimajandust on ka veel teatud hulk enne kui kindlustuse poolt pappi pritsima hakatakse, aga see on paratamatu bürokraatia. Mul pole aimugi näiteks kuidas nad kavatsevad sisustust hinnata, pole ju mingeid ostutshekke, aga vaatasin lihtsalt poodide veebilehtedelt ja panin sarnaste asjade hinnad juurde. Seega seis on selline, et ootame ja loodame.

Kõige negatiivsemaks momendiks, et mu arvutimängu osavus saab nüüd kannatada, sest pole enam aega Battlefieldis vastaseid nottida. Ja mis kõige hullem, sügisel tuleb Battlefield 4 välja, videote põhjal otsustades veelgi ägedam kui eelmine! Loodetavasti saan uue arvuti, mille emaplaat kärssas ära kui voolu järjest mitu raksu peale lülitati ja ka konsooli, pedaalid ununesid põrandale. 

Ah jaa, täna veel selline tore uudis, et mu katki rebitud seljakoti otsustas Air Canada mulle välja maksta, kuna selle parandamine ei osutu otstarbekaks. Tegu oli suht vana kuid väga hea North Face matka seljakotiga, mis kusagil Tokyo ja Toronto vahel tõsiselt kannatada sai. Nailon mitmest kohast katki rebitud ja kotisuu katte ripats küljest läinud, kott ise lahti kuid miskit kaduma polnud läinud. Kott hinnati $140 peale, kui veits juurde panen peaks igati korraliku uue matkaseljakoti saama! Hea et vaatamata väsimusele läksin kohe lennujaamas õiendama, hilisemaid pretensioone poleks rahuldatud.

Jaapan-7 Ninja ja Ninjutsu

Hommikul sai veidi rahulikumalt võtta, aga see ei tähendanud poole päeva maha magamist. Juba õhtul olime arutanud mis teha, lastel soov Ninja muuseumi minna. Googeldasin veidi uurimaks kus too koht asub ja kui lihtne on sinna ligipääs. Selgus, et meie peatusest ainult 80 kilti aga kuna koht asub mägedes suht kõrvalisel raudteel, siis sõit võtab oma poolteist tundi ja maksab 2 X 1280 = 2560¥ jeeni. Nagu näha on tavaraudtee piletihind õige soodne, Eesti mõistes saaks Tallinnast Tapale vähem kui 10 euriga.

Surfasin Jaapani vaatamisväärsusi otsides, aga miskit superpõnevat silma ei hakanud. Okinawale nagu ei hakka üheks päevaks lendama, ja ka Jaapani lõuna otsa ei viitsinud sõita kuna sealsed huviväärsused, ei tundunud piisavalt ägedad. Niisiis otsustasime Ninja muuseumi kasuks, mis asus vana toidupoeketi nime meenutavas Iga linnas. Pisuke segadus rongiaegade selgitamisel tulenes asjaolust, et ehkki linna nimi oli Iga osutus raudteejaama nimi hoopis Igaueno olema. Lõpuks ikka sain sotti, paistis et peaks veidi peale  kümmet väljuvale rongile lahedalt jõudma.

Meie reisukaaslane polnud Ninja värgist eriti huvitatud ja otsustas ajalooliste vaatamisväärsuste kasuks, sõitis Narasse. Minul oli aga pisike probleem rahaga, nimelt sula praktiliselt otsas. Mõtlesin kas sõita kiirelt Nambast läbi ja saada kindla peale kupüürid kätte juba tuttavast masinast või loota, et Tennoji jaama lähedal olevas postkontoris masin minu kaarti tunnistab. Kaalusime veidi aega perroonil olles olukorda kuni saime eru, et lihtsalt ei jõua enam Nambasse.

Vaated rongi aknast

OK siis, hüppasime Tennoji poole sõitvale rongile. Jaamas küsisin, kus on lähim postkontor, selgus et kolmandal korrusel. Eriti tore, kimasin sinna ja masin töötaski, võtsin kohe 40000 jeeni, et oleks muretu mõneks ajaks. Aega jäi meil ülegi, lurpisime siidrit ja sõime perroonil jäätist kuni rong saabus. Valitud marsruudil oli vaid üks ümberistumine Kama nimelises jaamas, sealt algasid tõsisemad mäed ja edasi läks pisike kahevaguniline rong, rohkem trammi sarnane teine. Kiirust oskas seegi arendada ja vaated läksid aina kenamaks - mäed, jõeorud, mets, bambusetihnikud ja suht vähe asustust.

Tramm-rongis :)

Maja Igas

Peatused järjest pisemad, ootasime juba et jõuame päris maakohta aga Igaueno osutus suht suureks mägede vahel jõeorus olevaks linnaks. Jaamas leidsime kaardi seinalt ja mobla GPS abil oli peagi suund selge. Kaugust muuseumini umbes 2 km, otsustasime jala käia, saab veidi ümbrust vaadata. Ilm oli kole lämbe nii et esimene peatus juhtus paarsada meetrit edasi alkopoe juures, õnneks pakuti seal lisaks igasugu kärakale ka lastele sobivaid jooke. Huvitav, et alko poel ei paista olevat mingeid ajalisi piiranguid.

Imelikud viljad puu otsas

Ninja kantsi viiv trepp

Joogid näpus kõmpisime üle silla, maanteed mööda edasi kuni hakkas paistma metsaga kaetud mägi. Kaardi põhjal otsustades pidid selle otsas asuma ninja muuseum ja kindlus. Ronisime jalgrada pidi suht järsust nõlvast üles, jõudsime muuseumi esisele platsile. Esiteks tuli külmavee kraani all nägu loputada ja lonks juua, jube palav. Sealsamas oli ka vets, mille seinal temaatiline märgistus tähistas naiste/meeste osakonda. Võtsime piletid ja saime jaapanlaste grupiga kaasa.

Ninjalik vetsu tähistus

Nüüd ehk paras aeg lühidalt kirjeldada, mis asjad need Ninja ja Ninjutsu on. Ninjade puhul oli tegu jaapani feodaalajastul (alates 500AD) salaluuret teostavate eriüksuslastega või spioonidega. Ninjutsu on tehnikad ja meetod millega info kogumist toimetati kusjuures põhitähelepanu suunatud just varjatud tegevusele mitte niivõrd relvajõule. Kui võitlus osutus möödapääsmatuks kasutati igasugu ebatraditsionaalseid relvi ja võtteid et vaenlast segadusse ajada ja niimoodi pigem kavaluse ja osavuse kui jõuga võita.

Ninjutsu juured ulatuvad 4000 BC Indiasse, kust too vähehaaval läbi Hiina ja Korea Jaapanisse jõudis ja seal omanäoliseks arenes. Ninjutsu koolkondi on Jaapanis oma paarkümmend kuid kaks kõige kuulsamat Iga-Ryu ja Koga-Ryu, nimetatud piirkondade järgi kus tekkisid ja arenesid. Iga muuseumis on Jaapani suurim kogu dokumente, relvi ja igasugu muid ninja judinaid.

Ninja kaob seina sisse ...

... ja avab põrandalõksu

Meie ekskurs algas ninjade residentsi külastamisega. Maja pidi väljastpoolt paistma nagu tavaline talupoja elamine, et mitte kahtlust äratada. Tavaline paistis ta ka seestpoolt, aga põrandates olid lõksud ja salakäigud, seinad võisid pöörduda ja ruumid kuju muuta, salajasi ruume, käike ning relvade peidupaiku leidus igal pool.

Laskume maaalusele salakorrusele

Soos käimise jalatsid

Ninjade seitse levinumat maskeerumist

Ninjad demonstreerisid mõningaid trikke nagu püssirohu sähvatusega kadumist ja seinu mööda või lae all ronimist. Enamus sarnased mustkunstnike omadega, mis põhinevad vaatajate tähelepanu mujale juhtimisel ja inimeste meelte limiteerituse täpsel tundmisel. Relvade poolest on tuntumad muidugi tähed, mille pildumist demonstreeriti. Oluliseks momendiks, et nad on disainitud praktiliselt hääletult ilma vihinata lendama. Lisaks igasugu peidetud terariistadele pidid ninjad oskama kasutada kõiki käepäraseid esemeid relvadena, jällegi tugev sarnasus tänapäeva eriüksuslastega.

Nagu praegu öeldakse spioonide kohta, et kõige edukamatest ei kuule te kunagi, nii oli ka ninjade puhul äärmiselt oluliseks tähelepandamatuks jääda. Seetõttu esinesid nad tolle aja tavaliste elualade esindajatena nagu talupojad, rändmungad, kaubitsejad, sõdurid, rändmuusikud, ... jne.

Muuseumis endas oli laialdane väljapanek nii dokumentidest, ajaloost kui ka relvadest. Filmilõikudel demonstreeriti erinevaid võitlustehnikaid mitmekesises valikus relvade ja tavaliste esemetega. Lõpuks nagu ikka pood igasugu nänniga, vanem plika kaalus küll ninja tähe ostmist aga seoses lennuvälja turvakontrolliga otsustas loobuda.

Kindluse kaev

Kivikolakas mäe otsas

Müürid ja trepid

Iga-Ueno kindlus

Jalutasime veidi ringi lossimäel, istusime korraks jalgu puhkama. Lasin end pingile sirakile ja jäin pea momentaalselt magama. Kaua tudida ei saanud, sest sipelgad hammustasid mu ärkvele. Kindlustuste tsoon oli üsna massiivselt ehitatud, võttis jupike aega seal ringi jalutamiseks, treppidest üles-alla ronimiseks. Kiki jäi seniks puhkama kuni Mariga ringi ümber lossitorni tegime. Järsku astus üks jaapanlane ligi ja pakkus, kas tahaksime koos fotole jääda, muidugi tahtsime, tänasin ja too plõksutas minust ja Marist paar pilti.

Issi ja tütar

Mari müüri serval

Siinsamas oli kuulus Iga-Ueno kindlus, mida nimetatakse ka "Valgeks Fööniksiks". Kindluse ehitusega alustati 1585 aastal kui valmisid peavärav ja kolm kolm korrust. 1608 ehitati kindluse ümber 30 meetri kõrgune kivimüür ja lisati tornile 2 korrust. 4 aastat hiljem varises torn orkaani poolt kaasa toodud vihmasaju tõttu kokku. Praegune torn on ehitatud sel sajandil vana alusmüüridele kohaliku töösturi poolt ja hiljem linnale üle antud.

Jaapani sõjarüüd

Kindluse valitsejad

Lossitorn on momendil muuseumiks, kus hulk ajaloolisi esemeid eksponeeritud. Lisaks relvadele, kiivritele, riietusesemetele ja toidunõudele oli kolmandal korrusel hulk omaaegseid kunstiteoseid välja pandud. Kõik originaalid ja mõned neist väärt miljoneid kui uskuda muuseumitöötajat. Pildid olid tõepoolest muljetavaldavad, Mari uuris neid eriti põhjalikult.

Ülemiselt korruselt avanesid vaated ümbritseva kindlusemäe, linna ja mägede peale. Lossitorni tagant muru seest leidis laps pooliku katusekivi ning korjas selle suveniiriks kaasa.

Mina bambusevõsas

Õis puul 

Tagasiteel hakkas nälg näpistama, otsisime toidupoodi ja astusime esimesse suuremasse sisse. See osutus hoopis apteegiks aga nagu Canadaski kombeks müüakse seal igasugu nodi kaasaarvatud toiduaineid. Võtsime mõned saiakesed, jäätised ja joogid. Jäätise panime tänaval nahka aga saiakesed sõime laste mänguväljakul ära.

Tagasi alla

Porno siilid :)

Rongi väljumiseni aega oli ja tahtsin teist teed pidi tagasi minna aga lapsed ajasid vastu. Kui GPS'i vaatasin, selgus et õieti tegid, oleksin vale raudtee juurde läinud. Jalutasime rahulikult jaama, ülejäänud veerandtunni tegime parajaks sealsamas ringi vaadates. Tagasiteel rongis sain paar head pilti mägijõest.

Ühes peatuses seisime veidi pikemalt ja seal hakkas vastasrongis olev pisike plika meile lehvitama. Naeratasin ja lehvitasin vastu, sellest sai tüdruk julgustust ning kukkus ägedalt kahe käega vehkima. Ema proovis teda tagasi hoida aga plika rabeles ja lehvitas edasi. Nii me siis pidasime oma kolm minutit seda lehvitamismatshi kuni rongid liikuma hakkasid. Kahjuks tuli pildistamise mõte liiga hilja. 

Canada karatekad Shin-Osakas

Rongis sain messi tuttavatelt karatekatelt, et kohtuks õige linna peal ja läheks kohugi sööma. Kuna koju saime suht vara, otsustasime veidi puhata ja üheksaks Shin-Osakasse kohale minna. Olime parasjagu teises jaamas perroonil kui äkki keegi meie nime hüüdis, seisvast rongist kargas välja Jamaika päritolu aga Canada eest olümpiahõbeda saanud karate tuttav Dana. Sebisime kiirelt samale rongile, seal olid ees Mark oma kaasaga ja Steve. No oli alles juhus Osakas rongijaamas Toronto tuttavatega kokku saada. Need keda pidime kohtama ei andnud end aga tükk aega näole.

Päikesekiired läbi pilvede

Lõpuks peale pikka tekstitamist saime kokku ja hakkasime astuma hotelli poole, kus ülejäänud seltskond pesitses. Seal tegime paar jooki ning asutasime edasi liikuma. Aeg oli juba hiline, meie plikade heledad juuksed kutsusid esile kohalike meeste tervitusi ja kutseid dringile. Ei jõudnudki lõpuks kõrtsuni, plikad olid natu ära hirmutatud ning tahtsid koju, mis teha istusime rongile ja kodu poole me sõitsime. Tennoji jaamas tahtsin aidata Christinal raha välja võtta aga õnnestus hoopiski lifti kinni jääda, sest kõik oli nii hilisel ajal suletud. Õnneks siiski mingi politseinik aitas meid varsti välja, ei pidanudki liftis ööbima.