Kõrvits ja kuritegevus

Nagu teada, on Halloweeni möödapääsmatuks aksessuaariks kõrvits. Kõik muu võib olemata olla aga vähemalt üks kõrvits peab maja ees olema. Räägitakse isegi lugusid, et vahel võib kivi aknasse lennata kui pumpkin trepil ei ilutse. Teisipäeval astusin toidukast läbi, et aedvili ära osta. Ei leidnud teist kusagilt ja minu uurimise peale teatas poemüüja, et täna on otsas, homme tulevad uued. Eile polnud aega poodi minna, seega jäi tänasele.

Lähen poodi ja mis selgub, kõrvitsaid pole ja minu küsimise peale vastati, et ei olevat tulnudki, ehkki oli tellitud. Mis ikka kirusin veidi ja sõitsin järgmisse poodi. Polnud sealgi, juba kahe päeva eest olevat viimased müüdud. Mis mõttes, alati on ju kõrvitsaid lademes, peale halloweeni leiad poodide tagant hunnikute kaupa müümata jäänud kollaseid palle. Kuri kahtlus hakkas vähehaaval juuri ajama. Aga põrutasin järgmisse poodi, sellisesse viisakamasse, kus kunagi miskit otsa ei saa, ehkki hinnad oluliselt kallimad.

Täitsa hambad, sealgi ei hakanud ühtki silma. Uhkes poesaalis juhtusin kogemata lausa manageri peale ja otsustasin temalt küsida. Proua vastas, et see aasta olevat hirmus kõrvitsapõud. Nemadki olevat ette tellinud suure hulga aga kui hommikul auto järgi läks avastasid tühja lao, ehkki selle laadungi eest juba makstud. Kahtlustas, et laomehed olid seoses defitsiidiga mingile pisemale poele hingehinnaga maha müünud, vahekasu taskusse susanud ja nüüd ajasid udu, et farmist polnud konteinerautod kohale tulnud. Proua vabandas ette ja taha, sihuke asi olevat nende poes harukordne, aga äkki asendaks arbuus, annan sama hinnaga. Korraks jäin mõttesse, aga ma olin ju tahtnud kõrvitsa salatit, arbuusist seda paraku ei saa.

Minu õnnetu näo peale lohutas tädi, et tegelikult võivat veel hullemini minna. Mis mõttes ei saanud aru. No ta olevat pidanud juba hulga selliseid kliente tühjade kätega tagasi saatma, kes teise kõrvitsa järgi tulid. Ahnepäitsid jõudsin vaevalt mõelda kui järgnes hoopis ootamatu selgitus. Nimelt olevat neil inimestel kõrvitsad öösel lihtsalt minema veerenud, hommikul trepp puhas. Vat kuhu me oleme jõudnud selle kaubanduslikkusega, seoses defitsiidiga on tekkinud heaolu ühiskonnas uus kuritegevuse vorm - kõrvitsa virutamine. Täiskasvanuil suht pohhui, ajab niisama närvi aga lastel võib ju lausa trauma tulla kui kaks päeva suure vaeva ja armastusega voolitud aedvili pihta pannakse.

Hüvastijätuks andis ta head nõu, kui ma peaks kusagilt kõrvitsa leidma, ärgu seda enne homset pärastlõunat välja pangu. Jalutasin auto poole kui poe ukse kõrval jäi silma pirakas paari kuupmeetrine pappkast, milles tavaliselt sihukest kraami välja pannakse. Küünitasin üle ääre vaatama, paarkümmend pisikest hallitama läinud junni oli põhja peal, kõige otsas üks sabata ja veidi lõhkine suurem. Jalutasin edasi aga äkki turgatas pähe, kõrvitsasalatiks ei pea ta ju kaubandusliku välimusega olema. Ümberpöörd, koukisin rebukollase kergelt kuivanud poriga kaetud kera kastist välja ja piinlikkust alla surudes läksin tagasi poodi. Sama proua oli ikka seal, astusin ligi ja mainisin, et hädaga võtaks sellegi, palju maksab. Kaupluse juhataja vaatas õnnetut aedvilja ning teatas et selle eest oleks piinlik raha küsida, saan tasuta. Nii siis on meie trepil kaks kollast kera, pisema tõi kaasa juba nädala eest. Igaks juhuks siiski ööseks tõstan mõlemad tuppa, pimedas äkki pätid ei märka, et üks neist katki.

Sügisvärvid miniloomaaias

Tegelt on need pildid tehtud moblaga lausa üleeelmine nädalavahetus, aga otsustasin ikka üles riputada. Kaasa riputas mõned pildid oma blogis sügise värvide nime all üles, ega siis mina saa viletsam olla :) Vahtrad on muidugi värvidemängu suurmeistrid, aga ka mõned teised puud pakuvad silmale ilu, ühe puhul oli põnevaks tüvi mitte lehed.

High Parki olin ka koera kaasa haaranud. Kui ta kuulis sõna auto tormas välisukse juurde ja hakkas hüppama. Nii pea kui välja sai, kohe jooksuga masina juurde. Ta seostab igasuguseid autosõite hirmpõnevate matkade või vähemalt pikemate jalutuskäikudega.

Pargis jalutasime niisama veits ning tegime pilte. Siis meenus, et siin asub ju ka miniloomaaed kuhupoole sammud seadsime. Koer oli uutest lõhnadest õige ärevil. Nuuskis aia tagant põhjapõtru, kaljukitsi, piisoneid ja Jakkisid, kes millegi pärast suuremat põnevust ei pakkunud.

Aga pirakat Emu nähes muutus Koko ettevaatlikuks, ei osanud vist sellist ennenägematut elukat kuhugi liigitada. Kui viimane veel hauatagust häält tegi ehmus kutsa tõsiselt ja oleks mu oma järsu sikutamisega peaaegu pikali vedanud. Kokkuvõttes oli üks mõnus käik, üle pika aja kahekesi kaasaga pargis jalutamas justkui aastakümneid tagasi.

Ukraina valimised

Praeguseks (esmaspäeva õhtu) on loetud 75% häältest ja nagu oli oodata esinevad võimsa ülekaaluga läänemeelsed jõud - kõik kolm suuremat, alles neljandal kohal 9.63% opositsiooniline partei. Teatava üllatusena juhib napilt Peaminister Jatsenjuki Rahvarinne (21.93%) president Poroshenko bloki (21.50%) ees, kolmas Lääne-Ukraina "Eneseabi" (11.10%). Hoopis tähenduslikum on aga olukord tagumises otsas. Parempoolsed on saanud hääli pea poole vähem oodatust, Timoshenko partei väljakukkumise piiri peal ja kommunistid suure tõenäosusega parlamenti ei pääse. Selle tulemuse põhjal võib kindlalt väita, et Ukraina rahvas on jäädavalt pööranud selja nii kommunismile kui ka Venemaale.

 

Minu jaoks valmistas kõige suurema üllatuse hoopiski Venemaa, kes tunnustas valimistulemusi ja seda nii kiirelt, isegi enne kui lõplikud numbrid välja hõigatud. Venemaa ei saa samas kuidagi rahul olla tulemustega, mis nii selgelt Ukraina rahva läänemeelsust ja venevastasust väljendavad. Mis võiks siis olla Lavrovi teadaande taga. Esiteks meenuvad muidugi mässuliste peadsed "valimised", suure tõenäosusega kuulutab Venemaa ka need kehtivaks viidates kohe Ukraina valimistele, üritades nii separatismile seaduslikku alust sisse puhuda. Samas on selge, et ainult Donetski ja Luganski piirkonnaga, mis momendil mässajate kontrolli all, ei saa Venemaa kuidagi rahulduda. See oleks tegelikult allaandmine Läänele ja Ukrainale, nii näeks taolist lahendust enamus Putini praegusest toetajaskonnast, kelle vaimusilmas terendab Suur-Venemaa endise NL piirides.

 

Ukraina valimistulemused peaks panema mõtlema tavalisi venelasi (niinimetatud fashiste ju ei toetatud). Selge, et nüüd on Ukraina Venemaa mõjusfääri tagasi toomise ainsaks võimaluseks otsene ja massiivne sõjaline sissetung ning sellele järgnev okupatsioon. Ehkki Putini poliitikat toetatakse kahtlen kas tavaline venemaalane on valmis sõtta minema Ukraina rahva vastu, mis on oluliselt erinev eelnevalt propaganda poolt kokku luuletatud fashistlikust huntast.

 

Lavrovi avaldus on ka külmaks dushiks separatistidele, kellest mõnede peas ikka veel mõte kohe-kohe Kiievi peale minna. Separatistidel pole ilma Venemaa relvastuse ja mis põhiline väljaõppinud ja distsiplineeritud regulaararmee abita jõudu enda alasidki käes hoida, rääkimata uute juurde vallutamisest. Ukraina sõjavägi kogub pidevalt jõudu ja ma ei imestaks, kui enne külmade tulekut mõni väiksem aktiivne operatsioon ette võetakse. Talvel ei oota erilist lahingutegevust, sest külm saab olema katsumuseks Ukrainale, aga veel suuremaks probleemiks mässuliste poolt hõivatud aladele. Arvan, et suurem madin läheb lahti kevade saabudes. Selleks ajaks on Ukraina uue valitsuse all piisavalt kaua olnud ja omab täielikku mandaati kaotatud alade tagasivõtmiseks. Mis kõige tähtsam, sõjavägi peaks selleks ajaks ka valmis olema.

 

Ehkki mõnel pool väidetakse, et Kreml on Novorossia idee ja Ukraina allutamise maha matnud, mina seda ei usu. Lihtsal põhjusel, et tegu oleks Putini lüüasaamise tunnistamisena, mida ta endale lubada ei või, sest teab liiga hästi kuidas Venemaal kaotajate käsi käib. Aga olukorda, kus saadi Krimm, omatakse teatavat kontrolli suht väikese ehkki tähtsa ala üle Donetskis ja Luganskis samas kaotades kogu ülejaanud Ukraina, saab ainult nii vaadata, ükskõik palju sa propagandat üritad teha. Eriti kui lisada juurde lääne sanktsioonid, mis vähehaaval hakkavad järjest enam mõju avaldama ja mille lõpetamise tingimuseks on kogu Ukraina territooriumilt vene sõjaväe välja tõmbamine kaasa arvatud Krimm.

 

Seega jääb mulle mulje, et Putini seisukohast vaadates on ta nurka surutud mistõttu ainsaks lahenduseks miskit sorti agressiivne käitumine. Millisel kujul see avaldub, teab vaid tema ise.

Tahvelarvuti valimine

Niisiis, meie perre on saabunud järjekordne nutiriist, esialgu veel ehku peal, sest kaks nädalat anti prooviaega, mille jooksul võin selle asjanduse lihtsalt tagasi viia kui ei meeldi. Suvel jäi mu vana läpakas vihma kätte ja ehkki meeldiva üllatusena taastus ta praktiliselt täielikult, on see siiski aeglaseks jäänud. Tegelikult ju palavat vajadust uue läpaka või tahvelarvuti järgi polnud, tundsin et oleks ikka eriliselt mõnus kui kodus saaks moblast veidi suuremalt ekraanilt igas asendis (voodis, tugitoolis, tagaaias, vannis, ... jne ... (peldikus:) ... ) netis surfata. Samas on soov vahel teksti toksida, mis ilma mehhaanilise klaviatuurita nii mugav pole. Seega ideaalseks oleks sihuke riist, mis kombineeriks ekraani ja klaviatuuri kuid annaks ka võimaluse ainult ekraani kasutada.

 

Viimaseks tõukeks kujunes eelmise nädala vestlus vanematega kui ema arvas, et talle kuluks üks pisike läpakas ära. Hmm ... , siis pole miskit muud kui reinstallin oma vanal läpakal windowse, et igasugune aegade jooksul kogunenud aeglaseks teev rämps ühe hoobiga maha võtta, panen paar hädavajalikku programmi nagu Skype, AVG, Chrome peale ning voilaa - läpakas jälle normaalse kiirusega. Emailide lugemiseks, netis surfamiseks ja piltide ning videote vaatamiseks täitsa piisv. Patarei on tal paraku 5 aastaga kutu, vaatan kas tasub seda asendada, sest uued maksavad ilmselt rohkem kui mõni läpakas praegu, samas vooluvõrgust istudes töötab ta ikka tipp-topp. Nii, et oli põhjust asuda tõsisemalt erinevate tahvlite omadusi uurima.

 

Eelpool mainitud tingimusi rahuldab iga tahvelarvuti, kui klaviatuur juurde muretseda. Just eelmine nädal tuli välja Google uus tahvel Nexus 9. Kui tehniliste näitajate poolest oli tegu väga vinge riistaga, siis hind valmistas seekord pettumuse. Seni on Google alati pakkunud Apple'ga võrdväärset või paremat lahendust pea poole odavama hinnaga (sisuliselt omahinnaga), nüüd on ilmselt leitud, et turg vallutatud, hakkame raha labidaga kokku ajama. Kokkuvõttes on Nexus 9 hind Canadas $429 (300 euri) kõige madalama ehk 16GB mälu puhul, 32GB lisab $100 ja mobiilühendus veel $140 viies tippmudeli hinna $669 CAD ehk 470 Euroni. Sellise taseme juures oli mõtet vaadata, milliseid hinnatakse selle aasta parimateks tahvliteks.

 

 

Kolmeks parimaks on erinevate autoriteetsete veebilehtede alusel Apple iPad, Samsungi Tab S ja Google Nexus 9. Igal omad head ja omad pisipuudused aga enamvähem samal tasemel. Apple tooteid pole ma kunagi kasutanud, hinna ja kvaliteedi suhe pole soodne, soft suht piiratud ja eriliselt ebasõbralik kasutaja seisukohast. Samsungil parim ekraan ja lisamälu kaardi võimalus, puuduseks hunnik mittevajalikku softi ning veits kõrgem hind. Nexus 9 eeliseks uusim soft Android 5 Lollipop näol ja kindlus, et kõik uuendused tulevad talle esimesena, samas pole võimalust suurendada mälu sd kaardiga ning ekraan kolme hulgast nõrgeim, ehkki ikka väga hea. Kokkuvõttes oli selge, et alla $500 CAD koos käibemaksuga miskit normaalset ei saa. Lisaks veel klaviatuur, mille eest firma enda versiooni eest küsiti mõeldamatult soolast, rohkem kui $100'st hinda. Muidugi saab Hiinast tellida ka kolme-, neljakümne dollarise aga nende kvaliteeti ja kasutusmugavust pole võimalik eelnevalt kontrollida.

 

Selgus, et on olemas veel üks võimalus. Nimelt valmistavad mitmed arvutitootjad ka niinimetatud "2 in 1" ehk läpaka-tahvli hübriidi, neilt saab ekraani lahti sikutada ja tahvlina kasutada. Sihukeste eeliseks on asjaolu, et enamasti op-süsteemiks miski windowse variant, puuduseks aga vastuvõetava hinna juures niru ekraan ning tagasihoidlik riistvara. Kallimatel on muidugi kõik olemas aga rohkem kui tuhandet dollarit netis surfamise läpaka eest ei tundunud mulle mõistliku raha kasutamisena. Lähemal uurimisel tundus, et ainult ASUS valmistab sihukesi, mis mõeldava riist- ja tarkvara konfiguratsiooniga. Nimelt nende Transformer Book läpakad.

 

Selge, et ilma nägemata ja veidi riistadega mängimata pole mõistlik üle neti osta kui ei taha hiljem selle või teise omaduse mittesobivuse tõttu pettuda. Sõitsime kontoritarvete poodi, kus kõik minu väljavalitud variandid peale viimase Nexuse olemas ja käega katsuda. Kokkuvõttes erilisi üllatusi polnud aga järgnevalt isiklikud tähelepanekud:

 

Samsungi Tab S mõlemad variandid olid ilmselgelt kõige teravama ja kontrastsema pildiga. kohati lausa nii teravaga, et hakkas isegi müügisaali heledate tulede valguses silmadele. Neil pidada olema võimalik pilti "normaalsemaks" muuta, mida ise kindlasti teeksin. Softi koha pealt kümneminutise proovimisega ei oska miskit head ega halba arvata. Igatahes kellele on ekraanipildi kvaliteet oluline, tasub Samsung võtta, momendil paremat pole.

 

Nexuse eelmine versioon nii 7 kui 10 olid igati normaalsed. 7 tolline kaasal juba on ja $169 eest tundus see super hea tehinguna, poolmuidu saadud. Samas olles näinud suuremaid versioone oli selge, et võimaluse korral eelistaks suuremat ekraani. Mugavam lugeda ja mõnusam videosid vaadata. Nii, et vaatasin edasi. Suure üllatusena avastasin teiste vahelt Samsung Tab Pro $251 eest, mis lausa $150 vähem kui nende kodulehe hind. 8.4 tolline ekraan oli kübe väike aga arvasin, et ajaks asja ära. Tegu polnud küll AMOLED-ga aga sellele vaatamata väga hea. Miks ma polnud seda näinud enne netis surfates tekkis küsimus. Kiirelt üle kontrollides selgus, et ainsaks põhjuseks hinnatase, on küll hea aga selle hinna eest liiga kallis kui vaid veidi kehvamat ja pisemat Nexus 7 pakutakse vähem kui poole hinna eest. Kokkuvõttes tundus seni nähtutest parima hinna ja kvaliteedi suhtega.

 

ASUS transformer booki ei näinud kusagil, kas kõik välja müüdud. Vanem versioon olevat jah läbi aga just saabus uus mudel, mida nad pole jõudnud veel välja panna. Küsimusele kas saaksin selle sama soodushinnaga, mis reklaamlehel kirjas sain jaatava vastuse. Fakt, et 2013 lõpus esimest korda välja lastud läpakas ikka nii hästi müüb, vihjab asjaolule, et klientidele need meeldivad. Tollest ajast on muidugi hind veits alla läinud ja viimase väljalaske juures nii protsessor, kui graafika uuendatud ning mälumahtu suurendatud. Tüüp igatahes tõi tagaruumist läpaka välja, kiskus karbist välja ja lülitas sisse. Võttis veits aega, enne kui kogu esialgne setup tehtud kuid lõpuks pääsesin ka ise proovima. Vahepeal sain uurida riista välisilmet, mis väga sarnane minu praegusele läpakale. Ekraan oli kindlalt kahe tugeva metallrelsi ja pistikuga kinnitatud kuid tuli lihtsalt nupule vajutades lahti. Tahvel ise veidi odava ilmega libedast mustast plastikust.

 

Minu suurimaks küsimuseks oli ekraani kvaliteet, sest võrreldes päris tahvlitega oli see poole nigelama lahutusvõimega, ka heledus ja kontrast ei pidavat küündima "päris" tahvlite tasemele. Kui pildi viimaks ette saime tõmbasin netist mõned pildid ekraanile, täitsa tasemel ehkki muidugi mitte nii head kui teistel. Video oli aga üllatavalt selge ja sujuv, siin oli vahe oluliselt väiksem. Erinevate nurkade alt ekraani vaadates polnud nähtavusega probleemi. Ütleme, et üllatavalt hea kvaliteet, minu kasutuse puhul tundus täiesti rahuldav. Klaviatuur oli ka väga mõnusa klahvide liikumisega ja tunnetusega. Hind $379 teistest oluliselt odavam kui ASUS Tab Pro välja arvata. Tegelt polnud hind nii oluline, sest mitmeks aastaks ostetava riista puhul olen nõus normaalsuse piires peale maksma, peaasi, et vastaks maksimaalselt minu vajadustele.

 

Kokkuvõttes olid ASUS'e suureks eeliseks hea klaviatuur ja Windows 8.1 täisversioon koos Microsoft Officega ning just paras ekraani suurus mis kaalusid üles suht nigelama ekraani. Kahtlesin ikka, aga kui müügimees meenutas, et täna on kõik asjad 10% odavamad ning kahe nädala jooksul võin läpaka tagasi tuua kui ei meeldi ostsime kaasa õhutusel aparaadi ära. Võrreldes ASUS'e kodulehel oleva hinnaga $449 USD saime ta $340 CAD ($300 USD), mis praktiliselt kolmandik odavam. Natuke jäi ikka närima, et Samsung ja Nexus 9 vingemad aga andsin endale aru et tegelt minu vajaduste puhul oleks tegu mõttetult kõrgete näitajatega ainult selle nimel, et enda egol hea tunne selle "kõige ägedama" vidina omamisest. Pealegi on ju aega kaks nädalat kasutada ja tagasi viia kui miski ei meeldi või ikkagi otsustan teise kasuks.

 

Kodus kiskusin karbi lahti ja panin LapTab'i laadima. Õhtul mängisin BF4 ega viitsinud enne magama minekut tegeleda. Hommikul lülitasin peale, poole tunniga oli kohvi kõrval setup tehtud. Veidi aega kulus Windows 8 tutvumiseks, mis osutus palju rohkem segadust tekitavaks kogemuseks kui oskasin oodata. Mu "Gaming Rig" on ikka veel Win 7 peal nagu ka vana läpakas. Selle blogi toksisin juba LapTab'il nagu uut ASUS'e Transformerbook'i kutsun. Esimesed kogemused on igati positiivsed, usun nädala jooksul selgub kas jätan selle või vahetan välja Samsungi või Google vastu.

Grillikatastroof

Vist sai natuke palju :-P
Heleda leegiga põlevad viimased pekitükid.

Kõik sai alguse momendist, kui märkasin kohaliku poe reklaamis ilusa sealiha käntsaka pilti, mis supersoodsalt müügis. Kohe ilmus silmi ette jõulupraad praetud hapukapsaste ja verivorstiga. Oli selge, et sellist maiuspala ei õnnestu kodus välja kaubelda, mitte niivõrd toidu keerulisuse kuivõrd seetõttu, et teised pereliikmed toda tervislikuks ei pea. Aga ehk saab mõningase mangumise peale vähemalt sashlõkki välja nuiata, eriti kui liha juba ostetud. Ilma pikemalt mõtlemata krabasin reedel koduteel mõnusa kolmekilose kamaka poest kaasa.

Noh veidi vingus nägu tehti, vihjates liha pekisisaldusele. Mis mõttes, kas siis ei mäleta millist liha me õndsal nõuka ajal sõime. Kui inimeste toitu suurt saada polnud siis sead olid tol ajal korralikul nuumal, vähemalt kui otsustada lihatükkide pekikihi paksuse järgi. Liha pekisisalduse üle nurisemine tundunuks täieliku snoobitsemisena, hea kui üldse miskit said. Ka polnud kombeks pekki järgi jätta, isegi kui ei maitsenud pandi see nahka või vähemalt kasutati teiste toitude praadimiseks. Ega mu juttu suurt tähele pandud, aga liha võeti siiski pühapäeva hommikul ette.

Pilt pole liialdus, liha nägi tõepoolest selline välja.
Eurodesse konverteeritult umbes 2.80 Eur/kg. 

Käntsakas lõigati vardasse ajamiseks parajateks juppideks ning pandi miskisse kummalise välimuse kuid hea maitsega möginasse laagerdama. Mulle tundus kuidagi kahtlaselt vähe seda liha olevat ja kui uurisin, et kas jäeti teiseks korraks ka, sain vastuseks, et ei, kõik on vardas. Lõuna ajal panin grillile tule alla ja viisin vardad välja. Koer tiirutas köögis ringi nagu tavaliselt söögitegemise ajal, kuid ilmutas tavatult suurt huvi prügikasti vastu. Mul tekkis kuri kahtlus, mis sai kinnitust kapiust avades. Prügikastist vaatas vastu hulk kenasid sealihatükke, ehkki tuleb tunnistada, et rasvasepoolsed olid teised.

Loom vaatas mulle ärevalt otsa ja saatis telepaatiliselt geniaalse idee, mõistsin teda silmapilkselt. Võiksin pea vanduda et muigasime Kokoga teineteisele vandeseltslaslikult. Teadsime mõlemad, et kaasa ei luba pekitükke grillile panna, aga koer oli mu teadvusse suunanud Napoleoni tasemel militaarse pettemanöövri. Ma viin prügiämbri välja, pakkusin vabatahtlikult. Kaasa oli kergelt üllatunud, sest tavaliselt tuleb sellist kohustust mulle paar korda meelde tuletada, enne kui jalad alla võtan. Koer muidugi tikkus tuliselt kaasa, kui ämber näpus välja läksin.

Asetasin ämbri aialauale ja laususin koerale, vaatame mida siit päästa annab. Õnneks polnud lihatükkide peale miskit solki visatud ja nende all oli ports juurviljakoori ning niisket teepuru, mis käega ära pühkisin. Lihatükid grillile panemiseks tipp-topp konditsioonis arvasin. Koko aga leidis, et mis me ikka molutame, paneme kohe toorelt nahka, mille kinnituseks krabas ahvikiirusel mu näppude vahelt piraka pekikäntsaka. Röögatasin ta peale, aga mitte eriti kõvasti, et mitte liigset tähelepanu aias toimuvale tõmmata. Elukas kimas eemale kugistades jooksu pealt lihatüki nahka, ime et see söögitorust alla mahtus, loodetavasti ei tekita soolte ummistust oli mu ainus mure.

Ülejäänud tükke valvasin terasemalt asetades need ilusti grillile varraste kõrvale. Paraku tundus kuumus pekile sutsu kõrge olevat, hakkas teine kole hoogsalt sulama ja särisema, tõstsin igaks juhuks ülemisele restile. Siis meenus, et soola pole muidugi teragi. Sebisin toast vaikselt soola ja olin just peale raputanud ning grilli kaane sulgenud kui kaasa ukse pealt hirmunult hüüdis, ära sa lihale soola lisa, mul juba küllalt pandud. Pole hullu, ei jõudnud veel, rahustasin ja viisin soolatoosi tagasi. Korkisin õlle ning relaksisin sel ajal kui koer grilli ümber ilastas.

Kolmsada kraadi tundus paras olevat, liha pruunistus kenasti minemata kõrbema. Keerasin nii vardaid kui pekitükke, mis olid aktiivselt sulama hakanud ja mõnusalt krõbedaks tõmbuma asunud. Sain Kokolt tulise heakskiidu ideele proovida kas mõni pisem tükk juba valmis on. Oi kurat, tahavad keele alla viia oli meie ühine otsus. Liha kah juba parajalt küpse, võtsin vardad tulelt ning panin kandikule, et tuppa viia. Kuna suuremad pekitükid polnud veel parajalt krõbeda välimusega, otsustasin õige natuke kuumust lisada.

Toas sai liha varrastelt maha lükatud, natu veel askeldatud ja paar musta leiva käärikut haaratud, kulus mitte rohkem kui viis minti. Leivataldrikuga maitseelamuse ootuses ust avades ja välja astudes sain esimese hoiatuse kui kuulsin praksumist. Kurat mis toimub, maja nurga tagant tõusis sinakasmust suitsusammas. Tormasime koeraga tahaaeda kus meile avanes katastrofaalne vaatepilt. Grill nägi välja nagu vene tank mis on ukrainlaste tankitõrje kahurilt otsetabamuse saanud. Terve aparaat sõnaotseses mõttes põles punaka leegiga, kuna kaas oli suletud vuhisesid leegid grilli alt igas suunas välja limpsides ka gaasiballooni.

Reageerisin ennastohverdavalt ja ülikiiresti, vältimaks pommiplahvatuse läbi maja taga sõjaoplukorra teket. Esimene asi oli muidugi gaas kinni keerata, tormasin grilli juurde, lükkasin käe leekide vahele ja krabasin kraanist keerates seda ahvikiirusel päripäeva. Alles sel momendil tuli pähe mõte, et kurat kraan oleks võinud ju tulikuum olla. Õnneks oli ta suht hästi grilli põhja poolt varjatud nii, et ei põletanud end ära, ehkki käekarvad kärssasid. Järgmine moment tõstsin grilli kaane nii kaugelt kui ulatasin vaadates ise eemale ja hüpates tagasi. Lahmakas helekollaseid leeke lõi välja, ulatudes kolme meetri kõrgusele kõrvetades kiwi lehti.

Kogu kupatus lõõmas vägeva leegiga mitu minutit, pekitükid restil põlesid eriti heleda leegiga. Noh selline saatus siis ootab tankimeeskonda kui masin pihta saab, mõni ime et tüübid teadmata kadunuks kuulutatakse. Esialgu tahtsin vett peale pritsida, aga kuna ilmselgelt pekitükkidest asja enam polnud otsustasin lasta rasval lihtsalt ära põleda, hiljem on tahma lihtsam puhastada kui hangunud rasva maha hõõruda. Alles siis kui leegid vaibuma hakkasid tuli pähe mõte sündmus pildile jäädvustada. Kurat ja põrgu aga mu hõrgutised haitusid suitsuna taevasse, koerale otsa vaadates nägin seal sügavat etteheidet peegeldumas. Anna andeks sõber, toon homme uue tüki, mida koos küpsetame ja valvame, et miskit õnnetust ei juhtuks, lubasin talle lohutuseks. 

Collingwoodi suusashow

Blue ( "Green" :) Mountain Oktoobri keskel

Hooaja lähenemisest annavad tunnistust üksteise järel toimuma hakanud suusashowd. Pea iga aasta oleme käinud Collingwoodi omal, mis Blue Mountaini juures. Seal on esiteks oluliselt soodsamad hinnad, teiseks mõnus Euroopalik alpiküla atmosfäär ja kolmandaks tavatseme seda ühendada mõnest Torontost kaugemast õunafarmist läbiastumisega, et oleksime jõuludeni korralike õuntega varustatud. Tavaliselt riputan ubinad apelsinikottidega garaazhi lae alla, kus temperatuur madal ja hiired ei pääse ligi. Lastel on lisaks veel oluliseks momendiks miski "Beavertaili" ahk suhkru ja kaneeliga ohtralt kaetud pannkoogilaadse küpsetise nautlemine.

See kord oli vaja vanemale lapsele vaadata suusajopet, ta juba eelmine aasta soovis uut, sest eelmine kipub pisut väikeseks jääma. Soodsa võimaluse korral oli plaanis pisemale korralikumad suusad osta. Pereväljasõidust ei tulnud miskit välja, sest pisemal plikal oli koolitöö ees ja kaasal tuli peavalu. Sõitsime kahekesi vanema plikaga reedel kohe peale tööd poole kolme ajal, et mitte jääda linnaliikluse ummikutesse.

Õnnelik plika "uue" lumelaua ja jopega

Seadsime sammud esiteks suusaosakonda. Siin on nii eelmise aasta uusi mudeleid kui ka kasutatud suuski. Pikema otsimise peale leidsime paraja pikkuse ja väga soodsa hinnaga Fisheri eelmise aasta World Cup võistlussuusad. Kaalusin tükk aega, aga peale vestlust asjatundjaga otsustasime, et mõistlik on ikka pisem tüdruk koos saabastega kaasa võtta, et profid häälestaks sidemed just nii kui vaja. Neid suuski pidada olema terve partii, noortekoondise eelmise aasta võistlussuusad, suht vähe kasutatud ja $150 eest super hind. Leppisime, et näeme uuesti järgmine nädal Toronto Ski Showl.

Kild suuskade valikust

Riiete osakonnas leidis plika mitu enam vähem sobivat jopet, hinnad saja ja kahesaja vahel. Järsku jäi mulle meeste omade vahel tuulates silma üks pisikese võitu naiste Descente, näitasin seda. Tüdruk leidis, et must-puna-helehall: kõige  kenam värvikombinatsioon ja proovis kohe selga. Sobis suurepäraselt - selle võtan teatas ta. No vaatame ikka hinda ka enne, asusin lipikut uurima. Eee... siin on miski viga, ainuüksi kapuuts on väärt rohkem kui $25, mis lipikul kirjas. Asusin kõiki lukkusid, trukke ja õmblusi kontrollima kuid ei leidnud hoolika ülevaatuse käigus miskit viga. sellise hinnaga ei saa isegi kaltsukast ju jopet, ega enne ei uskunud kui kassas hind läbi löödi, preilid sealgi imestasid ja uurisid ega ometi keegi pole hinnasilti vahetanud. Ei olnud, tõepoolest õiged numbrid.

Et jope pealt oli nii rängalt kokku hoitud, suhtusin leebemalt lapse soovi omale ka lumelaua varustus muretseda. Kuna seda ala ei tunne lasin tal omal käel lumelauduritega jutustada. Lõpuks tuli kasutatud ja algajale sobiliku lumelaua ning saabastega, mis sai kokku vähem $100 eest. Endale ostsin $40'ga Fisheri õhemad suusapüksid, vanad paksemad, üle 15 aasta kasutuses olnud hakkavad alt juba räbalduma.

Völkli vesti võtsin vist ainsana niinimetatud impulss ostuna, tolle juures jäi silma väga naljakas kuid samas tõepärane seik riietuse suuruse märkimise juures. Vest on mõeldud L suuruses eurooplastele kuid M suuruses ameeriklastele ja canadalastele, ilmselge kus ülekaaluga probleeme esineb. Nii et netikataloogidest riideesemeid ostes tuleb ettevaatlik olla ja uurida millise regiooni suurustega tegu, kinganumbritest parem ei hakka rääkimagi, ainuüksi mina tean nelja eri versiooni.

Kokkamas :-P

Nojah, juhtus sihuke ebatavaline lugu, et olin sunnitud kokkamisega tegelema. Mingil põhjusel tekkis mul eile hirmus hakkliha ja kapsa isu, loodetavasti pole ma rase:) Kui seda mainisin kaasale, arvas ta et väga tore, siis saad ju homme kogu perele teha. Eeee ... päris nii ma seda ei mõelnud aga meenus, et olen meie rohkem kui 25 aastase kooselu jooksul mõned korrad ka varem toitu valmistanud ja ära pole sellesse keegi surnud. Pealegi oli naine äsja küpsetanud pähkli-kaneeli stritsli, millest enamuse olin jõudnud nahka panna. Loodetavasti suhtub ta positiivsemalt järjekordse pagaritoote tellimust kuuldes kui mul on ette käia endapoolne panus pere toitlustamisse. Seega nõustusin teeseldud entusiasmiga.

Täna koduteel hüppasin poodi, et hakkliha osta. Muidugi oli hakkliha eriliselt kallis ja samas tänase parim enne kuupäevaga, mitte just kõige kaubanduslikuma välimusega. Kaalusin millisesse teise poodi sõita kui lihaleti juurde saabus poetöötaja piraka käruga. Küllap toob uue hakkliha, aga ei, hoopis käis välja kanarinnad. Minu küsimuse peale vastas, et hakkliha on ka sisse tulnud, aga hakatakse alles tunni pärast pakkima. Kurat nii kaua ei viitsi oodata, võtan siis need kanarinnad, mis paistsid värskusest veel kergelt tõmblevat.

Igaks juhuks haarasin tagavara väljapääsuna kaks külmutatud pitsat juhuks kui mu kokakatsetus peaks mittesöödavaks osutuma. Kodus ei mõelnud pikalt, lõikasin kanarinnad juppideks ja viskasin pannile. Pagana dieetikud olid nii naha (minu lemmik) kui viimasegi rasvariba maha koorinud. Esialgu vabanes lihast kuumuse käes nii palju vedelikku, et jäi mulje nagu keedaksin pannil kanasuppi. Tekkis tõsine kahtlus, et nad süstivad tagaruumis kanarindadesse vett, eesmärgil seda lollidele klientidele kanaliha hinnaga maha müüa.

Muidugi ei leidnud ma paraja suurusega kaant, aga polnud hullu, oligi parem, et vesi sai nii kiiremini aurustuda. Kui vesi otsas lisasin igaks juhuks kõrbemise vältimiseks pannile mingit õli, mille kapist leidsin ja riputasin ka tagasihoidlikult soola peale. Vahepeal olin jõudnud kartulid viilutada ning hunniku kapsast lõigata. Kanaliha hakkas juba isuäratavat välimust omandama, igaks juhuks otsustasime maitsetesti teha. Koer katsejänesena sai esimese ampsu ja kui ta koheselt salmonella mürgituses külili ei kukkunud julgesin ka ise mekkida. Päris hea, aga kuidagi maitsetu ja tuima võitu. Oleksin lisanud pipart ja Kikkomani sousti, kuid teades kui pirtsakas pisem laps toidu koha pealt on, piirdusin paari lusikatäie hapukoorega. Nats veel hautamist ja liha oligi valmis.

Nüüd läksid kartulid pannile, neilegi tuli veits õli kallata, et põhja kinni ei kõrbeks. Vanasti lisasin alati hapukoort, mis andis kartulitele mõnusa mahlase meki, aga pidades silmas teiste maitseeelistusi otsustasin lihtsuse kasuks riputades vaid veidi soola peale. Kui kartulid kuldpruunid rändasid need pannilt kaussi ja järg jõudis kapsa kätte. Seda teised suurt ei söö, mistõttu uhasin julgelt hapukoort peale. Veerand tunnikest pannil praadimist - hautamist ja valmis mu roog oligi. Just õigeks ajaks, sest pisem plika astus uksest sisse, tõmbas üllatunult ninaga ja kiikas pliidi poole. Esimeseks kommentaariks oli tõsiasja nentimine, et kaas on liiga väike aga lõhnab hästi, mis tegid?

Saades vastuseks kanaliha ja kartul, viskas ta kooliasjad tuppa ning tuli maitsma. Kartul tunnistati täitsa heaks, kanalihal olevat mingi imelik mekk juures, kapsast keelduti proovimast. Kaussi lautis tüdruk hunniku kartulit ja kaks tükki kanaliha ning kadus siis oma tuppa. Meeldiva üllatusena ilmus veerand tunni pärast täitsa tühi toidunõu tagasi. Vanem plika oli sügavalt imponeeritud, kui kuulis, et toidu ise valmistasin. Maitses ettevaatlikult ja asus siis pliidi ääres otse pannilt pugima, ilmselt meeldib võisin rahulolevalt konstateerida. Endale ladusin kaustäie ette ja jäin tulemusega üsna rahule, nälga ma igatahes ei sure kui naispere peaks puhkusele minema ja pitsad poest otsa lõppevad.

Jääb veel üle oodata lõplikku hinnangut kaasalt, kes paraku alles hilja õhtul koju jõuab. Kui see ka positiivseks osutub võin julgelt kokkamise saate võistlusel üles astuda :D

No ikka ei saa minust meisterkokka, kaasa tunnistas linnuliha kuivaks, ehkki muidu pole ju söögil väga viga :( Aga samas käis lohutusauhinnaks pingutuse eest välja kommikarbi :D Takkajärgi mõeldes oleks vist mõistlikum olnud korralikult ebaõnnestuda, sest nüüd määriti mulle kaela teisipäevane köögitoimkond kui oldi veendunud, et pere sellest toidumürgitust ei saa :-P

Kas hakkame masinaid orjama ;)

Augustikuu "Scientific Americanis" oli lühike aga huvitav artikkel pealkirjaga "Will Work for Machines". (P.S. trükiväljaande ja netiväljaande pealkirjad miskipärast erinevad ehkki sisu sama???) Põhitähelepanu pööratud võimalusele, et elame järjekordse tehnoloogilise revolutsiooni ajajärgul, kus kiirelt kaovad sajad pikka aega teada-tuntud elukutsed. Masinad, automatiseerimine ja tehnoloogia plahvatuslik areng võtavad need lihtsalt üle. Tervelt 47% USA töökohtadest olevat ohustatud, suuremalt osalt muidugi lihtsamad või kergemini automatiseeritavad nagu pangaametnikud, raamatupidajad, kassaneiud, taksojuhuid, ... postiljonid (minu poolt lisatud) ... jne. 

Töö juures olen viimase paari aastaga näinud elavat kinnitust viimaste puhul kuna sorteerimismasinad teevad nüüd ära lisaks sissetulevate kirjade sorteerimisele ja tembeldamisele ka väljaminevate kirjade aadresside järgi sorteerimise, mida varem postiljonid käsitsi tegid. See tähendab, et postiljonid jõuavad nüüd palju pikema teekonna jalutada ja päevas oluliselt rohkem kirju kohale viia. Neile muidugi ei meeldi, sest rahulikult soojas ruumis mitte just eriliselt kiirustades sorteerimise asemel peavad selle jagu kauem väljas olema, elu pole sugugi nii mugav kui enne. On tekkinud lausa ennekuulmatu olukord, kus avalikult kuulutatakse, et palun tulge tööle, kuulduste kohaselt oli vanasti seda ametit võimalik vaid tutvuste või meelehea eest saada. 

Eelpool mainitud töökohtade kadumist kompenseerib kõrge kvalifikatsiooniga ametite (keegi peab ju masinaid ehitama, parandama, katsetama, üles seadma ja neile vastava tarkvara kirjutama) lisandumine, kuid kokkuvõttes ootab ees siiski oluline töökohtade vähenemine. Jällekord näitena oma töölt võin kinnitada, et suhe kusagil 1 : 10. Tähendab et 10 postiljoni eest sai tööle üks tehnik. Samas muidugi ei saa tehnik 10 korda kõrgemat palka, vahepealne tulu läheb firmale. Siit tuleneb otseselt olukord, mida artikkel järgnevalt kirjeldas.

Ehkki firmade kasumid on võrreldes 2000'da aastaga kahekordistunud siis keskmine perekonna sissetulek on hoopiski langenud 10%. Ühesõnaga samal ajal kui firmad ja nende omanikud lähevad kiirelt rikkamaks, üldine elanikkond vaesustub. Toimub haruldaselt kiire ja terav kihistumine nendeks kellel on palju ja nendeks kellel pole suurt sittagi. Keskklass traditsioonilises mõttes kuivab kokku ja kihistub samuti. Varasema ajaloo käigus on enamasti kehtinud reegel, et kui firmadel läheb hästi siis läheb ka töötajatel hästi. Enam see päris täpselt nii pole, pigem kui firmadel läheb väga hästi siis töötajatel läheb mitte paremaks vaid ainult veidi halvemini.

Autorid on lausa välja käinud mõtte, et kuna enam pole tööviljakus otseselt seotud elanikkonna heaoluga siis tuleks riigi majandusliku olukorra hindamiseks kasutada teistsuguseid indikaatoreid kui seni, kui põhiliseks oli toodang inimese kohta (GDP per person). Soovitatakse riiki hoopiski hinnata inimeste heaolu alusel, mille alla kuulub lisaks rahalisele sissetulekule ka tervishoid, haridus, ja hulk sotsiaalseid aspekte.

Igatahes on selge see, et oleme astumas uude majandusajastusse, mis on möödapääsmatu ja millega kaasnevad olulised muutused nii tööjõuturul kui kogu majanduselus. Küsimsueks olevat, millised kardinaalsed reeglite muutused toimuvad seekord, sarnased eelmise revolutsiooni laste tööjõu kasutamise keelamisele või 8 tunnisele tööpäevale. Miskit peab igal juhul tulema, kui ühiskond ei taha äärmise kihistumise tõttu päris revolutsioonilisse olukorda sattuda.

Selge on see, et nagu alati on isiksuse seisukohalt haridus otsustava tähtsusega. Mida edasi seda rohkem, sest nagu mainitud on arvutikasutamise oskus sel sajandil võrreldav eelmise sajandi kirjaoskusega, ilma milleta ei maksa loota kohta mujal kui kõige madalamail tööturu astmetel. Samas pole kõigi alade diplomid võrdse hinnaga, firmad võtavad tööle inimesi, keda neil vaja, aga mitte neid, kellel kas või teaduslik kraad põneval kuid mitte rakenduslikul alal. Ma ei hakka siin alasid nimetama, aga eks teate neid isegi nii enda kui tuttavate kogemustest.

Samas ajakirja numbris on veel mitu huvitavat artiklit, millest väärivad äramärkimist modifitseeritud teooria universumi ajaloost "Must auk aja alguses", saastatuse ja keemiliselt aktiivsete ainete mõju pärilikkusele mitte ainult DNA kaudu, artikkel võimalusest et vahel võib kõva kolakas vastu pead mitte ainult aru pähe panna vaid lausa geeniuseks muuta "Accidental Genius" ning lugu inimeste tühisusest kõiksuse kõrval: Üritus leida meie kohta universumis või elu mõtet kostab lihtsalt naeruväärne "Cosmic (In)significance".

Just lõpetasin ka põneva raamatu "Ajuapsud" ("Brain Bugs") kuulamise, millest kavas samuti postitus teha. Nimelt olen viimasel ajal leidnud, et liiklusummikus raisku minevat aega saab suht hästi ja mis eriti tähtis, ilma närvikuluta, kasutada põnevate raamatute kuulamiseks. Siinmaal võid neid tasuta raamatukogust tuua ja koos pikendamisega kuni kaks kuud enda käes hoida.

Õunafarm ja Suve loojang

Plika Õunafarmis, enamus viljapuid ongi sellised kääbusvormid.

Pühapäeval oli ilm ikka veel jube ilus ja otsustasime, et miskit peaks ette võtma. Hommikul oli kavas terve perega õunafarmi sõita, aga kaasal tuli peavalu ning pisem plika hakkas kah vastu jonnima. Ei viitsinud temaga vaielda, läksime vanemaga kahekesi. Oleme varemgi sellistes kohtades käinud ja teame, et sealt korjatud õunad on tihtipeale kallimad kui poes, ehkki korjamisevaev ja transport kliendi poolt, mis peaks ubina hinna madalamaks ajama.

Aga tegu rohkem turismitalu ettevõtmisega, sest suurele osale linnarahvast on eriliselt eksootiline ise õuna puu otsast korjata ja nad on valmis selle eest peale maksma. Paljud ilmselt polnud varem elusuuruses õunapuud näinudki, sest tervete perekondadega poseeriti õunapuude all, et pilte teha ja sugulastele saata. No enamasti muidugi tegu kübe teise nahatooniga rahvaga, kui seda näiteks Eestis võib kohata. Saan täitsa aru mis tundega neegrid mind vaataksid kui banaanipuu all poseerin, mulle ju banaanipuu nägemine korjamisest rääkimata samuti hirmus eksootiline :)

Cortland

Igatahes seekord oldi kommertsiaalsusega tavalisest kaugemale mindud ja kasseeriti juba ainuüksi farmi piiridesse minemise eest $2.5 nina pealt, mis peaks kompenseerima meie pool nahka pandud õunad, mida nad üle lugeda ei saa. Mis muud, kui peame nii palju õunu kerre keerama kui kõht välja kannatab. Fakt et korjata lubati ainult kolme sorti, millest meile vaid Cortland meeldis, jättis juba enne esimese õuna ampsamist hapu meki suhu.

Suundusime omal käel puude vahele ja tänu oma pikkusele sain siiski pool kotti sanktsioneerimata Royal Gala õunu täis, mis lapse lemmiksordiks. Cortland oli veel natu toores ja kohapeal söömiseks liialt hapu. See eest avastasin miskid pisikesed kollased "Närimiskummi" (Bubblegum) nimelised õunapuud, mis olid küll tühjaks korjatud aga mille alla hulk õunu vedelema jäänud. Rahval pole muidugi aimu, et kohesel söömisel on just need maha kukkunud kõige paremad, mida ka maitsmine kinnitas. Hästi magusad ning pea olematu happega, meenutasid kuldreneti ja Golden Delicious segu.

Kõige maitsvamad õunad on ju maas

Muidugi oli näha ohtralt raiskamist ja kultuuritust, mis väljendus lugematutes ühe ampsuga maha visatud õuntes ja kohati isegi murtud okstes, kui linnarahvas polnud ulatanud kõrgematel okstel kasvavate õunteni. Paar tüüpi olid puu otsa roninud, ime et saage polnud kaasa toodud. Kaua pisikesed puud küll sihukesele röövlikarjale vastu ei pea.

Kui algul oli kavas kaks kotitäit korjata, siis nähes hinda ja õunte kvaliteeti otsustasime ühega rahulduda. Pugisime nii palju kui jaksasime aga ega ju tavaline inimene ühe hooga üle viie kuue õuna jõua ära süüa. Kokkuvõttes sai kotti seitse kilo kolme sorti õunu enam-vähem võrdsetes kogustes. Maksma läks see nali 17 dollarit pluss 5 sissepääsumaksu pluss bensu, auto ja ajakulu. Kindlasti pole ma kunagi nii kalleid õunu söönud aga ok, pühapäeva pealelõuna sai sisustatud ja mis peamine, laps rahul. Järgmised õunad ostan kas turult või toidupoest, ega ma oma raha peale vihane ole.

Selle aasta suvi loojub, pilt tehtud tagaaias

Kuna ilm õhtul ikka veel uskumatult soe istusin tagaaias ja nautisin viimast "Scientific Americani" lugedes õllekest. Mingi moment tõstsin pilgu ajakirjalt ning märkasin, et taevas oli eriliselt punaka varjundi omandanud. Loojuv päike paistis õhukese pilvekihi alla, võõbates selle punaseks nagu metsamarja Hapsi. Muidugi jooksuga tuppa fotoka järgi - siin see pilt on, millegi pärast ei paista aga pooltki nii vapustav kui tegelik seda vaade oli.