2014 - 2015 Suusahooaeg

Minu amatöörlik katsetus suusahooaeg videole jäädvustada

See hooaeg on täie ette läinud. Esimest korda saime mäele juba 4 detsembril, ka sünnipäeva tähistasin 10 tunnise suusatamisega värskel lumel. Rohkem kui 20 aasta jooksul, mis siinmaal suusatamas käidud mäletan vaid kahte korda kui detsembri algul oli võimalik suusad alla panna. Kõige ehmatavam ilmastik mõned aastad tagasi kui alles jaanuari viimasel päeval nõlvadel laskumiseks piisavalt lund.

Õnneks on mul selline töökoht, kus saan enam-vähem igal ajal vaba päeva võtta. Seega vaatan olusid ja selle põhjal otsustan millal minna. Ülemused juba teavad, et kui nende kabinetti astun siis on ilmselt järgmisel päeval ilusat päikesepaistelist ja külma ilma oodata. Vahel olen sunnitud suusapäevi ajastama laste kooli järgi, neil nüüd vaba päeva võtmine pole enam nii lihtne kui madalamates klassides - siis lihtsalt emme helistas hommikul kooli, et laps täna ei saa tulla. Detsembris ei jõudnud ma seoses ilmaoludega ühelgi reedel tööle, mäe kutse oli selleks liiga vali.

Meie pere entusiasmi näitab asjaolu, et uut aastat alustasime samuti suusamäel. Kohe 1. jaanuaril tõstukisabas sellal kui normaalsed inimesed alles pohmakas magasid või polnud isegi pidutsemist lõpetanud :) Kokkuvõttes tuli detsembris 5 päeva mäel, jaanuaris 6 päeva ja veebruar oli kõige viletsam vaid 4 päevaga. Põhjuseks ajaloo külmim veebruar Ida-Canadas ja USA's, temperatuur ei tõusnud kordagi üle nulli. Lumeoludele mõjus see superhästi, kuu lõpuks oli mägi kaetud Antarktiliselt kõva kinnipakitud lume kihiga, millel oleks peaaegu et uisutada saanud. Kiireks kihutamiseks ideaalne pinnas.

Selle aasta veebruari t° võrdlus ajaloolise keskmisega
Ainult Põhja-Ameerika idaosa 6° külmem keskmisest

Märtsis tegin rekordi, ei usu, et ükski kuu oleks 7 päeva mäel veetnud. Märtsi keskpaiku, laste koolivaheajal, hakkas päike keskpäeval sulatama ja muutis pinna pehmeks, õhtul jäätus lumi ja hommikuks nõlvad kaetud jäise kõva kuid ülikiire pinnaga. Kui vanasti oli jää suureks probleemiks, siis viimase kahe aastaga olen nii palju edasi arenenud, et enam ei sega. Ongi parem sõita, sest saab kiiremini kihutada ja rahvast on ka vähem, tõstukijärjekordi jäiste oludega praktiliselt polnud. 

Samas juhtus parasjagu õnnetusi, ise nägin tõstukitoolist pealt kui mees murdis otse minu all jala. Päris jube pilt, siiamaani silmi ees kui jalg peale suusa sisekandi vale nurga all mäkke sisselõikamist põlvest välja murdus. Olin esimene, kes mäeteenistuse talle appi saatis. Üks viieteistaastane võistlussõitja sai treeningul surma, põrutas vastu puud, isegi kiiver ei aidanud. See on üks põhjusi, miks suurematel kiirustel alati rohkem mäe keskele hoian, et kukkumise korral oleks ruumi lumel rajalt metsa lendamata allapoole libiseda. Sama taktikat olen ka lastele pähe tagunud. Kui ikka kuus-seitsekümmend kilti tunnis kimades lendad, libised lihtsalt mõnikümmend meetrit suutmata suurt midagi teha.

Kokku sain seega nelja kuuga detsembri algusest kuni märtsi lõpuni 22 päeva suusatada, enamus neist täispikad hommikust õhtuni. Töölt võtsin kolme nädala jagu puhkepäevi aga pole hullu, ikka veel 12 nädalat järgi sel aastal, maa ja ilm kevadel-sügisel matkamiseks ja suvel Eestis käimiseks. Mis peamine, suusahooaeg pole veel läbi, homme 1 aprillil sõidan mäele, sest lubas ilusat ilma ja lund on seal ikka veel meetri jagu. Kui neljapäevane +16C põhjalikku põntsu ei pane siis põrutame ka reedel lastega suusatama.

Lõustaka sõltuvus

FB grupi Olen Eestlane Välismaal esileht

Tegelikult pigem Feissbuki grupisõltuvus, sest kui varem sai FB'd korra päevas või üle päeva piiluda siis nüüd on see muutunud nii tihedaks, et piinlik tunnistada. Põhjuseks pole sugugi asjaolu, et prooviksin end sõprade tuttavate tegemistega minutipealt kursis hoida.

 

Kõiges on süüdi kallis kaasa. Nii kuu aega tagasi avastasin, et ta muudkui mugistas omaette naerda ja toksis aga tekste sisse. Ega ometi soliidses eas mingi interneti armuke tekkinud jõudsin juba kahtlustama hakata :) Kui nädalavahetuse hommikul ärgates avastasin kaasa oma kõrval voodis agaralt FB's surfamas otsustasin, et aitab küll, peab ikka asja selgeks rääkima, kas mina või internet :) Aga ta kavalpea, näitas mulle FB gruppi kus surfamas käis ja sellest ajast olen minagi sõltuvusse sattunud. Blogistamine, kodused asjatoimetused ja isegi arvutimängud kannatavad :P

 

Tegu on grupiga "Olen Eestlane Välismaal". Grupi on loonud Eesti juurtega Rootsist pärit tüüp, Illimar Leppik von Wiren kes praegu Eestis IRL ridades poliitikaga tegeleb. Gruppi kuulub viimastel andmetel üle 5500 välismaal elava eestlase. Ise olen paari karate grupi liige, kuulun ka GAG gruppi aga enamasti on tegevus seal väga aeglane. Väliseestlaste grupis seevastu ülitihe, pidevalt toimub vestlus mitmel teemal reaalajas. Aga kõige toredam, et tegu absoluutses enamuses positiivsete inimestega, mistõttu grupi vestlused ka eriarvamuste korral põnevad. Paar tüüpi, kes on hakanud trollima või lahmima visatakse lihtsalt peale ühte hoiatust välja.

 

Isegi poliitikast saab täiesti normaalselt rääkida. Enne valimisi just liitusin ja sel teemal võeti aktiivselt kuid enamasti viisakalt sõna. Suur enamus loomulikult eestimeelsete erakondade toetajad ja kesikute suhtes kriitilised. Üks mutike lisaks keski promomisele halises, et küll on paha grupp, liikmed ei pea keskerakonna valijaid inimesteks. Tollele vastasin: "Tehniliselt on ju tõsi, sest inimese liigi nimi "Homo Sapiens", tähendab tõlkes "Mõtlev Inimene". Keskerakonna valija ilmselgelt mõtlev pole, ehkki kuulub morfoloogiliste tunnuste põhjal inimlaste "homo" hulka. Praeguseks pole veel alamliik täpselt kindlaks määratud." Rahvas sai nalja ja tädi loobus edasisest poliitpropagandast.

 

Grupis oli üheks teemaks, kas olete teisi eestlasi oma kodus vastu võtnud. Vestluse käigus tekkis idee, miks mitte luua grupp kuhu kuulujad on nõus teisi eestlasi majutama oma kodus. Kaks naist (üks Austriast, teine Norrast) võtsid asja käsile ja tegidki grupi ära. Üritus osutus nii populaarseks, et neil hakkas asi üle pea kasvama, kutsusid mind appi kaasadminniks hakkama. Mulle idee meeldis ja kuna "jumala" mängimine ei tundunud kontimurdva tööna andsin nõusoleku. Paraku selgus veits ajaga, et isegi adminnil ehk "jumalal", kes otsustab keda vastu võtta keda mitte, ja kes teiste "kaasjumalatega" grupi reeglid paika paneb pole elu meelakkumine. Tegevust jagub ja see röövib parasjagu aega. Viimaks pakkus kaasa oma abi, tänu millele grupi tegevus veidi lihtsamaks ja süstemaatilisemaks muutus.

 

Eesti Sohvaturistid grupi esileht

Nüüdseks jookseb grupi elu suhteliselt ladusalt, liikmeid pooletuhande ringis. Põhiidee, et iga liige pakuks teistele liikmetele võimaluse korral ulualust või vähemalt infot oma asukohamaa kohta. Liikmeks oleme võtnud ainult inimesi, kes teoreetiliselt suudavad välismaal elamist pakkuda, mis automaatselt lülitab enamuse Eestimaal asujaid välja. Põhjuseks mitte, et me oleks ülbed või peaks end paremateks aga kui teha grupp Eestimaa elanikele avatuks tekkib kardetavasti olukord, kus ulualuse pakkujad lihtsalt ei jaksa enamusele majutust pakkuda ja kogu idee jookseb kinni. Ükskõik kui toredad inimesed ka on aga tavalises kodus ju ei tunne end mugavalt kui külalisi aknast ja uksest sisse hakkab suruma. Mõni kord aastas on ok aga iga nädal küll ei viitsi tegeleda.

 

Praegugi käib tihe arutelu teemal, kas ja millal keegi kavatseb Eestisse tagasi pöörduda. Arvuti ja mobla pingivad mitu korda minutis, ei jõua kõiki lugeda, vastamisest rääkimata. Elu on huvitav :D

1944 - Eesti filmi klassika

Eile käisin Toronto Eesti Majas paljupromotud filmi "1944" vaatamas. Selle võimaluse organiseeris Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas. Pileti hind oli sümboolne $10. Teist niipalju poetasin Eesti sõdurite laste toetuse korjanduskarpi. Meie perest olin ainus esindaja, sest kaasa kartis, et film tema jaoks liiga emotsionaalne vaadata, lastel oli õppimisega kiire, ehkki mõlemad oleks soovinud tulla. Pole hullu, eks ostan Eestist DVD, saavad kodus vaadata.

 

Film ise oli tõepoolest väga hästi tehtud. Eriti meeldis mulle esituse realism, või vähemalt realismi tunne, mis suudeti vaatajates tekitada. Tavalise inimesena tean sõja reaalsust ju vaid dokumentaalfilmide ja memuaaride alusel, mitte isiklikust kogemusest. Tehnilise külje pealt väga hea - mürsuplahvatused, pihtasaamised ja kostümeerimine koos grimmiga. Põhjus olevat selles, et filmiti ehtsa lahingumoona plahvatusi kaitseväe polügoni õppustel. Kuulitabamuste ja heliefektide puhul oli ilmselt kõvasti kodutööd tehtud. Mees kes haavatut mängis oli Afganistanis jala kaotanud, seega teadis täpselt kuidas see päris elus välja näeb.

 

Leegionipoisid

Paar pisikest tehnilist viga jäi silma, filmi lõpuosas laevasuurtükkide tõkketuli oli liiga väikesekaliibrilistest relvadest, plahvatused tugevuselt pigem tankimürsu mõõtu. Venelaste ründelennukid lendasid kuidagi kummaliselt aeglaselt, imelike pööretega ja kuju põhjal minu arust ei meenutanud tolle aja nõukogude lennukeid. Kindlasti oli muid pisiasju, mida alles filmi ülevaatamisel võiks märgata, esimesel korral olin tegevusest liiga haaratud et tähele panna.

 

Kaks Karli - Eestlane ja Hollandlane Sinimägedes

Jutuosa ehk süzhee, mis on vist peenem termin tegevuskäigu kohta, tundus samuti päris realistlik. Olles lugenud hulka eesti sõjameeste memuaare jäi mulje, et nii see võis tõepoolest olla. Ainult moment kus keset lahingukära eestlased teineteist ära tunnevad ja laskmise lõpetavad, ei olnud kõige paremini välja mängitud. Madinas on tavaliselt adrenaliin nii laes, et keegi ei suuda niimoodi lihtsalt lõpetada. Samas on teada juhtumeid, kus saksa ja vene mundrites eestlaste kolonnid vaikimisi isegi koos liikusid. Neil puhkudel aga oli kontakt saavutatud enne, mitte lahingu käigus.

 

Filmi lõpp vajus veits ära, oleks oodanud Sõrve sääre lahingute kajastamist võimsa lõppakordina, eriti just Vintri dessandi näitel. Nõuka ajal räägiti palju Tehumardi öölahingust, mis oli küll erakordne seoses ööpimeduses tekkinud segadusega, kuid tegelikkuses ei kujunenud kummelegi poolele edukaks. Langenuid 200 ringis mõlemal pool kusjuures sakslaste 360 mehe vastu võitles 370 venelast ja 300 laskurkorpuse eestlast. Teine ja palju valusam kaotus eesti meestele oli viimane kahest katastroofilisest dessandist Sõrve säärele.

 

Vintri dessandi põhijõuks oli 300 Eesti laskurpolk, kusjuures venelastest paadimeeskonnad sundisid mehed relvaähvardusel vette pool kilomeetrit rannast eemal, kohati ülepea vees. Osa uppusid varustuse raskuse tõttu, ülejäänud proovisid sügavas vees kahlates varjuda kivide taha, paadid põgenesid sakslaste tule all. Lühikese ühepoolse lahingu lõpuks oli 200 laskurpolgu meest surma saanud, 250 võeti vangi. Sakslastele oli suureks üllatuseks, et tegu eestlastega, kaks politrukki lasti koha peal maha, ülejäänud pandi randa istuma ja toodi süüa. Eestlastest sõjavangid evakueeriti Saksamaale, kus nii mõnigi pääses hiljem läände. 

 

Tagasi filmi juurde: Kahe sõdurist peategelase surmad olid meisterlikult ajastatud. mis Ameerika silutud romantiliste ja poliitiliselt korrektsete filmide kõrval paistab eriti silma. Muidugi ei saanud ka siin mööda paarist romantilisest ja haledast momendist, kuid need olid piisavalt lühikesed ja taktitundelised rikkumata üldmuljet. Venelasi peale ühe eesti korpusesse sattunu (seegi vist eesti juurtega) ei näidatud mujal kui lahingustseenides massidena. Ilmselt ei tahetud rikkuda filmi realistlikku olemust, sest venelaste kujutamine vähegi positiivses valguses oleks kogu filmile varju jätnud. Kindlasti teeb see filmi vastuvõetavamaks ka laiemale publikule.

 

 

Samas ilma Eesti ajalugu tundmata ei usu, et film suudaks pakkuda pinget mitte-eestlastest publikule. Paljud vihjed ja nüansid jääks märkamata või arusaamatuks (kas või vene mammi Tallinna korteris). Saksa SS mundris eestlaste ja teiste Euroopa rahvuste (Hollandlaste) näitamine positiivses vaatevinklis jääks seoses rohkem kui poolesaja aastase ajupesuga asjatundmatutele mõistmatuks.

 

Isiklikult oli filmis nii mõnigi moment, mis tõstis pinnale vanema põlvkonna poolt jutustatud mälestusi. Toidu pakkumine sõduritele, mu vanaema küll ütles et poole söömise pealt toodud teate peale järgmise päeva lahingust panid mehed lusikad kõrvale. Keegi ei tahtnud kuuli täis kõhtu saada. Vene lennuki kuulipildujatule alt on ema lapsena pääsenud. Onu teenis Saksa lennuväe abiteenistuses, andis flakiga Vene lennukite pihta tuld. Vanaonu Eesti armees, mobiliseeriti Venemaale, tuli üle Saksa poolele, jäi Eestisse sakslaste taganedes ja võeti uuesti Vene armeesse, kus oli sõja lõpuni.

 

Foto aastast 1944 päris Narva lahingust

Kokkuvõttes annan viis tärni viiest, tegu ikkagi ühe parima Eesti filmiga ja sõjafilmiga üldse, mis meile peaks sama tähtis olema kui soomlastele Väinö Linna "Tuntematon sotilas" ekraniseering. Kolmandaks võrreldavaks pakuksin Inglise-Saksa koostöös valminud "The Cross of Iron", ameeriklaste omad kõik efektidele üles ehitatud ja ülepolitiseeritud, venelaste omad enamasti puhas propaganda kui sommidega koos tehtud "Kukushka" välja arvata.

 

Soovitan soojalt vaatama minna. Mina kavatsen vähemalt korra veel suurelt ekraanilt vaadata, loodetavasti juba see suvi Eestis kinos.

Pull Putini moodi

Kahju, et seoses viimasel ajal pidevalt suusatamas käimisega pole mul olnud aega pöörata tähelepanu Kremli pisikese sitapea tempudele. Ma olin kogu aeg veendunud, et temaga miskit erilist lahti polnud. Esiteks selle pärast, et umbrohi ei sure nii lihtsalt ja teiseks põhjusel, et nii hea uudis lihtsalt ei saa tõsi olla. Ilmselge, et oleks miskit tõsisemat lahti, siis oleks sellest lääne suurriikidel aimu olnud ja isegi kui nad oleks vaikinud, poleks teatavad ettevaatusabinõud meediale märkamata jäänud. Ühe riigi president ei saa ka kõige parema tahtmise korral teadmata kaduma minna, temaga koos liigub lihtsalt nii palju inimesi ainuüksi julgeoleku tagamiseks, et see ei jää välisriikide luureorganeil märkamata. Pealegi on ka praegu Kremlis kindlasti lääne spioone, kes vajalikku infi annavad.

 

Oma tagasitulekuga valmistas ta mulle pettumuse, liiga igav ja tavaline. Oleks minu teha siis soovitanuks järgmise triki. Kõigepealt hakatakse õhtul vene raadiost ja televisioonist "Luikede Järve" üle kandma, ilma mingisuguste kommentaarideta, nii tunnike järjest esimese vaheajani. Rahvas, poliitikud, analüütikud ja igasugused muidu isehakanud asjapulgad, nii pooldajad kui vastased lähevad hulluks. Milline suurepärane võimalus saada aimu nii oma rahva ja ametnike kui ka välismaa suhtumisest. Ja just esimese vaheaja juures keeratakse kaamerad loozhi poole kus Putin isiklikult rahulikult koos oma uue silmarõõmuga shampust limpsib. Vat see oleks alles vägev meediatrikk!

Neandertaallaste mõttemaailm

Neandertaallase aju on suurem lõualuust rääkimata

Veebruarikuu Scientific Americanis oli huvitav artikkel inimeste lähematest nõbudest Neandertaallastest kus teoretiseeriti intelligentsi teemal. Kui seni oli levinud veendumus, et just ajutegevuse poolest jäid nad inimestele alla ja see põhjustas ka liigi hääbumise siis viimasel ajal on tehtud põnevaid uusi avastusi, mis seavad tolle teooria tõsise kahtluse alla. Ehkki ajud kahe liigi (või alamliigi) vahel erinesid anatoomiliselt, ei pruukinud see tähendada erinevat intelligentsi taset.

 

Selgub, et neandertallased olid nagu inimesedki enamasti paremakäelised, mis on tähelepanuväärseks erinevuseks inimlaste ja ahvide vahel. Leitud tööriistad on tihtipeale sarnased kusjuures inimeste omad pole sugugi palju keerukamad. Samuti on leitud koopajoonistusi, matmispaiku ja ehteid, mis kõik vihjavad abstraktse mõtlemisvõime olemasolule. Ainsaks suureks erinevuseks on neandertallaste ilmne arvuline vähemus võrreldes inimestega.

 

Viimaste aastate käigus on tekkinud täiesti uus võimalus kuidas heita pilku sügavamale neandertaallaste olemusse. Nimelt edeneb nende geneetilise koodi taastamine kasutades uusi meetodeid. Teatava üllatusena aitab sellele kaasa kaasaegsete inimeste geneetiline kood. Kui seni oli enamasti infot Neandertaallaste geenide kohta saadud üksikute paremini säilinud luude küljest siis nüüd on hakatud kasutama hoopis põnevamat tehnikat.

 

Neandertaallasel enamus luid suuremad,
paljakäsi inimene vist vastu ei saaks !

Nimelt sisaldab kõigi mitte Aafrika päritolu inimeste geneetiline kood 1.5 - 2.1 % neandertaallaste geene (jutt muidugi ainult inimlastele omastest geenidest), mõnedes populatsioonides koguni 4%. Suurt abi ei tundu ju sellest olevat kui need oleks samad geenid. Selgub aga, et erinevad inimesed kannavad erinevaid juppe neandertaallaste geenidest, praegustel andmatel oleks võimalik ainuüksi elavate inimeste geene analüüsides kuni 70% neandertallaste geneetilisest koodist taastada. Kes teab, võimalik et tulevikus oleks võimalik täielik info saada.

 

See toob omakorda kaasa võimaluse, et teoreetiliselt oleks võimalik Neandertaallased suht lihtsalt katseklaasi beebina uuesti "ellu äratada". Inimese viljastunud munarakus lihtsalt asendataks ainult inimestele omased geenijupid neandertaallastele omastega. Momendil muidugi pole see tehniliselt veel võimalik ja ilmselt ei luba ka enamus riike inimese rakkudega selliseid katseid teha, aga kes teab mis tulevik toob. Ärge ehmuge kui ühistranspordis puutute kokku mõne karvase, madala laubaga ja jämeda tüübiga, äkki polegi põgenenud vang vaid hoopis laborist jalga lasknud eksperiment :)

Ukraina stsenaariumid - Stratfor

Stratfor avaldas eile analüüsi Venemaa kavatsuste ja võimalike Ukraina sõja stsenaariumite kohta pealkirja "Gaming a Russian Offensive" all. Tegu on külma kalkulatsiooniga, kus pole arvesse võetud mingeid moraalseid või õiguslikke aspekte, kokkuvõttes vaadatakse olukorda ratsionaalselt ja realistlikult sõjalisest mitte poliitiku vaatevinklist. Esimene osa vaatleb konkreetselt Venemaa plaane ja võimalusi erinevate sõjaliste avantüüride läbiviimiseks. Teises osas pööratakse tähelepanu kas ja mida oleks võimalik Läänel teha Venemaa kavatsuste nurjamiseks või vähemalt edukaks segamiseks. Järgnevalt refereerin lühidalt koos oma kommentaaridega.

Stratfori arvates on Venemaal neli põhilist konflikti arendamise võimalust. Esiteks säilitada enam-vähem praegune olukord ehk niinimetatud külmutatud konflikt. See stsenaarium tundub kõige vähemtõenäoline, sest saavutatud positsioone on raske kaitsta otsustava rünnaku puhul ning mis kõige tähtsam, äärmiselt limiteeritud kasu nimel on ohverdatud liiga palju poliitilist kapitali. Venemaa minimaalsedki eesmärgid poleks saavutatud, pealegi jääks Krimm isoleerituks, mille kaitsmine ja ülalpidamine kujuneks Venemaale suureks koormaks. Ainus positiivne külg oleks lihtsam lääne ühisrinde murendamine ja suhteliselt väikese koguse professionaalsete relvajõudude kasutamine.

Kõik allolevad kaardid on Stratfori veebilehelt võetud, loodetavasti nad ei pahanda, et üks amatöör neid kasutab ja omapoolseid märkusi teeb :)

Teine stsenaarium on paljuräägitud maismaa koridori murdmine Krimmi. Krimmi koridori kampaania nõuaks eeldatavalt umbes 30000 mehelise hea väljaõppega armee kasutamist et läbida 400 km Krimmi maismaaühenduseni ja kehtestada uus põhjasuunaline kaitseliin. Aega kuluks eeldatavalt suhteliselt vähe 6 - 14 päeva. Samal ajal peab Venemaa arvestama küll väga ebatõenäolise kuid siiski võimaliku NATO jõudude rakendamisega, mis tähendaks umbes 50000 armee kasutamist vallutatud territooriumi kaitseks. Samuti tuleb arvestada partisanisõjaga, mis seniokupeeritud suht venemeelseis piirkondades pole erilist peavalu tekitanud.

Kolmas stsenaarium oleks kogu Ukraina Musta Mere äärse lõunaosa okupeerimine, see lõikaks Ukraina ära merest ja ühendaks samas Transdnestria Venemaa poolt vallutatud aladega. Ilmselt oligi too stsenaarium algselt plaanis aga kukkus läbi seoses Odessas ebaõnnestunud võimuhaaramise katsega. Plaan vastaks suures osas Venemaa huvidele kogu regioonis ohustades juba ka Moldaaviat ja NATO lõunatiiba. Kampaania läbiviimiseks oleks vaja 50000 - 60000 mehelist armeed, mis peaks läbima 645 km ja okupeerima 100000 ruutkilomeetrise ala, aega kuluks eeldatavalt kolm kuni neli nädalat. Nüüd kerkiks partisanisõja võimalus palju teravamalt esile, kaitseks oleks eeldatavalt vaja kasutada 100000'ni küündivat politsei ja sõjaväe grupeeringut. Mõlema eelneva plaani probleemiks on vallutatud territooriumi raske kaitstavus hästi varustatud ja distsiplineeritud moodsa sõjaväe vastu. Venemaa julgeks neid plaane ellu viia ainult juhul kui ta oleks absoluutselt kindel, et NATO ei sekku sõjaliselt.

Neljas võimalus oleks Venemaa massiivne rünnak vallutamaks kogu Ida-Ukraina Dneprini välja. Sõjalisest seisukohast oleks see kõige loogilisem plaan, sest sisuliselt purustaks Ukraina ühe hoobiga samas asetades Vene armeed lihtsalt kaitstavatele positsioonidele Dnepri jõel. Paraku läheks vaja üle 100000 mehelist armeed, mis liiguks laial rindel 400 km edasi okupeerides lõpuks 220000 ruutkilomeetrit ehk 5 Eesti pindala koos sinna jääva 13 miljoni elanikuga. Okupatsiooniväed ala hoidmiseks peaks ulatuma sõltuvalt partisaniliikumise aktiivsusest 28000 kuni 260000 meheni, momendil on Vene maismaa vägede arvukus 280000. Seega peaks Venemaa operatsiooni edukaks läbiviimiseks ja alade hoidmiseks kasutama neist enamuse. Eeliseks oleks, et kampaaniat oleks võimalik lõpetada suhteliselt kiiresti paari nädalaga mitmest suunast korraga rünnates. Samas nii massiivse sõjalise jõu koondamist pole võimalik varjata andes aega NATO'le reageerimiseks kui viimane otsustab seda teha.

PRANTSUSE VARIANT

"Prantsuse variandi" kaart on sarnane praeguse Ukraina olukorraga, lihtsalt veits lääne pool.
Annekteeritud tsoon Krimm, kinnine tsoon Lugansk ja Donetsk, okupeeritud tsoon Ida-Ukraina,
ligipääs merele analoogiliselt ära lõigatud, niinimetatud vaba tsoon oleks Lääne-Ukraina.

Juhul kui Venemaa läheb välja avalikule sõjalisele rünnakule tundub minule isiklikult kõige tõenäolisem "Prantsuse variant" ehk sama strateegia, mida Hitler kasutas teises maailmasõjas Prantsusmaa vastu. Kiire ja ootamatu löögiga vallutatakse strateegiliselt tähtis piirkond (antud juhul Ida-Ukraina pluss Musta Mere rannik) kuid piiratud sõjaväeliste ressursside tõttu ei okupeerita kogu territooriumi. Lääneosas pannakse linnade maatasa pommitamisega ähvardades võimule venesõbralik nukuvalitsus. Operatsioon viiakse analoogiliselt sakslastega läbi nii kiiresti, et läänel lihtsalt pole aega reageerida. Lääs seatakse sama dialemma ette, mis peale Prantsusmaa alistamist, erinevuseks, et Ukraina abistamiseks mingit siduvat lepet pole andes võimaluse vaikimisi järgi anda. Eelneva toetuseks räägib asjaolu, et seni on Putin ju Hitleri käitumist pea üks-ühele kopeerinud.

Teine osa Stratfori analüüsist räägib Lääne võimalikest reaktsioonidest. Seda ma paraku ei saanud lugeda kuna pole Stratfori maksuline liige. Kes huvi tunneb võib oma emaili saata ja talle saadetakse too lugu tasuta. Paraku on minu arvamus, mis põhineb Lääne senisele käitumisele ja otsustusvõimetusele ning Euroopa killustatusele, et Lääs ei suuda suurt miskit ette võtta kui Venemaa otsustab sõjalise variandi kasuks. Ilmselt seepärast polegi sanktsioone eriti karmideks aetud, et mitte tekitada olukorda, kus Venemaal pole avaliku sõjalise rünnaku korral enam suurt miskit rohkem kaotada. Venemaa otsese sõjalise rünnaku korral suudaks vaid NATO sekkumine agressori relvajõud peatuma sundida, aga praeguses olukorras tundub see äärmiselt ebatõenäoline. Pessimistlikult vaadates paistab, et kui Venemaa ründab on Ukraina kaotatud. Lääne ainus võimalus on Venemaad hirmutada täieliku majandusliku isolatsiooniga, mis paratamatult tekitab viimasele tõsiseid majanduslikke ja pikemas pespektiivis võimalikult ka sisepoliitilisi probleeme. Välispoliitiliselt muutub Venemaa selle käiguga Hiina vasalliks, kes on temast kordi suurem nii majanduse kui rahvastiku poolest, sõjalisest küljest ei võta neil kaua Venemaast möödumiseks.

Baltikum tundub selles valguses julgeolekupoliitiliselt vähemalt lähemas tulevikus päris heas positsioonis olevat. Venemaa seob Ukrainas suure osa oma vägedest ja nii palju on nad ikka sakslastelt õppinud, et mitte hakata mitmel rindel korraga pea kogu ülejäänud maailma vastu sõdima. Teiseks sunniks NATO riigi ründamine Lääne vastutahtmist sõtta astuma, mis tähendab et ka Ukraina muutuks uuesti sõjatandriks kuna lihtsaim strateegia oleks Vene väed nii laiali tõmmata, et nad ei suuda klusagil tõsist vastupanu avaldada. Kindlasti suruks NATO kõvasti Soomele peale liitlase staatust, mis pikendaks Venemaa potensiaalset rinnet rohkem kui tuhande km võrra. 

Ainus suur probleem mida ma kogu eelneva analüüsi juures näen on tüüpiline sõjaväelaste viga, et valmistutakse eelmiseks sõjaks analüüsides eelmise sõja õppetunde. Sakslastele tõi algul kiiret edu just tehniline üleolek ja innovatiivne taktika ning strateegia. Liitlastel võttis aastaid, et oma vigadest õppida ja vähehaaval sõja kulg enda kasuks pöörata. Kui Putin suudab sellise lollusega hakkama saada, et Euroopas veel ühe maailmasõja lahti päästab võib olla tegu hingekellaga mitte ainult euroopalikule kultuurile vaid kogu tsiviliseeritud ühiskonnale laiemas plaanis.

Jäävihm lumel

Koko tagaaias jääkoorikuga lumel

Teisipäeval saime esimest korda Torontos rohkem kui kuu aja jooksul kübe üle 0C temperatuuri. Sadas alajahtunud vihma, mis igasugused pinnad jääkoorikuga kattis. Lumele jättis paari millimeetri paksuse jääkihi, ilus vaadata aga tekitas koerale suurt segadust kui too jooksu pealt läbi vajus ja uperkuuti lendas. Auto akendelt jää maharaiumine polnud üldse nii lõbus tegevus. Paar aastat tagasi muretsetud kraabitsaga kulus mul oma veerand tundi akende puhastamiseks. Esiaknast käisin korralikult üle, küljeakendele ja tagumisele kraapisin kitsa pilu, piisava, et oleks aimu mis selles suunas toimub.

Jäätunud vihmaveetoru

Loomulikult oli liikluses totaalne kaos aga lisaks ka õige palju elektrikatkestusi kuna jääkihiga kaetud alajaamad läksid põlema. Meil seekord vedas, elekter kordagi ära ei läinud. Seoses rekordilise külmaga on olnud hulgaliselt vee probleeme, linna torud maa all lõhki külmanud. Meie omad vist piisavalt sügaval, seni ikka kraanist niriseb ehkki sõna otseses mõttes jääkülma vett.

Päike on siinmaal piisavalt soe, et isegi korralike miinuskraadidega keskpäeval katusel olevat lund sulama panna. Tulemuseks pirakad jääpurikad, mida olen juba mitu korda pidanud maha lõhkuma, et need oma raskusega vihmaveerenne maha ei murraks. Vihmaveetorust tuleb välja justkui tardunud jääkosk.

Öösel tuisuga mäel



Päris tugevasti tuiskab mäe otsas

Neljapäeval vaatasin töö juures ilmateadet ja seadsin sammud ülemuse kabineti poole. Niipea kui too mind nägi, pakkus muigega välja, et homme vist on hea suusailm. Viimasel ajal on nimelt see olnud ainsaks põhjuseks, miks olen teda tülitamas käinud. Mnjah, nagu tahaks mäele minna. OK, pole probleemi, laupäeval tuled tööle? No muidugi, kui selle eest saan kaks vaba päeva suusatamiseks. Kokkuvõttes lambad terved ja hundid söönud, suurepärane lahendus.

Õnneks polnud teisipäevane jäävihm Blue Mountainini ulatanud, seal oli ainult lund sadanud, lumepind jällekord ideaalne. See aasta on ikka uskumatult vedanud lumeoludega, pooleteise kuu jooksul pole sulailma mäel olnud, paremat lund ei oska tahta. Järv on juba pikemat aega jääs olnud, mistõttu lumehulk tavalisest veits väiksem aga poolteist meetrit on mäesuusatamiseks rohkem kui küll.

Lapsed võistlemas, minu Fisherid esiplaanil  

Jälle olid võistlejad mäel, hommikupoole treeningsõidud, lõuna ajal võistlus. Isegi päris pisikesed uhasid väravate vahelt läbi. Mul võtab alati hommikul mõned sõidud aega, et hea tunne sisse saada aga seekord hakkas kohe hästi minema. Peale esimest näksi ja õllepeatust tagasi minnes lausa lendasin mäest alla. Et tegu ainult minu ettekujutusega polnud kinnitas üks tüüp kes tõstukitoolis ülessõites juttu tegi.

Mees alustas, et sul head suusad, ma mühatasin, on jah mõnusad kõval pinnal sõita. Tüüp teadis, et seda marki kasutas koondis paari aasta eest treeningutel ja siis tundis huvi mis aastakäigu mees ma olen. Mis mõttes ei saanud ma kohe aru. Ma näen et oled (racer) võistlussuusataja, mis ajal rajal olid. Eee ... ma olen iseõppija ja pole kunagi võistelnud, jope ostsin suusashowlt. Tüüp vaatas kahtlevalt, ei jäänud vist uskuma, hea et jõudsime üles ja ma ei pidanud rohkem jutustama. Aga ei saa salata, et hea tunne oli ikkagi.

Õhtupoole läks tuul tugevamaks ja ilm külmemaks. Õnneks suunaga mäest alla andes kõvasti hoogu juurde. Samas tõstukil hakkas isegi minu jopega jahe. Vahepeal oli selg veits valusaks läinud, sest kasutasin pöörete läbimisel keha väändes hoidmisel lihaseid, mis muidu unarusse jäävad. Lõpuks tuiskas mäe otsas sihukese hooga, et kohati polnud suusatajaid näha. Pilti tehes ja videot võttes läksid näpud paari minutiga nii jäässe, et moblat taskusse tagasi toppides ei saanud enam näppudega lukku kinni. Enne allasõitu pidin käsi kinnastes rusikas soendama, et kepid kangestunud kätest ei pudeneks.

Põnevusjutt - loodetavasti

 

FB's sattusin just huvitava huvitava viite peale, mille Edward Lucas postitas. Tegu soomlaste kirjutisega kolmest võimalikust Venemaa agressiivse käitumise stsenaariumist. Lugedes tundub et oleksid heaks kondikavaks Tom Clancy tüüpi põnevusjuttudele. Samas tuleb mul teravalt meelde, et just Clancy kirjutas umbes aasta enne Krimmi okupeerimast jutustuse, mis Ukraina - Vene konflikti ette nägi.

 

Eks otsustage ise kui utoopilised järgnevad stsenaariumid on. Tõlkima ma neid ei viitsi hakata, sest tänapäeval oskab enamus eestlasi piisavalt hästi kas Soome või siis Inglise keelt. Lisaks olen ma liiga laisk, sest jutud õige detailsed ja pikad.

 

Igatahes kui klikite järgnevale lingile saate soomekeelset versiooni lugeda: "Venäja vaatii Suomelta laivastotukikohtaa" 

 

Ja siin inglisekeelne versioon: "What if Russia demands a naval base in Finland"

Suusanädalavahetus

Päikeseloojang Blue Mountainil

Veebruar sai lõpetatud ja Märts alustatud suusatamisega. Laupäeval sokutasin end sõbra autole esmaspäeval käisin päris üksi, sest ei lapsed aga sõbrad-tuttavad saanud mahti tulla. Mina vaatasin ilmaennustust, esmaspäevaks lubatud -5C ja päiksepaiste võtsid igasuguse tööisu ära, mitte et seda muret mul kunagi olnud oleks :) Igatahes hommikul kohe mäele, lumi pole seal 40 päeva jooksul sula saanud.

Endalegi ootamatult tuli eesti lipu teemaline pilt

Ilmaennustus läks seekord täppi, oli lahe. Nii päikseline, et pealelõunal vetsus käsi pestes märkasin punaseks põlenud nina ja põskedega tüüpi peeglist vastu põrnitsemas. Loodetavasti ei tule nahk maha, huuled ka päikest saanud, tulitasid nagu oleks liiga kuuma kohvi rüübanud.

Suusatamine läheb mul järjest paremaks. Hommikul treenis Canada noortekoondis, jälgisin neid ja proovisin salaja järgi teha. Päris hea on proffe kõrvalt vaadata aga isegi nägemisest on kasu kui tead mida vaadata. Igal juhul sain oma tasakaaluasendi veidi paremini paika ja hakkasin pöördeid rohkem "ründama" nagu seda inglise keeles nimetatakse (attack the turn).

Lumine metsaalune mäel

Siledal pinnal tuli õige hästi välja künklikumal maastikul loksutas rohkem kui oleks meeldinud. Kui tundsin end üsna kindlalt hakkasin kiirust ka raskemal pinnal kasvatama. Mõnda aega sai piiri peal sõidetud, paar korda pea lennates. Lõpuks muidugi võtsingi pöörde liiga madalalt, saabas sõitis jäisesse künkasse ja lendasin täielt hoolt külili. Lohisesin oma 50 meetrit enne kui hoog piisavalt väikeseks jäi, et julgesin jalad uuesti alla võtta. Vasaku käe pöial veidi nihestatud ja sellel puusal ilmselt sinikas, mis esimesena maad puutus. Üks kepp oli ka käest pudenenud, pidin sellele kümmekond meetrit mäest üles järgi ronima.

Seekord oli rahvast vaatamata ilusale ilmale vähe, sain järjest ilma tõstukisabas seismata uhada, tegin vaid kaks lühikest õlle ja söögipausi. Jalad olid lõpuks nii makaronistunud, et ei jaksanud enam korralikult suusatada, otsustasin seekord tavalisest varem, juba viie ajal koju sõita. Huvitav moment oli restos kus nägin üht treenerit, kellel Canada koondise jope peale Ukraina lipp õmmeldud. Läksin mööda ja laususin "Slava Ukrainu" tüüp vastas automaatselt "Gerojam slava" ja vaatas siis üllatunult üles. Selgitasin, et olen eestlane ja me toetame Ukrainat kõigest hingest. Mehe nägu läks laia naeru täis "Thank you, thank you". Noh sai kellelegi head meelt teha.

Suusatamine läheb nii hästi, et ainsaks mureks on vanemaks saamine. Loodetavasti ei hakka osavus varsti alla käima, sest ise tunnen, et olen just staadiumis, kus võiks peale mõningast harjutamist pea igasugust nõlva stiilselt võtta. Mind lohutab artikkel, mida Scientific Americanis lugesin vananemise kohta. Pidevalt treenides ja keha aktiivsena hoides lihaste ja koordinatsiooni ning isegi aju ja mälu vananemine pidavat oluliselt pidurduma ja vahel harva isegi seiskuma. Näiteks toodi üks 93 aasta vanune tädi, kes ikka veel edukalt veteranide kergejõustiku võistlustest osa võttis, sealjuures kolmikhüppes, mis head koordinatsiooni ja eriti tugevaid kõõluseid nõuab.

Hommikul mäele jõudmine ja ...

... päikeseloojakuga lahkumine

Järgmise postituse kirjutan feissbuki teemal, sest viimasel nädalal on mind tänu kaasa soovitatud FB grupile tabanud täielik ekraanisõltuvus. Preagugi hilisõhtul kirjutasin selle postituse patuga pooleks, sest samas on käimas üks FB projekt millest mind kutsuti osa võtma.

Valimistulemused

Hea meelega tunnistan, et eksisin oma esimese pessimistliku ennustusega. Kesk ei võitnud, Reform tegi ikkagi neile ära, ilmselt tuli hulgal valijatest alles valimiskasti juures hirm ja samas mõistus pähe.

Valitsuse moodustamiseks peab seekord 3 parteid kokku leppima. Variante on palju aga kuulates Rõivase kommentaari kohe peale lõplike valimistulemuste avaldamist (mille juures oli tal rahulolev kass Arturi ilme) paistab, et ka valitsusparteid panin ühe kolmest mööda. Parempoolse valitsuse asemel eelistab ta sotse valitsuses, võib-olla ongi parem, natuke laiema ühiskonnakihi vaadete peegeldamine. Kolmandaks pooleks ilmselt tuleb siis Vabaerakond sest IRL'ga Reformi suhted kõige soojamad ei tundunud olema.

Savisaar teeb halva mängu juures head nägu aga temalgi raske pettumust varjata, eelnevate ennustuste alusel oli ju lootus võidule. Samas on minu jaoks täielik müstika, et eestlased üldse keski valivad praeguses julgeoleku olukorras. Süüdi olevat kõiges E-valimised sest noortel on mugavam ja väliseestlastele pea ainus võimalus valimiseks. Loodetavasti järgmisteks valimisteks on Savisaar endiselt vormis, sest tänu temale see erakond ei saa kunagi valitsusse kui just vene väed sees pole :)

Valimiste päev ja Nemtsov

Eile kimasin suusatama ja kahjuks ei saanud peaministrikandidaatide väitlust otse jälgida. Vaatan nüüd takkajärgi. Aga enne kui vaatama hakkan, tahaks seni jäänud mulje põhjal pakkuda välja ennustuse. Esmaspäeva hommikuks tuleb nii häid kui halbu uudiseid. Enne halvad: Kesk napilt võidab. Nüüd head: valitsust nad ei moodusta, kuna keegi ei soovi keskiga koos valitsuses olla. Peaministriks jääb Rõivas kui teiseks suurema erakonna esindaja, valitsus moodustatakse Reformi, IRL ja Vabaerakonna poolt napi enamusega parlamendis. Kesk ja sotsid opositsioonis. Homme ja järgnevate nädalate jooksul selgub kui hea ennustaja ma olen :) Nüüd Valimisstuudiot järgi vaatama.

Nemtsovi mahalaskmisest lugesin netist ja esimesel momendil ei uskunud. Suusatama sõites arutasime sõbraga autos 2 tunni jooksul. Jõudsime ühisele arusaamisele, et Putin ilmselt saatis selle aktiga hoiatuse opositsioonile (pole ju kahtlustki, et tema selle taga). Lisaks andis märku, et tema rezhiim ei hooli absoluutselt enam ei kodumaisest ega rahvusvahelisest arvamusest - teeme mis tahame. Nemtsov oleks võinud ka "auto alla jääda", "enesetapu" teha või "südamerabanduse" saada, FSB'le poleks valmistanud mingit raskust taolise asja korraldamine. Aga ilmselt taheti saata selge signaal, mida iga lollgi mõistab - me teeme mis tahame ega hooli kellestki, pidage mokk maas vastasel korral lööme maha.