Minu amatöörlik katsetus suusahooaeg videole jäädvustada
See hooaeg on täie ette läinud. Esimest korda saime mäele juba 4 detsembril, ka sünnipäeva tähistasin 10 tunnise suusatamisega värskel lumel. Rohkem kui 20 aasta jooksul, mis siinmaal suusatamas käidud mäletan vaid kahte korda kui detsembri algul oli võimalik suusad alla panna. Kõige ehmatavam ilmastik mõned aastad tagasi kui alles jaanuari viimasel päeval nõlvadel laskumiseks piisavalt lund.
Õnneks on mul selline töökoht, kus saan enam-vähem igal ajal vaba päeva võtta. Seega vaatan olusid ja selle põhjal otsustan millal minna. Ülemused juba teavad, et kui nende kabinetti astun siis on ilmselt järgmisel päeval ilusat päikesepaistelist ja külma ilma oodata. Vahel olen sunnitud suusapäevi ajastama laste kooli järgi, neil nüüd vaba päeva võtmine pole enam nii lihtne kui madalamates klassides - siis lihtsalt emme helistas hommikul kooli, et laps täna ei saa tulla. Detsembris ei jõudnud ma seoses ilmaoludega ühelgi reedel tööle, mäe kutse oli selleks liiga vali.
Meie pere entusiasmi näitab asjaolu, et uut aastat alustasime samuti suusamäel. Kohe 1. jaanuaril tõstukisabas sellal kui normaalsed inimesed alles pohmakas magasid või polnud isegi pidutsemist lõpetanud :) Kokkuvõttes tuli detsembris 5 päeva mäel, jaanuaris 6 päeva ja veebruar oli kõige viletsam vaid 4 päevaga. Põhjuseks ajaloo külmim veebruar Ida-Canadas ja USA's, temperatuur ei tõusnud kordagi üle nulli. Lumeoludele mõjus see superhästi, kuu lõpuks oli mägi kaetud Antarktiliselt kõva kinnipakitud lume kihiga, millel oleks peaaegu et uisutada saanud. Kiireks kihutamiseks ideaalne pinnas.
 |
| Selle aasta veebruari t° võrdlus ajaloolise keskmisega Ainult Põhja-Ameerika idaosa 6° külmem keskmisest |
Märtsis tegin rekordi, ei usu, et ükski kuu oleks 7 päeva mäel veetnud. Märtsi keskpaiku, laste koolivaheajal, hakkas päike keskpäeval sulatama ja muutis pinna pehmeks, õhtul jäätus lumi ja hommikuks nõlvad kaetud jäise kõva kuid ülikiire pinnaga. Kui vanasti oli jää suureks probleemiks, siis viimase kahe aastaga olen nii palju edasi arenenud, et enam ei sega. Ongi parem sõita, sest saab kiiremini kihutada ja rahvast on ka vähem, tõstukijärjekordi jäiste oludega praktiliselt polnud.
Samas juhtus parasjagu õnnetusi, ise nägin tõstukitoolist pealt kui mees murdis otse minu all jala. Päris jube pilt, siiamaani silmi ees kui jalg peale suusa sisekandi vale nurga all mäkke sisselõikamist põlvest välja murdus. Olin esimene, kes mäeteenistuse talle appi saatis. Üks viieteistaastane võistlussõitja sai treeningul surma, põrutas vastu puud, isegi kiiver ei aidanud. See on üks põhjusi, miks suurematel kiirustel alati rohkem mäe keskele hoian, et kukkumise korral oleks ruumi lumel rajalt metsa lendamata allapoole libiseda. Sama taktikat olen ka lastele pähe tagunud. Kui ikka kuus-seitsekümmend kilti tunnis kimades lendad, libised lihtsalt mõnikümmend meetrit suutmata suurt midagi teha.
Kokku sain seega nelja kuuga detsembri algusest kuni märtsi lõpuni 22 päeva suusatada, enamus neist täispikad hommikust õhtuni. Töölt võtsin kolme nädala jagu puhkepäevi aga pole hullu, ikka veel 12 nädalat järgi sel aastal, maa ja ilm kevadel-sügisel matkamiseks ja suvel Eestis käimiseks. Mis peamine, suusahooaeg pole veel läbi, homme 1 aprillil sõidan mäele, sest lubas ilusat ilma ja lund on seal ikka veel meetri jagu. Kui neljapäevane +16C põhjalikku põntsu ei pane siis põrutame ka reedel lastega suusatama.
Tubli :)
ReplyDelete