Ukraina stsenaariumid - Stratfor

Stratfor avaldas eile analüüsi Venemaa kavatsuste ja võimalike Ukraina sõja stsenaariumite kohta pealkirja "Gaming a Russian Offensive" all. Tegu on külma kalkulatsiooniga, kus pole arvesse võetud mingeid moraalseid või õiguslikke aspekte, kokkuvõttes vaadatakse olukorda ratsionaalselt ja realistlikult sõjalisest mitte poliitiku vaatevinklist. Esimene osa vaatleb konkreetselt Venemaa plaane ja võimalusi erinevate sõjaliste avantüüride läbiviimiseks. Teises osas pööratakse tähelepanu kas ja mida oleks võimalik Läänel teha Venemaa kavatsuste nurjamiseks või vähemalt edukaks segamiseks. Järgnevalt refereerin lühidalt koos oma kommentaaridega.

Stratfori arvates on Venemaal neli põhilist konflikti arendamise võimalust. Esiteks säilitada enam-vähem praegune olukord ehk niinimetatud külmutatud konflikt. See stsenaarium tundub kõige vähemtõenäoline, sest saavutatud positsioone on raske kaitsta otsustava rünnaku puhul ning mis kõige tähtsam, äärmiselt limiteeritud kasu nimel on ohverdatud liiga palju poliitilist kapitali. Venemaa minimaalsedki eesmärgid poleks saavutatud, pealegi jääks Krimm isoleerituks, mille kaitsmine ja ülalpidamine kujuneks Venemaale suureks koormaks. Ainus positiivne külg oleks lihtsam lääne ühisrinde murendamine ja suhteliselt väikese koguse professionaalsete relvajõudude kasutamine.

Kõik allolevad kaardid on Stratfori veebilehelt võetud, loodetavasti nad ei pahanda, et üks amatöör neid kasutab ja omapoolseid märkusi teeb :)

Teine stsenaarium on paljuräägitud maismaa koridori murdmine Krimmi. Krimmi koridori kampaania nõuaks eeldatavalt umbes 30000 mehelise hea väljaõppega armee kasutamist et läbida 400 km Krimmi maismaaühenduseni ja kehtestada uus põhjasuunaline kaitseliin. Aega kuluks eeldatavalt suhteliselt vähe 6 - 14 päeva. Samal ajal peab Venemaa arvestama küll väga ebatõenäolise kuid siiski võimaliku NATO jõudude rakendamisega, mis tähendaks umbes 50000 armee kasutamist vallutatud territooriumi kaitseks. Samuti tuleb arvestada partisanisõjaga, mis seniokupeeritud suht venemeelseis piirkondades pole erilist peavalu tekitanud.

Kolmas stsenaarium oleks kogu Ukraina Musta Mere äärse lõunaosa okupeerimine, see lõikaks Ukraina ära merest ja ühendaks samas Transdnestria Venemaa poolt vallutatud aladega. Ilmselt oligi too stsenaarium algselt plaanis aga kukkus läbi seoses Odessas ebaõnnestunud võimuhaaramise katsega. Plaan vastaks suures osas Venemaa huvidele kogu regioonis ohustades juba ka Moldaaviat ja NATO lõunatiiba. Kampaania läbiviimiseks oleks vaja 50000 - 60000 mehelist armeed, mis peaks läbima 645 km ja okupeerima 100000 ruutkilomeetrise ala, aega kuluks eeldatavalt kolm kuni neli nädalat. Nüüd kerkiks partisanisõja võimalus palju teravamalt esile, kaitseks oleks eeldatavalt vaja kasutada 100000'ni küündivat politsei ja sõjaväe grupeeringut. Mõlema eelneva plaani probleemiks on vallutatud territooriumi raske kaitstavus hästi varustatud ja distsiplineeritud moodsa sõjaväe vastu. Venemaa julgeks neid plaane ellu viia ainult juhul kui ta oleks absoluutselt kindel, et NATO ei sekku sõjaliselt.

Neljas võimalus oleks Venemaa massiivne rünnak vallutamaks kogu Ida-Ukraina Dneprini välja. Sõjalisest seisukohast oleks see kõige loogilisem plaan, sest sisuliselt purustaks Ukraina ühe hoobiga samas asetades Vene armeed lihtsalt kaitstavatele positsioonidele Dnepri jõel. Paraku läheks vaja üle 100000 mehelist armeed, mis liiguks laial rindel 400 km edasi okupeerides lõpuks 220000 ruutkilomeetrit ehk 5 Eesti pindala koos sinna jääva 13 miljoni elanikuga. Okupatsiooniväed ala hoidmiseks peaks ulatuma sõltuvalt partisaniliikumise aktiivsusest 28000 kuni 260000 meheni, momendil on Vene maismaa vägede arvukus 280000. Seega peaks Venemaa operatsiooni edukaks läbiviimiseks ja alade hoidmiseks kasutama neist enamuse. Eeliseks oleks, et kampaaniat oleks võimalik lõpetada suhteliselt kiiresti paari nädalaga mitmest suunast korraga rünnates. Samas nii massiivse sõjalise jõu koondamist pole võimalik varjata andes aega NATO'le reageerimiseks kui viimane otsustab seda teha.

PRANTSUSE VARIANT

"Prantsuse variandi" kaart on sarnane praeguse Ukraina olukorraga, lihtsalt veits lääne pool.
Annekteeritud tsoon Krimm, kinnine tsoon Lugansk ja Donetsk, okupeeritud tsoon Ida-Ukraina,
ligipääs merele analoogiliselt ära lõigatud, niinimetatud vaba tsoon oleks Lääne-Ukraina.

Juhul kui Venemaa läheb välja avalikule sõjalisele rünnakule tundub minule isiklikult kõige tõenäolisem "Prantsuse variant" ehk sama strateegia, mida Hitler kasutas teises maailmasõjas Prantsusmaa vastu. Kiire ja ootamatu löögiga vallutatakse strateegiliselt tähtis piirkond (antud juhul Ida-Ukraina pluss Musta Mere rannik) kuid piiratud sõjaväeliste ressursside tõttu ei okupeerita kogu territooriumi. Lääneosas pannakse linnade maatasa pommitamisega ähvardades võimule venesõbralik nukuvalitsus. Operatsioon viiakse analoogiliselt sakslastega läbi nii kiiresti, et läänel lihtsalt pole aega reageerida. Lääs seatakse sama dialemma ette, mis peale Prantsusmaa alistamist, erinevuseks, et Ukraina abistamiseks mingit siduvat lepet pole andes võimaluse vaikimisi järgi anda. Eelneva toetuseks räägib asjaolu, et seni on Putin ju Hitleri käitumist pea üks-ühele kopeerinud.

Teine osa Stratfori analüüsist räägib Lääne võimalikest reaktsioonidest. Seda ma paraku ei saanud lugeda kuna pole Stratfori maksuline liige. Kes huvi tunneb võib oma emaili saata ja talle saadetakse too lugu tasuta. Paraku on minu arvamus, mis põhineb Lääne senisele käitumisele ja otsustusvõimetusele ning Euroopa killustatusele, et Lääs ei suuda suurt miskit ette võtta kui Venemaa otsustab sõjalise variandi kasuks. Ilmselt seepärast polegi sanktsioone eriti karmideks aetud, et mitte tekitada olukorda, kus Venemaal pole avaliku sõjalise rünnaku korral enam suurt miskit rohkem kaotada. Venemaa otsese sõjalise rünnaku korral suudaks vaid NATO sekkumine agressori relvajõud peatuma sundida, aga praeguses olukorras tundub see äärmiselt ebatõenäoline. Pessimistlikult vaadates paistab, et kui Venemaa ründab on Ukraina kaotatud. Lääne ainus võimalus on Venemaad hirmutada täieliku majandusliku isolatsiooniga, mis paratamatult tekitab viimasele tõsiseid majanduslikke ja pikemas pespektiivis võimalikult ka sisepoliitilisi probleeme. Välispoliitiliselt muutub Venemaa selle käiguga Hiina vasalliks, kes on temast kordi suurem nii majanduse kui rahvastiku poolest, sõjalisest küljest ei võta neil kaua Venemaast möödumiseks.

Baltikum tundub selles valguses julgeolekupoliitiliselt vähemalt lähemas tulevikus päris heas positsioonis olevat. Venemaa seob Ukrainas suure osa oma vägedest ja nii palju on nad ikka sakslastelt õppinud, et mitte hakata mitmel rindel korraga pea kogu ülejäänud maailma vastu sõdima. Teiseks sunniks NATO riigi ründamine Lääne vastutahtmist sõtta astuma, mis tähendab et ka Ukraina muutuks uuesti sõjatandriks kuna lihtsaim strateegia oleks Vene väed nii laiali tõmmata, et nad ei suuda klusagil tõsist vastupanu avaldada. Kindlasti suruks NATO kõvasti Soomele peale liitlase staatust, mis pikendaks Venemaa potensiaalset rinnet rohkem kui tuhande km võrra. 

Ainus suur probleem mida ma kogu eelneva analüüsi juures näen on tüüpiline sõjaväelaste viga, et valmistutakse eelmiseks sõjaks analüüsides eelmise sõja õppetunde. Sakslastele tõi algul kiiret edu just tehniline üleolek ja innovatiivne taktika ning strateegia. Liitlastel võttis aastaid, et oma vigadest õppida ja vähehaaval sõja kulg enda kasuks pöörata. Kui Putin suudab sellise lollusega hakkama saada, et Euroopas veel ühe maailmasõja lahti päästab võib olla tegu hingekellaga mitte ainult euroopalikule kultuurile vaid kogu tsiviliseeritud ühiskonnale laiemas plaanis.