Suusanädalavahetus

Päikeseloojang Blue Mountainil

Veebruar sai lõpetatud ja Märts alustatud suusatamisega. Laupäeval sokutasin end sõbra autole esmaspäeval käisin päris üksi, sest ei lapsed aga sõbrad-tuttavad saanud mahti tulla. Mina vaatasin ilmaennustust, esmaspäevaks lubatud -5C ja päiksepaiste võtsid igasuguse tööisu ära, mitte et seda muret mul kunagi olnud oleks :) Igatahes hommikul kohe mäele, lumi pole seal 40 päeva jooksul sula saanud.

Endalegi ootamatult tuli eesti lipu teemaline pilt

Ilmaennustus läks seekord täppi, oli lahe. Nii päikseline, et pealelõunal vetsus käsi pestes märkasin punaseks põlenud nina ja põskedega tüüpi peeglist vastu põrnitsemas. Loodetavasti ei tule nahk maha, huuled ka päikest saanud, tulitasid nagu oleks liiga kuuma kohvi rüübanud.

Suusatamine läheb mul järjest paremaks. Hommikul treenis Canada noortekoondis, jälgisin neid ja proovisin salaja järgi teha. Päris hea on proffe kõrvalt vaadata aga isegi nägemisest on kasu kui tead mida vaadata. Igal juhul sain oma tasakaaluasendi veidi paremini paika ja hakkasin pöördeid rohkem "ründama" nagu seda inglise keeles nimetatakse (attack the turn).

Lumine metsaalune mäel

Siledal pinnal tuli õige hästi välja künklikumal maastikul loksutas rohkem kui oleks meeldinud. Kui tundsin end üsna kindlalt hakkasin kiirust ka raskemal pinnal kasvatama. Mõnda aega sai piiri peal sõidetud, paar korda pea lennates. Lõpuks muidugi võtsingi pöörde liiga madalalt, saabas sõitis jäisesse künkasse ja lendasin täielt hoolt külili. Lohisesin oma 50 meetrit enne kui hoog piisavalt väikeseks jäi, et julgesin jalad uuesti alla võtta. Vasaku käe pöial veidi nihestatud ja sellel puusal ilmselt sinikas, mis esimesena maad puutus. Üks kepp oli ka käest pudenenud, pidin sellele kümmekond meetrit mäest üles järgi ronima.

Seekord oli rahvast vaatamata ilusale ilmale vähe, sain järjest ilma tõstukisabas seismata uhada, tegin vaid kaks lühikest õlle ja söögipausi. Jalad olid lõpuks nii makaronistunud, et ei jaksanud enam korralikult suusatada, otsustasin seekord tavalisest varem, juba viie ajal koju sõita. Huvitav moment oli restos kus nägin üht treenerit, kellel Canada koondise jope peale Ukraina lipp õmmeldud. Läksin mööda ja laususin "Slava Ukrainu" tüüp vastas automaatselt "Gerojam slava" ja vaatas siis üllatunult üles. Selgitasin, et olen eestlane ja me toetame Ukrainat kõigest hingest. Mehe nägu läks laia naeru täis "Thank you, thank you". Noh sai kellelegi head meelt teha.

Suusatamine läheb nii hästi, et ainsaks mureks on vanemaks saamine. Loodetavasti ei hakka osavus varsti alla käima, sest ise tunnen, et olen just staadiumis, kus võiks peale mõningast harjutamist pea igasugust nõlva stiilselt võtta. Mind lohutab artikkel, mida Scientific Americanis lugesin vananemise kohta. Pidevalt treenides ja keha aktiivsena hoides lihaste ja koordinatsiooni ning isegi aju ja mälu vananemine pidavat oluliselt pidurduma ja vahel harva isegi seiskuma. Näiteks toodi üks 93 aasta vanune tädi, kes ikka veel edukalt veteranide kergejõustiku võistlustest osa võttis, sealjuures kolmikhüppes, mis head koordinatsiooni ja eriti tugevaid kõõluseid nõuab.

Hommikul mäele jõudmine ja ...

... päikeseloojakuga lahkumine

Järgmise postituse kirjutan feissbuki teemal, sest viimasel nädalal on mind tänu kaasa soovitatud FB grupile tabanud täielik ekraanisõltuvus. Preagugi hilisõhtul kirjutasin selle postituse patuga pooleks, sest samas on käimas üks FB projekt millest mind kutsuti osa võtma.