Hockley Valley matkarajal

Pühapäeval käisin koerte ja vanema tüdrukuga matkamas. Ilm ilus, 25 soojakraadi päikesepaistega, matkamiseks isegi natuke liiga palav. Randa seekord ei hakanud minema. Hommikul kohvi juues otsisin netist kohta, mis oleks normaalselt lähedal mitte üle 100 km, liigendatud maastikuga (mets ja mäed) ning samas varem käimata. Polnudki nii lihtne ülesanne, enamus lähedalolevaid kohti mitu korda läbi käidud. Ida pool umbes 100 km kaugusel tundus põnev mets olevat aga peaksime läbi linna sõitma ja see paneks oma pool tundi otsa. Lõpuks valisime Hockley Valley, kus oleme küll enne käinud aga mitte põhjapoolses osas.

Koerad olid aru saanud, et miskit teoksil, sebisid erutatult ringi. Kuna kavandasime suht lühikest matka siis võtsime kaasa ainult kaks liitrit vett, banaane ja natuke küpsiseid. Tee oli tuttav, talvel sõidame seda alati kui Blue Mountainile suusatama läheme. Tunni ajaga kohal ja tänu Maps Me mobla kaardirakendusele leidsime pisikese kruusatee äärse parkimisplatsi hoobilt üles. Meeldiva üllatusena avastasime, et Maps Me on nii hea lahutusvõimega kaart, et sellel ka matkarajad peal, isegi Google mapsil polnud neid. Eriti mugavaks ja soodsaks teeb tolle rakenduse kasutamise asjaolu, et eelnevalt kaarti maha laadides pole vaja andmesidet kasutada, ja GPS on äärmiselt kiire ning täpne ka metsa all. Sinine nooleke kaardil näitab pidevalt su asukohta ja suunda, kuhupoole mobla keeratud. Maps Me rakendust julgen soojalt kõigile soovitada, kel vaja oma asukohta kas metsas või linnas täpselt määrata.

"Tagurpidi" puu

Otsustasime jalutada esiteks ühe Bruce Traili kõrvalharu (Glen Cross) siis veidi rada ennast, edasi teise kõrvalharu (Cam Snell) ringiga tagasi ning lõpuks pikema kaarega põhiraja ja esimese haru kaudu tagasi parklasse, kokku umbes 5 km. Kohe algul oli äge tõus, siinne maastik koosneb väga järskudest moreeniseljandikest ja nende vahel asuvatest sügavatest jõeorgudest. Tegu jääajal ja vahetult peale seda tekkinud pinnavormidega. Hockley jõgi, või õieti oja voolab paari kilomeetri laiuse suure oru põhjas. Liustike taandumise ajal võis siin voolumaht olla suurem kui praegu Mississippis. Rada kulges algul risti voortega, mis tähendas pidevat üles alla ronimist, koerte algne entusiasm lahtus kiirelt. Edasi tagasi kihutamise asemel lõõtsutasid nagu lohed ja sörkisid meie kõrval. Jõime ise ja andsime loomadele jääkülma vett, mis tõi erksuse nii kahe kui neljajalgsete jäsemetesse tagasi. Metsas jäi silma huvitav äramurtud ladvaga pirakas puu, saatsin lapse pildistamise ajaks puu juurde, et fotol mastaabist aimu jätta. Justkui hiiglane oleks puu juurtega maa seest välja rebinud ja siis tagurpidi latv ees tagasi maa sisse ramminud.

Põhimatkarajale, ehk Bruce trailile jõudes, läks veidi lihtsamaks, liikusime edasi mööda seljandikku. Kõrgemal ja veidi lagedamal kohal hakkasid silma metsikud õunapuud. Õunad ise küll pisikesed aga mitut sorti ja päris maitsvad, isegi koerad näksisid pabulaid. Teisel kõrvalharul jõudsime lausa lageda rohumaa piirile, lagendiku äärt pidi edasi sammudes sisenesime eriti tihedasse elupuu metsa, kus suisa hämaraks kiskus. Peagi tagasi põhirajal, mida pidi lõunasse minnes laskusime koerte suureks rõõmuks jõeorgu. Veetase madal ja ojapõhi liivane, lasime nad jooma ning jahutama, päris ujumiseks õnneks liiga madal. Kutsad muidugi oskasid leida üles ainsa porise perve, kust siis koos võiduka ilmega üles ronisid. Õnneks jõuab enamus muda karvades kuivada ja retke lõpuks loodetavasti maha pudeneda. Igaks juhuks oli autos kaasas spets tekike tagaistmel juhuks kui elukad end liiga jubedaks teevad.

Tagasi kõrvalrajale keerates jäi veits üle kilomeetri parklani minna. See jupp osutus õige pingutavaks, pidime kõrge voore peale ronima ja selle harja pidi edasi liikuma. Kalded mõlemale poole olid uskumatult järsud, ei kujutanud ette kuidas võiks kruus ja moreen nii järsu kaldega püsida ilma puujuurte abita, aga jää taandumisel pidi see mõnisada aastat nii olema. 

Liival ja kruusal minimaalse niiskusega kasvas vaid hõre männimets ilma igasuguse alustaimestikuta, ainult aastakümnete jagu männiokkaid kattis maad. Parklas sõime banaani, andsime koertele juua ja oligi kodusõit ees. Igati hästi sisustatud pühapäeva lõuna, koerad kah paksult rahul :)