Suvest viimast võtmas

Paadis lainetel loksudes lugemas ja lõõgastumas

No muidugi ei suutnud vastu panna ja põrutasime Pühapäeva varahommikul Huroni järve äärde randa. Üheks põhjuseks olid koerad, kes teavad, et tavaliselt nädalavahetusel toimub miskit põnevat. Eelmine päev kui rattaga linna sõitsime tekkis neil kahtlus, et läheme randa. Mõlemad hakkasid erutunult ringi sebima ja ei tahtnud üldse uskuda, et me ei lähe autoga. Tikkusid vägisi õue ning kui ei saanud, kuulsin väljas kuidas pisem koer niuksus ja nuttis toas, ehkki kaasa teda rahustada püüdis. Nagu hiljem selgus, oli suurem koer oma solvumise väljenduseks lausa pikema ulgumiskontserdi korraldanud, mille kaasa ka videole jäädvustas. Vaesed loomad, kui muidu ei viitsikski minna siis nende pärast tuleb. Ilm muidugi oli ideaalne +26C ja puhas päikesepaiste.

Olen nii palju rannaskäikudest kirjutanud, et kipub kordamiseks minema. Mainin vaid, et vesi oli soe, ujuda said nii meie kui koerad küllastuseni. Tegin elukatega lühikese matka metsa vahel kopratammideni aga kedagi seal ei näinud. Hiljem selgus, et koertega poleks tohtinud sellele rajale minna, paraku nägin vastavat märki alles tagasi saabudes. Rannas oli üks idaeurooplaste seltskond, kes mekkis üsna avalikult alkot, mis ametlikult keelatud. Üldiselt võib sihukese nalja eest kopsaka trahvi kaela saada. Vaikselt võid õlle või kaks libistada, ega pargivahid su külmkarpi ei piilu või topsi nuusuta kui just liiga valjuhäälseks ei lähe ja lollusi tegema ei hakka.

Kavas oli rannal ka tähti vaadata aga pisemal plikal algava kooli või millegi muu pärast kerge stress, tahtis kangesti varem koju saada. Viibisime päikeseloojakuni, siis asusime teele. 

Selfi ehk enekas Sushiga

Mul oli kerge mure liikluse pärast, et nii vara võivad teed umbes olla, ehkki järgmine päev ka vaba ja enamus rahvast hakkab suvilatest alles esmaspäeva pärastlõunal tagasi tulema. Niipea kui jõudsime kahe suure maantee ühinemispunkti algas ummik, Torontoni veel 100 km. Vandusin omaette ja kamandasin lapse kaarti või õigemini mobla GPS'i lugema. Otsustasime sõita suurelt teelt maha ja kümmekond kilti eemal paralleelselt lõuna poole liikuda. Äärmiselt tark otsus nagu veits aja pärast selgus. Tee oli täiesti tühi, uhasime rahulikult 95 km/h 80 piirkonnas, siinmaal politsei hakkab alles 100 pealt maha võtma. Jõudsimegi kenasti 3 tunniga linna, kiirteel oleks varasematele kogemustele tuginedes oma 5 tundi kulunud.