Irma

Sihukese nimega nõid on viimastel päevadel laastanud Kariibi mere saari, hommikuks jõuab ennustuste järgi Florida lõunarannikule. Muidu pole eriti orkaanidele, kui meid tavaliselt mitte puudutavatele loodusnähtustele, tähelepanu pööranud. Seekordne on mingi kummalise kokkusattumuse tõttu läinud täpselt üle neist kohtadest, kus olen ise viibinud - St. Martin, Kuuba põhjarannik ja suundub nüüd Florida läänerannikule, kus kunagi mõne nädala Sarasota kandis elasin.

Piltide põhjal otsustades on St. Martinil isegi tugevad hooned purustatud rääkimata sealkandis suht tavalistest vaesema rahva laineplekist onnidest, terved linnajaod minema pühitud. Kuubas sügisel istusime rannaäärses restoranis, mille ookeanipoolne otsasein ja pool ühest ruumist oli äsjase tormi poolt lõhutud. Seda restot tõenäoliselt enam pole, kardetavasti on kogu hotell hullult kannatada saanud, orkaani "silm" läks ju otse üle. Kahekorruselised bungalow tüüpi majad olid maksimaalselt meeter poolteist merepinnast. Ainuüksi ennustatud veetaseme tõus oli sealkandis 2 - 3 meetrit pluss mitmemeetrised lained.

Vesipüks Ontario järvel kolmapäeval Torontost pildistatuna

Orkaani erakordsusest annavad ilmekalt tunnistust numbrid. Mingil ajal küündis pidev tuule tugevus 200 miilini tunnis, ehk üle 320 km/h, puhanguti lähenes 400 km/h. Seda ei oska isegi ette kujutada. Laius ligi 500 km. Tuleb olla õnnelik, et ei Eestis ega Torontos pole mingeid tõsiselt suuri looduskatastroofe nagu vulkaanipursked, maavärinad, orkaanid või laviinid. Mulle piisas täiesti nelja aasta eest vihmasajust põhjustatud keldri uputusest, mis on köömes võrreldes sellega, mis praegu Kariibi merel toimub. Muideks meil oli paari päeva jooksul järvel vesipükse näha, põhjuseks üle +20C sooja järvevee ja tavatult jaheda +16C õhutemperatuuri omavaheline vastasmõju. Ise ei näinud aga pilte postitati mitmeid nii massiteabes kui sotsiaalmeedias.