Killarney, Killarney & George Lake - Kolmapäev 30 Aug

Sushi nuusib kahtlaseid öösel telgi ette jäetud jälgi

Parim ööuni tänu nii telgi alla kogutud pehmendavale okka ja lehepurule kui ka soodsale temperatuurile. Koerad ei pugenud meie vahele sooja, sai rahulikult külge keerata kartmata loomi laiaks litsuda. Jalgade sirutamisega oli sutsu keerulisem, aga kergete uratuste saatel nihkusid kutsad suht leplikult eest ära. Magasime isegi nii hästi, et ei kuulnud ei meie ega koerlased, kes öösel telgi juurde suured jäljed tegi. Hommikul igatahes nii Koko kui Sushi nuuskisid väga uudishimulikult ja kangete jalgadega, millegi pärast ei kippunudki kumbki jäljerada pidi metsa järgi minema, uurimaks kellega tegu. Suuruse ja kuju järgi julgeksin oletada, et tegu oli mõmmiga. Väga rahumeelse ja vaiksega sealjuures, kinnituseks fakt, et kirjutan seda postitust.

Päikesetõus Killarney järvel või järvest :)

Lõke süüdatud jalutasin järve äärde, et hommikune kümblus ette võtta. Päike oli juba idapoolse mäeaheliku tagant välja tulnud ja tekitas läbi õhukese pilvepudru ägeda peegelpildi järvel. Sai teha pildi jätmaks mulje nagu päike tõuseks järvest, või siis läbi järvepinna paistab hõõguv magma maa seest. Pilte sai kohe õige mitu klõpsitud, jälle kord tundsin puudust tõeliselt heast kaamerast aga rohkem inimesest, kes oskaks sellist ka kasutada.

Sushi oli juba mõmmi jäljed unustanud ja korraldas tavapärase igahommikuse ülemeeliku ringikihutamise üritades Kokot kampa saada. Kutsikas lihtsalt peab kuidagi oma ülevoolavat energiat ja vabas looduses viibimise rõõmu maha laadima.

Kaks kivi, lõke vahel, vesi keeb 10 minutiga.

Täna polnud kiiret kuhugi, naksisime küpsiseid ja tegin kaks tassi kohvi kasutades kogu kooretagavara ära. Tegin näitliku foto oma lõkkest, illustreerimaks kui pisikese küttekuluga ja lihtsalt kahe kiviga saab kogu hommikusöögi ja joogid keedetud. Pole vaja miskit priimust või muid tehislikke vahendeid, looduses kõik vajaminev olemas, vaja ainult üles korjata. Kaljul istudes ja järve poole vaadates algul kuulsime ja siis nägime väikest kauride parve eemal ujumas. Nad tulid lähemale kuni meie kutsa lindusid ehmatas, mille peale suurem huikamine lahti läks. Hea video õnnestus saada koos klassikaliste kaurihuigetega, mida iga teine suvila või maakodu müügireklaam siinmaal kasutab.

Lebotasime veel võttes viimast aga lõpuks tuli asjad kokku pakkida ja minekule asutada. Heitsime pilgu telgiplatsile kontrollimaks, et miskit maha ei jäänud ja istusime kolmveerand

Viimane igatsev pilk Killarney Järvele

kümne ajal kanuusse. Järve lõpus õnnestus Canada rahvuslindu kauri ka lähemalt näha. Ujus teine üsna kanuu kõrvalt mööda laskmata end suurt segada. Portaazhi juures oli kaks kanuutäit ärevaid matkalisi koeraga. Hoiatasid, et kilpkonn olevat siinsamas, kartsid oma kutsa pärast. Kahepaikne oli päris suur, aga kaugeltki mitte sellises mõõdus kui meie nähtu. Astusime rahulikult vette, tassisime seljakotid kaldale, tõstsime kanuu välja ja asutasime minekule.

Poolel teel oli kuulda kohinat, kusagil läheduses peab olema mingi kärestik. Panime seljakotid ja kanuu maha ning astusime puude vahel paistva kärestiku poole. Ega siin palju vett polnud aga ilmselge, et kõrgema veeseisu korral vool palju ägedam. Koeri oli vaja jälgida, et loomad liiga sügavale ei tikuks, korja teisi pärast kusagilt allavoolu välja või hüppa veel sisse loomi päästma.

Freeland Lake

Kaur

Freeland järve läbisime ühe hooga, järgneva lühikese portaashi samuti ja olimegi viimasel George Lake järvel tagasi. Kuidagi ei raatsinud kohe laagriplatsi ja auto juurde sõita, keerasime nina järve põhjakalda poole ning kulgesime vaikses tempos ringi vahtides. Tuul oli vastu, jäime ühe kalju varjus vaikselt loksuma. Viskasin sirakile kanuusse, pisem kutsikas ronis sülle ja hakkas silma looja laskma. Näksisime pähkleid, lebotasime ning sõudsime tasapisi mööda kallast edasi.

Tegin pilte, vaatasin ringi, koerad nuuskisid põnevusega kuni mingi moment kanuu äärel kõõluv Sushi libastus ja vette prantsatades vee alla kadus. Õnneks tuli kutsa kiirelt pinnale, aga hakkas vaatamata minu kutsumisele järsu kaljukalda poole ujuma. Meil võttis kanuuga manööverdamine veits aega, seni ronis kutsikas kribinal veest välja ja kaljut pidi ülespoole. Istusime paadis kalju all üritades Sushit alla meelitada, koer vaatas meid kahtlustavalt pea viltu kuid keeldus alla ronimast. Koko muidugi arvas, et siin sobiv luusima minna, saime veel viimasel momendil tal rihmast kinni.

Tütar hoiab kanuud kaldas
kui Sushit süles alla toon

Kutsik kukkus vette, ujus kaldale ja ronis kaljudele

Ei jäänudki muud üle kui ise välja ronida ning kalju peale koera püüdma minna. Loom oli natsa kartlik aga sõnal vorst endiselt maagiline mõju. Tõmbasin väljasirutatud käega ta haneks ja krabasin kaelarihmast kinni. Natuke rabeles vastu, kuid õnneks jäi rahulikuks või siis hirmust kangeks kui hakkasin kuts süles allapoole ronima. Tütar võttis koera vastu ja hoidis kanuus tasakaalu kuni sisse ronisin. Seiklus lõppes vaid ühe osalise märjaks saamisega, kes ise eriti ehmunud polnudki.

Edaspidi olime targemad ja panime elukatele rihmad kaela, et neil mingeid ideid pähe ei tuleks kui kaldale lähemale sõidame. Mõlatasime vaikselt, pildistasin ägedamaid vaateid. Päris viimases lõpus tahtis laps proovida kiiresti kanuuga sõita saab. Hakkasime mõlemad täisjõuga tõmbama nagu kurjast vaimust vaevatud. Vööri laine justkui lennukikandjal, ahtris kostis kiirest liikumisest solinat, isegi koerad lasid ehmunult kanuu põhjale kõhuli. Teistele järvel viibijatele jätsime mulje nagu põgeneks eriti verejanuliste punanahkade eest. Minutiga läbisime distantsi, mis tavaliselt viis võtaks. Hea et rand ette tuli, aga ega palju kauem poleks nii jaksanud.

George Lake, mõnisada meetrit rannani

Kanuud katusele kinnitades tõusis tuul ja lained järvel, väga õigel ajal saime randa. Ära sõites astusime kontorist läbi uurimaks mida värvilised punktid kaardil tähistasid. Polnudki metsloomade nägemise indikaatorid, hoopis info portaashide ja radade läbitavuse kohta. No muidugi polnud teisi meie järvele tulnud, sest see portaazh oli läbimatuks märgitud, ilmselt neiuke kes meile telgiplatsi pakkus ei märganud tähistust.

Spidokal kilometraazh puha ühed 111111,
isegi kiirus momendil 111 km/h

Tee peal saime paar raksu vihma, poolel teel hakkas silma võimas pilvemüür lõunas. Ega pole ometi tegu tolle orkaaniga, mis meie lahkudes alles Texase rannikut rüüstas. Canadasse jõudes orkaanid raugevad aga tuul siiski tugev ja vihm võib ulatuslikke üleujutusi põhjustada. Panin raadiost uudised peale, ei olnud siiski tegu orkaaniga ega tõsisema vihmaga. Ka muidu polnud maailmas miskit tavatult põrutavat selle nelja päevaga juhtunud. Kodus kella kümneks, kanuu maha ning kiirelt põhku, mul järgmine hommik vaja varakult tööl olla.