Killarney, Norway Lake - Esmaspäev 28 Aug

Mina Freeland Lake järvel sõudmas

Öö möödus rahulikult ja soojalt kuna kutsad pugesid külje alla. Natuke segas kartus, et unisena võin neile otsa keerata, aga üldiselt põõnasime kõik mõnuga valgeni välja. Metsas pole kell tähtis, tegutsemise määrab valge aeg. Kellaaegadest saan hiljem fotode põhjal aimu. Lasin loomad seitsme paiku välja ja tegin lõkke üles, tütar lebotas veel veidi ning pani siis telgis asjad kokku. Ilm suht soe, isegi öösel ei langenud temperatuur alla +17C nii et käisime enne hommikusööki ujumas. Kaks kaerahelbe pudru pakki kahepeale, viimased banaanid mulle ja nektariinid plikale, joogiks kuum kohv ning kakao. Ikka väga mõnus oli kohvi peale pähklimaitselist koort kallata ehkki aja kokkuhoiu ja mugavuse mõttes tegu lahustuva kraamiga. Aega ei viitnud, sest täna oli ees ootamas kõige pikem teekond koos kolme progresseeruvalt pikeneva portaazhiga.

Hommik telgiplatsil

Kanuu lükkasime kaldast lahti üheksa ajal, kohe nägime halli kurge sama poolsaare kaldal kust lahkusime. Sellega seoses meenus, et eelmisel päeval saabudes jooksis auto ees jupike aega rebane. Esimese portaazhini oli vähem kui kilomeeter sõuda. Väike kiirevooluline kärestik kahe järve vahel polnud nii veehulga kui kiiruse tõttu laevatatav. Esimene ja ainus koht kuhu minimalistlik paadisild ehitatud. Seljakotid viisime kohe ära, ei viitsinud neid korralikult selga upitama hakata. Tulime tagasi, tõstsime kanuu veest välja ning tassisime kahe vahel kivist rada pidi 80 meetrit teise järveni. Raske oli, pidime kolm korda kätt vahetama. Olin lootnud vaid ühe vahetusega hakkama saada, kardetavasti saavad meie pikemad portaazhid hullemad olema kui ette kujutasin. Samas tundsin mõnusat ärevust sellisest füüsilisest väljakutsest, polnud kahtlust et hakkama ei saaks. Nagu olime lapsega enne arutanud, häda korral saaksime ka kolmepoole kildise tassimisega hakkama, lihtsalt mugavam kui ei pea end liiga hullult pingutama.

Freeland lake järv kujutas endast umbes 3 km pikka suht kitsast ja osaliselt soostunud metsajärve. Tuul puhus vastu aga mitte eriti kõvasti. Suurt ei seganud, tõmbasime rahulikult mõladega ja vahtisime ümbrust. Ka sellele järvele olen tiiru peale teinud, meeldejäävaimaks momendiks seljas tüdruku läbi mudase soise oja tassimine, kuna miskit muud võimalust ei avanenud. Nagu näha istume mõlemad mugavalt ehkki õige kanuusviibimise tehnika eeldab istmele toetumist põlved põhjal vastu külgesid.

Järve lõpp suht mudase põhjaga, pidime mõlemad paljajalu randa minema. Siit algas teine 455 meetri pikkune ja 12 meetrise kõrgusevahega portaazh. See peaks juba näitama, mis puust me oleme. Panime seljakotid selga, mõlad ja vestid kanuusse ning haarasime ohkega kanuu otstest. Kohe algul otsustasime: vahetame kätt pigem tihemini, et mitte liiga ära väsitada. Natukese ajaga selgus taga tassimise suurim probleem - raja nähtavus. Kanuu varjab kivisid ja juurikaid, millele kippusin pidevalt komistama, sest pole harjunud muudkui nina alla vahtima. Muidu pole ju hullu, aga teine sikutab eest ja sandaaliga kuhugi kinni jäädes või koperdades võid kergesti pikali lennata või lohakalt astudes jala väänata.

Kui juba jalatsite peale jutt läks, siis olen endiselt veendunud, et minu jaoks on igasusele matkale, kaasaarvatud kergemat sorti mägedes ronimine, parimaks jalatsiks sportsandaal. Pole karta jalgade kuumaks minemist, tugevalt kinni tõmmates püsivad sportsandaalid väga kindlalt jalas. Ainsaks miinuseks metsas liikudes igasugused kriimustama ja torkima kippuvad orgid, mille kinnituseks jalgadel siin seal veritsevad kriimud ning kärnad. Nii minul kui lapsel Ecco sportsandaalid, vahe vaid selles, et kui mina sain SAIL matkapoest soodukaga $40 eest siis tütar maksis täishinna $150, noh oma praktika palga juures võis ta endale seda luksust lubada :)

Killarney järvel kaardiga orienteerumas

Tassimise algus oli üsna vaevaline, kuid vähehaaval hakkas tunne sisse tulema. Päris kiirelt sai selgeks, et kanda tuleb sirge käega, toetades küünarnukki seljakoti kõhurihmal puusa kohal olevale pehmenduspadjakesele. Kätt vahetasime kahe-kolmekümne meetri tagant, kohati tihemini kui mõni raskem rajalõik ette sattus. Olin meeldivalt üllatunud kui järv puude vahelt paistma hakkas, uskumata et juba pool kilti läbitud. Eeldasin veel jupp maad mööda kallast  tassimist aga sealsamas oli siledal graniitkaljul mõnus kanuu vettelaskmiskoht. Polnud üldse nii hull see vedamine kui ette kartsin. Tütar tundus ka täiesti ok, tema ots kübe kergem, sest mõlad olin enda otsa pannud.

Lasime kanuu Killarney järve, siin ootas ees pikem sõudmine. Esialgu nii käänulise marsruudiga poolsaarte vahelt läbi, et pidime kaarti kasutama mõistmaks kuhu suunas sõita. Ees paistis järve põhjakallast moodustav kõrge valge mäeahelik. Vabale veele jõudes läks tuul tugevamaks aga puhus külje pealt nagu ennustuses oli lubatud. Kahe inimesega polnud mingit probleemi raske alusega sõitmisel. Minu arust ei küündinud ennustatud 20 km/h, pigem pool sellest. Sõudsime keskmise tempoga. Viskasime pilgu peale erinevatele laagriplatsidele, et järgmine päev oleks selge milline kenam. Peale kahe olid kõik mis nägime hõivatud. Üks neist, nimelt #17 väga ilusas ja soodsas kohas neeme tipus kõrge kalju vastas, teine #14 päris järve lõpus viimasel saarel. Viimase portaazhi alguses liivane kallas.

Enne pikka portaazhi Killarney järve lõpus

Näksisime kolm küpsist jõuvarude täiendamiseks, üks kummalegi kahejalgsele ja üks neljajalgsete vahel jagamiseks. Kotid selga, kanuu kahevahele ning hakkasime astuma. Ei saanud 100 meetritki minna kui rada muutus mülkaks. Mudasse oli siia sinna eelmiste poolt paar ronti visatud, kohati paistsid mustjaspruunist ollusest välja määrdunud ja kahtlaselt libeda välimusega kivid. Proovisime kuivemaid kohti pidi manööverdada, kerge see polnud. Niisama roigastel käia on paras tasakaalu harjutus, seljakotiga nõuab balanseerimise meistriklassi, kanuud ka veel tassides pead olema lausa rahvusvaheline suurmeister, et mitte mudasse prantsatada või vähemalt poolest säärest saati sisse astuda. Seda me muidugi polnud, millest peagi välimus ilmekalt tunnistust andis. Kui laps ühes kohas jalgupidi raske kanuu alla jäädes pikali lendas leidsime, et taktikat tuleb muuta. Õnneks peale sinika ja kriimustuse miskit hullemat ei juhtunud, aga varem või hiljem juhtub kui nii jätkata.

Edaspidi pidasime iga mudamülka juures kinni ja tegime luuret, kust minna ja sammhaaval kuhu saab astuda. Kui koht liiga raske tõin metsast ronte ja viskasin strateegilistesse kohtadesse mudasse. Materjalist puudust polnud, ajakulu vaid veits juures, see eest palju ohutum liikuda. Vahepeal küll mõtlesin, no mille kuradi pärast on see rada nii märga kohta tehtud, kümmekond meetrit kõrval metsavahel tundus palju kuivem. Eriti rasketes kohtades panime kanuu sopa peale ja lohistasime seda jupi kaupa ise rontidel ja kividel tasakaalu hoides. Koerad muidugi tundsid mudast suurt rõõmu, nägid välja nagu mingi õuduka sookoletised ainult vallatud silmavalged välkumas. Mul polnud energiat nendega õiendada, kasu poleks niikuinii olnud.

Lõpuks poole kolmeks kohal H11 platsil 

Võttis võhmale ja lõppu ei paistnud kusagilt. Viimaks muutus rada vähem poriseks kuid üles-alla ronimiseks ning kivisemaks. Iga kell eelistan seda mudas püherdamisele. Liikumine läks veidi kiiremini, paremal pool olevad soolaigud lõppesid, kaardi järgi polnud enam palju jäänud. Lõpuks ometi saime järve äärde kanuu maha panna, kergendus missugune. Koerad kupatasime ujuma, mudaelukaid paati ei lase, õnneks oli siin normaalne kallas ja loomad said suuremast sopast lahti ehkki haisesid ikka nagu konnad. Norway järv oli pisike ja sopiline, paar kilti pikk, kilt lai. Esimene telgiplats kohe portaazhi vastas saarekesel, otsustasime sõuda kaugemal neemel paistva juurde, mis osutus igati kenaks. Järvel polnud ühtegi inimest ja ei tulnud ka kogu aja jooksul kui seal olime, samas kõik kohad broneeritud. Kes teab, äkki hirmutas portaazh ülejäänud ära.

Seega oli meil õhtuks ja hommikuks privaatne järv Kanada metsikus looduses. Telgiplatsi juures jäid silma paar pehkinud tüve, mille kallal keegi hiljuti hullult rappinud oli. Ilmselt otsis karu tõukusid. Mina sain puutükke edukalt lõkkematerjaliks kasutada. Koerad tormasid ümbrust uudistama ja avastasid oma rõõmuks, et siin elab mitu julget koopaoravat, keda põnev taga ajada.

Vaade laagriplatsilt lääne ...

... ja kagusuunas

Telgiplats oli suht kõrge kalju peal, tütar ei tahtnud kõige tasasemasse kohta päris kalju äärele telki panna. Ma vastu ei vaielnud, sest miskipärast lõi seal kergelt kuselõhna ninna. Ilmselt polnud lõkke ääres istunud rahvas viitsinud kaugemale metsa selleks ette nähtud kasti juurde minna oma hädasid ajama. Üldse häiris, et iga laagri ümber võis leida üksikuid valgeid paberinutsakaid, mida Sushi hämmastava järjekindlusega üles otsis ja võidukalt meile näha tõi. Sel loomal on vetsupaberi fetish, igasugune läheb loosi, kusjuures eelistatud on kergelt kasutatu. Lõkkepuid korjates oli selge, et enamasti tegu naistega, sest vähemalt hunniku peale ma ei sattunud.

Koopaorav üritas koerte toitu varastada

Ja siis nägin pirakat tumepruuni kringlit keset kaldaäärset rada. On ikka lontrused jõudsin mõelda. Tahtsin juba last hoiatada, et ettevaatlik oleks, muidu võib sita sisse astuda. Miski tundus nagu kummaline, äkki sain aru et tegu hoopiski piraka maoga. Tütre hüüdsin muidugi kohale, tema suur roomajate lemb. Tuli, uuris veidi ja teatas, et veemadu või foxsnake, mõlemad ohutud. Silitas teist ja tüütas, lõpuks otsustas ettevaatlikult pihku võtta. Madu oli suht rahulik kuni filmima hakkasin ja laps tugevamini kinni hoidis. See maole suurt ei istunud, ilmselt kartis, et meil kavas ta nahka pista. Koerad olid ka põnevil aga hoidsid viisakat distantsi. Laps viskas roomaja vette, et see laagriplatsi juurest minema ujuks, muidu äkki koerad hakkavad mängima ja teevad viga.

Lõkkematerjalist puudust polnud. Metsa all leidus seeni, tundmata siinseid piisavalt hästi, julgesin korjata vaid ühe punapuraviku. Ehkki olime palju varem laagrisse jõudnud kui loota julgesime polnud jaksu ümbruskonna mägdesse ronima minna. Samas ujumaminekust ei saanud loobuda. Koerad olid juba mitu korda vees käinud kui meie valmistusime sisse hüppama. Järsku hüüdis laps: Issi tule vaata, näidates näpuga vette. Esimesel pilgul ei hakanud miskit sima, selge vesi, kivid, ... hmmm ... kummaliselt sümmeetriliselt laotud. Ossa pergel, tegu sõnaotseses mõttes hiiglasliku kilpkonnaga. Ma ei liialda väites, et kilp oli kohvilaua suurune, esiloivad lapse käe jämedused ja küüned paar senti pikad. Pilti läbi vee polnud mõtet teha, suurusest poleks võrdluse puudumisel aimu, kummalgi meist polnud tuju kõrvale poseerima minna. Pillasin kahepaiksele paar kivi vastu kilpi, et loom minema ujuks. Tüüp vaid liigutas loiult ja lösutas flegmaatiliselt edasi. Ujuma läksime veidi kaugemal, Mari ei tahtnud eriti pikalt vees viibida. Ei usu, et kilpkonnad ohtu kujutaks, aga nii piraka loomaga koos sulistada vähe kõhe tunne.

Õhtusöögiks supp ja nuudlid, mina küpsetasin lõkke kohal ka oma seene orgi otsas. Mingi moment maandusid luunid ehk eesti keeli kaurid järvel. Koeri ajas sihuke privaatsuse rikkumine närvi, Sushi läks haukuma ja avastas oma imestuseks, et lisaks lindude häälitsustele haugub keegi teispoolt järve vastu. Seal olev mägi tekitas ülihea kajaefekti, õhtuvaikuses kostis haukumine kindlasti mitme kilomeetri peale. Kõigil karudel ja huntidel teada kus üks loll kutsikas ukerdab.

Loonied ehk kaurid

Puravikku orgi otsas küpsetamas

Traditsiooniline õhtusöök

Loojang Norra järvel

Päikeseloojangu ja järve peegeldusega sai hulk ilusaid pilte tehtud. Enne magama minekut istusime järve kohal kaljul, jõime kohvi-kakaod, näksisime pistaatsia pähkleid ja lobisesime. Lõkkesse läks jälle paar suuremat notti üksteise otsa. Söögikoti riputasime kaugemale puu otsa, telki võtsin vile ja rohkem naljaga ka sõjaväe pussnoa käepärast. Väga väike võimalus, et mõmm end näitama tuleb, aga kes nende uudishimu teab. Uni tuli igatahes kiiresti, oli sügav ja keegi ei seganud.