"Ene mees" ja Harry Invictus Games avatseremoonial :D

Invictus Games avatseremoonia: Canada meeskond
marsib sisse, Eesti meeskond sinistes dressides.

Nüüd ma tean mis tunne on meie presidendi abikaasal, sest ilmselt tedagi tuntakse väljaspool vahetut sõpruskonda ja sugulasi kui "Kersti mees" :D Igatahes minu kaasa võttis eelmine aasta pähe idee hakata võimalusel abistama Eesti vigastatud sõjameeste-naiste meeskonda, kes tulevad Torontosse ülemaailmsetele Invictus Games spordivõistlustele. Ülemaailmsed pole võibolla kõige korrektsem väljend, sest teatud riike nagu näiteks Venemaa ja Põhja-Korea pole kutsutud, aga vaevalt keegi neist puudust tunneb. Ukraina oli jällegi suht suure esindusega kohal. Tegelikult kõik kohalolnud NATO liikmesriigid või vähemalt liitlased.

Kaasa saab kindralilt tänutäheks nänni

Laupäeval Eesti Majas Eesti meeskonna ja kohalike eestlaste kohtumisel hakati peale tavapäraseid kõnesid nänni jagama ja Eesti poolt hüüti täiesti ootamatult mind välja. Kuna ülemjuhataja muidugi nii vähetähtsa isiku nime ei teadnud ja kannupoisid polnud tasemel, lahendati probleem sujuvalt. Perekonnal on suur osa toetusel jne ... sooviksime tänutäheks anda üle meene "Ene mehele". Mulle tuli sihuke asi täieliku üllatusena, sest pole ju kuidagi muud moodi seotud üritusega kui tõepoolest vaid abikaasana. Kuidagi imelik tundus tänu sugulussidemetele nänni saada aga rahvahulga ees ei hakanud stseeni tegema. Kes see ikka prii kraami tagasi lükkab, pealegi oli lumivalge spordisärk täitsa kena, VIP pääsmest rääkimata.

Eesti Invictus Games - 2017 meeskond

Hiljem selgus küll tõsiasi, et tegu Viet-Nami L suuruse (umbas Ameerika S) ja naiste versiooniga. Kui tõmbasin särgi selga, et tütre ees uhkustada arvas too: selle särgiga näed õige pede välja - oleks sul vähemalt musklid, mis liibukast läbi paistavad. Järgmine päev peale paari õlut ei saanud jätta seda fakti mainimata kaitseväe juhataja kuuldeulatuses, kui uuriti miks ma eelmisel päeval saadud särki ei kanna. Loodetavasti ei panda varustusülem sihukese apsaka eest seina äärde :P Õhtusele pidulikule mängude avamisele Air Canada Centre's tahtsin nimelt selle särgiga minna, paraku teel metroosse helistas kaasa informeerides, et riietuseks on "Business Formal". Pidin poolelt teelt tagasi pöörama, sest t-särk ja matkapüksid "do not cut it" nagu ameeriklased ütleks. Laiskusest proovisin küll vastu vaielda väites, et ega ma töövestlusele lähe. Perekonna hea nime ja perekonna seisu säilitamise huvides pidin siiski viskama pilgu oma garderoobi ülikonna sektsiooni.

VIP peldik ainus koht kus julgesin selfit teha :P
Sellisena on siis lapse arvates lootust skoorida :D 

Sealt avastasin täpselt kolm võimalust: Keska lõpu ülikond, ülikooli lõpu ülikond ja tuttavate poja ülikond, mis mulle rohkem kui kümne aasta eest annetati kui viimane kandja enam sisse ei mahtunud aga mul pulma või matusele oli vaja minna. Viimane paraku langes kohe välja, sest lähemal vaatlusel oli nii pintsaku rinnaesisel kui ka mingil arusaamatul põhjusel õlal selle aastakümne taguse ürituse menüüd aimata. Ülikoolilõpu kostüüm sobis kui valatud, dieeditamisest on ikkagi kasu olnud. Isegi t-särki häbematult kritiseerinud tütar arvas, et selles ülikonnas oleks mul hämaras ruumis lootust skoorida. Nüüd polnud muud kui kabjaplaginal metroo poole ajama, mis üle 30 kraadises kuumuses osutus õige koormavaks ettevõtmiseks. Metroos avarii, bussiga viiakse järgmisse jaama.

VIP Gala

Olin lootuse kaotanud õigeks ajaks kohale jõuda aga metroosõit sujus kõigele vaatamata üllatavalt kiiresti, jõudsin ACC VIP'de pääslasse vaid mõnemindise hilinemisega. Sissesaamisel kontrolliti nii kaarti kui ka piletit ja libistati metalliotsijaga üle. Selle asutuse VIP alas pole ma varem olnud, avanenud vaade üsna muljetavaldav. Jumal tänatud, et matkariietuses ei ilmunud. Rahvas enamasti kindralid, admiralid, saadikud, diplomaadid, sekka ka vähema astme sõjaväelasi, daamid õhtukleitides. Kodumaisele presidendivastuvõtule andis plekinäitus pikalt silmad ette. Tolles seltskonnas kodusemalt tundmiseks oli hädasti vaja vere alkoholisisaldust tõsta, milleks andis suurepärast võimalust harukordselt hästi varustatud baar. Kuna kangete kärakate osakond võttis silmi eest kirjuks otsustasin õllega alustada, kohalik Creemore Pilsner läks ülihästi peale.

Eestlasi baari taustal

Eestlased leidsin tuttavliku soomeugri kõlaga mõmina peale kiirelt üles. Kuna pole kindel, kes peale mu vanemate ja kaasa seda blogi võiks lugeda, siis konfidentsiaalsuse mõttes mainin vaid, et tegu oli staabiohvitseride, diplomaatide ja äriinimestega. Sõjaväelastega sain suht kiirelt lahedalt jutule, nood olid tavakohaselt tundnud professionaalset huvi priilt pakutavate jookide sortimendi vastu ning jõudumööda pudelites peituvaid vaenlasi hävitama asunud. Huvitava tähelepanekuna tuleb mainida, et kui esimesed kaks õlut kallati mulle baaris klaasi, siis järgmised eksimust mõistes plasttopsi :D Igasugu ampsusuurusi tundmatuid hõrgutisi pakkusid ringi jalutavad kelnerid, kõhtu sellest küll täis ei saanud. Avalikult pilti ei julgenud teha, kuidagi kohatu tundus sihukeses seltskonnas, paar siiski poolsalaja klõpsasin moblaga.

Eesti meeskonna sissemarss

Avaetenduse ja sissemarsi ajaks istusime areenil toolidele, kus igaühele muusika taktis erinevates värvides helendav kellake ette nähtud. Mina ja sõjaväelased läksime närviliseks, kui etendus üle poole tunni kestis ning keegi jooki ei suvatsenud serveerida. Pidime kordamööda baarmeni tüütamas käima. Kaasa, kes muidu oleks vist manitsenud piiri pidama tegutses all areenil sportlastega. Pea 3 tundi ketnud üritusest mäletan sissemarssi ja ühe puusadest altpoolt halvatud mehe esinemist, kes kõigele vaatamata oli võimeline kaelamurdvaid trikke sooritama. Prints Harry vist

Harry peab kõnet

solvuks, kuid lootes, et ta ei lase seda blogi endale tõlkida, julgen väita - tema kõnest miskit meelde ei jäänud. Mitte et poleks huvitav olnud, seda ei oska hinnata, lihtsalt mu tähelepanu oli sutsu hajunud.

Koju sõitsime koos kaasaga metroos, kes viiskalt mainis, et ma olen vist joonud. Loll oleks olnud vastu vaielda, ehkki enda arust jooksis kõnnak sirgelt ja jutt oli äärmiselt vaimukas. Isegi lastele olin mõelnud ning kaks shokolaadiga maitsestatud paugumaisi kotti kaasa haaranud :)  Kuidas kell ühtäkki kõvasti üle kesköö näitas, seda küll ei mõistnud. Samas tunnistas hommikune seis objektiivselt, polnud ma eelmine õhtu sugugi palju joonud, kohe värskelt ärgates oleks võinud lõdva kämblaga uue noti korkida.

Kokkuvõttes olen veendunud, et siin Kanadas ei möödu edaspidi pikemat aega ühtki tuttavatega kokkusaamist kus mind "Ene meheks" ei kutsutaks :D