Päikesetõus Keava Rabas

Kes loeb mu blogi ehk mäletab postitust, kus hädaldasin matkasellidest kambajõmmide puudumise üle ja kaalusin lausa tutvumisportaalide poole pöördumist. Kaasale vist jäi silma😏, igatahes mingi moment potsatas temalt minu messangeri Metalooduse FB grupi aadress koos infoga, et 30 juunil on välja pakutud rabamatk päikesetõusu imetlema. Mina

Enne päikesetõusu

nagu uimane ikka: noogutasin, kinnitasin et äge mõte ja muidugi unustasin. Paari päeva eest kaasa küsis kas lähen, ups. Saatsin neljapäeva õhtul liitumiskutse, millele sain kiirelt jaatava vastuse. Kohe avaldasin soovi matkast osa võtta. "Kahjuks kõik kohad täis, aga kui miskit muutub annan teada". Pole siin kedagi teist peale enda molutamises süüdistada. Õhtu venis tavalisest pikemaks, just enne magama keeramist poole kahe ajal öösel piuksatas FB messanger. Mõtlesin veel, et kes teine hull peale minu sellisel ajal ülal viibib. Romet (grupi vedaja) saatis infi, et koht on vabanenud, kas tahan tulla. "Äge, loomulikult!!!" vastasin, ise juurdlesin mis mõttes on rabamatka kohad limiteeritud - raba ju suur ja lai.

Igatahes laupäeva õhtul kobisin enne kahteist magama, kella kaheks öösel panin mobla äratama. Kui kukk hüüdis polnudki eriti unine. Kiire kohv, õhtul valmis pandud pisike seljakott autosse, moblal Keava raba google kaardile: directions, start ja andsingi gaasi kerge ajavaruga. Sihukesel kellaajal liikusid Rapla maanteel vaid metsloomad, nägin metssiga, rebast, pirakat mäkra ja toonekurge, kes piki teed vastu lennates ähvardas aknasse tulla. Vaatamata paarile lühimöödasõidule jõudsin kohale punkt 3:30 nagu kokku lepitud. Õnneks polnudki kõige viimane, sain rahulikult aega  jalatsid vahetada, sellises kohas on suvel parim lahendus veetossud. Lõpetasin ka kohvi, millest enamuse olin autos sõidu ajal koos kahe juustuvorsti saiaga konsumeerinud. Säärtele ja sokkidele lasin sääsetõrjet, eelkõige puukide eemalehoidmiseks. Sain kinnitust oma "kuumaverelisusele" märgates, et olin ainus lühikeste pükste ja t-särgiga matkaja, kõigil teistel pikk ja soe riietus üll. Rahvast kümmekond, kolm paari, kaks naist, mina ja grupijuht. Vanuseliselt 35 ja 50 vahel, Romet noorim, mina kõige vanem.

Romet jättis väga sümpaatse mulje, tegi lühikese sissejuhatase ja jagas räätsad välja. Ahsoo, seepärast siis piiratud grupi suurus. Nii 10 mindise hilinemisega asusime teele. Mugav raba ses mõttes, et juba paarisaja meetri pärast olime laudteel raba servas, tihtipeale tuleb paar kilti enne läbi metsa jalutada. Räätsadega jalutamine oli mulle esmakordne kogemus. Teadsin, et neid kasutatakse sügavas lumes liikumiseks aga rabas jalga panek tuli üllatusena. Takkajärgi mõeldes ju väga loogiline, idee täpselt sama mis paksu lumega, jaotab keharaskuse palju laiemale pinnale. Natukese ajaga sai selgeks, et räätsad annavad rabas enneolematu vabaduse, praktiliselt igalt poolt saad üle kui laukad ja lausmuda välja arvata. Jalgealune vajub pehmemates kohtades astudes kümmekond senti, vesi tuleb peale aga turvas kannab kenasti.

Päikesetõusu eelne raba 04:03

Päeva esimesed päikesekiired

Eelmine õhtu olin veidi murelik, sest ilmateade lubas varahommikul kella kuuest vihma. Igaks juhuks küsisin üle, kas üritus ikka toimub. Toimub ikka, Romet ütles, et tema ennustuse järgi vihma ei tule. Olin sutsu skeptiline, aga tuli tunnistada, kohalikud tunnevad ilma paremini kui profid ilmaennustajad. Kõrget pilvitust taevas jagus, see tegi päikesetõusu palju mitmekesisemaks ja värvilisemaks kui selge taevas. Lisaks muidugi fakt, et temperatuur jäi mõõdukalt jahedaks. 15C-18C kogu matka ajal ja mis kõige olulisem, putukad üldse ei tüüdanud.

Rabas päikesetõusu imetlemas

Kahtlemata on parimaks rabamatka ajaks koidik kui vaid viitsid end varakult üles ajada. Päikesetõus kell 4:19 sai lauka taustal kenasti jäädvustatud. Pilvede ja raba värvimäng algas enne seda ning kestis tegelikult matka lõpuni välja. Pooleteise tunniga läbisime mõõduka tempoga kaks-pool kilti jõudes suurema lauka äärde, kus Romet pakkis välja priimuse ja keetis kuuma teed. Seltskond sättis end mätastele, julgemad naised kargasid vette. Ei saanud ju kehvem olla, teatava üllatusena olin ainus tugevama poole esindaja, kes ujuma läks. Vesi oli sealjuures hulka soem kui õhk, välja tulles hakkas nats jahe aga selleks ajaks sai juba kuuma piparmündi teed.

Hommikueine rabas

Erilise hõrgutisena küpsetas matkajuht pannkooke, oli taina ja panni kaasa võtnud. Peale sai määrida moosi. Kokandusealasest osavusest andis tunnistust fakt, et küpsetajale endale järgi ei jäänudki. Kõige suuremaks sõbraks sain neljajalgse matkalisega, kellegi noor koer kargas kogu tee rõõmust hulluna ringi. Laukasse ujuma hüppas tema muidugi esimesena. Pannkookide ajal käis nuuskis ringi ja tuli minult ilusti käpates küsima. No mis sa hing teed, pisikese ampsu viimasest koogist loovutasin salamisi kutsale.

Pind jalge all õõtsub aga räätsadega kannab

Tagasitee oli veidi madalam ja märjem, kohati käisid justkui batuudi peal. Pinnas õõtsus sammude rütmis. Päike oli enamuse ajast kenasti pilvede varjus, panin isegi vihmahirmus kaasavõetud kile soenduseks selga. Filmisin rahvast ja õõtsikul käimist, tegin veel fotosid. Tee ääres oli kohati päris ohtralt jõhvikaid kergelt punakat tooni omandamas, maitsesid nagu ikka. Murakalehed rabas pisikesed, aga raba ääres isegi mõned kollased marjad otsas.

Kokkuvõttes üldhinnangut raske anda, sest palju sõltub ju sellest, mida ootasid. Võttes esimest korda osa kellegi teise ja veel tundmatu inimese organiseeritud matkast ei osanud suurt miskit oodata. Reklaamitud päikesetõusu saime pildistada nagu lubatud. Grupijuht oli tore ja asjalik, rääkis ladusalt rabast, loodusest laiemalt ning inimestest just parasjagu. Raskusastme poolest muidugi tegu algajatele urbaniseerunud humanoididele mõeldud retkega. Üks kord huvitav kogemus, eelkõige tänu asjaolule, et sain kogeda esimest korda räätsadega rabas liikumist ning võõra grupiga matkamist. Ainuüksi see oli väärt osamaksu. Uuesti samasugusele matkale ei läheks, tahaks midagi põnevamat ja veidi rohkem pingutust nõudvat. Metalooduse grupis õnneks pakutakse igasugu põnevaid spontaanseid ettevõtmisi, mida ei saa ette planeerida. Heaks näiteks virmaliste vaatlemiseks korraldatavad matkad. Lodusesõpradele ja algajatele matkahuvilistele soovitaks kindlasti, profid käivad niikuinii omal käel.

Peraküla rand, miks ma jumalale selja pöörasin

Hommik veel veidi pilvine

Teisipäev oli enam-vähem ilus ilm, mis muud kui randa hõimlase sünnipäeva tähistama. Aga mitte kuhugi lihtsasse või lähedasse, ikka lausa Nõva taha Peraküla luidetele. Algul pilvitas kuid õrn tuul suht soe, tavaliselt tõstavad siin külmad avamere tuuled ka südasuvel kõrge laine. Rahvast oli üllatavalt vähe, vaid mõni auto parklas. Algatuseks võisin endale õllekese lubada, autorooli polnud kavas tükk aega minna. Jalutasime piki randa Nõva poole tagasi. Kogu paarikildine rannariba oli inimtühi idasuunas. Õllepurk sai paarisaja meetriga tühjaks, jooksin tagasi, vahetasin kesta uue vastu. Üle kahe ei või võtta, parem kui needki kohe hommikupoole.

Peraküla rand, vaade idasuunas

Kui mõlemil purgid uuesti tühjad ja kurgud kuivad hakkas kauguses midagi rohelist kuuma liiva miraazhis värelema. Vaatasin sinavasse taevasse sinna suunda, kus vanajumal võiks pesitseda ja lasin teele tühise palve õlle asjus. Igaks juhuks tuletasin meelde, et ta olla kunagi päästnud terve juudirahva kõrbes ja teenindanud vaeste patuste pidulauda nii, et see kunagi tühjaks ei saanud.

Mida lähemale saime ja paremini silm seletama hakkas seda tugevamaks kasvas minu usk jumalasse. Kas ta tõesti armastab isegi minusugust purupatust nagu väidetakse. Minu hinge hind oli langenud paari liisunud õlle tasemele, liival aga ilutses 10 liitrine Heinekeni vaat. Enne põlvili langemist ja kõigevägevamale kiituse laulmist otsustasin igaks juhuks taevaõnnistuse üle kontrollida.

Ühe näpuga vaati tõstes hajus usk võluväel: Issand miks sa mind niimoodi narrid, veeretades vaese-patuse rängale eluteele tühja õllevaadi. Õndsaks saamine käib läbi katsumuste aga kõigel on oma piir, ma oleks ehk andestanud pooliku vaadi või asjaolu, et Heineken Türgis villitud. Aga täiesti tühi vaat!!!!! Isegi merevesi ei muutunud veiniks kui viimases lootuses pilgu rannajoonele pöörasin. Ainult kajaka karjumises kostus kuradi naer koos sõnumiga: "Jumalal on kiire, kuidas mina saaks sind aidata". Paraku tundub et mu närune hing pole kuut külma õlutki väärt, sest isegi küürakas härjapõlvlane ei ilmunud rannale sixpack näpus. Nii kaotasingi viimased usuriismed jumalasse ja hirmu kuradi ees.

Siinai kõrbe kangastus Eestimaal

Liivale kummuli langedes jäi silmi ette ehtne Siinai kõrb liivaluite ja kidura põõsaga. Tahtejõudu kokku võttes ajasin end püsti ning tuigerdasin liivas veel veidi maad edasi, lootus kustub viimasena. Google kaarti uurides selgus, et lähim jook asub ilmselt neeme tipu sadamas Rannakülas. Samas sellist pettumust üle ei elaks kui kaart peaks jälle valetama. Pöördusime tagasi. Autos mõnevõrra leige õlu oli alles, mina muutusin korralikuks ja keerasin mahlatopsil korgi maha.

Linnuke liival

Peale paari lonksu sain sihukese energialaksu, et otsustasin jooksu teha. Panin lääne poole lippama, sörk läks imeliselt kergelt mööda märga rannaliiva. Vahepeal vees joostes pritsis karastavalt. Pidama sain alles kilomeeter enne Põõsaspea neemikut. Moblalt vaatasin, üle kahe poole kildi joostud. Tagasitee läks isegi kiiremini, kodutee tundub ikka lühem. Mõned kätekõverdused ja vette. Polnudki külm, ujusin paarkümmend tõmmet krooli ja natuke liblika moodi summimist, lõpuks loksusin selili lainetel. Välja tulles mõnus nagu ikka peale trenni.

Vaade Põõsaspea tipust

Neugrundi brecchia rahn

Autoga sõitsime Põõsaspea neemele, kive pidi sai jalutada Eesti mandriosa kõige loodepoolsemasse tippu. Kui Osmussaar välja arvata siis siit otse läände minnes on esimene kuiv maa Rootsi, põhja jääb Soome. Tuulel uhkelt ruumi suurt lainet üles ajada. Nii vaikset merd pole siin kunagi näinud, lutsu viskamiseks justkui loodud. Loomariigi esindajatest nägin rästikut, pildile ei saanud, enne puges kivi alla

peitu. Hüljes sulistas kaugel lainetes ja kaks paari luiki ujus ringi. Üks neist oli kogu aeg ninapidi koos, ju vist noored alles nagu kaaslane pakkus😊 Teised kaks sulistasid suht omaette pead vee all vetikates nohistades teineteisele vaevu tähelepanu osutades - vanad tegijad😋

Päeva lõpetuseks kerge õhtueine Nõva kohvikus. Kena paik, kuna olime ainsad külastajad saabus tellitud praad ahvikiirusel 10 minutiga. Lemmiksuppi kahjuks polnud. Teenindajaneiu teenis armsa naeratuse ja sõbralikkusega jootraha, mida jõudsin üle anda alles lahkudes. Tänapäeval kantakse mobla vahel ainult krediitkaarte ja Eestis vist pole kombeks, et maksuterminaalil hüppaks automaatselt jootraha maksmise võimalus üles.

Vainupea ja Toolse

Jasmiinipõõsas

Vainupea rand

Jaanipäeva öö sai veedetud telgis, kuna üks sõpradest eelistas tubast majutust. Mulle sobis ideaalselt vabas õhus magamine. Parasjagu mõnusalt jahe, isegi hommikul ei kütnud päike liiga kuumaks. Hommikusöögi ajal kummutas eilne jõuramite punt ühel meelel alkovabasid õllekesi ja siidreid. Kes küll oleks maleva ajal sellist asja osanud ka kõige õudsemas unenäos ette kujutada.

Palja käega püütud tuulehaug

Pinginaabrid 45 aastat hiljem

Järgnev väljasõit viis Vainupea randa, kus esialgu plaanis värskenduseks vette karata. Tuul oli liiga külm, suplus jäi ära, aga sellele vaatamata õnnestus ühel asjaosalistest palja käega tuulehaug kinni püüda. Tõele au andes tuleb küll tunnistada, et viimane oli hiljuti hinge heitnud. Kamp kaalus kas panna grillile kuid sellest poleks palju jagunud ja keegi ei viitsinud jamada. Koerad tõid vaatamata keelamisele vette visatud kala paar korda tagasi otsekui vihjates, et see on täiesti söödav, milleks head kraami raisata.

Toolse linnus

Vana paat

Järgmine peatus peale jäätisepausi Toolse linnuses. Olen seal varem käinud aga mere poolt paadiga randudes. Tegime pilte, ronisime natuke ja asutasime tagasi Kõnnu, kus oli lootust suppi ja järelejäänud grill-liha saada. Kurim, pikka aega pole kere nii täis ajanud ja seda kaks päeva järjest. Eriliselt head olid kodukootud kartulisalat ja kohupiima kook. Lõpuks kippus kiireks minema, pidin autosse istuma, sest vana või mis vana, ikka noor sõber kui minuga võrrelda, pidi oma sünnaks kaugelt külla tulema.

Jaanituled

See aasta ei saa üle ega ümber ilma kiitmisest, mis traditsiooniliselt kipub Eestis Jaani ajal nöökima. Sai käidud kahel jaanitulel nagu ikka. Ennelõunal suvilas vanematega sõit randa ja lõke metsa all, kus grillisime vorste. Eelmisest aastast nii palju kuivanud oksarisu, et pean veel mitu korda seal käima "järeljaanituld" tegemas. Kohe saabudes võtsin ühe õlle, edasi piirdusin kaljaga. Jaanipäeval ja muidugi üldse ei maksa saatust proovile panna, Eestis ju nulltolerants mitte nagu Kanadas, kus võid kahe õllega rooli minna ja puhud ikka alla normi.

Vääna rannas emaga

Lõkkeplatsil vanematega

Õhtusele jaanitulele Kõnnu esimese klassi pinginaabri juurde. Seal mitmed vanad semud kokku tulnud. Kui mina jõudsin oli pidu juba alanud, rahvas suure toidu- ja joogikraamist lookas laua taga. Korkisin kiirelt õlle, et kaotatud aeg tasa teha ja asusin pugima.

Peale esimese nälja kustutamist olid ette nähtud sportlikud mängud. Loopisime nooli, paraku tüdis seltskond enne kui keegi 501'ni jõudis. Sulgpallimatshid sauna taga toimusid päris ägedad, mul isegi õnnestus kaks võita.

Suuresti ilmselt tänu hilisele saabumisele kuna polnud jõudnud nii palju kesvamärjukesele pihta panna kui teised. Mingi moment tõmmati paar härmas hundijalavee pudelit välja. Viisakuse pärast võtsin pool pitsi aga see kraam ei istu maitse poolest kohe üldse mitte, eelistan lahjemat jooki. Kultuursema poole eest hoolitses kohapeal kokku pandud külakapell pakkudes popurriid malevalauludest ja keskmiselt ropematest rahvaviisidest nii eesti kui ka vene keeles 😋

Tule toomine 😜

Saun oli kuum ja tiik mõnusalt karastav et mitte jäine öelda. Tule süütamise juures on peremees iga aasta mingi üllatuse planeerinud. Seekord plaanitud kaugelt molotovi kokteiliga viskamine ei õnnestunud kõige paremini. Esimene katsetus lendas liialt suure hooga üle puudekuhila metsa alla, hea et metsatulekahju ei põhjustanud. Teine katsetus tabas märki aga mingit tulelahmakat ei järgnenud, tulekera kustus vähehaaval ära. Liiga vara risuhunnikule kallatud bensiin oli ilmselt jõudnud ära aurata või maa sisse imbuda. Lõpuks ei aidanud muud kui tuli veel mõni liiter kütust okstele visata, siis vähemalt lõid leegid taevasse.

Rattasõidust ja penskarielust

Loojang Vääna rannas

Reede hommikul tegin jooksuringi ümbruskonna tänavatel, tagurpidi esimesega võrreldes. Hommik oli liiga palav ja niiske, et oleksin viitsinud metsa pikemale tiirule minna. Võtsin päeva vabalt, mingeid kindlaid plaane ei teinud. Kui õhtupoolik paistis samuti vabaks kujunema otsustasin seitsme paiku, et sõidan rattaga ööseks suvilasse. Kaalusin millist teed valida, kas kindlat ja igavat ning pikemat või seigelda veits metsade vahel paar kilti lühemal ning põnevamal teel. Kes mind vähegi tunneb, teab millise valisin, muidugi metsatee ja mitte eeldatava lühiduse tõttu. Poolel maal meenus, et kavatsesin Muraste Konsumist toidukraami osta, suvilas oli vaid kolm õlut. Mis mul üle jäi, keerasin esimesel võimalusel Vatsla teelt põhjasuunda Muraste poole. Vääna tammi juurest valisin mingi pisikese tee, see osutus algul sõidetavaks kruusateeks kuid muutus peagi raskelt läbitavaks. Mingil momendil keerasin valele harule. Paraku hea otsus, sest õige rada muutus põlluäärseks sügavate traktorijälgedega mullateeks.

Järgnevalt läbitud 200 meetrit Liikva-Rannamõisa maanteel olid lihtsaimad. Google kaardi põhjal viis siit vaid kolmekildine metsatee otse Murastesse. Peale esimest kahtesada meetrit keelumärgiga tõkkepuu risti ees, inimest teatavasti selline tühiasi ei takista. Edasi muutus tee esmalt rajaks ja siis kadus seegi vööni vohavasse rohtu. Õiget suunda aitas aimata enne mind samal marsruudil läbi võsa pressinud põder - mudas võis märgata üksikuid sõrajälgi. Järsku takistas edasiminekut vanade autokummide hunnik, kurat olin sattunud mingile mahajäetud salajasele prügimäele. Kummidest üle ronida polnud võimalik, vaatasin sügava kahtlusega suunas mille põder oli võtnud. Nõgesed ulatusid pea õlgadeni, kaalusin tagasipöördumist aga mõtlesin loetud eriüksuslaste katsetele ja astusin kõrvetust trotsides nõgesetihnikusse.

Just siis kuulsin messi moblasse tulevat: sõber kellega olime plaaninud õhtul kokku saada teatas, et on vaba. Pergel küll vandusin omaette, miks pole võimalik ennast sutsti paralleeluniversumisse lülitada, kus ma temaga kusagil mugavalt õlut libistan ja nalja viskan. Paraku pidin hoopiski vastust toksides võitlema nõgestelt õhku tõusnud sääsehordidega. Mitusada meetrit tuli ratast tassida, sõita polnud võimalik, kuid tihedamast võsast välja murdes ilmus rada uuesti nähtavale. Jäi vaid üle põtra tänada, ilma looma liikumistrajektoorita olnuks hulga keerulisem õiget teed leida. Siinkohal muidugi kivi google kapsaaeda, mis näitas korraliku tee olemasolu. Kuram, seda rada polnud sel sajandil kindlasti ükski ratastega vahend läbinud google autost rääkimata. Edaspidi läks vähehaaval paremaks, ehkki aeg-ajalt tuli allakukkunud puudest ratast üle tõsta.

Muraste poodi jõudsin rohkem kui tund peale starti, tavaliselt jõuaks selle ajaga pikemat teed pidi Vääna. Võtsin toitu ja kuuese Double Hop õllepaki, janusse ma vähemalt ei sure. Poest välja astudes tabas järgmine reaalsuse lõuahaak, keegi oli sadulapadja pihta pannud. Hea et tüüp vahele ei jäänud, ma poleks vastutanud oma käitumise eest, kohus oleks loodetavasti hiljem prügimäe ületamist pehmendava asjaoluna arvestanud😜 Suvilasse jõudsin üheksaks, päike alles kõrgel taevas. Korkisin õlle, istusin rõdule ja uurisin mis kell päike loojub - 22:43. Heh, jõuan kenasti randa loojumist vaatama. Närisin küüslauguleibu, lõpetasin õlle, pistsin teise taskusse ja asutasin minema.

Nats aega veel õlut rüübata

Vana tuttav kivi kus lapsedki turninud

Veits vara sain kohale aga see-eest lahedalt aega hea koha valimiseks. Plõksutasin moblaga pilte, rüüpasin õlut, vahtisin üksikuid inimesi rannal. Teine õlu mõikas mõnusalt, vaated olid võimsad, hea kaif tuli peale - elu on ilus!!! Eks pildid räägivad enda eest.

Tagasi suvilasse jalutades mõtlesin, et just sellist pensipõlve igatsen. Pesitseda kusagil mere ja metsa lähedal, iga moment nii suvel kui talvel võin jalutada loodusesse. Hommikuti jooksmas käia või lihtsalt ringi hulkuda. Muidugi peab kaasnema saun, piiranguteta kiire internet ja kamin koos soojuspumbaga - ükskord insener, alati insener😉

Pilt suvila väravast

Nii valge 12:03 kesköösel

Und ei olnud, väljas ju ikka valge. Tegin lõkke ja õhtustasin tule paistel. Sääski polnud enam üldse. Kui tuli hakkas kustuma tuli rammestus peale. Peale keskööd kobisin sisse ja pugesin teki alla. Nats moblaga netis surfamist, kodustega lobisemist ja magama.

Hommikul läks kuue ajal uni, aknal polnud kardinaid. Pöörlesin veidi, lõpuks ei jäänud muud üle kui sidusin särgi üle silmade ning jäingi uuesti tuttu. Alles kümne ajal ärkasin helistamise peale. Vaatamata pikale unele oli suht uimane olemine, võtsin end kokku, panin jooksuriided selga ja ranna poole vudima. Esimene kilt nagu ikka raskevõitu, rannale jõudes läks lihtsamaks ehkki tugev tuul poolviltu vastu. Jooksin ranna lõpuni ja tagasi, kokku nats üle nelja kildi.

Lained olid päris mõnusad, jooksuga vette. Kuuma kehaga on nii mõnus merre karata, ujusin veidi piki randa edasi tagasi, tulin välja ja võtsin mobla, et pilte teha. Tuul oli suht jahe kuid külm ei olnud. Paar jopedes rannakülastajat vaatasid mind vähe imestunud pilguga.

Suvilas sõin hommikust, ainult kohv puudus. See eest olin kogemata võtnud rukkikamaga jogurti, mis maitses imehea. Valmistasin jaanilõkke ette, tarisin sobiva risu kokku ning sättisin isegi sütituseks pinu kuivi ja peeni kuuseoksi. Niitsin ka tule ümbruse laiemalt ära, õhtul avastasin jalal hulkuva puugi, need elukad kipuvad kõrgest rohust tulema.

Tagasisõidu marsruudi valisin igava kergliiklustee otsast lõpuni. Enamus ajast tugev tagatuul, sõtkuma suurt ei pidanudki. Viimane pikk ühtlane tõus Õismäelt Nõmmeni oli poolvastutuul. Eriti ei surunud aga hakkasin ühele uhkes kostüümis tüübile järgi jõudma, lõpuks läksin mööda. Kilomeeter hiljem vaatasin taha ja märkasin, et mees ikka minu tuules. Hüüdis: "Viilin vähe". Lase käia, mul kahju pole.

See nädal lõin pikalt "südamepunktide" rekordi: 739 võrreldes soovitusliku 150'ga. "Liikumise minuteid" tuli 1397. Rattasõidud annavad muidugi neid liiga kergelt. Nädala jooksukilomeetreid 23.6, rattakilomeetreid 81.7, käisin 44.7 km. Magasin keskmiselt 6:31 päevas ja kulutasin 3159 kalorit, õlut jõin umbes kasti jagu🍻😵 ja kaal 77.5kg.

Rattaretk, Vargapoiss ja Viiulikontsert

Kartulipõld paeklibul, justkui lapsepõlves nähtu.

Kolmapäeva õhtul plaanisime teha esimese klassi pinginaabriga tavakohase jällenägemise rattatiiru. Tulin suvilast koju, lõin ratta kummid täis ja viskasin momendiks siruli. Äratas sõbra kõne, hakkame minema. Suutsin vaid uimaselt mõmiseda: anna veerand tundi ärkamiseks. Mõni ime, et nii kutu olen, aktiivsusmonitori alusel oli seni nädala keskmine unetundide arv 3:46. Peale mõningast uimerdamist kobisin õue, toppisin kileka rattakotti ja märkasin alles siis, et kiivri unustasin tuppa. Uksest sisse astudes käis seljataga summutatud pauk, millele järgnes susin justkui kuri madu oleks vihale aetud. Kuradi jamps, kumm läks lambist lõhki, uut mul ka pole. Vahtisin juhmi ilmega tagaratast kui sõber saabus. Olukorra selgitust kuuldes märkas kohe positiivset momenti: hea et nüüd läks katki, mitte poole sõidu peal kusagil Keila kandis. Pakkusin vagalt välja: Äkki hakkaks rattasõidu asemel kohe õlut jooma, mis kallist puhkuseajast raisata, pärast niikuinii saun ja õlts plaanis. Ei pääsenud nii lihtsalt, sain kasutada tüübi kaasa ratta. Sõita täitsa normaalne, ehkki raam pisike ja sadul madalavõitu nii et põlved käisid kõhuni. Väga pikka tiiru ei teinud, kulgesime Tabasaluni, sealt kalmistuni ja tagasiteel tutvusime igasugu huvitavate nurgataguste teedega, kus kumbki polnud varem sõitnud. 

Sõitsime mööda talu kartulipõllust, mis peegeldas oma korrapärasusega hoolitsust ja tuletas tiheda paekiviklibuga elavalt meelde kunagist vanaema kartulimaad. Põnevaimaks avastuseks osutus nurgake Nõukogude Liitu, mis Astangu asumis tolleaegsete kortermajade ja lepavõsa varjus säilinud. Kuram, olin juba jõudnud unustada milline oli aianduskultuur Venemaal või siis venelaste piirkondades Eestis omal ajal. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud. Igatahes ettevõtlikud turismifirmad võiks üles otsida üksikud säilinud nõukakultuuri killukesed ja kokku panna marsruudi teemal "Nostalgiline Nõukogude Liit". Põnev näha välismaalastele ja hea mäluvärskendaja kohalikele, kes "kuldset nõukaaega" taga nutavad. Pean ikka tagasi minema ja pilti tegema!

Saun oli üle mitme kuu kuradima lahe. Te kohalikud ärahellitatud eestlased ei kujuta vist ette, et ilma saunata nagu ilma seksita saaks rohkem kui nädalake elada 😍 Naudingut lisas A.LeCoq'i minu jaoks uus humalane nipli õlu. Tegelt avastasin veel ühe nende haruldaselt meeldiva maitsega janukustutava karastusjoogi Double Hops. Alla neljaprossase alkosisaldusega ei julgeks seda kuidagi õlleks tituleerida. Vaevalt politseigi pahandaks kui enne Tallinna liiklusesse sukeldumist poti või paar julgestuseks ja reaktsiooni teritamiseks hinge alla paned. Ma nimelt läbisin Midase Labürinti meenutavat Rocca al Mare ristmikku esimest korda peale ümberehitust, kaine peaga kindlasti õiget rada ei leiaks 😛

Eilne päev sai pühendatud ostlemisele. Vajalikud objektid kirjutasin pastakaga vanale kassatshekile, sest nimekirja vaatamiseks pidevalt moblat välja võtta on liiga tüütu. Uudishimu rahuldamiseks võin selle nimekirja ka avaldada: Rattakummid 700X38 (kaks, kurat teab kaua esiratas vastu peab), varrega saunahari (selg vajab kratsimist), riidepuud, pistikute üleminekud (saladuslikult haihtunute asendamiseks), võimlemismatt, tossutallad (hiired olid ära söönud), vannitoa kaal. Järve keskusest sain kõik vajaminevad objektid. Viisin need autosse enne kui Selverisse toiduringile läksin. Edasipüüdliku kodanikuna suundusin kohe püstolileti juurde, tõmbasin kliendikaardi läbi, võtsin püstoli ja asusin shoppama. Piiksutasin iga ostu, samal ajal nagu mister Bean uhke tundega ringi vaadates: kas kõik ikka märkasid kui osav olen😀 

Õlleosakonnas sai erutus võitu ning alles jätsileti juures meenus, et õlled jäid vist piiksutamata. Tegin selle sealsamas ära. Muideks mu lemmik Eriti Rammus mustsõstra jäts on soodukal, võtsin kaks liitrist pakki. Lõpuks panin pistoli kenasti pesasse ja läksin kassa juurde. Partnerkaarti läbi tõmmates ilmus kiri, et ma olevat välja valitud. Tore küll aga tahaks siva ära maksta enne kui jäts letile laiali sulab. Askeldasin terminali kallal ja kui abiotsivalt ringi vaatasin suunduski selveri vormis karmi ilmega tädi minu poole teatades juba kaugelt valjuhäälselt: "Teeme teile kontrolli". Kaalusin üle barjääri hüppamist aga teispool seisvad kaks impeeriumi kaardiväe vormis kumminuiasid näppivat turvat kustutasid selle mõtte eos. Pealegi olid põlved nõrgaks läinud nagu eksamil spikerdades vahelejäämisega. 

Üritasin palavikuliselt meenutada, kas ikka sai kõik piiksutatud. Kurat, pasteet, mitte ei mäletanud. Kas peaks igaks juhuks vargsi korvist välja õngitsema ja leti alla libistama, kolme uuriva silmapaari all polnud võimalik. Andsin alla ja mõtlesin, ehk jõuan googeldada mitu aastat antakse pisiriisumise eest. Eurone pasteet loodetavasti ei kvalifitseeru sama paragrahvi alla mis "Grand Theft Auto". Proovisin ennetavalt karistust leevendada andes tädile väriseva häälega teada, et kasutan elus alles teist korda piiksupüstolit, mistõttu võib eksimusi ette tulla. Mis te arvate, kas selline jutt vähendas kahtlusi. Kui kontrollöör pasteedipakini jõudis hoidsin hinge kinni, kostus piiks ja ei mingit reaktsiooni. 

A.LeCoq karastusjook "Topelt Humal" Selveri shokolaadiga 😜

Viimaseks jäänud õllepakki võttes vaatas ta mulle võidurõõmsalt otsa: "Oled vahele jäänud". Järgneva piiksu peale ilmus näkku äärmine pettumus, kuri pilk saadeti kahe turva poole, kes häbelikult mujale vaatasid. Minule lausus mornilt "Kõik on korras, siin on teile tänutäheks shokolaad", asetas neljaruutsendise shokolaaditüki õllepakendile. Mida kuradit, minu surnud närvirakud on väärt vähemalt teist õllepakki, shokolaadi kuubiku võite endale sinna susata kuhu see mugavalt mahub. Paraku sai terve mõistus võitu ning otsustasin justnagu president Trump Iraanis, tärkavat konflikti mitte eskaleerida hoidmaks ära võimaliku täiemõõdulise sõjategevuse. Aga tegelt ka, kas kellelgi on aimu mis saab kui unustad produkti skännida. Formaalselt oleks nagu tegu vargusekatsega. Samas kuna klient pole poe alalt lahkunud, kuidas seda klassifitseerida. Kas järgneb suuline hoiatus, saad turvadelt tagaruumis füüsilise hoiatuse või kutsutakse pollarid välja ja röökiv ning vastupuiklev kodanik lohistatakse näitliku hoiatusena politseimasinasse, et peale kohtuotsust karmi rezhiimiga kolooniasse edasi läkitada. Viktooria aegsel Inglismaal just nii ju talitati, tänu sellele on Austraalia valgete inimeste populatsioon märkimisväärselt suur.

"Putin prestupnik, Putin prestupnik, ..."

Nüüd siis muusikateema juurde. Viiulikontserdile läksin kaasat esindama, kes sai kutse kui hooandja kaudu toetuse andja. Pean ausalt tunnisatma, et ma ei ole mingi melomaan aga Kadrioru lossis pole varem käinud (pole ka Toronto CN toweris kunagi käinud), ega see üks kord tükki küljest võta. Kohale sain tund varem, sest plaanisin ühistransa kasutust Toronto eeskujul. Eh Tallinnlased, kui keskerakond millegi muuga pole hakkama saanud siis ühistransa eest annan neile küll punkti. Mugav, puhas (väikese mööndusega, sest armas kutsikas lasi trammis loigu põrandale) ja isegi wifi rongis. Kesklinnast läbi jalutades olin tunnistajaks pisikesele demonstratsioonile Vene saatkonna ees kus mitme erineva riigi lippudega vehkivad kodanikud skandeerisid: "Putin prestupnik", lihtsalt pidin pildi tegema. Jalutasin lossipargis ja käisin ümber lossi ringi ning vahtisin niisama, et aega parajaks teha. Uudistavaid ja pildistavaid turiste oli kuigivõrd. 

Vahin tülpinud ilmega roosiaeda kui kuulen seljatagant poolehäälset inglisekeelset jutuajamist: "See this dude, he is a security in civilian clothes". 

Teine hääl vastab: "Not well camouflaged, he should have at least a camera like all other tourists" 

Esimene uuesti: "I wonder what kind of gun he is carrying, well hidden, can't see any bulge"

Pöörasin ümber, kõik kolm hilisteismelist hakkasid äkki omavahel lobisema. Mul oli kange tahtmine küsida inglise keeles, ah et tahate mu tukki näha 😆 

Kontserdil esinevate üle maailma konkurssidel käivate noorte viiuldajate kohta oskan vaid kiidusõnu öelda, ehkki vaevalt oleks suutnud oma kõrvadega vahet teha neil ja külakapellil😕 Täitsa mõnus oli kuulata ja laste entusiasmi jälgida. Minu kui inseneri ajus kerkis üles kaks küsimust. Esiteks: kuidas on kümnel inimesel võimalik nii kooskõlastatult viiulit mängida, mingit taktikepiga vehkivat koorijuhti polnud näha. Teiseks: miks kõik see täieliku kakofooniana ei kosta, sest teades inimese kuulmise sagedusdiapasooni 20-20000Hz ja helikiirust 343m/s arvutasin kiirelt välja helilainete pikkused - 1.7senti kuni 17 meetrit. Kõrgem diapasoon peaks lootusetult segi minema, lainete peegeldumisest ja kõrgematest harmoonilistest rääkimata. Ainus seletus, et aju kuidagi filtreerib selle sousti ja töötleb kuulatavaks. Või oskab keegi spets paremini selgitada. Klaverivirtuoosi jälgides oli esimene mõte: "Milline talent on E-Spordile mõeldes raisku läinud". Lihtsalt müstiline kuidas tüübi näpud liikusid. Sealjuures on klaveril hulga rohkem klahve kui need mida arvutiklaviatuuril mängimiseks kasutatakse. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et tegu oli sea ette pärlite viskamisega 😵

Heinal ehk puhkus Eesti moodi :P

Ilus disain mu arust

Viimased päevad kujunesid seoses kodumaale lendamisega õige sündmustetihedaks. Kuna lend lahkus alles pühapäeva õhtul peale kümmet tundus, et aega jalaga segada. Tegin jooksutiiru saavutades kergelt surudes uue rekordi 18:18. 4.06 km peale teeb see 4:30 kilomeetrile ja 2662m Cooperi testi tulemuseks. Tänu harukordselt niiskele ja jahedale ilmale pea heinaks muutunud muru niitmisele kulus tund. Paraku osutus ajataju õige petlikuks, lõpuks läks pakkimisega nii kuradi kiireks, et viimase kraami viskasin seljakotti sel ajal kui kaasa uksel närviliselt mind tagant kiirustas. Nojah, eks tuleb ta ootusärevust mõista, saab õige mitu nädalat rahulikult olla 😁 Lennujaama kihutades ei saanudki kiirteele keerata, sest pealesõit remondis. Osava orienteerujana jõudsin päikese ja tuule abil ning Google kaarti kasutades ilma märkimisväärsete probleemideta kohale. Rahulikumalt sai alles lennujaamas lendu oodates hinge tõmmata. Mõistagi meenusid nüüd asjad, mis maha jäänud, kurat küll aga oma viga tuli nentida. Lennukisabas jäi üks Eesti passiga tüüp silma. Lobisesime veidi, osutus Põhjala õllevabriku esindajaks, kes Kanadas oma toodangut presenteerimas käis.

Lend hilines natuke aga sujus normaalselt, lennukis suurt magada ei saanud, Varssavis oli vähe uimane tunne. Poola toll ja piirivalve eriliselt põhjalikud viites mõttetult aega. Õnneks hilines ka Eesti lend, muidu oleks vist väravasse jõudmiseks sörkima pidanud, nüüd võisin enne lennukile asumist isegi ühe õlle lubada. Tallinnas avastasin ehmatusega: Taxify äpp jäljetult telefonist kadunud. Vandudes ja googeldades selgus, nad olid vahepeal märkamatult Boltiks ümber nimetatud, milline äpp mul tõepoolest eksisteeris. Töötas nagu eelmine, ainult ise tekitasin probleemi vales kohas oodates. Taksojuhiks osutus noor kutt, kes just Nolani uue filmi võtetelt linnahalli juurest naasnud lisaraha teenima. Kodus võtsin vanematega kange kohvi ja pakkisin asjad lahti. Kergendus oli suur kui selgus, et neli smugeldatud liitrist pähklimaitselise kohvikoore plastpudelit polnudki riiete vahel lekkima hakanud.

Linnavurle puhkus 😋

Kummaline kuid magama jäin alles peale kahteteist, siis sain kui nuiaga pähe. Samas 2:45 silmaluugid lahti ja ehkki üritasin tund aega unematit tagasi meelitada, lõin lõpuks käega ja ajasin end voodist välja. Korrastasin elamist, panin asjad ära, ajasin interneti lepingud joonde ja tegin varahommikuse jooksuringi. Muidu pole märganud aga joostes võisin veenduda kui puhas on Eesti õhk Torontoga võrreldes. Täielik kaif hommikustel tänavatel ja metsa vahel lipata ning täie rinnaga sirelilõhnalist joovastavat õhku sisse ahmida. Päevaplaanis oli ühele korralikule eestlasele kohaselt esimesel puhkusepäeval tööle minna - suvilasse heina niitma. Auto jätsin esialgu tee peale, et sissesõidutee puhtaks lüüa. Hein oli julgelt üle põlve, kuid suht kerge niita. Ilm ilus, sugugi ei tundunud, et oleks 23 soojakraadi. Kaks pinti Aleksandrit kulus suurema nagu kerisele. Enamuse tegin mina, paraku korraks hinge tõmmates pidin tunnistama, et üle 80'ne isa liigutas vikatit palju kergemalt ja elegantsemalt, nooruspõlve kogemus pole ununenud.  Maja ette jätsin osa heina alles, seal peitis end kaks suurt linnupoega, kes kisades emalt toitu nõudsid. Hea et õigel ajal märkasin, muidu oleks võinud neile vikatiga vehkides viga teha.

Lõkkeplatsil küpsetasime vorstikesi. Ei jaksanudki rohkem kui kaks nahka panna, kõhumaht vist tõepoolest vähenenud. Nelja paiku jalutasin Vääna randa kaema, rahvast ülivähe kuid paar tükki vees. Kahtlevalt proovisin varbaga, täitsa ujutav temperatuur oli, kahju et ujukaid polnud jalga pannud. Tagasi suvilasse jalutades hakkas äkki pilt ees kõikuma, hullemat sorti unekas tuli kallale. Vedasin end jõuga krundini välja, andsin segase sõnamulinaga vanematele teada, et ajagu mind tunni pärast üles. Kukkusin voodisse ja uinusin enne kui keha tekki tabas. Tasapisi teadvusele tulles äratas linnulaul,  nii vist minnakse paradiisi 😇 Lebotasin ja nautisin kümmekond minutit niisama olemist enne kui üles ajasin. Üllatusega märkasin, et olingi vaid tunnikese maganud kuid täiesti ergas. Äärmiselt õige käik sellises seisus mitte rooli minna.

Kodus tegin kange kohvi, ei tahtnud liiga vara magama keerata, proovin võimalikult kiirelt ajavahest üle saada. Õhtul sai mõned sugulased ja sõbrad läbi helistatud, ilmselt vajan päev paar puhkust enne kui miskit asjalikku ette võtta. Vaid lapsepõlvesõbraga leppisin õhtuks peale suvilaskäimist rattatiiru kokku.

Täna hommikul magasin veidi kauem, silmaluugid lükkasin poole viie ajal lahti. Pöörlesin veits, ei tulnud miskit magamajäämisest välja. Panin kohvi peale, tegin hommikusöögiks kaks sooja juustuvorsti saia tomati ja kurgitükkidega ning müsli metsmaasika jogurtiga ja asusin blogistama. Omaette olemise üheks arvestatavaks võluks on asjaolu, et keegi ei protesteeri kui hommikul voodis lebotades hommikust söön (kõrvaloleval pildil) või õhtul telekat vahtides Saku Heledat libistan 🍺 😜

Ameerikamaa barbar E-Stonia E-Selveris

Ajavahest ikka veel uimasena teist päeva kodumaa pinnal viibides shoppan Kakumäe Selveris. Silmad vaimustusest pilukil ja korv hõrgutisi täis nagu esimest korda Soome sattunud nõukogude turistil lähenen kassadele. Kassasaba ja üks kassatädi on ainus, mis nostalgiliselt ABC'de aega meenutab. Ala hulga iseteeninduskassadega samas veetlevalt inimvaba. Tavaliselt eelistan inimkontakti, aga seekord ei viitsi oodata, himu võimalikult kiiresti suvilasse jõuda. Ehkki silmanurgast märkan hoiatust "teid jälgib videovalve" astun julgelt tühja kassa juurde ja jään siis lolli ilmega piidlema. Muidu nagu iseteeninduskassa ikka, aga kuhu ma peaks peale skännimist oma produktid asetama. Lõpuks vaatan abiotsivalt ringi, õnneks märkab mind just väljailmunud teine kassapidaja, kes sabasseisjate meelehärmiks hoopiski minu poole suundub.

Vaid kerge vene aktsendiga tädi mõistab paugupealt, et tegu mingi lolliga. Kuna pole selge kui ohtlikuga hakkab aeglase ja rahustava tooniga olukorda selgitama:

Teenindaja: "Iseteeninduskassas saab ainult kliendikaardiga oste teha".

Tõmban uhkelt mobla vahelt Selveri oranzhi kaardikese, ega mul siis ilmaasjata korvis enamus kliendisooduspakkumiste kaupa pole.

Teenindaja: "Esiteks kui poodi tuleme tõmbame kliendikaardi kassast läbi"

Mina: "Mhm, mismõttes enne kui ostma lähen"

Teenindaja: "Sellepärast, et siis saate endale personaalse püstoli".

USA's tõepoolest on piirkondi kus alkopoodi minnes mõistlik Colt'i toodangut avalikult presenteerida. Ma veel mõistaks kui Lasnakal pakutaks toidupoes relva. Õnneks ei jõua küsida, kas Kakumäe tõepoolest nii ohtlik piirkond, et keefirit ostes on oht röövimise ohvriks langeda kui tukki käepärast pole.

Minu ilmet valesti tõlgendades lisab juurde, "Mitte päriseks, ikka ainult poes kasutamiseks".

Nojah, poel muidugi kama kaks mis kliendist väljaspool saab, peaasi et veri ja aju pritsmed makaroniriiuli kraami kaubanduslikku välimust ei rikuks.

Süngeid mõtteid mõlgutades olen juhatatud laserpüstolite riiuli juurde, kus üks neist kutsuvalt vilgub. Teenindaja ulatab mulle personaalse relva, suunan toru põranda poole ja uurin seda lähemalt. Ehitus veits erinev neist millega harjunud ringi käima, laserpüstolil kuuli rauda ei pea tõmbama, aga ohutustehnika asjus tekib küsimus: kus asub ja kuidas kaitseriiv peale panna. Jällegi mõistan, et vaikimine on kuld, vähemalt lootus petlikult äärmist asjatundmatust varjata kui oma kõneaparaati minimaalselt pruukida. Valitsuse ministrid ja poliitikud laiemas plaanis, võtke seda tarkusetera kui tasuta õppetundi 😉

Teenindaja mõistab, et vajan lisainstruktaazhi. Võtab tuki uuesti enda kätte ning näitab: "See siin on trikkel." Krabab mu grillvorsti paki, ning enne kui jõuan protestida, annab tuld. Kuidagi võiks ju tolereerida sihukest käitumist korvis asuva juustutüki puhul, ehkki ei mõista miks Gouda peaks tingimata auklikuks laskma nagu Emmentali. Paraku ei pritsi vorstilödi laiali, pakendile ilmub vaid roheline ring ning kostab piiksatus. Ahaa, roheline tähendab, et sihtmärk on fikseeritud, punasega lõpetatakse vorstikeste piinad. Aga ei, pakk rändab letile ja püstol ulatatakse korrektselt pära ees minule: "Proovige nüüd ise". Pööran end suunas, kus vähem inimesi, haaran kommipaki vasakusse ja hoides seda kehast eemal annan paremaga tuld - roheline ring aga ei mingit heli. Ikka triipkoodi peate skännima antakse nõu. Punastades otsin kriipsud üles, vajutan uuesti triklile ja kuulengi rahuldustpakkuvat piiksatust. Skännige nii kõik tooted ja siis tõmmake terminaalis uuesti kliendikaart läbi, ma pean nüüd kassasse tagasi minema, ehk saate ise hakkama.

Pole hullu, piiksutan edukaltlt oma korvitäie üle. Surudes maha soovi poesaali tagasi tormata, et vaimustunult kogu ülejäänud kaupa laskma hakata, lähen iseteeninduskassa juurde. Tõmban kliendikaardi läbi, mingi kuradima error, jään nõutult vahtima. Kuulen kaugelt juhendaja häält: "Viige püstol tagasi riiulisse ja tõmmake uuesti kliendikaart läbi". Sooritan protseduuri, nüüd tõepoolest saan lõpuks makstud, isegi ostutshekk trükitakse välja. Viimane lühiajaline tõrge tekib kui krediitkaarti ei saanud liig suure arve tõttu piiksutada. Kanadas mul toidupoes seda ei juhtu, üle saja dollari praktiliselt kunagi ei kuluta. Küllap pakkusin ülejäänud klientidele lõbusat meelelahutust, hiljem saab kodustele ja tuttavatele rääkida kuidas poes kuu pealt kukkunud lolli nähtud 😜

Juhtumisi elust enesest

Nii avab ürgmees õllepudelit 😱

Kohalikud Eesti tuttavad tulevad esimesel enam-vähem ilusal nädalavahetusel külla. Istume aias lobiseme maast ja ilmast ning mekime õlut. Demonstreerin oma kolmkümmend viis aastat tagasi maleva ajal omandatud õlleavamise oskusi külakostiks kaasa toodud kohaliku käsitööõlle pudeli kallal. Esimese kork lendab ülekäe avamise käigus shampalaadse pauguga üldise vaimustuse saatel orbiidile. Eelmainitud protseduuri üle ootuste hästi õnnestumise tõttu ei saa tolle korki kasutada allesjäänud pudeli avamiseks, keegi ei viitsi kosmoseprügi püüdma minna. Inseneriharidusega ürgmehel pole lahenduse leidmiseks pikalt vaja mõelda. Kangi seaduse tundjale sobib iga varrega objekt, kirves käeulatuses. Enne kui kaasa jõuab takistada löön lõdva randmeliigutusega teise pudeli kaela puhtalt korgi alt maha, pudelisuu klaasring maandub kirveteral. Seltskond on sellisest professionalismist tõeliselt jahmunud. Õnneks jätkub oidu, et ajalooline moment ka fotole jäädvustada. Vältimaks teraval pudelisuul mokkade veristamist pean tooma toast õllekannud. Tõele au andes oli avamisprotseduur veits erinev kirjeldatust aga nii pilt kui pealtnägijate jahmatus on ilustamata ning ehtne.

Tore kui kõik kummitused nii nunnud oleks 😉

Söön rahulikult omaette netis surfates viimast torditükki. Pimedas märkan silmanurgast liikumist, kummitus on ilmunud välja oma osa nõudma. Viimase killukese loovutasingi kannatlikkuse eest talle 😙

Toidukas sattusin sihukese imeteo peale nagu Mango salsa. Pakuti soodukal: uudishimu ja kitsidus said minust võitu, võtsin ühe purgi. Üliheaks suviseks lahedaks plögaks osutus, lahe nachode ning õllega näost alla ajada.

Mango salsa, Doritod ja Adirondock Lager

Noorema lapse eduka lõpetamise puhul ette võetud pidulik lõunasöök. Me küll pakkusime välja vähe uhkemaid kohti, aga laps soovis hoopis "rameni" ehk nuudlikohta minna😖 Õnneks siirdusime kompromissina vanasse tuttavasse hiina "All you can eat" restosse Mandarin. Avastasin, et magu kurivaim on suure sporditegemise käigus kokku kuivanud. Peale pirakat kreveti ja krabisalatit oli raske teisest lihataldrikutäiest jagu saada. Magustoidu juurde jõudes pidin juba tõsiselt pingutama, et cheesecake, mango pudingit, puuvilju ja kausitäit jäätist pudrumulgust sisse suruda.

Huvi pärast kaalusin enne ja pärast, kõhtu sai ladustatud pea 3 kilo jagu head ja paremat. Aga mis te arvate palju sellest peale loomulikku tsüklit järgi jäi, 0.2 kg kui sedagi - täielik raiskamine. Kokkuvõttes on selge et kaalulangetajate "patupäevad" ei tee midagi hullu kui neid liiga tihti ei juhtu. Kaal muutub järjepidevast liigsöömisest ning vähesest füüsilisest aktiivsusest mitte nälgimiste ja õgimiste momentidest.

Uhkest ja kallist poest ostetavad keskeltläbi 12 naelased arbuusid maksavad küll $4 võrreldes odavpoest ostetava $3'se arbuusiga aga ilmselt on kvaliteedikontroll parem, sest maitse poolest ületavad viimaseid mäekõrguselt. Arbuuse ostan edaspidi ainult pintsaklipslaste poest, või kuni sattun seal hapu ja vesise otsa. Aga kui viitsin saan klienditeenindusele kaevata ja raha tagasi.

Plaan osta süst, et see tuttavate konteinerisse Eesti saatmiseks sokutada. Eestis nimelt on süstad ulmeliselt kallid ehkki päris häid Tähe Kayaks isegi kohapeal toodetakse. Soodukal kahes poes kaks erinevat, 3 meetrine Magna koos aerude ja autokatuse pakendiga 400CAD eest, teine 3.6 meetrine vähe uhkem 480CAD eest. Otsustan lõpuks odavama versiooni kasuks. Saadan internetis ostusoovi, välja ilmub hoopis kõrgem hind. WTF, nojah olin 6 minutit üle kesköö molutanud, soodukas lõppes kui kell kukkus. Teise hind oli hüpanud 800 CAD peale. Pole hullu, eks muretsen siis veits viisakama, neid soodukaid tuleb tegelt pidevalt, vaja lihtsalt silm peal hoida. Internetipoes pakutakse alla kahesaja hullult ägeda välimusega süstasid, paraku peale pükste fiaskot on mul tekkinud allergia ja skepsis netipoodide vastu. Kas kellelgi on kogemust süsta ostmisega, oleksin kole tänulik ja nõus koos süstasõidule tulema kui kogemust jagate või nõu annate 😉

Räägin üle kaheksakümneste vanematega FB kaudu. Kontot kasutavad nad poja, minija ja lapselaste tegemistel silma peal hoidmiseks. Tegelikult muidugi sai ise ikka juhendatud ja natuke kõrvupidi arvuti ekraani taha lohistatud. Paraku kui maitse suhu said avastasid, et väga mõnus suhtlusvahend. Saadavad mulle aegajalt messe, iseenesest väga mugav võime "eesmärgipäraselt" FB'd kasutada. Kurtsid, et vanus annab tunda (no mõni ime) ja mälu pole enam nii hea kui ennevanasti. Pangaautomaadiga tegelemisel jäänud hätta. Ma siis rahustasin maha, et mitmetel enam kui poole noorematel blogistajatel samad probleemid nagu hiljuti olen lugenud. Lõpetame kõne, panen kohvi peale ja viin koerad postinuusutamise ning põiekaringile.

Tagasitulles tervitab mind ust avades meeldivalt tugev kohvi aroom. Kuidagi liiga tugev - oh kurat, põrgu ja sada sarvilist. Kannu olin unustanud masina alla panna, köögikapilt ust mööda maha voolanud aromaatse kohvi lai loik auras külmkapi ees põrandal. Kas nii hakkabki dementsus ligi hiilima?😱 Te ei aima kui suure pindalaga loigu kruusitäis kohvi tekitab. Kas ainult kujutasin ette või tegelikult vaatasid koerad mind kerge muigega. Veits teenimatult käratasin lojustele: "Mis te jõllate, aidake koristada". Loomad tabasid, et nalja siin pole ja panid plagama, peremehel äkki plaan meiega põrandat kuivatada. Vandusin resigneerunult ning laotasin pool rulli majapidamispaberit kohviloiku. Avaldan saladuse, et seda "Bounty" reklaami ei maksa uskuda, kus liiter piima valguskiirusel jälgegi jätmata kahe paberitüki sisse imbub. Illustreeriva pildi tegemiseks olin vaimselt liialt häiritud. Ma tean küll, et võrreldes maailmarevolutsiooni äpardumisega tundub takkajärgi tegu olevat tühise katastroofiga. Paraku just nagu narkaril oli sel momendil ainus aju jäägitult haaranud mõte: "Kofeiinikogus töö juures jääb saamata kuna pole aega enam uut vaaritada".

Millisekund hiljem oli hiirelapselaip mao hammaste vahel

Nädalavahetusel toimus kuningpüütoni teine toitmine, mida võisid ka ülejäänud pereliikmed jälgima tulla. Esimene kord tütar muretses, et madu võib liiga paljudest silmapaaridest stressi langeda ja keelduda söömast. Toiduks on talle sügavkülmutatud rotipojad, mis kuumas vees üles sulatatakse ja mille temperatuur enne toitmist fööniga 38 kraadi peale tõstetakse. Maod nimelt näevad infrapuna diapasoonis, neid külmlauaga ära ei peta. Minu küsimise peale, miks ei võiks korraldada gladiaatorite võitlust kolme elusa hiire ja mao vahel vastas laps, et hiired ei pruugi olla piisavalt tolerantsed madude vajaduste suhtes, äkki veel vigastavad roomajat olelusvõitluse käigus. Seega tüüpiline ameerika lahendus, ohutu aga eeldatavasti ka maitsetu ja igav. Roomaja seisukohast on püüdmise põnevus röövitud kui ülessoojendatud laipa niisama nina ees kõigutatakse. Vaatepilt nagu kuninglikust pulmast, kolm paparazzit (mina, kaasa ja noorem tütar) mobladega jäädvustamas mao toitmise protseduuri. Roomaja ei paistnud suurt häiritud olevat, uudistas momendi ja krabas siis välgukiirusel hiirepoja laiba hammaste vahele. Moepärast veits kägistamist ning võiski alata allaneelamise protseduur, mida ei viitsinud jälgima jääda.

Lõpetuseks pean tunnistama, et jälgin üle paari tunni murelikult Eesti ilmateadet, sest jäänud veel loetud päevad hetkeni kui tossutallad kodumaa pinda puudutavad ja verejanulised sääsed (kelle arvukusest olen õõvastavaid postitusi lugenud) pikisilmi oodatud saagi kallale võivad asuda.