Rattaretk, Vargapoiss ja Viiulikontsert

Kartulipõld paeklibul, justkui lapsepõlves nähtu.

Kolmapäeva õhtul plaanisime teha esimese klassi pinginaabriga tavakohase jällenägemise rattatiiru. Tulin suvilast koju, lõin ratta kummid täis ja viskasin momendiks siruli. Äratas sõbra kõne, hakkame minema. Suutsin vaid uimaselt mõmiseda: anna veerand tundi ärkamiseks. Mõni ime, et nii kutu olen, aktiivsusmonitori alusel oli seni nädala keskmine unetundide arv 3:46. Peale mõningast uimerdamist kobisin õue, toppisin kileka rattakotti ja märkasin alles siis, et kiivri unustasin tuppa. Uksest sisse astudes käis seljataga summutatud pauk, millele järgnes susin justkui kuri madu oleks vihale aetud. Kuradi jamps, kumm läks lambist lõhki, uut mul ka pole. Vahtisin juhmi ilmega tagaratast kui sõber saabus. Olukorra selgitust kuuldes märkas kohe positiivset momenti: hea et nüüd läks katki, mitte poole sõidu peal kusagil Keila kandis. Pakkusin vagalt välja: Äkki hakkaks rattasõidu asemel kohe õlut jooma, mis kallist puhkuseajast raisata, pärast niikuinii saun ja õlts plaanis. Ei pääsenud nii lihtsalt, sain kasutada tüübi kaasa ratta. Sõita täitsa normaalne, ehkki raam pisike ja sadul madalavõitu nii et põlved käisid kõhuni. Väga pikka tiiru ei teinud, kulgesime Tabasaluni, sealt kalmistuni ja tagasiteel tutvusime igasugu huvitavate nurgataguste teedega, kus kumbki polnud varem sõitnud. 

Sõitsime mööda talu kartulipõllust, mis peegeldas oma korrapärasusega hoolitsust ja tuletas tiheda paekiviklibuga elavalt meelde kunagist vanaema kartulimaad. Põnevaimaks avastuseks osutus nurgake Nõukogude Liitu, mis Astangu asumis tolleaegsete kortermajade ja lepavõsa varjus säilinud. Kuram, olin juba jõudnud unustada milline oli aianduskultuur Venemaal või siis venelaste piirkondades Eestis omal ajal. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud. Igatahes ettevõtlikud turismifirmad võiks üles otsida üksikud säilinud nõukakultuuri killukesed ja kokku panna marsruudi teemal "Nostalgiline Nõukogude Liit". Põnev näha välismaalastele ja hea mäluvärskendaja kohalikele, kes "kuldset nõukaaega" taga nutavad. Pean ikka tagasi minema ja pilti tegema!

Saun oli üle mitme kuu kuradima lahe. Te kohalikud ärahellitatud eestlased ei kujuta vist ette, et ilma saunata nagu ilma seksita saaks rohkem kui nädalake elada 😍 Naudingut lisas A.LeCoq'i minu jaoks uus humalane nipli õlu. Tegelt avastasin veel ühe nende haruldaselt meeldiva maitsega janukustutava karastusjoogi Double Hops. Alla neljaprossase alkosisaldusega ei julgeks seda kuidagi õlleks tituleerida. Vaevalt politseigi pahandaks kui enne Tallinna liiklusesse sukeldumist poti või paar julgestuseks ja reaktsiooni teritamiseks hinge alla paned. Ma nimelt läbisin Midase Labürinti meenutavat Rocca al Mare ristmikku esimest korda peale ümberehitust, kaine peaga kindlasti õiget rada ei leiaks 😛

Eilne päev sai pühendatud ostlemisele. Vajalikud objektid kirjutasin pastakaga vanale kassatshekile, sest nimekirja vaatamiseks pidevalt moblat välja võtta on liiga tüütu. Uudishimu rahuldamiseks võin selle nimekirja ka avaldada: Rattakummid 700X38 (kaks, kurat teab kaua esiratas vastu peab), varrega saunahari (selg vajab kratsimist), riidepuud, pistikute üleminekud (saladuslikult haihtunute asendamiseks), võimlemismatt, tossutallad (hiired olid ära söönud), vannitoa kaal. Järve keskusest sain kõik vajaminevad objektid. Viisin need autosse enne kui Selverisse toiduringile läksin. Edasipüüdliku kodanikuna suundusin kohe püstolileti juurde, tõmbasin kliendikaardi läbi, võtsin püstoli ja asusin shoppama. Piiksutasin iga ostu, samal ajal nagu mister Bean uhke tundega ringi vaadates: kas kõik ikka märkasid kui osav olen😀 

Õlleosakonnas sai erutus võitu ning alles jätsileti juures meenus, et õlled jäid vist piiksutamata. Tegin selle sealsamas ära. Muideks mu lemmik Eriti Rammus mustsõstra jäts on soodukal, võtsin kaks liitrist pakki. Lõpuks panin pistoli kenasti pesasse ja läksin kassa juurde. Partnerkaarti läbi tõmmates ilmus kiri, et ma olevat välja valitud. Tore küll aga tahaks siva ära maksta enne kui jäts letile laiali sulab. Askeldasin terminali kallal ja kui abiotsivalt ringi vaatasin suunduski selveri vormis karmi ilmega tädi minu poole teatades juba kaugelt valjuhäälselt: "Teeme teile kontrolli". Kaalusin üle barjääri hüppamist aga teispool seisvad kaks impeeriumi kaardiväe vormis kumminuiasid näppivat turvat kustutasid selle mõtte eos. Pealegi olid põlved nõrgaks läinud nagu eksamil spikerdades vahelejäämisega. 

Üritasin palavikuliselt meenutada, kas ikka sai kõik piiksutatud. Kurat, pasteet, mitte ei mäletanud. Kas peaks igaks juhuks vargsi korvist välja õngitsema ja leti alla libistama, kolme uuriva silmapaari all polnud võimalik. Andsin alla ja mõtlesin, ehk jõuan googeldada mitu aastat antakse pisiriisumise eest. Eurone pasteet loodetavasti ei kvalifitseeru sama paragrahvi alla mis "Grand Theft Auto". Proovisin ennetavalt karistust leevendada andes tädile väriseva häälega teada, et kasutan elus alles teist korda piiksupüstolit, mistõttu võib eksimusi ette tulla. Mis te arvate, kas selline jutt vähendas kahtlusi. Kui kontrollöör pasteedipakini jõudis hoidsin hinge kinni, kostus piiks ja ei mingit reaktsiooni. 

A.LeCoq karastusjook "Topelt Humal" Selveri shokolaadiga 😜

Viimaseks jäänud õllepakki võttes vaatas ta mulle võidurõõmsalt otsa: "Oled vahele jäänud". Järgneva piiksu peale ilmus näkku äärmine pettumus, kuri pilk saadeti kahe turva poole, kes häbelikult mujale vaatasid. Minule lausus mornilt "Kõik on korras, siin on teile tänutäheks shokolaad", asetas neljaruutsendise shokolaaditüki õllepakendile. Mida kuradit, minu surnud närvirakud on väärt vähemalt teist õllepakki, shokolaadi kuubiku võite endale sinna susata kuhu see mugavalt mahub. Paraku sai terve mõistus võitu ning otsustasin justnagu president Trump Iraanis, tärkavat konflikti mitte eskaleerida hoidmaks ära võimaliku täiemõõdulise sõjategevuse. Aga tegelt ka, kas kellelgi on aimu mis saab kui unustad produkti skännida. Formaalselt oleks nagu tegu vargusekatsega. Samas kuna klient pole poe alalt lahkunud, kuidas seda klassifitseerida. Kas järgneb suuline hoiatus, saad turvadelt tagaruumis füüsilise hoiatuse või kutsutakse pollarid välja ja röökiv ning vastupuiklev kodanik lohistatakse näitliku hoiatusena politseimasinasse, et peale kohtuotsust karmi rezhiimiga kolooniasse edasi läkitada. Viktooria aegsel Inglismaal just nii ju talitati, tänu sellele on Austraalia valgete inimeste populatsioon märkimisväärselt suur.

"Putin prestupnik, Putin prestupnik, ..."

Nüüd siis muusikateema juurde. Viiulikontserdile läksin kaasat esindama, kes sai kutse kui hooandja kaudu toetuse andja. Pean ausalt tunnisatma, et ma ei ole mingi melomaan aga Kadrioru lossis pole varem käinud (pole ka Toronto CN toweris kunagi käinud), ega see üks kord tükki küljest võta. Kohale sain tund varem, sest plaanisin ühistransa kasutust Toronto eeskujul. Eh Tallinnlased, kui keskerakond millegi muuga pole hakkama saanud siis ühistransa eest annan neile küll punkti. Mugav, puhas (väikese mööndusega, sest armas kutsikas lasi trammis loigu põrandale) ja isegi wifi rongis. Kesklinnast läbi jalutades olin tunnistajaks pisikesele demonstratsioonile Vene saatkonna ees kus mitme erineva riigi lippudega vehkivad kodanikud skandeerisid: "Putin prestupnik", lihtsalt pidin pildi tegema. Jalutasin lossipargis ja käisin ümber lossi ringi ning vahtisin niisama, et aega parajaks teha. Uudistavaid ja pildistavaid turiste oli kuigivõrd. 

Vahin tülpinud ilmega roosiaeda kui kuulen seljatagant poolehäälset inglisekeelset jutuajamist: "See this dude, he is a security in civilian clothes". 

Teine hääl vastab: "Not well camouflaged, he should have at least a camera like all other tourists" 

Esimene uuesti: "I wonder what kind of gun he is carrying, well hidden, can't see any bulge"

Pöörasin ümber, kõik kolm hilisteismelist hakkasid äkki omavahel lobisema. Mul oli kange tahtmine küsida inglise keeles, ah et tahate mu tukki näha 😆 

Kontserdil esinevate üle maailma konkurssidel käivate noorte viiuldajate kohta oskan vaid kiidusõnu öelda, ehkki vaevalt oleks suutnud oma kõrvadega vahet teha neil ja külakapellil😕 Täitsa mõnus oli kuulata ja laste entusiasmi jälgida. Minu kui inseneri ajus kerkis üles kaks küsimust. Esiteks: kuidas on kümnel inimesel võimalik nii kooskõlastatult viiulit mängida, mingit taktikepiga vehkivat koorijuhti polnud näha. Teiseks: miks kõik see täieliku kakofooniana ei kosta, sest teades inimese kuulmise sagedusdiapasooni 20-20000Hz ja helikiirust 343m/s arvutasin kiirelt välja helilainete pikkused - 1.7senti kuni 17 meetrit. Kõrgem diapasoon peaks lootusetult segi minema, lainete peegeldumisest ja kõrgematest harmoonilistest rääkimata. Ainus seletus, et aju kuidagi filtreerib selle sousti ja töötleb kuulatavaks. Või oskab keegi spets paremini selgitada. Klaverivirtuoosi jälgides oli esimene mõte: "Milline talent on E-Spordile mõeldes raisku läinud". Lihtsalt müstiline kuidas tüübi näpud liikusid. Sealjuures on klaveril hulga rohkem klahve kui need mida arvutiklaviatuuril mängimiseks kasutatakse. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et tegu oli sea ette pärlite viskamisega 😵