Ajavahest ikka veel uimasena teist päeva kodumaa pinnal viibides shoppan Kakumäe Selveris. Silmad vaimustusest pilukil ja korv hõrgutisi täis nagu esimest korda Soome sattunud nõukogude turistil lähenen kassadele. Kassasaba ja üks kassatädi on ainus, mis nostalgiliselt ABC'de aega meenutab. Ala hulga iseteeninduskassadega samas veetlevalt inimvaba. Tavaliselt eelistan inimkontakti, aga seekord ei viitsi oodata, himu võimalikult kiiresti suvilasse jõuda. Ehkki silmanurgast märkan hoiatust "teid jälgib videovalve" astun julgelt tühja kassa juurde ja jään siis lolli ilmega piidlema. Muidu nagu iseteeninduskassa ikka, aga kuhu ma peaks peale skännimist oma produktid asetama. Lõpuks vaatan abiotsivalt ringi, õnneks märkab mind just väljailmunud teine kassapidaja, kes sabasseisjate meelehärmiks hoopiski minu poole suundub.
Vaid kerge vene aktsendiga tädi mõistab paugupealt, et tegu mingi lolliga. Kuna pole selge kui ohtlikuga hakkab aeglase ja rahustava tooniga olukorda selgitama:
Teenindaja: "Iseteeninduskassas saab ainult kliendikaardiga oste teha".
Tõmban uhkelt mobla vahelt Selveri oranzhi kaardikese, ega mul siis ilmaasjata korvis enamus kliendisooduspakkumiste kaupa pole.
Teenindaja: "Esiteks kui poodi tuleme tõmbame kliendikaardi kassast läbi"
Mina: "Mhm, mismõttes enne kui ostma lähen"
Teenindaja: "Sellepärast, et siis saate endale personaalse püstoli".
USA's tõepoolest on piirkondi kus alkopoodi minnes mõistlik Colt'i toodangut avalikult presenteerida. Ma veel mõistaks kui Lasnakal pakutaks toidupoes relva. Õnneks ei jõua küsida, kas Kakumäe tõepoolest nii ohtlik piirkond, et keefirit ostes on oht röövimise ohvriks langeda kui tukki käepärast pole.
Minu ilmet valesti tõlgendades lisab juurde, "Mitte päriseks, ikka ainult poes kasutamiseks".
Nojah, poel muidugi kama kaks mis kliendist väljaspool saab, peaasi et veri ja aju pritsmed makaroniriiuli kraami kaubanduslikku välimust ei rikuks.
Süngeid mõtteid mõlgutades olen juhatatud laserpüstolite riiuli juurde, kus üks neist kutsuvalt vilgub. Teenindaja ulatab mulle personaalse relva, suunan toru põranda poole ja uurin seda lähemalt. Ehitus veits erinev neist millega harjunud ringi käima, laserpüstolil kuuli rauda ei pea tõmbama, aga ohutustehnika asjus tekib küsimus: kus asub ja kuidas kaitseriiv peale panna. Jällegi mõistan, et vaikimine on kuld, vähemalt lootus petlikult äärmist asjatundmatust varjata kui oma kõneaparaati minimaalselt pruukida. Valitsuse ministrid ja poliitikud laiemas plaanis, võtke seda tarkusetera kui tasuta õppetundi 😉
Teenindaja mõistab, et vajan lisainstruktaazhi. Võtab tuki uuesti enda kätte ning näitab: "See siin on trikkel." Krabab mu grillvorsti paki, ning enne kui jõuan protestida, annab tuld. Kuidagi võiks ju tolereerida sihukest käitumist korvis asuva juustutüki puhul, ehkki ei mõista miks Gouda peaks tingimata auklikuks laskma nagu Emmentali. Paraku ei pritsi vorstilödi laiali, pakendile ilmub vaid roheline ring ning kostab piiksatus. Ahaa, roheline tähendab, et sihtmärk on fikseeritud, punasega lõpetatakse vorstikeste piinad. Aga ei, pakk rändab letile ja püstol ulatatakse korrektselt pära ees minule: "Proovige nüüd ise". Pööran end suunas, kus vähem inimesi, haaran kommipaki vasakusse ja hoides seda kehast eemal annan paremaga tuld - roheline ring aga ei mingit heli. Ikka triipkoodi peate skännima antakse nõu. Punastades otsin kriipsud üles, vajutan uuesti triklile ja kuulengi rahuldustpakkuvat piiksatust. Skännige nii kõik tooted ja siis tõmmake terminaalis uuesti kliendikaart läbi, ma pean nüüd kassasse tagasi minema, ehk saate ise hakkama.
Pole hullu, piiksutan edukaltlt oma korvitäie üle. Surudes maha soovi poesaali tagasi tormata, et vaimustunult kogu ülejäänud kaupa laskma hakata, lähen iseteeninduskassa juurde. Tõmban kliendikaardi läbi, mingi kuradima error, jään nõutult vahtima. Kuulen kaugelt juhendaja häält: "Viige püstol tagasi riiulisse ja tõmmake uuesti kliendikaart läbi". Sooritan protseduuri, nüüd tõepoolest saan lõpuks makstud, isegi ostutshekk trükitakse välja. Viimane lühiajaline tõrge tekib kui krediitkaarti ei saanud liig suure arve tõttu piiksutada. Kanadas mul toidupoes seda ei juhtu, üle saja dollari praktiliselt kunagi ei kuluta. Küllap pakkusin ülejäänud klientidele lõbusat meelelahutust, hiljem saab kodustele ja tuttavatele rääkida kuidas poes kuu pealt kukkunud lolli nähtud 😜
Selveris on ainult alko mõnikord odavam muidu maksad ca 5% rohkem isegi kliendi hinnad pole sõbralikud ja pole mul kliendi kaarti mul isegi puudub selle ime seadme mis nõuab kolmandat kätt kasutamise kogemus,leiutajad teevad ikka asju sitemaks ka muidu ei paista progress välja. :)
ReplyDeleteSee piiksutamisjurakas ei ole ka kohalike hulgas populaarne - poodides, kus on valida puldikassade ja tavaliste (st skänneriga) automaatkassade vahel, on silmaga näha, et tavalised on palju populaarsemad. Vahel on mitu puldikassat tühi ja tavalistes on saba.
ReplyDeleteHuvitav aga mulle täitsa see piiksupüstol meeldis. Põnev uus tehnoloogiline mänguasi, üritan täna jälle kasutada. Naudin juba ette Kanada kolleegidele nina alla hõõrumist kui maha ameerikamaa tehnoloogiliselt on jäänud :D
ReplyDeleteSelveri hindade ja üldse kodumaiste hindade kohta ei julge kommenteerida. Samas tundub poole kilo Gouda juustu lõikude (head nagu jõudsin juba veenduda) hind 2.4 euri uskumatult soodne. Käraka osakonnast võtan vaid õlut, Alexander 1 eur purk pole juba praegu palju kallim Läti hinnast. Sooduskampaaniad tehakse ikka kas neile toodetele, mis ei müü või siis kohe peale hinna tõstmist uuesti tagasi tavahinnale viies ja soodukat kuulutades - teada tuntud ülemaailmne praktika. Vahel siiski veab ja saad miskit head ka odavalt.
Üks tüütus selle piiksutajaga on see, et ma pean oma rahakoti mitu korda välja kaevama, sest partnerkaart on vaja mitu korda läbi tõmmata. Kuna ma käin tavaliselt poes seljakotiga, ei ole see kaardi seljakotist kiskumine just kõige mugavam, parem tegeleks sellega vähem kordi.
ReplyDeleteSeda küll, mina olen paraku loobusin see aasta rahakotist kui uue mobla ja selle vutlari (või kuidas iganes mobla kaasi nimetatakse) muretsesin. Äärmiselt mõnus kui mobla ja rahakott (krediitkaardid kaante vahel) ühes kompaktses tükis, üks asi vähem mida meeles pidada või ära kaotada.
Delete