Kalender aastast 2020 takkajärgi

Minu jaoks on kõige lihtsam möödunud aegu meenutada fotosid sirvides (õigemini küll läpakas kerides). Pilt sisaldab objektiivselt rohkem infi kui tuhanded sõnad ja tuletab elavalt meelde pildi võtmisel valitsenud tundeid ning meeleolusid. Eks siingi avaldub minu visuaalse mälu ülekaal sõnalise või kuulmismäluga võrreldes. Kuna fotosid klõpsin sõna otseses mõttes tuhandeid on päris raske valida igast kuust vaid ühte, igatahes üritasin parimat.

JAANUAR: Blue Mountain, ilus meenutus mäesuusatamisest enne koroonat

VEEBRUAR: Mango meie voodis mõnulemas

MÄRTS: Koroona on karate pagendanud allkorruse kodudojosse

APRILL: Esimene Covid-19 laine lahmab, maskid kohustuslikud

MAI: Õitsemise aeg kaasa majaesisel peenral

JUUNI: Ruhnu saarel, esimest korda elus

JUULI: Vääna rand, pea igasuvine pilt

AUGUST: Noorem tütar kolib välja

SEPTEMBER: Matkamise kuu - Bruce Peninsula

OKTOOBER: Sügisvärvid Torontos

NOVEMBER: Kanjon Niagara Joa all

DETSEMBER: Vaade magamistoa aknast jõuluhommikul

MMXX - tagasivaade

  

Uue aasta tervitused meilt pildikompositsiooniga, mille pealkirjaks kõlab kõige paremini "Unista edasi"😜

Juttu ei tule mitte riietusesemete suurusest vaid ikka sellestsamast kurikuulsast aastast 2020, mis rooma numbritena sümmeetrilise tähekombinatsiooniga avaldub. Tee mis tahad, ajalukku läheb kohe lõppev aasta eelkõige koroona nime all ehkki haiguse ametlik nimi on COVID-19 ja viirusel SARS-CoV-2😷

Mind on epideemia personaalselt mõjutanud peamiselt reisimisvõimaluste olulise kitsenemise ja trenni tüübi muutumise näol. Rahvusvaheliselt olen käinud vaid Eestis (kui lennuväljad välja arvata) samas tavapärasest erinevalt lausa kaks korda - kevadel lühemalt ja suvel pikal puhkusel. Suvine ajastus juhtus perfektne, koroona oli sel ajal varjusurmas ega mõjutanud minu ettevõtmisi. Trenni koha pealt pole saanud grupiviisiliselt karated harjutada varakevadest saati. Lülitusin täiega ümber jooksmise peale, mis on osutunud ootamatult mõnusaks. Kilomeetreid kogunes 1275 keskmiselt täpselt 5 minti kildile. Pikem aasta jooksukokkuvõte tuleb eraldi postitusena, ei taha trenniteemaga tüüdata.

Isiklikus elus on möödunud aastal suurimaks muutuseks noorema tütre kolimine omaette elamisse. Naist pole vahetanud, lapsi pole juurde saanud ja keegi lähedastest pole ka siit ilmast lahkunud - ühesõnaga võib rahule jääda. Sõbrad on endised, pole juurde tulnud ega vähemaks jäänud ja õnneks pole ükski ka märgatavalt ära pööranud või vähemalt pole julgenud seda mulle avaldada😁

Tervise koha pealt kurta ei saa, haige pole olnud kui kevadine kaks päeva nohu ja karedat kurku (koroona ???) välja arvata. Õlg vahepeal sügisel valutas, googeldamise teel diagnoosisin sümptomite põhjal pitsitatud närvi kaelal. Päris vastik oli aga enne kui jõudsin tohtri juurde aja kinni panna läks iseenesest üle. Purihambast sain suvel lahti, uuel aastal lasen sinna implanti panna. Enesetunne on igati hea ja värske. Põhjuseks pean nii järjepidevat jooksmas käimist kui head und kuna võin sisse magada just nii kaua kui isu on. Keskmiselt sai iga päev põõnata 7 tundi 33 minutit kui pulsikella uskuda, seega natu alla kolmandiku eelmisest aastast magasin südamerahuga maha. Kaal on püsinud sisuliselt sama: eelmine 31Dec oli 77.3kg, täna hommikul 77.4kg. Suvel juulikuus korra keris kübe üle 79 kui Eesti roogasid nautisin ja praktiliselt üldse jooksmas ei käinud.

Matkata on saanud päris palju. Päevamatku ei jaksa üles lugedagi, pikemaid tegin kaks. Ühe koos kaasaga Bruce Peninsula paekalda rahvuspargis ja teise vanema tütre ning tolle sõbraga Killarneys. Mõlemad septembris, mis siinmaal väga mõnus aeg - mitte liiga palav ja vastikud vereimejad putukad juba otsad andnud. Suusatamas sai käia vaid aasta algul jaanuaris, veebruaris - piisavalt teenimaks tasa hooajapileti maksumuse. Noorem tütar lendas just enne epideemiat läänerannikule Banffi suurtele mägedele sõbrannadega liugu laskma. Ratta seljas olin rohkem Eestis kui Kanadas, häbematult vähe tuleb tunnistada. Ujumas sai käia vaid suvel meres ja järvedes, just sügisel kui plaanisime ujulakülastustega alustada pandi see võimalus kinni. Laskma pole kah jõudnud, Eesti maja tiir kinni, mujale polnud isu minna.

Töö kohta pole suurt miskit kirjutada, nii koht, aeg kui positsioon endised. Erinevaks varasemast võimalus ohtralt topelt tasustatud ületunde teha, sest paljud töökaaslased kas haiged või karantiinis. Kunagi pole nii palju vaba aega järgmise aasta puhkusekt juurde kogunud - lisaks kuuajalisele tavapuhkusele on juba üle kahe kuu lisapuhkust soolas - loodetavasti järgmine aasta saab lõpuks ka reisida ja vaba aega otstarbekohaselt ära kasutada.

Maailma sündmustest on märkimisväärseimateks koroona kõrval Trumpi põrumine. Muideks Trump osutus Canadalaste kõige rohkem googeldatud sõnaks. Metsik ülemaailmne riikide võlakoormuse kasv (mille negatiivsed mõjud alles hakkavad avalduma) ja sellest tulenenud aktsiaturgude tõus (kuhugi peab ju katteta raha paigutama) on märkimisväärsed. Inimeste veendumuste hoogne polariseerumine ehk kõige ebameeldivamaks trendiks. Kiputakse jaotuma mustaks ja valgeks ilma 50 halli varjundita😉 Sealjuures muidugi näevad mõlemad pooled kõigis küsimustes justnimelt ennast valgetena ja vastaspoolt mustana. Ajaloost teame mis fanaatiline usk enda õigusse kaasa toob, piisab kui vaadata Saksamaa või Venemaa poole.

Muid juhtumisi:

Kaks avariid: minu pisike tonks Eestis ja tütre tõsisem laks paari nädala eest. Kahju kannatasid õnneks vaid masinad ja kindlustus on meil ka olemas.

Uus pliit sai kaasa soovi kohaselt kööki sisse pandud, tasus kuhjaga ära praadide ja küpsetiste põhjal otsustades.

Uus arvuti sai just kokku pandud. Nõuab veel peenhäälestamist, kipub teine "crushima" enamasti seoses mäluprobleemidega. Õnneks juhtub vaid programmide avamisel ja sulgemisel mitte keset mängu😉

Telefoni wifi ja bluetooth on hakanud jupsima, paraku pole momendil müügil ühtki suud vett jooksma panevat ja samas mõistliku hinnaga mudelit.

Noorem tütar võttis varjupaigast suurele valgele kassile seltsiks musta kassipoja, läbisaamine on kiisudel hea.

P.S. Need naljapildid postituses olevat koduse naispere väitel ülipika habemega vanad naljad. Pergel, ju ma siis nii ajast maha jäänud või lihtsalt ei viitsi netis tavaliselt naljapilte googeldada😜

Sain diplomi !!!

Äkki olen üldse vale eriala valinud😜

Hariduseteema viimasel ajal seoses dinstantsõppega üles kerkinud. Sattusin Delfis sihukese kooliteadmiste testi peale. Kui huvi siis võimalik proovida (kliki lingil) kas ja milliseid teadmisi kooliajast külge jäänud. Ma muidugi ei arva, et 12 valikvastustega küsimust annab teadmistest täieliku ülevaate, aga mingi mulje taustast ehk siiski saab. 

Igavusest tegin ära ja sain suht pandava resultaadi 9/12 ehk 75%. Vaevalt nüüd kuldmedali vääriline aga hea tunne nagu oleks kommi saanud😜 Kolm punkti kaotasin: ühe seepärast, et ei viitsinud paberist kuuske voltida, teise kultuuriteemal "Siuru" asutaja panin valesti ja kolmanda hääleaparaadi osade määramisel kiirustamise (tüüpiline viga juba kooliajal) tõttu. 

Mind ennast (ja ka mu kaasat) pole kunagi vanemad kooliasjus aidanud. Põhjuseks mitte oskamatus (isa teadusliku kraadiga, ema õpetaja) vaid veendumus, et koolitöö on lapse enda töö. Mul nagu ei tulnud pähegi neilt abi küsida. Vahel harva sai sõpradele helistada kui ise kuidagi jagu ei saanud. Oma lapsi pole ka kodutöödega kunagi aidanud, tegelt nagu mu vanemad ei teadnud, mida mina õppisin, nii ei teadnud ka mina, mida lapsed koolis õppisid.

Kas teie aitate oma lapsi kodutöödega. Mul on jäänud mulje (võimalik et petlik), et osadel teemadel (eriti loodusteadustes) enamus vanemaid pole niikuinii võimelised gümnaasiumitasemel abiks olema. Ma ise ei suudaks kaasa rääkida ei kunstis, muusikas ega suurt keelte teemal (ehkki praktikas räägin õige mitut keelt).

Hommikukohv, kuusevõsud ja Ontario järv

Kohvi tavalises klaaskruusis, et ka värvi saaks nautida😀

Hommikul avastasin, et Kulta-Katariina pakis on vaid natuke puru järgi. Jõulukuu lõpu puhul avasin Presidentti Gold, mille maitse ei valmistanud pettumust, nautisin aeglaselt ja mõnuga. Kõrvale näksisin kaneelikukleid ning magusaks Ferrero shokolaadikomme. Viimased nooremalt lapselt jõulukingiks. Neile nimelt töö juurde laborisse toovad hambaarstid oma patsientidelt saadud kingitused, mida ise ei jaksa konsumeerida. Paistab, et siingi komme arsti materiaalselt tänada kui tervise tagasi saad või hammas suht valutult parandatud. Enne ei tohi anda, muidu tohter võtab äkki altkäemaksuna ja tõmbab ühe hinnaga kaks välja😜

Kaasa jutu põhjal olla minu toodud kuuse oksad kasvama läinud. Lähemal uurimisel selgus tõepoolest, et sooja ja piisava veega on mingid moodustised okste otstesse tekkinud. Ma pole kindel kas uued võsud või hoopiski käbihakatised. Mis seal imestada, nii värsket kuuske pole meil varem olnud. Novembri keskel jooksuringil märkasin naabruses pooleks murdunud lopsakat kuuske. Loodushoidlik nagu ma olen, õhtul sõitsin kohale ja saagisin mõned ilusamad käbidega oksad maas vedeleva rümba pealt. Kuna puu maja ees pikali siis linn vist ei pidanud end vastutavaks. Jooksmas käies võisin veenduda, et ma pole ainus geenius ümbruskonnas. Kahe nädala jooksul on teiste sama mõtteviisiga kodanike poolt oksi kõvasti vähemaks nüsitud.

Särav-valge maa, tume vesi ja taevas

Pealelõunal viisime tütrega koerad järve äärde jalutuskäigule. Lund oli siingi ühtlaselt vee piirini. Vesi ei tundunud pealtvaadtes üldse külm, mõistus siiski väitis, et ujuma ei maksa minna. Koko kippus küll vette, mitte niipalju ujumise pärast kui lootuses veest kive välja õngitseda. Rabelemise käigus oskas mingil momendil klaasikillu peale astuda nagu lumele jäävate veriste plekkide põhjal paistis. Vaatasin üle aga miskit suuremat haava silma ei hakanud, pehmes külmas lumes jäi veri kiiresti kinni ja minuti pärast silkas loom rõõmsalt nagu enne. Järvel oli kaks luike ja terve parv kajakaid, isegi päike tuli vahepeal välja.

Vahepeal veidi lainet, horisondil paremal Toronto kesklinn

Jõulupäev lumises pargis

Kutsadega jõulupäeva jalutuskäigul

Nagu võis karta oli hommikul pere peale jõuluõhtu kurnavat pugimist niisama chillimise meeleolus. Ainult mina ja koerad kippusime energiliselt välja maailma paremaks muutma. Alustasin pisikeste asjadega nagu lume ajamisega, 10 sendi paksune lumememmelumi kannatas päris pikalt lükata enne kui hunnik labida ees üle ääre ajas. Poole tunniga tehtud, auto uksed lahti, koerad sisse ja parki. Poolteist kilti võiks ju jalutada aga mitte sellise soolaseguse lögaga.

Jõulumöll kelgumäel

Sain viimase parkimiskoha kui üks masin lahkus. Kaugemale jättes oleks pidanud pikalt koertega lögas vantsima. Pargi alguses oli keegi "heasüdamlik" kodanik oma jõulusöömaajast ülejäänud liha maha puistanud, Koko jõudis lõuatäie krabada enne kui eemale sikutasin. No ei julge lasta neil suvalist kraami ahmida, meil siin aeg-ajalt mingid hullud loomavihkajad jätavad parkidesse mürgitatud palasid.

Sushi lippab ees läbi "jõulutunneli"

Rahvast oli päris palju jalutama tulnud, jõekalda künkal avanes tüüpiline jõuluvaade. Lapsed kelgutasid, täiskasvanud lobisesid gruppides, koerad jooksid ringi ja haukusid, keegi ei kandnud maske. Niipea kui üle jõe saime lasin elukad rihma otsast lahti. Jalutasime võimalikult palju metsavahelistel radadel, kus kutsade käppadel kinnitallatud puhtal lumel mugavam. 

Koko longib taga järgi

Koko tundus kuidagi väsinud ja liikus suht vastumeelselt lonkides kaasa. Tagasipöördudes muutus hoobilt elavaks ja kippus ees sörkima. No muidugi oli tal enne mekitud maiuspala meeles. Lisaks suur mure, et äkki mõni teine koer paneb nahka enne kui tagasi jõuame. Rihmastasin eluka aegsalt takistamaks lihapalade juurde tormamist, Koko oli päris solvunud mu sihukesest alatust käitumisest ja keeldus autosse minemast. Pidin viimase otsa looma süles tassima😛

Illegaalsed Jõulud

25'da hommikul avanes magamistoa aknast klassikaline jõuluvaade

Päris naljakas oli mõelda, et jõuluõhtusööki tuli Torontos salaja pidada nagu vanasti vene ajal kardinad tihedalt akende ees. Varjumaks salasilma eest, kes võiks kiirustada võimudele ette kandma. Karantiin on meil ametlikult väga karm, kokku tohid saada ainult samas elukohas olevate kodanikega, mingid sugulus või sõprussidemed ei lähe arvesse. Samas muidugi raske uskuda, et politsei jõudusid jaguks kõigi seaduserikkujate kartserisse lohistamiseks või et nad ise seadust nii kiivalt järgima kipuks. 

Illegaalne vandenõulaste kogunemine nagu ennemuiste

Kogu Ontario kuulutati jõulukingitusena täielikult lukku panduks alates laupäeva hommikust. Toronto ja lähipiirkonnad on seda juba mitu nädalat. Meedikud hoidsid päid kinni ja kritiseerisid poliitikuid, sest mitmepäevane ettehoiatus tekitas metsikud rahvamasside trügimised kaubanduskeskustes, mis veel lahti olid. Paraku võtab rahvas viirust oluliselt lõdvemalt kui kevadel ja piiranguid väga kohusetundlikult ei jälgi. Eilsel jooksuringil nägin kahte seltskonda, kes nominaalselt hiilisid mööda siseruumides koosviibimise keelust lahtise uksega majaaluses garaazhis istudes ja pidutsedes.

Rootsi pohlamoos ununes põhiroa pildilt välja

Meie jõuluõhtusöögi juurde tagasi tuulles tuleb tunnistada, et mida edasi seda maitsvamaks toidud lähevad. Kaasa on ikka täitsa meisterkokaks muutunud, mõni ime kui aastakümneid saanud oma hobi toidutegemise kallal harjutada. Harjutamine teeb meistriks on põhjuseks miks lapsed mäletavad vanaemade toitusid kui eriliselt maitsvaid. Verivorstid ja must leib kodusel teel valmistatud. Seapraad uues ahjus ülimaitsev, ainus kriitika kohalikele lihunikele, kes naha maha nülginud, kamar nimelt mu lemmik. Magustoiduks oli mango-vahukoore tarretis ja kaneelikuklid pähklitega. Viimase küll unustasime välja käia, sest kõigil kõhud ääreni täis nagu peale "all-you-can-eat" hiina resto külastust.

Mangotarretis

Papud kutsikale jalga

Ilm oli seekord 24'l õige omapärane. Hommikul kümme kraadi sooja ja kerge uduvihm, päeva jooksul läks järjest külmemaks. Hämaruse saabudes keeras vihm lumeks, tavapärasele jalutuskäigule minnes pidime koertel juba papud peale panema, mitu senti lumelödi maas. Lund sadas terve öö, hommikuks imeline paari miinusega jõuluilm, ainult päike puudu. Mulle endale meeldib pigem selline tõsiselt krõbe lund talla all kriuksuma panev päikesesäras talveilm, mis viimastel aastatel pigem harulduseks muutunud. 25'da hommikul igatahes kümmekond senti rasket "lumememmeehitamise" lund maas, igati sobiv jõulupiltide tegemiseks. Lapsele vastasin eitavalt, kui too muigega uuris on mul lumememme ehitamine plaanis😜

Jõulupäeva hommik aias

Lükkasin lume kõnniteelt, lasin koerad aeda lumme möllama, klõpsasin mõne pildi, panin "Kulta-Katariina" kohvi hakkama, võtsin kaneelikuklid nina ette, lobisesin vanematega üle interneti ja asusin lõpuks blogistama. Nüüd lisan mõned pildid eilsest ja tänasest ja klikin "Publish" nupule, et teiega jagada😉

P.S. Meie koeramammi muretses, et jõulime ei jääks juhtumata. Tütre pahaaimamatu poisssõbra taldrikust haaras inimlaste kollektiivse hajameelsuse momendil terve verivorsti ja kugistas sekundiga alla, ime et ära ei lämbunud.

Pargijalutuskäik

Jõeke, mille ääres sai lastega jalutatud ja praegu käin jooksmas

Vana tuttav mänguväljak

Tütrel eelmine nädal vähe morn tuju olnud, mõni ime. Reedel ilus päikseline talveilm, kutsusin ta parki koertega jalutama. Hea oli pead lahutada ja looduses ringi hulkuda. Rääkisime maailma asjadest ja tuletasime meelde aegu kui nad pisikesed olid ning issiga ratastega mänguväljakule sõitsid. Tütre sõnul oli tegu ühe meelismeelelahutusega. Mina võtsin raamatu kaasa ja lugesin seni kui nemad ringi turnisid. Vahel lõikusime puukoorest paadikesi ja ujutasime jões, oksast ja lehtedest meisterdasime isegi masti ja purjed peale. Koertel on pargis hulkudes alati põnev, nii palju uusi lõhnasid mis vajavad nuuskimist ning märgistamist.

Vaiksema vooluga kohas tekkinud verivärske jää 

Jääkristallid kasvavad ja katavad pisitasa augu kinni

Jõudis ka meie peresse ...

Mis teha, juhtub ka parematel, võtame väärtusliku õppetunnina

Kõik muidugi mõtlevad, et jutt tuleb koroonast. Eksite sõbrad, eksite. Hoopistükkis tavalisem pandeemia, mis praktiliselt igas riigis viimase saja aasta jooksul möllanud ja hulgaliselt ohvreid nõudnud. Sel aastal on USA's saanud surma üle 30000 ja Canadas üle 1500 inimese liiklusõnnetustes. Koroonaga võrreldes on need numbrid muidugi suht tühised: Nii USA's kui Canadas 10% ringis, samas paneb mõtlema Eesti statistika kus 60 hukkunut see aasta moodustavad 35% kui koroonasurmadega võrrelda. On Eestis liikluskultuur ja olud nii palju viletsamad või hoopis koroona vastu võitlemine edukam või mõlema koosmõju?

Igal juhul: tulen mina dushi alt peale hommikujooksu kui telefon heliseb. Noorem laps annab teada, meil oli avarii ... ise oleme ok. Sellist lolli nalja ennegi tehtud, kahjuks toonist selge: seekord pole tegu pullitegemisega. Mõningase uurimise peale selgus, et ilus punane auto pole enam sõidukõlbulik ja tuleb lasta minema vedada. Politsei kohale ei ilmunud, mõlemad osapooled viidi jaoskonda, kus vajalikud paberid sai täidetud. Edasi läks tee autoremondi töökotta, kellega ilmselt äravedamismasina juhil soojad suhted. Kindlustuse number ei vastanud, automaatvastaja teatas, et laupäev polevat tööpäev ehkki kaardil väidetavalt 24/7 number. Kõige tähtsam, et tüdrukud ok, auto saab alati uue muretseda.

Punased Mazda tükid Volvo ukse vahel😏 

Seni oleme kõik neljakesi liiklusest läbi tulnud puhaste paberitega. Vaid paar pisitonksu olnud (viimane mul endal suvel Eestis) aga ei miskit märkimisväärset. Nüüd siis pani vanem tütar märgi maha, ma kindlasti ei taha kasutada väljendit "tegi otsa lahti"😜 Õhtul töölt koju tulles kuulsin lähemalt, mis täpselt juhtus. Sõitsid laupäeva hommikul õega poodi. Kuuerealisel ristmikul ootasid vasakpööret, vastutuleval kolmel real kahel lähemal jäid autod seisma, tuli punaseks. Tütar asus pööret sooritama kui kõige äärmisest kõnniteepoolsest tuli täie vardiga teiste autode varjust läbi Volvo läbi punase tule. Plika jõudis pidurdada, kuid mitte piisavalt, põrutas Volvole juhiukse pihta.

Vaatamata rohelise Volvo punase alt läbisõidule otsustas kindlustus:
Mazda (punane) ka osaliselt süüdi, sest sooritas vasakpööret 😠

Paras pauk, aga kuna libamisi siis õhkpadjad näkku ei löönud ja inimesi eriti ei raputanud. Juhipoolne esinurk päris sodi, kapott lömmis ja paigast ära aga klaas õnneks terve. Mootor jäi käima ja auto oli teoreetiliselt sõidetav, sest mingeid vedelikke ei tilkunud, lihtsalt sellise autoga ei tohi tänaval liigelda. Remonditöökojas väideti, et tegu vaid ulatusliku "kosmeetilise" purunemisega kuid struktuurselt pole masinal miskit viga, esialgne kahjuhinnang üle seitsme tonni. See muidugi rohkem kui pool masina praegusest väärtusest. Volvo juhiuks korralikult sisse vajutatud, hea et tüüp ise viga ei saanud.

Esmaspäeval tuli palju seletamist kindlustusega. Kindlustuslepingust ei osanud ise suurt msikit tarka välja lugeda. Lõpuks selgus, et sõltumata süüst on kõik kahjud ja kulud kaetud miinus tuhandedollarine omavastutus. Tänu kunagi juurde võetud esimese õnnetuse "andeksandmise" klauslile ei tõuse ka kindlustuse makse. Kindlustusfirma pidi kõigepealt saatma oma hindaja (või tegema hinnangu üle videosilla seoses koroonaga) enne kui annab loa masina parandamiseks. Kahjuks polevat remondifirma kindlustuse partnerite kirjas, tütar oli ilma tähelepanelikult läbi lugemata andnud allkirja, et laseb sellel firmal hoiustada, hinnata ja parandada. Kindlustuse remondi garantii asemel peame leppima firma garantiiga.

Praegu igatahes oleme ilma teise masinata, eks kirjutan pikemalt kui auto kätte saame. Tänu täielikule kogemuste puudusele tegime nii mõnegi asja valesti, aga eks tulevikus õpime. Loodetavasti muidugi pole seda kogemust vaja😜

Kokkuvõttes võtame avariid kui väärtuslikku õppetundi, mis tuli suht odavalt võttes arvesse, et inimesed viga ei saanud ja et kindlustus korvab enamuse kahjusid. Kõige suurem tüli on auto remondi ja kindlustusega seotud asjaajamine, aga tütrele kulub ka see kogemus ära. Vaatame klaasi pooltäis mitte pooltühjana ja kulgeme vilet lastes edasi, nüüd küll sutsu ettevaatlikumalt😉

P.S. Oleks võinud mu vana Hyundai puru sõita mitte oma ilusa uue Mazda😜

Tom_AMD_Rig

BF4 Hainan Resort läbi SAR-21 optilise sihiku 

Nonii, täna panime mustal reedel ostetud juppidest mu uue arvuti kokku. Pealelõunal seadsin need lauale ritta ja tegin pildi. Tänapäeva arvuti kokkupanek oluliselt lihtsam kui lego klotsidest maja ehitamine. Mooduleid lihtsalt on nii vähe ja pealegi pole praktiliselt võimalik neid valedesse kohtadesse panna. Juhendid tulevad kaasa, lisaks on alati google käepärast võtta.

Arvutijupid pakendites laual, videokaart ainult pildilt puudu

Ühes varasemas postituses juba mainisin juppe mis ostsin, kordan need siin üle koos ülejäänutega, mis sain tütrelt niisama. Põnev ju näha kui vähe riistvara mooduleid tegelikult arvuti koostamisel vaja on.

1. Emaplaat        MSI MAG X570 Tomahawk - 260CAD

2. CPU                AMD Ryzen7 3700X - 400CAD

3. Kõvaketas        1TB WD 750 M2 SSD  ja  4TB WD Blue - 100CAD

4. RAM Mälu        2 X 8GB Corsair Vengence 2660MHz - tütre vana

5. Videokaart        MSI R9 390 Gaming 8G - tütre vana

6. Toiteblokk        Coolermaster modular MWE750 Gold - 115CAD

7. Korpus            Thermaltake VN40001W1N - tütre ülejääk

8. Juhtmed        Tulid ülejäänud judinatega kaasa.

Kokku 875CAD = 590EUR

CPU paigutamine emaplaadile

Seekord tegu olukorraga kus muna õpetab kana ja tegelt teeb enamuse tööst tema eest ära. Kuna tütar vastutab töö juures hulga serverite eest oli ühe mänguarvuti kokkupanemine naljaasi. Kes pole seda varem teinud siis annan ka ülevaate töö käigust. Korra mõtlesin video teha aga tütar arvas, et liiga lihtne ja igav, sellega rikkaks ei saa.

1. Lahtipakkimine ja üle kontrollimine, et vähemalt pealtnäha kõik judinad töökorras.

2. Protsessor emaplaadil pesasse vajutada, jahutusventikas koos pastaga selle peale kinnitada.

3. SSD paika panna M2 pesasse koos jahutusplaadiga.

4. RAM mälu moodulid pesadesse suruda.

5. Emaplaat kruvidega korpuse tagaseinale kinnitada.

6. Kõvaketas paika panna.

7. Toiteblokk paika panna.

8. Andmejuhtmed ja toitejuhtmed ühendada.

9. Monitor, klaviatuur, hiir pistikutesse susada.

10. Arvuti toitejuhe ühendada, palvetada ja arvuti sisse lülitada.

Kui tulukesed hakkavad kastis vilkuma ja ventikad ringi käima on lootust. Kui aga vaikus, tuleb uuesti jõulisemalt palvetada, võimalik et isegi sarvilist appi kutsuda ja kontrollida kas toitebloki lüliti on ikka peale lülitatud😜 Kõrgemate jõudude abil peaks kümmekonna sekundi pärast ekraan pildi õieti küll mõned tekstiread ette kerima ja siis sind F1 või F2 vajutamisega BIOS setupi suunama.

BIOS tuli ette, ilmselt sai enamus juhtmeid üieti ühendatud

Siit edasi riistvara draiverite installimine ja tarkvaraga tegelemine, mis suht aeganõudev. Windowse installimine ja ülejäänud programmide paigaldamine. Esiteks muidugi Google Chrome, siis muud tegelikult vajalikud SSD peale. Minu puhul eelkõige Origini ja Steami ja nendega kaasa tulevate olulisemate mängude paigaldamine. Andmed võib hiljem rahumeeli 4TB kõvakettale lasta.

Tõin Jurassic õlle  ja vaatasin katsetamise mõttes viieminutise jupi "Gladiaatori" filmist ning mängisin kümmekond minutit Battlefieldi. SSD laadimiskiirus on ikka hoopis teine ooper. Päeva lõpetuseks toksisin sellesinatse blogipostituse uuel arvutil.

Emaplaat sai muretsetud tulevikku vaadates võimaldamaks süsteemi suht valutut upgreidimist. Monitori saan peagi tütrelt kui too omale uue ja vägevama muretseb, seni ajan enda vanaga läbi, mis igati hea aga veidi väike tänapäeva standardite järgi. Videokaardi uuendamisega ootan kuni hinnad mõistlikuks lähevad, momendil sellel rindel hull põud. Mäluga pole ka erilist tuld takus, praegusest kiirusest ja 16 GB piisab (emaplaat toetab 128!). Boonusena kaasa tulnud WIFI6 ja bluetooth ilmselt praegu veel rakendust ei leia.

Koroona Piirangud Toronto vs Tallinn

Lõuna-Ontario kaardil Toronto ja Peel - Lockdown 

Eestis on tõusnud paras hädakisa piirangute ja võimaliku eriolukorra tõttu. Ma ei saa sellest aru, sest kevadel mindi oluliselt karmimate piirangutega palju madalama nakatuvuse puhul suht rahulikult kaasa. Ilmselgelt piirangud (ja aastaaeg) aitasid ning nakkus kahanes suveks minimaalseks. Kui valitsus sai kevadel olukorraga üllatavalt hästi hakkama siis nüüd on nad parajas segaduses ega suuda otsustada kui karme meetmeid, kus ja millistel elualadel rakendada. Meil Canadas on olukord veidi kergem kui numbreid vaadata aga paistab, et rahvas palju aldim piiranguid järgima kui Eestis, USA'st rääkimata.

Ontarios rakendatakse piiranguid regionaalselt sõltuvalt nakatuvusest ja haiglakohtade täituvusest. Kõige karmim on olukord Torontos ja Peelis kus kehtestati "Lockdown". Enne ülejäänud numbrite võrdlemist toon välja elanike arvu: Ontarios 14.5 miljonit, Toronto 2.9 miljonit, Eestis 1.33 miljonit, seega umbkaudselt võib arvestada, et Ontarios 10X ja Torontos 2X rohkem inimesi kui Eestis. Nii lihtsa vahekorraga on mul kohalikke ja Eesti numbreid kuulates väga kerge olukorda võrrelda.

Ontarios on viimastel päevadel olnud keskmine päevane nakatuvus 1800 ja Torontos 500 ringis, Eestis umbes 400. Kui minna ametlike statistiliste numbrite juurde siis Ontario 2 nädala keskmine 100000 kohta 166, Toronto 240 ja Eestil 424. Eesti numbrid on kaks korda hullemad kui Torontos kuid isolatsioonimeetmed tänu valitsuse kahtlevale seisukohale ja otsustusvõimetusele momendil hulga leebemad. Karta on, et miskit head see kaasa ei too. On selge, et ainus absoluutselt kindel nakatumise vähendamise meetod on isolatsioonimeetmete karmistamine. Paraku on kõigi elualade rahakotid neile endile kõige lähedamal mistõttu põhiline väitlus käib teemal miks mina ei või avatud olla kui tema võib, mitte et kõik peaks mõned nädalad täiesti lukus olema. Sel teemal asjalik artikkel "põhilisega me ei tegele, loomulikult viirus levib nagu kulutuli"

Lihtsalt näitlikustamiseks toon lühidalt ära praegu Torontos poliitikute kompromissi käigus kehtestatud piirangud, mida meditsiinivaldkond peab ebapiisavaks.

1.  Siseruumides tohid koos olla vaid oma pere liikmetega, kokkusaamine teistega rangelt keelatud. Välja tohid minna ainult tööle, kooli, toidupoodi, apteeki, välistingimustes omaette trenni. Väljas tohib koos olla kuni 10 inimest.

2. Ärides, mis tohivad olla lahti kehtib kohustuslik maskikandmine ja 2m distants.

3. Toitlustusasutused suletud, tohivad ainult kojutoimetamisega tegeleda.

4. Spordi ja vabaaja asutused suletud.

5. Poed võivad pakkuda online ostlemist ja poe ukse eest üles korjamist või paki teel saatmist. 

6. Avatud toidupoed, ehituspoed, apteegid, vabaõhu turud, ... aga 50% täituvus pluss maski kohustus.

7. Klubid, kasiinod, juuksurid, kinod, kultuuriasutused, trennid, ujulad, spa'd ... suletud.

Eesti meetmete kohta võite ise lugeda. Koolid pandi kinni ja kõrtsud avatud samas kui siin just vastupidi. Minu personaalne arvamus, et mõlemad peaks kinni olema, sest piisknakkust aerosooli kaudu levitatakse edukalt nii koolis kui kõrtsus. Nii nagu purjus inimene ei kontrolli oma käitumist nii ka lapsed ei pruugi täita maskikohustust või hügieeninõudeid eriti hoolikalt.

P.S. Kirikud on mõlemal pool avatud, ju on usklike surve poliitikutele piisavalt tugev. Ainuüksi jumalale lootma paraku ei saa jääda nagu Serbia näide kinnitas kui mitu kõrget kirikutegelast järjest kõigekõrgema juurde kutsuti oma lollusest aru andma.

P.P.S. Just tuli teade, et veel kaks regiooni: York ja Windsor lähevad täielikku "Lockdowni".

Ebavõrdsusest ja moblast

Google viimane mudel: Pixel 5

Blogimaailmas tekkis arutelu moblade teemal. Nagu ikka on laias laastus kaks leeri: ühed kes omavad nutikaid ja teised kes eelistavad nupukaid (päris telefonita täie mõistuse juures täiskasvanuid nii naljalt enam ei kohta). Muideks nupukas on äge termin: ühest küljest iseloomustades tavamobla põhierinevust ja teisest küljest näidates keelt nutikale. Nupukas ja nutikas tähendavad ju kõnekeeles inimese puhul täpselt sama!

Aga sellest ei tahtnud rääkida. Mul tekkis hoopis mõte (kindlasti pole ma esimene), et ebavõrdsus nii kodaniku kui riigi tasemel väga suures osas kinni tehnoloogiasõbralikkuses. Põhjus on lihtne: tehnoloogia põhieesmärgiks tööd ja elu efektiivsemaks teha. Efektiivsus omakorda võimaldab tootmist suurendada ja valikut laiendada, rohkem ja odavamalt "asju" kodanikele. Rikkad ja/või võimsad riigid on eranditult tehnoloogiasõbralikud. Inimeste puhul nii üks-ühest seost ehk pole kuid haridus ja uue tehnoloogiaga sina peal olemine on kahtlemata elatustasemega tugevas korrelatsioonis.

Elukvaliteedi mõõtmiseks ei saa küll kasutada ainult asjade omamise kriteeriumi kuid see on suht oluline. Asjade eesmärk on suures osas elu mugavamaks muuta, ehkki paljud kodanikud kipuvad neid omama pigem staatusesümbolitena. Tihtipeale kasutatakse ütlust: "Ega rikkus õnnelikuks tee". Ei tee muidugi, aga annab palju laiemad võimalused tegeleda sellega, mis teeb õnnelikuks ja jätta tegelemata tüütute ning ebamugavatega, muidugi eeldusel, et inimene ise suudab vahet teha ja end kontollida.

Möödapääsmatuid vajadusi on inimesel suht vähe: toit, peavari, ... ja ongi kõik, justnagu igal teisel loomal. Alles nende rahuldamisel tekivad muud vajadused, mida võib aga ei pea tingimata rahuldama. Paraku on isegi nende kahe puhul tehnoloogia oluline. Ilma tehnoloogiata poleks piisavalt toitu rohkemale inimhulgale kui iga teise kõigesööja looma puhul. Inimpopulatsiooni võiks võrrelda ahvide või pigem metssigadega. Iseküsimus muidugi milline inimkonna arvukus planeedil maa arukas oleks.

Lõpuks siis nutika mobla juurde. Mis eesmärke ta täidab, vajadusi rahuldab, kas ja kuidas muudab elu mugavamaks. Esiteks muidugi algne kõne funktsioon, mis laienenud üleüldiseks infovahetuseks. Kõne iseenesest pole ju miskit muud kui väga algeline ning madala efektiivsusega info vahetus. Nutimobla võimaldab videokõnet (mida küll väga vähe kasutatakse) aga eelkõige graafiliste failide (pildid, tabelid, ... jne ...) esitamist, mida palja jutuga võimatu selgitada. Tegu väikeseformaadilise ning mobiilse praktiliselt igas asustatud maailma punktis ühendust võimaldava arvutiga.

Mulle personaalselt on järgmiseks oluliseks momendiks mobla foto ja videokaamera, mille kvaliteet tänapäeva tipptelefonide puhul täiega rahuldab. Lisaks äärmine mugavus ja käepärasus.

GPS funktsioon (ei vaja operaatorivõrku ega data roamingut) teeb elu oluliselt lihtsamaks kodanikule, kes liigub ringi ka mujal kui oma kodu ümbruses, kus iga nurgatagune niikuinii tuttav. Korraliku kaardiäpiga koostöös tohutu eelis nii võõrastes riikides ringi reisides kui matkal oma asukoha või raja määramisel.

Netiühendus võimaldab olla pidevalt pea ajalise viiteta kontaktis ülemaailmse inforuumiga. Oma asi kas kasutad seda uudiste lugemiseks, sotsiaalmeedias suhtlemiseks, mängimiseks või tööalaselt.

Võimalus laadida nutikasse meeletu hulk erinevaid äppe, neid muuta või kustutada vastavalt individuaalsetele huvidele ja vajadusele. Huvi pärast vaatasin, et minul on momendil 105 erinevat äppi moblas. Tekib küsimus kas ja kui palju ma neid kasutan. Suur osa tulevad Androidiga (isegi Google telefonil) automaatselt kaasa, pole viitsinud hakata ebavajalikke ka kustutama. Ülejäänud olen ise installinud, osa neist muidugi vaid kord paar kasutanud ja siis niisama vedelema jäänud.

Minu jaoks olulised äpid:

Uudised, ilmateade.

Kaardirakendused, GPS.

Suhtlusvõrgustikud: Gmail, FB, Instagramm, Skype, Whatsapp, Snapchat, Discord.

Aktiivsusmonitorid: Fit, Huawei Health.

Kell, kalender, arvuti, lühitekstid, salasõnad, ...

Pangandus

Keeleabid (hispaania, jaapan) ja taksoteenused (uber, bolt)

Tehnilised abivahendid: Remote desktop, pilveandmed, müramõõtja, koodilugejad, wifi signaali analüüsija, võrgu kiiruse mõõtja, ...

Mida mul moblas pole on mängud. Liiga väike ekraan, pealegi võtan ma mängu tõsiselt, see vajab süvenemist ja õllega arvuti taga istumist😉

Kokkuvõttes võimaldab nutimobla mul läbi äppide kasutamise oma aega oluliselt efektiivsemalt kasutada ja tööl vabadel momentidel ajada asju, mille peale muidu kuluks kodus kallist vaba aega. Palju parem tunne emailidele vastata, uudistega kursis olla, blogisid lugeda, pangandust teha kui sulle samas selle aja eest ka makstakse😜 Seega on nutimobla minu jaoks töövahend, mis aitab hullult aega kokku hoida ja pühenduda rohkem hobidele ning muudele lõbusatele tegevustele. Lisaboonuseks, et nüüd peab mul kodust lahkudes vaid kaks asja kaasas olema: mobla ja autovõtmed. Loodetavasti saan peagi ka autot moblaga käivitada, siis polegi võimalik miskit maha unustada!

Tõin välja põhjused, miks minule tundub nutikas hädavajalik. Huvitav oleks kuulda teilt, milleks seesamune riist kas siis vajalik või täiesti tarbetu tundub.

Talimatk "Sõbrahaua" metsas

Palgrave Forest

Palgrave oleks otsetõlkes "sõbrahaud". Sihuke nimi kohal, kuhu täna matkama otsustasime minna. Mulle ikka meeldib inglise keelest kummalise kõlaga otsetõlkeid teha, noh näiteks kas oskate arvata mis asi on "männiõun"😜

Tagasi põhiteema juurde tulles ei saa märkimata jätta, et tegelt kaalusin kahe uue koha vahel, kuid "Lõhenenud kalju kuru" tundus oma 3.75 km matkarajaga liiga lühike, ehkki kõrge paeklindi äärel. Palgrave selle koha pealt väga paindlik kuna radasid hulgim, pikkuse võid vabalt valida sõltuvalt enesetundest.

Hommikukohv joodud, praemuna söödud toppisime erutusest niuksuvad koerad autosse ja padavai  minema. Sõita kübe rohkem kui poolsada kilti. Koht asub tohutu oma kahesaja kildi pikkuse ja kümmekonna laiuse jääajal tekkinud moreeniseljandiku peal kus sademeid rohkem ja ilm külmem. Vähem kui kümme autot mahutavale parkimisplatsile keerates sisenesime jõulumaailma - lumine mets, pea kümme miinuskraadi.

Koertele algul rihmad peale, sajakonna meetri pärast lasime nad lahti, elukad lippasid lumist rada pidi nuuskides põnevusega iga puud ja põõsast. Polnud muret, et jookseks metsa alla vöötoravat või jänest hirmutama, lumi liiga sügav. Linnast väljas metsa all on õhk puhas ja magus, saab täie rinnaga hingata ilma, et diislitoss või koroonaviirus köhima ajaks. Algul varbad krossijooksu tossudes sutsu külmetasid, peagi hakkas veri ringi käima ja kere läks soojaks. Inimesi nägime kolm neli korda kogu kolmetunnise jalutuskäigu ajal, lisaks ühe mägirattaga tüübi.

Esialgne kartus matkaraja liigse lauguse asjus kadus kiirelt, moreenikünkaid pidi üles-alla ronimine ajas isegi kutsad lõõtsutama. Kuuenda kilomeetri peal keerasime metsa alla kitsale ja käänulisele mägiratta rajale. Hoopis põnevam aga ka palju järsem ja rohkem liigendatud võrreldes ametliku teega. Jäiste kohtade peal pidi õige ettevaatlik olema, koeradki kaotasid aeg-ajalt küünte kribinal pidamise. Tütar korra "katsus maad", kurtis et gravitatsiooni anomaalia, mis muud.

Lumeinimene krabas koerte nina eest metsajooksu harrastaja ära😜 

Riietus oli meil just paras, tempoga reguleerisime kehatemperatuuri. Ilm oli päikseline mõne miinuskraadiga, varjulised kohad kuiva lume või jääga kaetud. Päikse käes lumi märg ja pehme, paaris kohas oli raja tume pind poriseks sulanud. Koertel tekkisid varvaste karvade külge jääpallikesed, mida nood näksides üritasid eemaldada. Ega pole ju mõnus kuullaagritel käia eriti kui need tundlikest tallakarvadest sikutavad.

Tagasitee ronisime täies ulatuses mägiratta radasid pidi, nii mõnus ja lõbus oli. Tütar leidis, et just libedus andis ekstra põnevuse, pidevalt tuli valvel olla nagu arvutimängus. Kokkuvõttes läbisime kaksteist ja pool kilti vähem kui kolme tunniga. Põhimõtteliselt nagu murdmaa suusatamine ainult ilma suuskadeta. Kuna lumekiht suht õhuke siis muidugi sellise raja korral maastikutossudega liikumine oluliselt lihtsam. Nii meile kui koertele meeldiv elamus, polegi varem siin Canadas talvel metsas matkanud. Edaspidi võib julgelt teisigi kaasa kutsuda. Järgmine väljakutse oleks paksu lumega räätsadega matk ja äkki kunagi tulevikus prooviks isegi talvise telgitamise ära. Täna aga ootas kodus kuum kakao ja ahjusoojad kaneelikuklid metsakutsusid😋