Monday, December 7, 2020

Talimatk "Sõbrahaua" metsas

Palgrave Forest

Palgrave oleks otsetõlkes "sõbrahaud". Sihuke nimi kohal, kuhu täna matkama otsustasime minna. Mulle ikka meeldib inglise keelest kummalise kõlaga otsetõlkeid teha, noh näiteks kas oskate arvata mis asi on "männiõun"😜

Tagasi põhiteema juurde tulles ei saa märkimata jätta, et tegelt kaalusin kahe uue koha vahel, kuid "Lõhenenud kalju kuru" tundus oma 3.75 km matkarajaga liiga lühike, ehkki kõrge paeklindi äärel. Palgrave selle koha pealt väga paindlik kuna radasid hulgim, pikkuse võid vabalt valida sõltuvalt enesetundest.
Hommikukohv joodud, praemuna söödud toppisime erutusest niuksuvad koerad autosse ja padavai  minema. Sõita kübe rohkem kui poolsada kilti. Koht asub tohutu oma kahesaja kildi pikkuse ja kümmekonna laiuse jääajal tekkinud moreeniseljandiku peal kus sademeid rohkem ja ilm külmem. Vähem kui kümme autot mahutavale parkimisplatsile keerates sisenesime jõulumaailma - lumine mets, pea kümme miinuskraadi.

Koertele algul rihmad peale, sajakonna meetri pärast lasime nad lahti, elukad lippasid lumist rada pidi nuuskides põnevusega iga puud ja põõsast. Polnud muret, et jookseks metsa alla vöötoravat või jänest hirmutama, lumi liiga sügav. Linnast väljas metsa all on õhk puhas ja magus, saab täie rinnaga hingata ilma, et diislitoss või koroonaviirus köhima ajaks. Algul varbad krossijooksu tossudes sutsu külmetasid, peagi hakkas veri ringi käima ja kere läks soojaks. Inimesi nägime kolm neli korda kogu kolmetunnise jalutuskäigu ajal, lisaks ühe mägirattaga tüübi.


Esialgne kartus matkaraja liigse lauguse asjus kadus kiirelt, moreenikünkaid pidi üles-alla ronimine ajas isegi kutsad lõõtsutama. Kuuenda kilomeetri peal keerasime metsa alla kitsale ja käänulisele mägiratta rajale. Hoopis põnevam aga ka palju järsem ja rohkem liigendatud võrreldes ametliku teega. Jäiste kohtade peal pidi õige ettevaatlik olema, koeradki kaotasid aeg-ajalt küünte kribinal pidamise. Tütar korra "katsus maad", kurtis et gravitatsiooni anomaalia, mis muud.

Lumeinimene krabas koerte nina eest metsajooksu harrastaja ära😜 

Riietus oli meil just paras, tempoga reguleerisime kehatemperatuuri. Ilm oli päikseline mõne miinuskraadiga, varjulised kohad kuiva lume või jääga kaetud. Päikse käes lumi märg ja pehme, paaris kohas oli raja tume pind poriseks sulanud. Koertel tekkisid varvaste karvade külge jääpallikesed, mida nood näksides üritasid eemaldada. Ega pole ju mõnus kuullaagritel käia eriti kui need tundlikest tallakarvadest sikutavad.

Tagasitee ronisime täies ulatuses mägiratta radasid pidi, nii mõnus ja lõbus oli. Tütar leidis, et just libedus andis ekstra põnevuse, pidevalt tuli valvel olla nagu arvutimängus. Kokkuvõttes läbisime kaksteist ja pool kilti vähem kui kolme tunniga. Põhimõtteliselt nagu murdmaa suusatamine ainult ilma suuskadeta. Kuna lumekiht suht õhuke siis muidugi sellise raja korral maastikutossudega liikumine oluliselt lihtsam. Nii meile kui koertele meeldiv elamus, polegi varem siin Canadas talvel metsas matkanud. Edaspidi võib julgelt teisigi kaasa kutsuda. Järgmine väljakutse oleks paksu lumega räätsadega matk ja äkki kunagi tulevikus prooviks isegi talvise telgitamise ära. Täna aga ootas kodus kuum kakao ja ahjusoojad kaneelikuklid metsakutsusid😋


5 comments:

  1. Mönniõun on see asi, millega kohtumist venelane hiljem meenutab: što eri bõlo? Ja jejo? Mõ jejo?! Njeeet, ananas!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Da, daa - ananas deistvitelno. No potshemu anglitshani nazõvajut etot sosennaja jabloka🤔

      Delete
  2. Palgrave'i nimi on huvitav, leidsin, et ühed seletavad seda enam-vähem kui "palgisalu" või "postimetsa" (pole-grove) muundunud vormi:
    https://www.houseofnames.com/palgrave-family-crest

    Aga siis vaatasin seda lehte:
    http://palgrave.one-name.net/index.php/Study_into_the_Palgrave_Name
    ja ma mõtlesin, et pole tglt 100% kindel, et keskajal said need inimesed just koha järgi nime, mitte vastupidi (mis siis, et seda kohanime on üles märgitud sadakond aastat enne kui isikunime). Selle nime inimkandjad olid väga prantsuspärase nimega, ilmselt normannid ja nimekuju meenutas hoopis "rasket sammu" ("pas grave", mille "s", mida nagunii ei hääldata, võib vabalt milleks iganes muteeruda). Mis kõlab jälle täiesti usutava hüüdnimena ja hüüdnimed olid sama hea varajaste perekonnanimede allikas kui kohanimed.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav jah, kuidas nimed tekivad ja muutuvad ja milliseid ootamatuid seoseid võib esineda. Tegu oli (vähemalt kohati) tõepoolest istutatud palgimetsaga, milles võib tütre jooksuvideot vaadates veenduda.

      Delete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete