Agawa-5 (11 sep), Rannakaljud, Crescent Lake, Ujumas

Nagu eelmisest postitusest võisite lugeda veetsime öö räige tormi käes, magada suurt ei saanud. Pidevalt ärgates ootasime kannatamatult, millal lõpuks ometi valgemaks läheb. Koerad olid ainsad, kes õiglase und põõnasid ja vaatasid mind etteheitva pilguga kui poole kaheksa ajal telgiuksest välja piilusin. Esiteks tundsin huvi hävingu ulatuse vastu ja teiseks 

Torm laiba randa uhunud💀

otsustasin koormakatte kohe maha võtta. Autot polnud tuul ära viinud, piknikulaud alles, isegi lapse telk samas kohas kus enne. Koormakatte oli tuul siiski lõhki kiskunud. Tuul küll oluliselt vaibunud kuid koormakattest jagusaamiseks läks siiski vaja kahe inimese koordineeritud jõupingutusi, ühe oleks iilid koos kattega männi latva või metsavahele viinud. Tütrega saime mõningase võitluse peale katte kokku pakitud, vihmakaitset sellest niikuinii enam polnud.

Koertega rannal mereande otsimas

Koertega rannal jalutades oli näha, et öösel lained päris kaugele ulatunud. Praegugi veel kenad pikad meetrikõrgused suure mere lained randa voogamas. Sadu oli küll järgi jäänud aga mõlemal pool randa mägedes kihutasid süngelt tumedad pilved vaid sajakonna meetri kõrguses varjates kõik ülalpool asuva. Hommikukohvi ja pudru jaoks oli pea võimatu gaasipõletit kasutada, tuul puhuks leegi momendiga ära. Lagunenud koormakattest ehitatud tuulevari lahenduseks.

Peale hommikusööki ei riskinud veel kuhugi kaugemale minna sest ilmaennustuse järgi pidi vihmahooge alles lõuna paiku vähemaks jääma. Panin vihmakile selga, võtsin väiksema kutsika kaasa ning sammusin lahe põhjapoolse otsa rannakaljude juurde. Meri käis ikka veel kõrgelt, kivid olid märjad ja libedad, ronida suht ohtlik. Sushi oli ootamatult tubli, tuli küünte krabinal mulle kenasti järgi. Igaks juhuks loom rihma otsas, et allalibisemise korral saaks veest välja sikutada. Kaljult avanes vaade Agawa lahe 7 kilomeetrisele liiva ja kiviveerise rannale. Paljut ronida ei saanud enne kui sadama hakkas, pugesime kaljunuki alla varju oodates suure sabina seal ära. Järve (kogu aeg kipun kirjutama mere) lainete möll oli kalju all äge. Kalju ise väga põneva mustriga ja tänu miljoneid aastaid kestnud lihvimisele sile.

Tuul vaiksem kuid lained suured

Siiruviiru mustriga kivi

Mõtlesin kuidas sihuke muster võiks tekkida, omamata geoloogi haridust pakuks välja järgmise lahenduse: Kõigepealt oli must kivimimassiiv kilomeetrite sügavusel maa all. Mingit sorti geoloogiliste mullistuste tõttu tekkisid praod ja lagunes suuremateks tükkideks. Sügavamalt tõusev roosakas sula graniitmagma pressis pragudesse. Ajajooksul kivim jahtus kuid mäetekke protsessis sattus jälle sügavamale kus temperatuuri ja surve all omas kogu mass taina konsistentsi mistõttu sirgetest graniidijoontest kujunesid kenad krässus lõngad. Musta kivimi ilmselt kõrgem sulamistemperatuur sobiks hästi pilti. On kellelgi mõni põnev alternatiivne idee välja pakkuda?

Metsateel maast leitud kasetohuga

Crescent Lake kaldal

Kuna ilm oli ikka kahtlasevõitu otsustasime kõige lühema ja lähedasema matkaraja kasuks. Takkajärgi võib kinnitada, et Crescent Lake osutus kogu retke kõige igavamaks. Paarikildine rada metsas järvede vahel, loodus liiga tavaline, sellist võib ka Toronto ümbruses leida. Kui juba nii kaugele sõita tahaks ikka miskit erilist nagu mägesid, kaljusid, kärestikke, randa, ...

Tunnikesega tehtud, aega kõvasti üle. Käime kuulsate piktograafide juures ära, see kah suht lähedal ja lühike ots. Tegu on Ojibwe hõimu indiaanlaste poolt 17-18 sajandil siledale ja kõrgele graniidist rannakaljule graveeritud piltidega. Eestlaste jaoks pole paar sajandit mingi märkimisväärne ajavahemik aga indiaanlased olid sel ajal sisuliselt kiviajas (ehk nagu meie esivanemad viistuhat aastat tagasi).

Kohale jõudes selgus, et mingil kummalisel põhjusel koertega rajale ei lasta. Kultuurikauge inimesena ohverdasin end meeleldi elukatega parkimisplatsile maha jääma ja omapäi ringi hulkuma. Jätsin klaasipuhastaja vahele teate ning jalutasin kilomeetrikese mööda autoteed allamäge Sinclair Cove. Koerad said juua, lisaks avanes maaliline pilt pisikesest lahesopist kaljude vahel. Kui naised tagasi jõudsid viisin nemadki vaateid imetlema.

Telgiplatsil õhtueine võetud jalutasin veidi rannas jalgupidi vees. Äkki sain aru, et vesi pole ju üldse külm, miks mitte ujuma minna. Mõeldud tehtud, ajasin riided seljast, jooksin kere rannal soojaks ja karsumdi veemöllu. Lained olid endiselt suured ehkki tuul vaiksemaks jäänud. Sügavaks läks mõne sammuga, kaugele ei riskinud minna, rannal oli hoiatussilt ohtlike hoovuste (undertow) kohta. 

Vesi oli tõepoolest soe, kümmekond minutit hüppasin vahutavates, murdlainetes ringi. Munakatest koosnev põhi mõnevõrra ebamugav kui veevooluga kõik see mass jalge all liikus. Vaid üht teist ujujat nägin. Tütar leidis ka: temale õhtul vette minemine ei sobi, pea ei kuiva öösel ära. Välja tulles oli keha nii soe, et isegi kuivatamist ei vajanud. Kurguni kinnitõmmatud jopedega möödajalutav paar vaatas mind kui peast põrunud jääsuplejat.

Õhtused loojangupildid olid jällekord imelised. Me polnud ainsad, kes mobladega muudkui plõksisid. Asjalikumad vennad vedasid poolemeetriste objektiividega peegelkaamerad kohale ja sättisid neid kolmikjalgadele, et paremad kaadrid kaotsi ei läheks. Pimedas käisin kuuma dushi all, siinses kämpingus funksis täiega, isegi taimerit polnud peal, nautisin oma pool tundi. Õhtu lõpetasin lõkke ääres matkatoolis lebotades, leeke vahtides, lainete kohinat kuulates ja mõtteid mõlgutades - relax missugune. Taevas läks selgeks, kuu tuli välja, järgmine päev peaks hea ilm olema.

Killarney->Agawa-4 (10 sep), Pikk sõit

Segipööratud kivimi mass Sudbury lähedal

Hommikul üritasime võimalikult kähku teele saada, ees ootas tõsiselt pikk sõit Lake Superiori kaldale Agawa lahe campingusse. Kuna aga mingit hirmsat kiiret polnud venis lahkumine hommikul lubamatult pikalt. Algne plaan Killarney telgiplats viieks päevaks tühistada (ja raha tagasi saada) ning minu auto kanuuga üldparklasse jätta. Loobusime kuna telgi ja koormakatete kokkupanemine ning asjaajamine kontoris oleks veelgi aega viitnud. Pealegi võtaks see võimaluse varem tagasi tulla kui ilm tõsiselt jamaks kujuneb, sest vaevalt meie maaliline telgiplats tühjaks jääks. Ähmiga läks meelest teise auto parkimisloa tühistamine, hajameelsus maksis pea soti. 

Killarney-Agawa, 530 km ja 6 tundi ideaalsetes tingimustes

Sudbury kraatri tekkelugu

Kollase telgi ja kaks koormakatet jätsime üles, auto samuti telgiplatsi juurde. Tütar soovitas veidi teise kohta parkida, pirakas kuivanud nulg kukuks tormiga just risti üle Hyundai katuse. Pole hullu, auto ongi juba vana, saan vähemalt kindlustuse raha uue massina sissemaksuks, oli minu arvamus. Tütre punase Mazda3 üllatavalt mahukasse pagasisse läks toit, matkavarustus, kaks ülejäänud telki ja kaasa ostetud õhukesed matkamadratsid, millesse skeptiliselt suhtusin. Täiesti teenimatult nagu hiljem selgus.

Kaasa ühe koera ja magamiskottidega taga, tütar kõrval teise koeraga, mina roolis. Välja sõitsime veidi peale kümmet, esimeseks eesmärgiks Sudbury kus vaja bensu tankida, gaasiballoon osta ja Tim Hortonis kiire eine võtta. Üle tunni sõitu ning kohal olimegi. Auto navigatsioon on tundmatutes kohtades ikka väga mugav. Bensukas, Tim ja Canadian Tire kaubamaja kõik koos ostukeskuses, mis vaid paar kilti otsemarsruudist kõrval.

Korjasin mõned Sudbury brecchia näidised

Märkimata ei saa jätta, et edasi sõitsime läbi maailma suuruselt teise või kolmanda Sudbury meteoriidikraatri. Teeäärsetel kaljupaljanditel võis segipööratud kivimite näol näha selgeid jälgi 1.85 miljardi aasta eest toimunud katastroofist kui hinnanguliselt 10-15km läbimõõduga asteroid (või komeet) siin vastu maad prantsatas tekitades 200-250 kildise läbimõõduga kraatri. See on ka põhjuseks, miks Sudburys ühed maailma suuremad niklilademed ja leidub hulgaliselt muid, kaasaarvatud väärismetalle. Plaanis võimaluse korral tagasiteel Sudbury Science North muuseumi külastada.

Pere kohviku ees netiühendust kasutamas

Järgnev sõit Sault Ste. Mariesse kulges küll läbi põneva maastiku kuid 4 tundi järjest ei jaksa vaateid nautida. Tütar lasi moblast läbi autoraadio "Warhammer" õige veriseid ulmelugusid, mis aitasid sõidu monotoonsusest üle saada. Kunagi mulle sihuke ulme meeldis, paraku on sellest ajast õige palju Gröönimaa jääsulavett merre voolanud.

Sault Ste. Maries otsisime kõigepealt kohviku üles, kus õnneks väga hea netilevi. Vaatasin emailid üle, tegin hädavajalikku pangandust, saatsin vanematele ja nooremale tütrele teated ning postitasin kiiruga mõned pildid instasse ja FB'sse. Bensu ei hakanudki võtma, vaevalt pool paaki oli kulunud. Walmardist õnnestus koormakate ja üks viimastest gaasiballoonidest saada. Lisaks juustu croissante ja kodujuustu-maasika saiakesi kohvi kõrvale ning $2 eest kuus ilusat suurt maisitõlvikut.

Viimase otsa läbimiseks istus tütar ise rooli. Sülg tuli suhu paljast kõrvalistmel kohvi ja saiakeste nautimise mõttest. Amps, lonks kohvi ja silmad mõnust kissis aeglaselt mäluma nagu noor mullikas. Suu hakkas mingil kummalisel põhjusel õhetama ... kummaline. Croissandikarpi lähemalt uurides ajas vanduma. Pekki küll, hooletult olin juustu omade asemel cajun croissandid haaranud, väljanägemiselt teised äravahetamiseni sarnased. Sellist halba üllatust ei osanud oodata, nagu päriselt, kes ajukääbik küll croissante cajuni pipraga teeb???

Tahtsin tulekahju kustutamiseks õlle haarata aga naispere keelas karmilt vihjates kõrvalistuja inimõigusi piiravatele Canada seadustele. Siinmaal nimelt tohid küll kergelt joobes (0.5prom) roolis olla aga kõrvalistujal salongis avatud pudel keelatud. Ärge küsige miks, teatavasti ei

maksa seadustest loogikat otsida. Minu hädaldamine, et ilma õlleta võib hingetoru sootumaks kinni paistetada, neid jäiste südametega nõidasid ei morjendanud. Pakkusid oma sooja teed, mis momendil ei tundunud palju parem valik kui aviobensiin. Proovisin hirmsale pissihädale viidates kavaldada (saan kiirelt pagasist õlle haarata). Nad ainult naersid läbinägelikult, ma olla kohvikus vetsus käinud.

Nii ma siis vaikselt mossitades kannatasin kuni õhetus tasapisi tagasi tõmbas. Peale paari ettevaatlikku lonksu leiget kohvi taandusid ka mõtted autost sõidupealt väljahüppamise teel enesetapp sooritada. Hakkasime jõudma kõrgemate kaldakaljude piirkonda, pildistasin moblaga paremaid vaateid läbi putukasodise esiklaasi. Google AI tegi sitikate laipade esipaanilt kustutamisega suht head tööd.

Telgiplats otse rannas

Agawa campingusse jõudsime kuue ajal. Kontor juba kinni aga kohvikus olime jõudnud interneti kaudu check-in ära teha. Väravas ostsin kaks punti puid ja uurisime ilma. Ei lubanud eriti soodsat, öösel vihm ja torm, järgmise lõuna ajal ehk selgineb veidi, edaspidi

vihmahoogusid ja vahelduvat pilvitust, täispäikest polnud ühelgi päeval oodata. Panin puuhalgude pakid esiistmele ja masinasse mahtumata jalutasin telgiplatsile. Teadnuks, et pea kilt minna oleks end kuidagi ikka sisse pressinud. Tee peal jäi silma järveäärne kasepuhmasega plats, mis vägagi meenutas 20 aasta eest kasutatut. Kohale jõudes oli pere juba pooled asjad välja tõstnud.

Plats asus otse rannas vaatega avamerele(järvele). Panime mõlemad telgid üles, kaasaga ja koertega oleme kolmeses Asolos, tütar üheses Marmotis. Ühese telgi püstitamisel selgus, et vaiu pole või pigem, et neid polegi ette nähtud. Minimalistlik telk vajab vaid matkakeppi ühte otsa ja suvalist 20 sendist puupulka teise - kaalu mõttes väga säästlik lahendus.

Peale õhtusööki jalutasime nats liiva, ümmarguseks kulunud kruusa ja väikeste munakatega kaetud rannal. Ehkki palju kohti hõivatud suurt inimesi liikumas polnud. Naaberplatsi noorpaar istus veepiiril ja lasi muusikat, õnneks mitte eriti väljakannatamatut. Niikuinii saabus peagi pargivaht, kes käskis kinni panna. Parkides on siin üldiselt vaikuse nõue, isegi liiga lärmaka koera eest võid trahvi saada või pead üldse lahkuma. Täitsa arusaadav, enamus inimesi tuleb linnakärast eemale vaikust ja rahu nautima. Õhtu oli suht vaikne, päike loojus hoiatavalt erkpunasena. Silmapiiril paistis sünge ja tume pilveviirg.

Tuldpuhuv draakonineiu

Öösel tõusis tõsine maru. Lainete kohinast kostis läbi tuules peksleva koormakatte valjul plagin jättes mulje nagu viibiksime purjekaga tormisel ookeanil. Koormakattest polnud vihma vastu sellise tuulega mingit tolku, õnneks mõlemad telgid kvaliteetsed, vett sisse ei tulnud. Maapind liivane-kruusane, loiku külje alla ka ei tekkinud. Magada suurt ei saanud sihukeses mürglis, aegajalt suigatasin aga ikka ajas mõni kõvem pauk või raks üles. Vahepeal tekkis lausa mõte, et lained võivad telgini ulatada, kaine mõistus siiski rahustas: siis ei kasvaks siin hein ning noored kased ja vaevalt tegu sajandi tormiga.

Killarney-3 (9 sep), Chickanishing Trail

Roosast graniidist rannik ja saared

Seoses koerte öise tramburaiga oli hommikul olemine uimase võitu. Äratas läbi une kostev pidev toksimine justkui pohmaka sepapoisid taoksid rauda. Telgist välja piiludes selgus põhjus: rähn oli otsustanud piknikulaua kõrval maha langenud tüvest tõuke välja meelitama hakata. Kui hommikusöögi käigus liiga palju sekeldasime kolis lind suure kuivanud nulu otsa ja toksis seal järjekindlalt edasi. Hea, et koormakate laua kohal, kooretükke ja puupuru sadas pidevalt alla.

Peale hilist hommikusööki sõitsime Huroni järve põhjakalda ääres asuva Chickanishing matkaraja algusse. Rada ise on suht lühike kolmekildine ring, kuid pakub siiski hulga ilusaid vaateid kui vaid ilma on. Siin on ka kanuu ja süstamatkajate reisu alguspunkt, pisike betoonkaiga sadam, kust mugav paate sisse lasta. Parasjagu askeldaski üks suurem reisuseltskond varustuse ja süstadega. Pakkusid meile murult leitud RayBani prille, kahjuks polnud meie omad.

Vaade järvele, justkui fotoshopitud😁

Peab ju võimalust kasutama

Koko aitamine

See piirkond sarnaneb Rootsile või Soomele - liustike poolt siledaks kulutatud graniitkünkad, saared suures järves, mis ulatub silmapiirini. Ainuüksi Huroni järve Georgian Bay lahesopp on 50 kilti lai ja üle 100 pikk. Jalutasime rahulikult, tegime pilte ja lebotasime järve ääres päikese käes tuulevarjus kuna temperatuur ikka veel jahedavõitu. Kaljusaarte vaated kuidagi lummavad ja müstilised valguse varju mängudes, justnagu mingist viikingite teemalisest filmist või psühholoogilisest kriminullist välja nopitud.

Lõuna ajaks telgiplatsil tagasi ja kuna valget aega oli veel pikalt ei mallanud mina ega tütar niisama paigal püsida. Kaasa ainult istus rahulolevalt mugavasse matkatooli ja võttis kudumise ette. Koko kui vanem ja targem koer, heitis tema jalgade juurde sirakile konte puhkama. 

Meie telgiplats selle kalju otsas

Jõhvika raba rajal

Plika läks viiekildisele Jõhvikaraba ringile, mina otsustasin koos Sushiga telkimisplatsi vastaskallast avastama minna. Ametlikku rada sinna ei vii, algul liikusin mööda järve kallast, hiljem graniitseljandike peal. Rihma otsast lahti lastud koer püsis kuulekalt läheduses leides läbi võseriku ja metsa ökonoomsema raja kui mina.

Kohe neelan kanuu kõige täiega alla😋

Lõpuks jõudsime vastaskalda kaljudele järve kohale. Hea paik puhata, kaasa võetud õlts libistada ja batoonikest näksida. Koerale olin samuti maiuse varunud. Juua sai ta järvest kui vahepeal vee tasapinnale laskusime. Selles mõttes põnev, et varem pole ma nende kaljude peale roninud ja sellest perspektiivist üle järve telkimisplatsi näinud. Korjasin paar pisikest pesakonda kukeseeni, õnneks oli koera kakakott (kasutamata) taskus, muidu poleks teisi kuhugi panna. Õhtusöögiks praadisin pannil grillvorsti lõikude kõrvale. Sõime kaasaga kahekesi, tütar pole seenesõber, tekstuur ei meeldivat.

Päris järsud rannakaljud

Kanuu päikeselaigus

Magamise korraldasime nii, et kaasa läks autosse koertega. Olin küll valmis ennast ohverdama kuid ta arvas auto telgist mugavama olevat. Istusin jälle lõkke ääres, lugesin ja libistasin punast veintsi. Matkal olles muutub päevarütm looduspärasemaks. Peale pimedat pole suurt miskit teha, kaua sa ikka viitsid lõkke ääres passida. Kuna pimedaks läheb enne üheksat kobisin juba üheteist paiku telki.

Kahese madratsi peal tekkis probleem, ilma teise raskuseta vajusid tagumik ja alaselg vastu maad. Oleks ju võinud rohkem õhku sisse puhuda aga inimene on laisk, parem kannatab kui pingutab veidi. Hästi teada äärmuslikud juhtumid polaarmatkadelt, kus inimesed surnuks külmanud, ehkki soojad riided seljakotis. Ei viitsinud minagi puhuda õhku, kui selg liiga külmaks läks keerasin küljele.

Parempoolsel pildil tütre heaune maius😉

Chickanishing Trail: 5.11km 3:05

Halb Uudis :P

Kaalulangetajad ja muidu kaaluga kimpus olevad, mul on teile halb uudis kui äsja BBC's postitatud videot uskuda. Kaal sõltub eelkõige sellest mida ja kui palju suust sisse ajada. Trenn ja füüsiline aktiivsus omavad kaalule suht tühist mõju, kuid loomulikult aitavad kaasa enesetundele ja on üldise tervise seisukohast kasulikud. Ehk siis matke maha lootus, et kaks koogikest rohkem süües võite selle paari jooksukildi või jõusaali tunniga tasakaalustada. Samas muidugi tuleb kaalu ja füüsilise aktiivsuse teemalisi uuringuid ja artikleid aknast ja uksest, millised ja kui palju tõele vastavad on õige raske hinnata, huvitav sellegipoolest.

Ringi vaadates on ilmselge, et õgimise piiramine on inimkonnale ilmselt suuremaks väljakutseks kui kliimamuutuse ärahoidmine. Söömine lihtsalt on nii mõnus ja naudingut pakkuv tegevus, et pea võimatu seda enne pooleli jätta kui oled end kurguni täis tuupinud. Endalegi tuttav tunne kui enne magamaminekut käin külmikut inspekteerimas, midagi maitsvat tahaks ju enne põhku pugemist hamba alla saada. Enamus meid lohutab ennast kiusatusele järgi andes sellega, et elame vaid üks kord. Kas tahame "õnnelikult" ja lühemalt ülekaalus elada või pikalt nälgides piinelda😜 Suudaks vaid söömisenaudingu millegi muuga asendada - täiesti võimalik kui uskuda katseid, kus rotid surid pedaali sõtkudes nälga kui neil võimaldati selle tegevusega aju mõnukeskust ergutada.

Sõltumata eelnevast kavatsen edasi joosta, polnud ju eesmärgiks keelukaotus. Kaalu poolest olen stabiilselt suht tervisliku 78kg ringis.  Ehkki suvel kippus kiloke lisanduma siis kahenädalane matk lõikas selle ja veel nats nigu niuhti maha, no polnud võimalust mõnusalt läpaka taga surfates pugida ja õltsi libistada.

Killarney-2 (8sep), The Crack

Vaade Killarney järvele Cracki kaljutipust

Kuna ilmaennustus oli vahelduv pilvitus pluss hoovihmad otsustasime tütrega tõsisema matka täna teha. Kõva füüsilise pingutuse puhul on kerge vihm tasuta jahutuseks. Kvartsiitkaljus oleva suure praoni "The Crack" on telgiplatsilt 10km, kokku seega 20 edasi tagasi. Alguses veidi ronimist, siis jupp laugemat kulgemist metsaradadel ja lõpus 150m vertikaalset tõusu pooleteist kildi jooksul. Tegelt muidugi rohkem, sest tegu üles-alla ronimisega mitte sujuva tõusuga. Osaliselt varingute ületamine, lisaks teeb sile kalju märjaga ronimise ebamugavalt libedaks. Seljakotti toppisime vihmakile, veepudeli (camelpacki ei hakanud täitma, järvisel maastikul janusurma pole karta) mõned pähkli-marja-mee batoonid ja muidugi hädaabi pakikese.

Veits peale kümmet hakkasime astuma. Esimesed kaheksa kilti läbisime mõni minut rohkem kui 2 tunniga, 4km/h sellisel maastikul on täitsa korralik tempo. Vahepeal tuli ka mõningaid looduslikke takistusi üle raja kukkunud puude ja kopratammide näol ületada. Tütar hoidis silmi lahti lootuses kohalikku faunat märgata ja võimalusel ka käppida. Erilise huvi objektiks tal ju roomajad aga ka kahepaiksed ei pääsenud nunnutamisest.

Kaljuni jõudes tuli vahepeal isegi päike välja ja kohe läks ka palavaks, võtsime end särgiväele. Päike kuivatas kivipinna minutitega, üles ronides polnud libeduse pärast põhjust muretseda. Matkajaid oli suht palju kuna tegu tuntud vaatamisväärsusega ja autoga on võimalik teisest küljest õige lähedale sõita, raske osa peavad siiski kõik ronima.

Mäe harjal tegime puhkepausi ja võtsime kerge eine. Pildistamiseks oli ilm momendil super, vaid kaugemal jäid silma kurjakuulutavalt tumedad vihmapilved, mis üllatava kiirusega lähenesid. Prao teisel küljel asuva pisema kaljutipu peal pole kunagi käinud, ronime sinna ka, siis vähemalt miskit ainulaadset tehtud, eelmine aasta sai ju crackist isegi öösel läbi tuldud. Tipu tagumine külg osutus täiesti ronitavaks, nukke ja pragusid piisavalt ning kalle inimlik.

Pilved tulevad

Selle tipu otsa vaja enne jõuda

Järsk kaljutipp paremal

Plika seisab tipul

Pilt tipult alla tüdruku enda moblaga
All kaugel üks inimene näha

Üles jõudes pidime kiiruga paar pilti tegema, sest esimesed pilved kerge sajuga olidki kohale jõudnud. Kibekähku mobla veekindlasse kotti ja laskuma. Vihmaga küll ei taha libedal kaljul turnida. Alla jõudsime just õigel ajal, suurema sabina lasime mööda kaljueendi all varjus olles.

Mõnda aega pidi edasi liikudes väga ettevaatlik olema aga niipea kui päike korraks välja tuli tahenes ka kaljupind. Varjulised kohad jäid siiski salakavalalt libedaks. Kaljult metsavahele jõudes läks elu kergemaks, rada polnud isegi sopaseks saanud. 

Kopratammil balansseerimas

Tagasiteel kopratammi juures uudistas Kanada hani tütart kui too rontidel balansseeris. Võtsime rahuliku tempoga, ikkagi esimene päev alles. Telgi juurde jõudes kella kinni lüües oli 6 tunni 36 mindiga 20.06 km läbitud kaasaarvatud puhkepaus ja tipule ronimine. Telgiplatsil olla kõvem sadu olnud, kaasa meie pärast üsna mures. Lootus kuuma dushi all end higist puhtaks loputada osutus asjatuks, pump olevat rikkis. Maha jahtununa polnud isu ka järve hüpata, pole hullu, pesevad vaid laisad kes ei viitsi end kratsida. 

Õhtul hakkas selginema, saime nautida imelisi loojangupilte järve ja mäeaheliku taustal. Pimedas kadusid pilved sootuks, kuu paraku ei lasknud tähistaevast täie kontrastiga särada. Istusin sellegipoolest järve ääres piknikulaua taga ja vahtisin ülespoole. Kaua ei pidanudki ootama, enne kui meteoriit üle taevalaotuse sähvatas. Ööuni ei kujunenud kõige mõnusamaks, koerad autos ajasid meid häälitsedes üles. Käisin neid hommikupimeduses jalutamas, aga asi oli igavuses mitte pissihädas. Neetud tegelased, tukkusin tunnikese esiistmel kuni kaasa mu välja vahetas.

Raja kõrguste profiil

The Crack matka marsruut:
20.06km  6:36

Mobla GPS millegipärast hakkas korralikult tööle alles tagasitulles, kella oma hoopiski keeldus marsruuti registreerimast. Seega ilmselt oli matk pikem kui mõõdetud 20 km eriti kui vaadata üle mägede tõmmatud sirgjoont (võin kinnitada, et helikopteriga ei lasknud end kohale viia😁). Marsruut oli nii minnes kui tulles praktiliselt sama, maksimaalselt võinuks tulla paarsada meetrit distantsi erinevust.