"Läbirääkimised" sõjakurjategijaga ja denatsifitseerimine

Loomulikult jutumärkides, ei maksa teha illusioone. Tõsiseltvõetavad läbirääkimised sõjas algavad alles siis kui saavutatud patiseis, kui kumbki pool ei näe, et sõjaliselt oleks võimalik olulist edu saavutada, või kui üks pooltest nii selgelt kaotamas, et püüab päästa mis päästa annab. 

Momendil on küll vene väed suures osas peatunud kuid kaugeltki mitte oma jõud ammendanud. Teoreetiliselt võib vene pool tuua sisse hulgaliselt värskeid vägesid, ehkki tuleb arvestada, et täiendused on kehvema kvaliteediga kui niigi nõrgalt esinenud eliitväeosad. Lisaks on Venemaal olemas nii võime kui tahe rakendada oluliselt suurema hävitusjõuga relvastust kui seni, kaasa arvatud keemia ja tuumarelvad. Sanktsioonide mõttes on tõkend peaaegu kadunud, sest suurt muud enam sanktsioneerida pole. Sõjakuritegude hirm samuti, kuna juba praeguse tegevuse põhjal on nii Putin personaalselt kui suur hulk poliitilisest ja sõjaväejuhtkonnast kahtluseta sõjakuritegudes süüdi, mida nii USA senat, president kui välisminister kinnitanud. Süüdistuse esitamine ja süüdi mõistmine (kui neid kunagi kätte saadakse) on vaid formaalsus, sest vettpidavaid  tõendeid kogutud sõja algusest saati.

Ukraina olnud kaitselahingutes üllatavalt edukas vaatamata äärmiselt rasketele tingimustele. Juba vene vägede edasiliikumise aeglustamine on suur võit, nende seiskamisest rääkimata. Kohati isegi mindud vasturünnakutele nagu lõunarindel Mõkolajivi kandis ja Kiievi ümbruses, venelane asunud ehitama kaitsepositsioone. Venemaa täielikku ülekaalu õhus on suudetud vältida, mis äärmiselt oluline. Lähemal ajal peaks saabuma võimekamat õhutõrje relvastust, mis on venelased eriti närvi ajanud. Türgi ja ka kodumaiste droonide kasutamine on teinud vaenlase elu kibedaks. Lähimaa õhutõrje ja tankitõrje relvastust on Ukraina vägedel nii palju, et isegi territoriaalkaitse varustatud, tankid ja soomusmasinad on sõna otseses mõttes muutunud venelaste terasest krematooriumideks. Kogu eelneva taustal pole ka Ukrainal erilist stiimulit rahuläbirääkimisi kaotaja vaatevinklist pidada. Ainus probleem neile tsiviilisikute valimatu tapmine ja linnade puruks pommitamine, samas materiaalsed kahjud ilmselt kompenseeritakse peale sõda nii lääne abi kui Venemaa läänes külmutatud varadega.

Niinimetatud "läbirääkimised" on käinud paar nädalat pikemate ja lühemate vaheaegadega. Seni on ainsaks tulemuseks mõningate humanitaarkoridoride loomine võimaldamaks tsiviilisikutel sissepiiratud linnadest ja ägedate lahingute piirkondadest lahkuda. Vaherahu või veel enam rahu teemal pole mingit edasiminekut, sest poolte seisukohad selleks liiga kaugel.

Nüüd siis läbirääkimiste eeltingimuste juurde:

VENE: Venemaa andis eile Türgi kaudu teada, et nemad jäänud endistele seisukohtadele, tegelikult muidugi mitte, aga vähemalt näiliselt. Esiteks nõue et Ukraina oleks neutraalne ega liituks NATO'ga. See pole ehk eriti keeruline punkt, sest Ukraina on ka ise väljendanud: NATO pole niikuinii lähituleviku teema, neutraalsus definitsiooni küsimus. Ukraina peaks desarmeeruma, et ei kujutaks ohtu Venemaale. Nagu mis imelik jutt see on, et nagu kes kellele oht on??? Klassikalises mõttes pole võimalik täita kuid jällegi sõltuvalt definitsioonist, kes teab. Denatsifitseerimine pole probleemiks kui võtta arvesse, et natse Ukrainas pole - no keelavad näiteks natsisümbilid ja asi ants :D Vene keele kaitse, ei tohiks samuti ületamatu probleem olla.

Keerulisemaks kui mitte võimatuks kujunevad territoriaalküsimused. Krimmi ametlikult Venemaale loovutamine ja Donetski ning Luhanski oblastite "iseseisvuse" tunnustamine ehk siis tegelikult samuti Venemaale loovutamine. Ma ei imestaks kui Venemaa lisaks nõuaks maakoridori Krimmi ja Krimmi veevarustuse garanteerimist.

UKRAINA: Ukraina pani lauale väga lihtsad ja selged nõudmised: Sõjategevuse lõpetamine, Vene vägeda lahkumine Ukraina territooriumilt, Ukraina territoriaalse terviklikkuse tunnistamine 1994 aasta piirides, ehk siis koos Krimmiga nagu Venemaa seda peale NL lagunemist piirikokkuleppel oma allkirjaga tunnustas. Reparatsioonidest ja kahju hüvitamisest pole minu teada veel juttu tehtud.

Nagu näha on põhiline ja momendil ületamatu komistuskivi territoriaalsed küsimused. Siin Venemaa järgi ei anna, muidu oleks tegu ilmselge kaotuse tunnistamisega, mida Putin ei saa endale lubada. Ukraina pole vähemalt praegu valmis territooriumi osas järeleandmisi tegema. Nii Vene kui Ukraina riikliku julgeoleku tagamine on segane värk. Venemaa jääb ehk rahule Ukraina NATO'st loobumisega, ja mingi sümboolse Ukraina lubadusega mitte arendada massihävitusrelvi, mida too niikuinii ei tee. Ukraina peab vettpidava asendusaine leidma, kõige loogilisem oleks mingi kahe või kolmepoolne kokkulepe mõne tuumarelva omava Euroopa suurriigiga. Natuke nagu enne teist maailmasõda Poola-Inglise-Prantsuse leping. Enne sõda Ukrainlased Poolakate ja Inglismaaga juba asju ajasid. Vähemate riikidega lepingu eeliseks on ka oluliselt kiirema reageerimise võimalus.

Nagu eelmises postituses mainisin siis realistlikult näen sõja lõpptulemusena osa Ukraina territooriumi loovutamist, ja suveräänsuse piiramist, mitte kaotamist (Soome, või Austria variant, võta kuidas soovid). Venemaa saavutab kodumaa jaoks näilise võidu, kuid loodetavasti jätkuvad kõik karmid sanktsioonid kuni režiimi muutumiseni, mida ilmselt niipea ei juhtu. Kokkuvõttes nii Venemaa majandus kui tehnoloogiline võimekus langevad kiiresti, peagi saab riik küpseks Hiina poolt roomavaks ülevõtmiseks. Parim strateegiline samm oleks Moskvas hieroglüüfe õppima hakata.

P.S. Putini kolmapäevaõhtune kõne ja reedene esinemine staadionil (kui just polnud hologramm) kinnitavad veenvalt fašismi taassündi Euroopas. Denatsifitseerida tuleks Venemaa. Tegelt peaks Ukraina kavala diplomaatilise sammuna avalikult teatama, et nõustub denatsifitseerimisega Venemaaga võrdsetel alustel - keelatakse natsi ja nõukogude sümbolid ja marurahvuslikud ning imperialistlikud organisatsioonid😁