"1000 aastane" Slaavi Reich

TIME "man of the year"
Pilt pole ehtne kuid sobib perfektselt

Esmaspäeval juhtus Kremlil väike propaganda apsakas. Ukraina kampaania oli plaanitud pühapäevaks võiduka lõpuni viia ja esmaspäeval riigi ametlikus uudistekanalis suure hurraaga "UUS MAAILMAKORD" välja kuulutada. Nii nagu sõjakäik oli ammu ettevalmistatud ja planeeritud nii ka propagandakäigud. Paraku lõid ajakava segi ootamatud arengud lahinguväljal, kus selgus, et ukrainlased ei taha "Vene maailmast" midagi kuulda. Ei teagi kas tegu oli mingi ametniku lohakusega või häkkerite tembuga, igatahes ilmus riiklikus infoagentuuris RIA-Novosti Venemaa ametlik põhjendus võidukale Ukraina sõjakäigule ja nägemus ajaloo edaspidisest kulust. Teksti lugedes on selge, et Putin ei raisanud Saksamaal resideerudes asjata aega vaid tutvus põhjalikult Hitleri ideedega 1000 aastasest Reichist. Võite ise lugeda ja veenduda:

VENEMAA JA UUE MAAILMAKORRALDUSE ALGUS

Autor: Petr Akopov

Uus maailm on sündimas meie endi silme ees. Venemaa millitaaroperatsioon on sisse juhatanud uue ajastu - seda kolmes dimensioonis korraga. Muidugi ka neljandas, Venemaas endas. Algab uus ajastu nii ideoloogias kui ka meie sotsio-ökonoomilises mudelis, kuid see väärib omaette tähelepanu, mille juurde tulen tagasi hiljem.

Venemaa taastab oma ühtsust. 1991. aastal juhtunu oli tragöödia ja kohutav katastroof meie ajaloos. Venemaa ebaloomulik nihestus on nüüd ületatud. Jah, suurte kaotustega, jah. Kaotustega, mis tulid läbi faktilise kodusõja, sest vennad, kes kuulusid Ukraina ja Venemaa vägedesse, eraldati üksteisest ja saadeti üksteise pihta tulistama. Kuid enam ei ole Venemaa-vastast Ukrainat. Venemaa kogub kokku enda Vene maailma, Vene inimesi - kõik Suure Venemaa inimesed, valgevenelased ja Väikesed venelased ja taastab sellega Venemaa täielikkuse.

Kui me oleksime selle hüljanud ja lubanud ajutisel lõhenemisel meie üle võimust võtta sajanditeks, siis me oleksime reetnud mälestuse oma esivanematest. Kuid mitte ainult, oleksime ka neetud oma järeltulijate poolt selle eest, et lubasime disintegratsiooni Vene maadel.

Vladimir Putin on võtnud endale, ja seda ilma igasuguse liialduseta, ajaloolise vastutuse mitte jätta Ukraina küsimuse lahendus tulevastele generatsioonidele. Sest olgem ausad, selle küsimuse lahendamine oleks jäänud alati Venemaa mureks - seda kahel põhjusel. Rahvusliku julgeoleku küsimus, mille on loonud Venemaa-vastane liikumine Ukrainas ning survestus, mis meie peale läänest tuleb, on alles teine kõige tähtsam asi nende hulgas.

Esimene oleks alati olnud kaheks jagatud inimeste olukorra kompleksus, rahvusliku häbi kompleksus - kui Venemeelne võim kaotas osa oma vundamendist ehk mõjuvõimu Kiievis ja oli sunnitud leppima sellega, et eksisteerib kaks osariiki ja mitte üks vaid kaks rahvast. See on kas hüljata enda ajalugu ja leppida selle hullumeelse versiooniga, et “ainult Ukraina on tõeline Vana-Vene” või krigistada abitult oma hambaid ja meenutada aega, mil “me kaotasime Ukraina”. Saada Ukraina tagasi ja pöörata seda taas Venemaa poole. See muutuks aina keerulisemaks iga aastakümnega - taaskodeerimine, venelaste de-russifitseerimine ja Ukraina väikeste venelaste ässitamine venelaste vastu saaks aina enam hoogu sisse. Ja kui peaks juhtuma, et Lääs kindlustab täieliku geopoliitilise ja sõjalise kontrolli Ukraina üle, siis muutuks selle tagasi pööramine Venemaale võimatuks - me peaksime selle saamiseks Atlandi plokiga võitlema.

Nüüd on see probleem kadunud - Ukraina on naasnud Venemaale. See ei tähenda, et selle riiklus likvideeritakse, vaid seda tunnustatakse ja taastatakse selle loomulikku olekusse Vene maailma osana. Millistest piirides ja millises vormis koostöö Venemaaga vormistatakse (läbi CSTO ja Euraasia ühingu või Venemaa ja Valgevene liitriigi kaudu)? See otsustatakse siis, kui pannakse Venemaa-vastasele ajaloole Ukrainas punkt. Mida ka ei otsustataks, Vene rahva lõhestamise periood leiab nüüd oma lõpu.

Siit algab uue ajastu teine dimensioon - Vene suhted läänega. Mitte isegi Venemaa, aga Vene maailm, mis on kolm riiki - Venemaa, Valgevene ja Ukraina, käituvad geopoliitilises dimensioonis ühena. Need suhted on astunud uude faasi - lääs näeb, et Venemaa on jõudnud tagasi enda ajalooliste piirideni Euroopas. Ja nad on häälekalt nördinud selle suhtes, kuigi pean oma südamepõhjas tunnistama, et see ei saaks olla teisiti.

Kas keegi vanades Euroopa pealinnades, Pariisis ja Berliinis, tõesti arvas, et Moskva annab Kiievi ära? Et venelased on igavesti lõhestatud rahvas? Ja seda samal ajal, kui Euroopa taasühineb, kui Saksa ja Prantsuse eliidid püüavad saada kontrolli Euroopa integratsiooni üle anglosaksidelt ja panna kokku ühinenud Euroopa? Samal ajal unustades, et Euroopa ühinemine sai võimalikuks vaid Saksamaa ühinemise tagajärjel, mis omakorda leidis aset vaid tänu Venemaa (mitte kuigi targale) tahtele. Pärast kõike seda proovida Vene maid endale saadal pole isegi mitte tänamatus, vaid geopoliitilise rumaluse tipp. Kogu Läänel ning täpsemalt Euroopal, ei olnud seda jõudu, et hoida Ukrainat enda mõjusfääris, veel vähem saada Ukrainat üheks enda osaks. Kui nad sellest aru ei saanud, siis on nad geopoliitilised lollid.

Kui täpsem olla, siis oli vaid üks valik - panustada Venemaa ulatuslikumale kokkukukkumisele ehk Vene Föderatsiooni kukkumisele. Fakt, et see nii ei lähe, oleks pidanud olema klaar juba kakskümmend aastat tagasi. Lisaks, juba viisteist aastat tagasi, kui Putin pidas Münchenis oma kõne, kuulis ka kurt - Venemaa naaseb.

Lääs püüab nüüd Venemaad karistada selle eest, et see naaseb. Selle eest, et ta ei õigustanud oma arvelt tulu teenimise plaane, et ei lubanud lääneruumi laienemist itta. Proovides meid karistada arvab lääs, et nendega olevad suhted on meile elutähtsad. Tegelikult pole juba ammu nii olnud. Maailm on muutunud ja seda mõistavad hästi mitte ainult eurooplased, vaid ka anglosaksid, kes valitsevad läänt. Ükskõik kui suur läänemaailma surve Venemaale on, juhib Venemaa ikka kõike. Kahjud vastasseisu eskaleerumisest on mõlemal poolel, kuid Venemaa on nende jaoks valmis nii moraalselt kui ka geopoliitiliselt. Vaatamata sellele toob lääne jaoks vastasseis kaasa suuri kulutusi ja seda mitte majandusvaldkonnas.

Euroopa, olles osa läänest, tahtis autonoomsust - Saksa Euroopa integratsiooniprojekt ei ole strateegiliselt mõttekas, säilitades samal ajal anglosaksi ideoloogilise, sõjalise ja geopoliitilise kontrolli Vana Maailma üle.Veel enam ei saa see olla edukas, sest anglosaksid vajavad kontrollitud Euroopat. Sellegipoolest vajab Euroopa autonoomsust veel teiselgi põhjusel - juhul kui Ühendriigid lähevad eneseisolatsiooni (kasvavate sisekonfliktide tulem) või hakatakse keskenduma Vaikse ookeani ümbrusele, kuhu geopoliitiline fookus on liikumas.

Venemaaga vastasseis, kuhu anglosaksid on Euroopa tirinud, võtab eurooplastelt ära ka võimaluse olla iseseisvad - rääkimata faktist, et sama lõhet üritab Euroopa teha Hiinale. Kui nüüd on atlandlased õnnelikud, et “Vene oht” ühendab lääneplokki, siis Berliinis ja Pariisis saadakse aru (sest on kaotatud autonoomia saavutamise lootus), et Euroopa projekt kukub lihtsalt keskperspektiivis kokku. Sellepärast on iseseisva mõtlemisega eurooplased nüüd täielikult huvi kaotanud uue raudse eesriide ehitamise vastu idaplokil - mõisteti, et sellest saab Euroopa lõpp. Nende globaalne valitsusperiood (täpsemalt, pool milleeniumi) on igal juhul läbi - aga erinevad võimalused selle tuleviku jaoks on veel saadaval.