Segane seis

Deepstate kaart 3 novembri seisuga

Sõjatandril on kummaliselt segane seis. Jääb mulje nagu valmistutaks millekski suuremaks enne talve, samas on rünnakuoperatsioonideks ilmaolud ebamugavaks muutunud. Raskem tehnika saab varsti vaid teid pidi liikuda, mis teeb selle kergelt avastatavaks ja hävitatavaks. Lehtkatte kadumine pole ka kaitsepositsioonis asujatele mugav, neidki lihtsam näha. Kumbki pool ei saa varjatult suuremaid lahingugruppe koondada, mis muudab Harkivi kampaania tüüpi kiire ja efektiivse üllatusrünnaku võimatuks. 

Viimane kuu on rindejoon suht staatiline püsinud, Luganski põhjaosas suruvad ukrainlased kergelt, Kreminna ja Severodonetski kandis venelased. Varem loodetud suuremat läbimurret sealkandis ei toimunud. Kas on tõepoolest tegu mobikute lihamassi efektiga või ukrainlased lihtsalt kavaldavad. Strateegiliselt pole ju tegelt Luganski suunal erilist mõtet.

Bahmuti kandis on pidevalt käinud kõige tulisemad lahingud, kus vene pool on pannud tuhandeid soldateid magama. On sealsete pidevate rünnakute põhjuseks vangide pealiku poolt suurele juhile antud lubadused (vene pool tegutseb peamiselt Wagner) või tõepoolest lootus Bahmut vallutada ja sealt Kramatogorski ning Slovjanski peale liikuda. Izjumi kaotamisega seoses tundub sõjaliselt sisutu. Tegelt vihjab kogu tihe punaste noolte rägastik idarindel venelaste Donetski oblasti hõivamise soovile või pigem soovunelmale.

Zaparozjes enamasti vaid suurtükiduellid, ehkki vene poolel seal suured väekoondised. Too rindeosa on kõige pikemalt staatiline olnud. Hersoni kandis peale esialgset suht kiiret edu pole samuti juba kuu aega märkimisväärseid liikumisi toimunud. Vene pool on evakueerinud oma võimuorganid ja staabid ning osa tsiviilelanikkonda kuid sõjaväge ja mobikuid isegi juurde toonud. Ukrainlased pidevalt ladusid, koondumiskohti, raskerelvastust pommitanud, kuid rünnakuid mitte eriti aktiivselt üritanud. Kuidagi kummaliselt pikaks venib nende ettevalmistus.

Tekkis mõte, et mõlemad pooled proovivad teineteist üle kavaldada ja meelitada Hersoni oblastisse suuremaid väekoondisi samas kui põhirünnak kavas hoopiski Zaporozjes. Ukrainlastel edu Tokmaki, Tshernivka või Volnovahha suunal lõikaks vene rinde pooleks ja muudaks pikas plaanis kogu Hersoni oblasti hoidmise ülikeeruliseks. Lihtsaim ja lühim (vaid 30 km) Volnovahha võtmine, mis lõikab läbi vene raudteeühenduse. Venelaste jaoks võimaldaks Zaparozje suunal edu saavutamine seada ohtu kogu Ukraina idarinde, eriti kui Harkivist lääne poolt rünnakukiiluga alla vastu liikuda. Realistlikult ei näe ma sellel mingit võimalust, väljaõppeta mobikute armee ilma piisava rasketehnikata lihtsalt ei saa hakkama. Äkki otsustatakse sõja saatus suures "kokkupõrkerünnakus" just Zaparozje oblastis.

Mis saab Hersonist, kas kujuneb sellest venelaste "Stalingrad" kuhu nende koondis lõksu jääb. Ukraina ju tegelikult suudaks soovi korral kõik need kaks silda täiesti kasutuskõlbmatuteks muuta kuid pole seda teinud. lihtsalt hävitanud sillapeade juurde kogunenud vene tehnikat. Parim taktika oleks linn lihtsalt ümber piirata ja varustuse puuduse ning näljaga sundida allaandmisele mitte minna seda tänavalahingutega võtma. Pakitseb ka sihuke mõte, et äkki vene väed lahkuvadki Hersonist aga paigutavad sinna ühe kokkuklopsitud "räpase" pommi ja õhivad just enne või siis kui Ukraina väed linna võidukalt üle võtmas/võtnud ajades ukraina poole süüks. Radioktiivseid materjale vatnikutel küllaga käepärast Zaparozje tuumajaamast. Pole ka võimalik, et just Hersonile antakse selle sajandi esimene tuumalöök: kui me endale ei saa hoida siis ei anna kellelegi - vene poolt mahahõigatud lause, et ilma vene impeeriumita pole maailmal mõtet.

Kokkuvõttes on mu arust selge, et kui veel kuu aega tagasi avaldasid nii mõnedki asjatundjad arvamust aastavahetuseks Ukraina vägede jõudmist 24 veebruari joonele ja suveks Krimmi vabastamist siis nii lihtsalt ja kiirelt asjad ei käi. No kui just ei toimu miskit ootamatut kardinaalselt sõja käiku muutvat üllatust. Üllatus saab tulla vaid vene poolt kas Kremli maniaki kõrvaldamisega, sõjaväe lagunemisega või lausa revolutsiooniga. Arestovitsh mainis huvitavat fakti: venemaa pool sõdib hulk erinevaid ja eri alluvusega armeesid: föderaalväed, Kadõrovlased, Rahvuskaart, Wagner, ... kes vaid nominaalselt Kremli juhti kõrgeima ülemjuhatajana näevad. Kus saab olema nende lojaalsus kui viimane kaob? Föderaalarmeed on nii palju mõnitatud, et sealt võib tegelt esile kerkida kõige suurem oht praegusele võimuladvikule - kindralid näevad mis tegelt lahinguväljal toimub ja oskavad suht adekvaatselt hinnata millise tulemuseni võib venemaa viia. 

Sõjaline riigipööre ja või kodusõda??? Aga enne saavad mõlemad pooled rindel veel kõvasti vatti.

P.S. Kas nägite äsjailmunud Netflixi "Läänerindel muutuseta". Mu arust väga hästi tehtud ja päevakajaline rõhutades sõja raskust ja julmust. Praegune sealjuures ilmselt veel räpasem ja julmem kuna juhitud Kremli haige ideoloogia poolt.