Saturday, October 29, 2022

Morbiidsed mõtisklused ja elu kolmandikud

Me kõik sureme, mis aga tähendab et on hullusti vedanud. Loendamatu enamus inimesi kunagi ei sure, sest nad pole kunagi sündinud. Potensiaalsete inimeste arv, kes kunagi ei näe ilmavalgust on ettekujuteldamatult suur ... Richard Dawkins, Unweaving the Rainbow. Sellise nurga alt vaadates on kõik pea 8 miljardit käesoleval ajal eksisteerivat ilmakodanikku lotovõitjad. Kui osutud võitjaks on äärmiselt totter see tuulde lasta ehk siis elu niisama ära raisata või enneaegselt minema visata kas õnnetuse läbi või veel hullem vabatahtlikult. Kodaniku kohus on oma ainsat elu võimaluste piires mõnusalt ja mugavalt kasutada seniks kuniks jagub.

Siinkohal kerkib sujuvalt üles küsimus kauaks ja mis tähendab mõnusalt. Nagu väidetakse oled 20-30 eluaastaks oma bioloogilise funktsiooni täitnud – evolutsiooni tähenduses on inimese elu mõte elu edasi anda, pärast seda tal enam sellisel kujul tähendust ei ole. Ehk siis kõik mis peale 30 eluaastat puhas boonus, looduse poolest mõttetu raiskamine. Ühiskonna jaoks umbes 60 ehk pensiiga piiriks seatud: seni tee tööd ja ole karjale kasulik, kui kauem välja vead siis viisakuse pärast toetame aga majanduslikus mõttes oleks kena kui sa liiga kaua pensifondi ei koorma.

Inimese keha on evolutsiooni käigus kujunenud nagu ühele korralikule masinale kohane, juppidele antud garantii teatud ajaks (esimene kolmandik ehk 30 aastat), peale seda hakkab rikete tõenäosus järsult kasvama. Nagu ka masinate puhul pole mõtet raisata ressurssi liiga töökindlatele juppidele, või üritada liiga kaua vana süsteemi töös hoida - odavam uus muretseda kui vana remontida. Organismi (masina) tööiga on korraliku hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega võimalik oluliselt pikendada. Kes poleks näinud mõne vanahärra vabariigiaegset läikimalöödud uunikumi, mis ikka veel tuksub ja tasahilju podisedes liigub. Samas kui õli ei vaheta või vale kütust bensupaaki lased ning jätad hooldused vahele vananevad ja kuluvad nii auto kui inimene kiiresti. Lisaks muidugi osa ka õnnel, mõned eksemplarid lihtsalt pannakse kokku defektsete juppidega või sinisel esmaspäeval.

Kokkuvõttes võiks siis elu jagada kolmeks 30 aastaseks perioodiks: esimene taastootmine, teine ühiskonna toetamine, kolmas iseendale nautimiseks kui bioloogiline ja sotsiaalne roll täidetud. Trikk on selles, et esimese kahe jooksul end mitte ribadeks pingutada, muidu kujuneb kolmandast vaid pikk põdemise ja kannatuste rada või jääb see üldse ära kui kuuekümnendates kõrvad pea alla paned.

Võitjad elumängus pole need, kes kolmekümnendates, neljakümnendates hullu panevad, firmasid loovad ja hunnikutes pappi ning kinnisvara kokku ajavad, et viiekümnendates või kuuekümnendates infarkt või insult saada. Võitjad on need kes võtavad rahulikult, elavad töötavad mõistlikus tempos, tegelevad juba sel ajal hobide ja muude meeldivate asjadega ega lase end ühiskondlikust arvamusest ja trendidest survestada säilitades piisavalt energiat ja vaimset ning füüsilist tervist oma penskarielu nautimiseks. Muidugi leiduvad mõned üksikud, kelle töö ja hobi langevad kokku, aga esiteks on need erandjuhud ja teiseks kipub iga hobi liigse koguse korral tööks muutuma.

Miks ma sellest kirjutan, eks ikka sellepärast, et enda väljateenitud puhkus läheneb meeldivalt peadpööritava kiirusega. Töö juures jõudehetkedel (loe tundidel) mõlgutan mõtteid igasugu hobide, reiside, põnevate projektide üle, mida võiks ette võtta kui töölt lõplikult ära tulen. Absoluutselt ei mõista inimesi, kes räägivad, et töölt lahkudes hakkaks kodus igav??? Mis mõttes, nii tohutult on igasugu põnevaid asju maailmas, mida uurida, vaadata, teha, ...

Nagu muuseas eeldasin, et penskariiga võiks umbes 30 aastat kesta. Pole statistikat uurinud ja ilmselt keskeltläbi on see palju lühem, kuid enda nurga alt vaadates (vanemad, vanavanemad, tervis, ...) tundub see täiesti reaalne. 85'da eluaastani on kõik mu teadaolevad otsesed eellased täis tegusad ja ontlikud olnud, üks sugulane lausa 101, liigub omal jalal ja mõistus täiesti selge.

Kas vaatate ootuse või hirmuga tulevase penskariaja peale, millised plaanid, ... ?
Tegelt ega vist keegi enne ei mõtle kui see aeg käegakatsutav, no mina igatahes ei mõelnud😜

12 comments:

  1. Ettevalmistus pensioneerumiseks algab nö 50ndates, kus puuduvad kohustused järeltuleva põlve eest hoolitseda ja saab keskenduda enda vajaduste rahuldamisele. Kõik sõltub inimesest endast, tema võimest vaimustuda uutest asjadest, luua suhtlusvõrgustik, tegeleda hobidega, hoolitseda enese eest (nii füüsiline kui ka vaimne tervis), võimekusest panustada ühiskonna-ja kogukonna ellu.
    Mul on küll veel hulk aastaid jäänud pensionieani. Minu uurimishuvi on seotud tervena ja aktiivsena vananemisega, st kuidas toetada inimese kaasatust ühiskonna-ja kogukonnaellu, jätkata õppimist ja panustamist. Küsimus on selles, kuidas viia soovid ja tegelikult pakutav võimaluste piires - vajaduste rahuldamiseni. Jah, on neid, kes jäävad 4 seina vahele konutama ja ei leia rakendust, kibestuvad. Nad ei ole osanud end ettevalmistada eluks väljaspool töökeskkonda ja on jätnud unarusse iseenda vajadused või on siis takistuseks tervis.
    Vaatan oma ema 75+, käib vahelduva eduga tööl (st annab asendusi suve perioodil), toimetab erinevates kogukonna huvitegevustes, võtab osa üritustest...jah, vahel tulevad tagasilöögid, kui tervis jukerdab, ent oluline - tal on aktiivne elu hoiak. Mu onu on 80 ja toimetab endiselt aktiivselt - juhtides üht ühistut, viies ellu ehitusprojekte, osaleb kohalikus poliitikas. Kõik sõltub inimese enda häälestatusest ja vägisi kedagi liikuma/tegutsema ei pane, see motivaator tuleb endas üles leida ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ettevalmistus ja enesele tunnistamine, et astud järgmisse eluetappi on kindlasti väga olulised. Mõnes mõttes esimest korda, kus aeg on täiega sinu päralt kui seda vaid oskad ja soovid kasutada.

      Delete
  2. Elu kui lotovõit ja vedamine - kohe mitte ei mõista seda mõtteviisi. Kuigi olen seda ennegi siitsamast lugenud ja selle üle mõtisklenud. Need, keda pole olemas - mis neil üldse sellest, et "ei vea" (või "veab")? Ise eelistaks just seda seisundit, st igasuguse seisundi puudumist.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul ka jäi see ütlemine silma. Mulle tundub, et Tom on lihtsalt õnnelik inimene, kellel on vedanud nii elukäigu kui ka optimistliku iseloomuga. Aga väga palju on siiski neid, kellel nii hästi läinud ei ole. On seisundeid (tervise-, aga võib ka muu põhjus olla), kui inimene ei taha muud kui mitte olemas olla. Olen isegi mõnel eluperioodil seda tundnud, et elamine on ülejõukäivalt valus ja raske.

      Ei pea mingeid plaane. Sinna veel paarkümmend (või rohkem, kes teab) aastat minna ja kas ma siis üldse pensioni saama hakkan, kes teab - kas siis üldse selline asi nagu igakuine pension enam maailmas olemas on? Selle asemel püüan praegu iga olemasolevat päeva elada nii, et võiks rahul olla. Tulevikku muidugi kuigipalju ikka planeerin ja püüan natuke kindlustada (kinnisvara jne, et ei peaks vanaduspõlve veetma ebakindlas üürikorteris vms), aga kindlat plaani küll pole, et kui vanaks saan, vot ma alles siis hakkan elama, reisima, maalima. Ma parem elan, reisin ja maalin juba täna niipalju, kui võimalik.

      Delete
    2. Kahtlustan väga tugevalt (seejuures ka iseenda kogemusest lähtuvalt), et asi on suuresti "iseloomus" ja "elukäik" mängib väga vähe rolli.

      Delete
    3. Kui elamine ajutiselt ülejõu käiv või raske on seda võimalik üle elada lootes paremate aegade peale. Samas kui selline lootus puudub (ränkades valudes vähihaige või täiega halvatuna olek) on teine asi, siis personaalselt eelistaksin kiiret lõppu, mida õnneks ka viimasel ajal üha rohkemates riikides võimaldatakse.

      Kindlasti on maailma nägemisel osa iseloomus, lihtsustatult kas klaas paistab pooltäis või pooltühi.

      Delete
  3. Ma pean ikka ükskord oma postituse sel teemal ära tegema. Olen edasi lükanud, sest et ei taha negatiivset võimendada.
    Ma mõtlen nagu sina. Ootan pensionile minekut ja mul on pikk nimekiri, mida kõike tahaks teha.
    Ja geenid peaks samuti andma lootust. Aga.
    Kõrvalt näen, kui palju võib selle plaani uppi lüüa. Me ei ela ju üksi.
    Loodan parimat, aga mida võimalik, seda edasi ei lükka. Täna ja kohe ka tuleb oma soovid ellu viia.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selge see, et plaanida võid palju tahad aga lollid juhused võivad kõik pea peale pöörata. Samas ei saa jätta sellepärast planeerimata ja ainult igasugu võimalike õnnetuste ja jamade peale mõelda. Rikub ainult enda tuju samas ei aita kuidagi. Tihtipeale on toreda ettevõtmise planeerimine iseenesest juba pool elamust, samas ei maksa midagi ;) Tõetera sees ütlemises "Õndsad on lihtsameelsed".

      Delete
  4. Elu on ainult inimesele endale eksistentsiks vajalik, muidu nagu kõik siin ilmas on tühi tuuseldamine teadmatuses või uskudes teadlasi kes täpselt midagi ei tea. Mis te siin valmistute ja unistate, käib plõks ära ja ongi kõik, kellel varem kellel hiljem. Vanadekodud ja hooldekodud on pilgeni täis vanasid inimesi ootavad järelkasvu.:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu ülalpool kirjutasin on mulle planeerimine pool toredast elamusest nagu näiteks puhkusereisi puhul. Plõksu käimisega on hoopis lihtne, peaasi et see põhjalikult käiks nii et ei jõua ette muretseda ega ehmatadagi.

      Delete
    2. Michael Schumacher ka kindlasti planeeris peale puhkust midagi. Nii kõik see võib kõigil juhtuda millal ainult ?. Tõenäosus suureneb vanusega. Arstid kibelevad nt. vähki otsima jne.

      Delete
  5. Ära parem planeeri! Tean, mis räägin... Mu plaanid kõik realiseerimata, elu pakub niisama uut ja huvitavat ;)
    Penskaritel pidi puudu olema kahest asjast. Aeg ja raha! Võin kinnitada, et raha ehk veel on, aga aega tõesti napib.
    Sõbrants ütles, et temal läheb aeg kõige kiiremini külmkapis ;) Aga noh, tema käib muidugi alles tööl.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!