Monday, May 12, 2025

Reaalsusteraapia

LEADING, ülejäänu on poliitika - Kuidas lõpeb Ukraina sõda ja mis juhtub kui Hiina ründab Taiwani. Arvamust avaldab Briti välisluure ametit MI6 aastatel 2014 - 2020 juhtinud sir Alex Younger. Huvipakkuv kiirülevaade maailmapoliitikale läbi luureametniku silmade. Muidugi ei avaldata ajalooliste sündmuste ega ka päevapoliitika tagamaid ega kõiki aspekte ning jäädakse üldsõnaliseks ning diplomaatiliseks kuid põhilised valupunktid on kenasti välja toodud. Kohati saab suht selgelt ridade vahelt lugeda sir Alexi suhtumist. Nagu arvata, midagi põrutavat või salajast ei avaldata, kinnitatakse üle tõdemusi, mida paljud meist ise lugenud või mõelnud.

Kes piisavalt inglist valdab siis tund selle video vaatamiseks on väärtuslikult kulutatud aeg. Alguses on juttu ajaloost ja välisluurest laiemas plaanis. Minu arust tähtsaks momendiks luureteenistuse objektiivsust ja karmi tõe võimudele ette kandmist puudutav osa. See on tihtipeale nõrgaks kohaks, eriti muidugi autoritaarsete rezhiimide puhul kui võimumeestele kantakse ette infot ja olukorda nii nagu nad seda tahavad näha mitte nii nagu see tegelikult on. Kremlile maksis valusalt kätte ja suure tõenäosusega halvab mitmeks aastaks USA luure töö kuna Trump vallandab spetsid ja asendab need heal juhul kogenematute pugejatega halval juhul välisagentidega.

Sir Alex rõhutab, et tahame või mitte siis oleme liikunud Helsinki reeglite ja seaduspõhiselt suht võrdõiguslikult riikidevaheliselt suhtlussüsteemilt tagasi Jalta "tugevama õiguse" ja mõjusfääride maailma. Pea liiva alla peitmine seda fakti mitte tunnistades muudab olukorda vaid hullemaks. Maailma on seoses Trumpi võimuletulemisega liikunud "pehme jõu" poliitikalt "toore jõu" tunnistamisele. Euroopa probleemiks asjaolu, et pehmet jõudu on küllaga kuid toorest sõjalist jõudu napib, sest seni on toetutud USA'le, kelle mitte ainult Ukrainast vaid kogu Euroopast lahkumise tõenäosus on muutunud realistlikuks. Euroopa on suht ootamatult ja kiirelt sattunud "reaalsusteraapia" seansile. Tänu majanduslikule võimsusele on Euroopal võimalik arvestatav "toore jõu" potensiaal üles ehitada, küsimuseks poliitiline suutlikkus ja riikidevaheline ühtsus. Vaatame peeglisse: kas me ikka päriselt tahame ellu jääda kui selle hinnaks mõningane mugavuse ja heaolu vähenemine???

Ukraina puhul arvestab ta ilmselgelt USA lahkumisega, ehkki diplomaatiliselt räägitakse kui "kõige halvemast stsenaariumist". Küsimus seisneb pigem selles kas USA jalutab lihtsalt minema ja jätkab relvade müüki mitte abi, USA katkestab igasugused relvatarned ja keelab ka teistel riikidel USA komponente sisaldavaid relvi (enamus moodsast lääne relvastusest väga tihedalt USA'ga integreeritud) Ukrainale anda või astub Trump avalikult vene poolele ja kaotab sanktsioonid üritamaks tasandada ülemaailmsest tollisõjast tulenevaid kahjusid. Loodetavasti viimast stsenaariumi ei rakenda seoses Euroopa ja NATO'ga esilekerkivate probleemidega kuid ka esimesed kaks on Ukraina ja Euroopa jaoks väga ebameeldivad. 

Euroopa paraku ei suuda USA tehnilist ja materiaalset võimekust mitmetel olulistel suundadel asendada kuid ka venemaa pole võimeline ilma otsese välisabita kiirelt tervet Ukrainat vallutama. Venemaa eesmärgid on endiselt mitte ainult Ukraina vallutamine vaid suurema osa endise Ida-Euroopa mõjusfääri allutamine. Praegu küll pole võimekust kuid vene on oma majanduse suht edukalt sõjaolukorrale ümber orienteerunud, Euroopa peab sama tegema kui tahab ellu jääda. Seetõttu saab igasugune vaherahu Ukrainas olema ajutine andmaks mõlemale poolele võimalust kogumiseks. Võtmeküsimus, kes suudab seda aega järgmiseks sõjaks valmistumisel paremini ära kasutada.

Kui meile tundub Ukraina sõda kõige olulisema probleemina siis maailma mastaabis on selleks tegelikult Hiina ohjeldamine ja AI võidukäik - eriti jama kui need omavahel seotud. USA üritab Hiinaga tegeleda kuid nii ebaõnnestunult, et praeguse seisuga pigem mängib kõik kaardid neile kätte. Nii ametlikele liitlastele kui majanduslikele sõltlastele on pandud peale tollid. Vaatamata mõningasele majanduslikule kahjule võidab poliitiliselt sellest kõige enam Hiina. Peking suurendab jõuliselt oma mõjuvõimu nii Aasias, Aafrikas kui Lõuna-Ameerikas esinedes "usaldatava" partnerina erinevalt arrogantsest ja ettearvamatust Washingtonist. Sir Alex rõhutab, et vaatamata Trumpi äärmiselt ärritavale ja ebakompetentsele käitumisele peaks Euroopa siiski Ameerikat nägema liitlasena mitte panema Hiina ja venega ühte patta.

Üritasin siin mälu järgi kokku võtta rohkem huvi pakkunud jutupunktid. Keda huvitab Briti luurebossi vaatenurk kuulake ise, oma kõrv on kuningas. Muidugi ei maksa unustada, et selles intervjuus pole nagu kohtus kus tunnistaja vannub rääkida "the truth, the whole truth and nothing but the truth"😉

15 comments:

  1. "Venemaa on oma majanduse sõjaolukorrale ümber orienteerinud" tähendab sisuliselt, et ta on oma muud majandust sõja nimel tühjaks tõmbamas. Ilma välisabita ta seda lõpmata kaua ei jaksa, reservid saavad otsa ja kui muud majandust enam eriti ei ole, pole ka uusi peale tulemas. Tuleb arvestada, et Putin ei orienteeru siin Venemaa, vaid omaenda võimulpüsimise huvidele, tema poolest võib pärast teda veeuputus tulla.

    Nii et ükski riik, kes tahab riigina alles jääda, rääkimata demokraatliku korra säilitamisest, ei saa sama endale lubada. Aga majandusliku võimsuse vahet arvestades pole ELil sama ilmselt ka vaja (Vene majandus oli umbes Itaalia mastaabis, praeguse seisuga on muidugi raske hinnata, sest nagu öeldud, kogu majandus peale sõjatööstuse on seiskumas).

    ReplyDelete
  2. Vene majanduse kohta soovitan lugeda blueskyst sellist tegelast nagu Prune602. Ta paistab olevat majandusharidusega, aga suvalise Lääne majandusteadlase ees on tal see eelis, et ta oskab vene keelt ja teiseks paistab vene värki tundvat, st paneb tähele, mis ametlikes teadetes ridade vahele jäetakse, ja oskab eri valdkondades avaldatud infokilde kokku panna, et terviklikumat pilti saada. Võimalik, et vene emigrant.

    ReplyDelete
  3. Mu arust ülehinnatakse vene sõjalist võimsust (tavarelvastuse trump soomusvõimekuse ja suurtükiväe näol on kaotanud oma tähenduse tänu droonidele ja lääne täppissuurtükkidele). Samas alahinnatakse majanduslikku seisu, eelkõige selles osas, et venelaste valulävi on palju kõrgemal kui läänes, eriti veel diktatuuri tingimustes. Venelaste tegeliku poliitilise meelsuse kohta ei julge midagi arvata, seda ei pruugi isegi nende endi organid teada :P - näeme alles siis kui impeerium hakkab kokku kukkuma.

    ReplyDelete
    Replies
    1. venelaste valulävi ei puutu asjasse, küsimus on, kui kaua ülejäänud majandus suudab tekitada materjali, mida sõjapidamisse sööta. Kui enam ei suuda, on krõska.

      mitte keegi ei oota, et rõhutud massid revolutsiooni teeks (seda pole ajaloos ka kunagi juhtunud, vähemalt mitte edukalt).

      Delete
    2. Kui lääs totaalselt isoleeriks vene ja massiivsete sanktsioonide ähvardusel sunniks ka Hiinat vene toetamisest loobuma võiks tõepoolest loota suht kiiret sõja lõppu. Paraku teevad isegi EU riigid venega äri edasi.

      Delete
    3. Ukraina droonidega kehtestatavad naftasanktsioonid on ikka need kõige tõhusamad.

      Delete
    4. aga mainiks, et äri on siiski tublisti kokku kuivanud ja seda, mis pole, aetakse suuresti läbi ussimunni. See ajab vihale ja tekitab lootusetust, aga tegelikult ei saa läbi ussimunni ikkagi nii suures mastaabis kraami ja raha liigutada nagu vanasti. Maht loeb ka, see ei ole kahendsüsteemne, et kas on äri või ei ole äri.

      Delete
  4. "Vaatame peeglisse: kas me ikka päriselt tahame ellu jääda kui selle hinnaks mõningane mugavuse ja heaolu vähenemine???"
    Einoh, vaatame siis: aus vastus võibki olla, et ei taha. Ei pea ju arvama, et igasugune elu on alati parem kui hea elu (kuidas iganes siis "hea" mõistet sisustatakse)? And whatcha gonna do about it?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabandust, see sai nüüd segane: p.o "... igasugune elu on alati parem kui elu lõppemine".

      Delete
    2. Kuidas kellelegi aga personaalselt leian, et elu on elamist väärt vaid siis kui elamisest tulenev nauding ületab kannatused, vastupidisel juhul ei näe elul mõtet.

      Delete
  5. Muidu üks optimismi sisendav uudis: väidetavalt on Venemaalt hakatud Ukraina sõtta saatma nn presidendipolgu liikmeid.
    See on FSO haru ja FSO on võimule kõige lähemal seisev ametkond! ja presidendipolk on tseremoniaalüksus, kuhu valitakse eriliselt ilusaid, rassiliselt puhtaid (ja ilmselt kontrollitud taustaga) noormehi. Kui isegi selle liikmesus enam ohutust ei garanteeri... Seni on nad eliidi tülitamist püüdnud ikka vältida.

    Kamil Galejev FSO kohta, kui huvitab:
    https://x.com/kamilkazani/status/1672444688064737281

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kipun arvama, et sõttasaatmisel (sattumisel) võib oma osa mängida tüüpiline vene bardakk ja segadus. "Sidemetega" noormehed sinna ei lähe, või kui kogemata saadetakse, saavad peagi tagasi tänu kõrgemalt poolt tulnud telefonikõnele. Kui miskit on venemaal kindel siis on selleks kõikehõlmav korruptsioon ja onupojapoliitika.

      Delete
    2. Lojaalsuse järgi mõõtes on kindlasti FSO usaldatavam kui ükskõik milline teine organisatsioon. Samas pole kindel, et lojaalsuse ja võimekuse vahele saaks võrdusmärki panna.

      Delete
    3. ma ei arvagi, et võimekad, ma pean silmas, et absoluutne nomenklatuur. 2022 oli ikka nii, et sõtta saadeti eelistatavalt mittevenelased ja/või kuskilt kaugelt kolkast.

      Delete
    4. sest seal peaks ju olema vastastikune suhe. Seda seltskonda usaldatakse nii palju, et antakse isakese tsaari ihu nende kaitsta. Vastutasuks antakse privileege. Ja kuidas siis nüüd järsku niiviisi, et peavad sõtta minema nagu mingid burjaadid.

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!