Reaalsusteraapia

LEADING, ülejäänu on poliitika - Kuidas lõpeb Ukraina sõda ja mis juhtub kui Hiina ründab Taiwani. Arvamust avaldab Briti välisluure ametit MI6 aastatel 2014 - 2020 juhtinud sir Alex Younger. Huvipakkuv kiirülevaade maailmapoliitikale läbi luureametniku silmade. Muidugi ei avaldata ajalooliste sündmuste ega ka päevapoliitika tagamaid ega kõiki aspekte ning jäädakse üldsõnaliseks ning diplomaatiliseks kuid põhilised valupunktid on kenasti välja toodud. Kohati saab suht selgelt ridade vahelt lugeda sir Alexi suhtumist. Nagu arvata, midagi põrutavat või salajast ei avaldata, kinnitatakse üle tõdemusi, mida paljud meist ise lugenud või mõelnud.

Kes piisavalt inglist valdab siis tund selle video vaatamiseks on väärtuslikult kulutatud aeg. Alguses on juttu ajaloost ja välisluurest laiemas plaanis. Minu arust tähtsaks momendiks luureteenistuse objektiivsust ja karmi tõe võimudele ette kandmist puudutav osa. See on tihtipeale nõrgaks kohaks, eriti muidugi autoritaarsete rezhiimide puhul kui võimumeestele kantakse ette infot ja olukorda nii nagu nad seda tahavad näha mitte nii nagu see tegelikult on. Kremlile maksis valusalt kätte ja suure tõenäosusega halvab mitmeks aastaks USA luure töö kuna Trump vallandab spetsid ja asendab need heal juhul kogenematute pugejatega halval juhul välisagentidega.

Sir Alex rõhutab, et tahame või mitte siis oleme liikunud Helsinki reeglite ja seaduspõhiselt suht võrdõiguslikult riikidevaheliselt suhtlussüsteemilt tagasi Jalta "tugevama õiguse" ja mõjusfääride maailma. Pea liiva alla peitmine seda fakti mitte tunnistades muudab olukorda vaid hullemaks. Maailma on seoses Trumpi võimuletulemisega liikunud "pehme jõu" poliitikalt "toore jõu" tunnistamisele. Euroopa probleemiks asjaolu, et pehmet jõudu on küllaga kuid toorest sõjalist jõudu napib, sest seni on toetutud USA'le, kelle mitte ainult Ukrainast vaid kogu Euroopast lahkumise tõenäosus on muutunud realistlikuks. Euroopa on suht ootamatult ja kiirelt sattunud "reaalsusteraapia" seansile. Tänu majanduslikule võimsusele on Euroopal võimalik arvestatav "toore jõu" potensiaal üles ehitada, küsimuseks poliitiline suutlikkus ja riikidevaheline ühtsus. Vaatame peeglisse: kas me ikka päriselt tahame ellu jääda kui selle hinnaks mõningane mugavuse ja heaolu vähenemine???

Ukraina puhul arvestab ta ilmselgelt USA lahkumisega, ehkki diplomaatiliselt räägitakse kui "kõige halvemast stsenaariumist". Küsimus seisneb pigem selles kas USA jalutab lihtsalt minema ja jätkab relvade müüki mitte abi, USA katkestab igasugused relvatarned ja keelab ka teistel riikidel USA komponente sisaldavaid relvi (enamus moodsast lääne relvastusest väga tihedalt USA'ga integreeritud) Ukrainale anda või astub Trump avalikult vene poolele ja kaotab sanktsioonid üritamaks tasandada ülemaailmsest tollisõjast tulenevaid kahjusid. Loodetavasti viimast stsenaariumi ei rakenda seoses Euroopa ja NATO'ga esilekerkivate probleemidega kuid ka esimesed kaks on Ukraina ja Euroopa jaoks väga ebameeldivad. 

Euroopa paraku ei suuda USA tehnilist ja materiaalset võimekust mitmetel olulistel suundadel asendada kuid ka venemaa pole võimeline ilma otsese välisabita kiirelt tervet Ukrainat vallutama. Venemaa eesmärgid on endiselt mitte ainult Ukraina vallutamine vaid suurema osa endise Ida-Euroopa mõjusfääri allutamine. Praegu küll pole võimekust kuid vene on oma majanduse suht edukalt sõjaolukorrale ümber orienteerunud, Euroopa peab sama tegema kui tahab ellu jääda. Seetõttu saab igasugune vaherahu Ukrainas olema ajutine andmaks mõlemale poolele võimalust kogumiseks. Võtmeküsimus, kes suudab seda aega järgmiseks sõjaks valmistumisel paremini ära kasutada.

Kui meile tundub Ukraina sõda kõige olulisema probleemina siis maailma mastaabis on selleks tegelikult Hiina ohjeldamine ja AI võidukäik - eriti jama kui need omavahel seotud. USA üritab Hiinaga tegeleda kuid nii ebaõnnestunult, et praeguse seisuga pigem mängib kõik kaardid neile kätte. Nii ametlikele liitlastele kui majanduslikele sõltlastele on pandud peale tollid. Vaatamata mõningasele majanduslikule kahjule võidab poliitiliselt sellest kõige enam Hiina. Peking suurendab jõuliselt oma mõjuvõimu nii Aasias, Aafrikas kui Lõuna-Ameerikas esinedes "usaldatava" partnerina erinevalt arrogantsest ja ettearvamatust Washingtonist. Sir Alex rõhutab, et vaatamata Trumpi äärmiselt ärritavale ja ebakompetentsele käitumisele peaks Euroopa siiski Ameerikat nägema liitlasena mitte panema Hiina ja venega ühte patta.

Üritasin siin mälu järgi kokku võtta rohkem huvi pakkunud jutupunktid. Keda huvitab Briti luurebossi vaatenurk kuulake ise, oma kõrv on kuningas. Muidugi ei maksa unustada, et selles intervjuus pole nagu kohtus kus tunnistaja vannub rääkida "the truth, the whole truth and nothing but the truth"😉