Lõdvalt võtmisest

Kohtumine mäetipul

Natuke nagu süütuunne, et mina käin sel ajal suusatamas ja naudin elu kui lõunanaabri president üritab maailmavankrit uppi ajada. Ei taha liiga palju teemasid ühe postituse alla toppida, seega tähtsamast kõigepealt. Tütar sõitis oma poiss-sõbraga nädalavahetusel suusatama. Võtsid hotelli üleöö, et kuuma basseini ja niisama logelemist nautida. Oleks ka tahtnud aga ei sobinud teiste romantilist olemist rikkuma minna. Esmaspäeval lubas häid lume ja ilmaolusid mäel, ehkki hilisõhtul pidi torm tulema - otsustasin vaba esmaspäeva ära kasutada. Varahommikul autosse ja mäe poole ajama. Kohale jõudes selgus, et mäepealne parkla üsna tühi, vaid mõned autod. Suuski alla pannes sain paraja ehmatuse osaliseks, parem tagumine kumm praktiliselt tühi. Kummaline, et ei tundnud sõites, uhasin ju vahepeal 120'ga, päris napikas, et sõidu pealt ribadeks ei lennanud.

Aju asus välgukiirusel probleemi lahendama: Kumm tühi. Kas üldse hoiab õhku või mitte? Teada saan vaid täis pumbates. Pumpa pole autos. Töökotta nii ei julge sõita. Tütre sõber laenutas meie pumpa üleeelmisel hommikul, et oma kumme üle kontrollida, kus pani ei tea. Teoreetiliselt võiks loota, et äkki kellelgi kaassuusatajal on pump ja laenaks. Momendil olen mäel, mis kõige tähtsam. Kõigepealt suusatan, probleemi asun lahendama siis kui sellega tegelemine obligatoorne, enne kojusõitu. Äkki vahepeal algab tuumasõda või kukub meteoriit auto peale, siis oleks kummi pumpamise/parandamise peale kulutatud aeg raisus😜 Kui osutub, et kumm katki, panen varuratta alla (loodetavasti ikka on pagasis). Optimistliku nurga alt vaadates olukord hea, mõtle kui kumm oleks maanteel puruks lennanud - suusapäev raisus ja jama kui palju. Oluline on prioriteedid paigas hoida: enne lõbu siis töö. Ei lase sellisel pisiasjal segada, kuid hoian silmad kõrvad lahti, et mingit ootamatut head lahendust mitte maha magada. Kõik need mõtted käisid läbi pea minutiga.

Tütrele alati kiirus meeldinud

No ja palun väga, tõstuki juurde jõudes hakkas silma tütre draakonijope. Selline juhus suht haruldane, tihtipeale ei näe teineteist mäel terve päeva jooksul. Libisesin tema juurde ja kurtsin muret - tütre sõber ütles, et oli unustanud pumba majja tagasi viia, momendil tema autos. Seda ei saa kuidagi teistmoodi nimetada kui tagurpidi Murphy seaduseks või kui oleksin usklik siis issanda enda vahelesegamiseks. Ainus kord kui nad kogemata pumba autoga kaasa võtsid on seda mul vaja. Kiiret polnud kuhugi, nüüd süda rahul, et pump ja vajadusel ka vedu (sõbral suur GMC truck) olemas. Kõigepealt suusatame, eks enne kojusõitu proovin kas kumm peab ja kui mitte siis vahetan ratta ära.

Suusapäev kulges igati ägedalt. Lumi oli hardpacked powder, ilm -10C, vahepeal isegi päikest lumesaju hoogude vahele. Kole tuuline kuid head suusariided kaitsesid piisavalt, külm ei hakanud kunagi, eks veidi sai ka külmarohtu manustada. Päeva lõpupoole läks tuisk tugevamaks ja kui viimane kord kohvikus koos istusime selgus, et maanteesid on hakatud seoses ilmaoludega sulgema. Otsustasime tavapärasest varem õhtule minna, muidu äkki ei saa enam koju. Veel mõned sõidud (kokku üle 120km) enne kui võtsin seljakoti ja pumba ning läksin auto juurde. Kumm oli täitsa tühi, 3 psi kui pumba külge ühendasin. Pumpasin oma kolm minutit enne kui vajalik rõhk sees. Esialgu igatahes paistis hoidvat, kohe tühjaks ei läinud.

Veel ilus aga tuisk tuleb

Nüüd oli tuisk nii tugev, et kohati nähtavus vaid mõned meetrid, mäe otsast alla sõites üle 30 ei julgenud kiirust tõsta. Mäe all hulka parem, kuid lumevaalud üle tee ja aeg-ajalt muutis tuisk nähtavuse minimaalseks. Kodupoole sõitsime igaks juhuks koos, mina teejuhina ees, nemad taga hoides mu kummil silma peal. Aega kulus pea tund rohkem kui tavaliselt, sest maanteel jäi pidevalt ette mingeid überettevaatlikke tüüpe, kes 80 tsoonis 50-60'ga sõitsid ja liiklust segasid. Teeolud polnud pahad, valge kinnisõidetud lumi polnud liiga libe. Paraku need sissesõitnud, kes kodumaal taolisi olusid ei kohta, ei julge kiiremini sõita. Hädasti peaks juhiloa eksamile lisama ka talveolude testi.

Koju sõites mõtlesin, et igasugu ootamatuste rahulikult võtmine on omadus mis aitab elus palju lihtsamalt hakkama saada. Õnneks suudab loogiline mõtlemine paanitsemise asemel hakata hoobilt lahendusi otsima. Tegu mõnes mõttes põneva väljakutse mitte ahastama ajava jamaga. Noh sest tegelikult on ka halvima lahenduse korral vaid tüütu ja aegaraiskav olukord mitte mingi elumuutev katastroof. Ehk nagu mu sõber igas halvas olukorras ütleb: "Siberi vangilaagris oli hullem"!

Kuidas teil ootamatute jamade korral, kas suudate loogiliseks ja rahulikuks jääda või kipuvad ärevuseuss ja mureputukas võimust võtma.