Mälestused ennemuistsest ajast

Negatiiv tulevase kaasaga 86

Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.

"Digitaliseerimismasin"

Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid

Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.

Kuutsemäel 1985

Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.

Rumeenia suusareis 1986

Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi. 

... ja tulemus peale esimest töötlust

Originaal ...

Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.

AI esimene töötlus tõi värvid tagasi

Originaal

Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.

No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.

Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.