Saturday, January 24, 2026

Suurvõimud

Tehisaru "kiire" projektsioon mõjusfääridest 2050.
Aafrika ja India roheline tähendab killustatust mitte
EU'le allumist, hall tsoon määramata.
Tekstid kaardil paigast ära😜
Kes on maailmas suurvõimud ja kuidas seda defineerida. Eri võimalusi on palju aga mina pakuks, et määravaks neli komponenti: Sõjaline jõud, Majanduslik tugevus, Rahvaarv ja otsustusvõime/julgus/tarkus, mille määrab paljuski sotsiaalpoliitiline süsteem.

Sõjalise võimsuse poolest on USA ilma kahtluseta pikalt kõigist üle, järgneb Hiina, Euroopa ja sabas sörgib vene. Tuumavõimsust, mille poolest vene esikohta jagamas, ei saa tõsiselt võtta, sest tegu siiski vaid kaitseotstarbelise heidutusega. Kõik (ka vene vaatamata retoorikale) on õnneks endiselt arvamusel, et tuumarelva kasutamine ründerelvana on liiga riskantne. Sõjalise võimekuse kohta nägin just nüüd Jüri Toomepuu huvitavat arvamust

Majandusliku tugevuse poolest USA, Hiina ja Euroopa enam-vähem võrdväärsed, vene oma 2%'ga maailmamajandusest samal tasemel mitme keskmise Euroopa või suure Lõuna-Ameerika riigiga. Majanduse tugevuse juures tuleb aga GDP kõrval vaadata ka elujõulisust, innovatiivsust ja sotsiaalmajanduslikku süsteemi, mis kas ergutab või pidurdab arengut. USA jällegi esirinnas, Euroopa puuduseks bürokraatia, Hiinal piduriks ühepartei süsteem ja ideoloogia, venel lisaks Hiina puudustele ka korruptsioon.

Rahvaarvult Hiina suurjõudude liider ja maailmas teisel kohal, kuid sealgi madal sündivus probleemiks. Teisel- kolmandal kohal Euroopa ja USA, vene jällegi samal tasemel hulga Aasia, Aafrika või Lõuna-Ameerika riikidega. India number üks, aga ei pääse eelneva kolme näitajaga suurte hulka pildile.

Otsustusvõime kiirus ja tarkus kipuvad olema pöördvõrdelises suhtes, sest kiire ja läbikaalumata otsus ei saa põhimõtteliselt tark olla ehkki vahel võib vedada. Oluline leida hea tasakaal kiiruse ja tarkuse vahel. Samas ei maksa ka unustada, et isegi halb otsus on parem kui otsustusvõimetus mida Euroopa on viimase ajani viljelenud. 

Kiiruse poolest on USA Trumpi administratsiooni ajal traditsiooniliselt ettevaatlikust lääne mõtteviisist eraldunud ja ehk isegi esikohale tõusnud seoses tavasid ja piire eirava autokraatliku ja etteaimamatu presidendiga. Vene üsna samal tasemel, kuna kremli kaak ei pea kedagi kuulama, lihtsalt veidi tasakaalukam võrreldes USA praeguse presidendiga (kes oleks seda võinud oodata). Hiina ei rapsi, vajadusel käitub otsustavalt kuid mõtleb läbi ja pikas plaanis - esikohal otsustavuse, kiiruse ja tarkuse konbinatsioonis. Euroopa probleemiks, et muudkui arutatakse ja kaalutakse aga tegudeni ei jõuta. Huvitav kas eksistentsiaalne oht lõpuks muudab meid. Eurooplased meenutavad mulle kohviku ees istuvaid ouzot limpsivaid ja doominot mängivaid Kreeka vanamehi: suuga teevad suure ilma kätega ei kärbse sittagi.

Kokkuvõttes on ikkagi vaieldamatuks liidriks momendil USA ehkki Trumpi tegevus võib selle taandarengu riigi kiirelt ajaloo prügikasti viia kui temale ja tema mõtteviisi levikule ameeriklased ise piiri ei pane. Suurvõimud langevad enamasti sisevastuolude mitte väliste mõjude tõttu. Hiina on tõusev jõud ja kui midagi ootamatut ei juhtu asub peagi esikohale sõltumata ameeriklaste tegevusest. Euroopa potensiaalselt isegi juhtiv suurvõim kuid segab killustatus ja puudub otsusekindlus, et seda rakendada. Vene nimekirjas vaid oma diktaatorliku otsustusvõime ja tuumaarsenali tõttu, muus osas keskmike tasemel.

Uue maailmakorra juures tuleb väikeriikidel ja ka paljudel keskmikel leida endale "sponsor" ehk "sugardaddy" nii õõvastav kui see ka tundub. Heal juhul saab valida võimalike hulgast halval juhul valivad suurvõimud ise ja jagavad omavahel ära sulle sõnaõigust jätmata. Eesti valik on geograafiliselt ja eksistentsiaalselt selgelt määratud - Euroopa, mistõttu meie huvides võimalikult tugev Euroopa. Delfis avaldas sel teemal Erik Niiles Kross oma arvamuse. Jääb vaid loota, et tal õigus. Suurimaks tundmatuks on mu arust Eurooplaste kaitsetahe kui päriselt sõjaks läheb. Ukrainlastes ka algul kahtlesin, meeldiva üllatusega tõestasid nad, et valmis surema vabaduse ja Ukraina ja ka Euroopa eest. Paraku on Ukrainlastel ... ja Ida-Eurooplastel eeliseks, et oleme kogenud vene võimu ja teame, et on surmast hullem. Lääne-Euroopal see kogemus puudub, küllap neil petlik arvamus: kui hull see vene võim ikka olla saab ... sõbrad, te ei kujuta ette enne kui ise ei koge, ehkki võiks - Ukraina ju elava näitena silmi ees - paraku tsiviliseeeritud inimene ei suuda uskuda isegi kui oma silmaga näeb.

1 comment:

  1. paar ääremärkust: minu jaoks on huvitav, et kaugel Euroopa lääneservas asuv Portugal on üllatavalt tubli Ukraina toetaja. Rahaliselt mõõtes (suhtena SKPsse) Itaaliast ja Austriast (kes on palju lähemal! ja Austria on nõukogude okupatsiooni kogenud!) eespool, pigem Rumeenia suurusjärgus. No ja siis on paradoksaalsed Ungari ja Slovakkia, kellel võiks olla meiega sarnae ajalooline kogemus, aga on kukkunud kremlimeelsete populistide võrku.

    Hiina on välispoliitiliselt väga võimekalt tegutsenud, aga mõned targemad pead, keda ma jälgin, väidavad, et neil sees tegelikult käärib. Täpset sõnastust ei mäleta, aga oli umbes nii, et just nagu USA ja Venemaa, nii esineb ka Hiina oma välispoliitilise mõjuga, et varjata sisepoliitilist kaost.

    Praegu pidid neil just suured "puhastused" käima.

    Mis USA vs Euroopa majandusse puutub, siis mul on eri analüütikute lugemisest kujunenud selline pilt, et üks suur tegur USA majandustugevuse taga on olnud just nende sõjaline hegemoonia. Üks osa sellest on sõjatööstus, st et nad müüvad oma kraami, ja see pool kahaneb praegu kiiresti, sest usaldus USA tehnika vastu kahaneb ühes usaldusega USA liitluse vastu. Teine osa on see, et kuni USAt nähti liitlasena, oldi lahkemalt nõus tema võlakirju ostma. Kindlasti aitab tugevat majandust pidada, kui saad kogu aeg rahulikult laenu võtta, mille tagasimaksmisega pole kiiret. Ka see võib nüüd muutuda.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!