Uuel aastal vana hooga ... loodetavasti

Kivid kaugemal meres

Kuna aastavahetus möödus äärmiselt tagasihoidlikult olin esimese hommikul vägagi ergas ja vaatamata kergele köhale igati innukas matkale kaasa mineja. Ei saa lasta käest võimalust kui hõimlased lahkelt pakuvad. Nagu ka kaks aastat tagasi oli esimeseks peatuskohaks Tabasalu matkarada. Ranna äärne meri jääs, ehkki alles paar päeva märgatavad miinuskraadid. Peale ei riskinud minna, liiga õhuke ja habras tundus. Oksad ja kivid olid kenade looduslike jääskulptuuridega kaetud, materjali pildistamiseks küll ja veel. 

Eelmise foto kivi pildi keskel horisondil

Muidugi proovisin ära zoomi kaugemal meres olevate kivide jäädvustamisega. Temperatuur -10C polnud teab mis madal kuid näpud kippusid ära külmuma. Isegi mobla viskas korraks pildi eest ja lülitas end maha, seda juba teist korda külmaga. Paneb natuke muretsema, kui kolmas kord veel juhtub pean uurima, kas teistel tolle mudeliga kah sellist probleemi või on ta mul vigane sattunud. 

Kokku sai matkatud kuuspool kilti, teine pool oli päris soe, sest matkaraja treppidest üles sörkimine ajas hingeldama ja naha kuumaks. 

Lõunast ema juurde temaga einestama ja juttu ajama ja igasugu lahendamist vajavate pisiasjadega aitama. No näiteks oli köögis kusagilt vesi põranda alla imbuma hakanud ja seda pungitama asunud. Aega kulus, sest igasugu abitöid oli vaja teha nagu kraanikausi aluse ja kapi aluse koristamine, et näha ja juurde pääseda. Võtsin toruluksepa rolli, selgitasin välja kus probleem: valamu väljavool tilkus läbi. Kruttisin plastikust torud lahti, nojah eks oli paigast nihkunud ja tihend lekkima hakanud. Tihend ise viletsas seisus, sain poest uue (parasjagu ehituspoes olev sõber tõi saadetud pildi alusel õige ära), asendasin selle ja saigi veevärk töökorda. 

Järgmine pisiprobleem oli ema kuuldeaparaadi üle vaatamine. Polnud tollel häda midagi, terava äärega kuuldetoru polnud tegelt üldse põhjuseks, miks aparaat haiget tegi, sest see ei puutunud mingis asendis naha vastu. Päris põhjus ilmselt pidevalt ühe kõrva aparaadi kandmine, et lihtsalt kipub nahka hõõruma kui üldse puhkust ei saa. Teise kõrva aparaat olemas aga ema ei osanud seda ise paika panna. Pole ka imestada, minulgi võttis mitu katsetust enne kui aru sain kuidas kõige sujuvamalt kõrva sokutada. Polnud varem aimugi, et inimese kõrvakäigud pole sümmeetrilised ega isegi eriti sarnased. Harjutasime emaga koos, lõpuks enam vähem sai ise hakkama, aga lihtne pole. Nüüd selgus, et võimendus hoopiski liiga kõrge, seda tuli madalamaks seadistada. Selliste ja paljude muude pisiasjadega nagu vanade läpakate sujuvamalt töökorda seadistamisega mu "puhkuse" aeg siin kulub, lisaks muidugi nokitsemine elamise juures. Samas põhieesmärk: emale seltsiks ja toeks olemine toimib ilusti plaanipäraselt.

Kui pasteeti ei anta võtan õlle!

Mul hoitakse teraselt silma peal

Kaks meie juurde elama kolinud kassi on eriti seltskondlikud, käivad pidevalt seltsiks ja uudistamas mida ma teen. Suurem ja paksem saabub mitu korda päevas nõudes massaazhi, et saaks valjult nurrudes süles kerra tõmmata. Ei lase nad saadanad rahus süüagi, pidevalt käivad nuuskimas mis mul ees ja võimalusel mekivad muidugi ka. Alles paari päeva eest jätsin momendiks hommikusöögi helbed jogurtiga ja pasteedisaiad lauale. Kui kohvikruusiga tagasi saabusin limpsis üks hiirekuningas jogurtit ja teine nosis pasteeti saia pealt. Praegu põõnab triibuline mu madratsil ja valge istub alnalaual.