| Pilvede kohal |
Läksin siis Air Baltic veebilehele, toksisin oma broneeringu sisse ja kõik sujus kenasti. Amsterdam – Tallinn lennul valisin soodsa aknaaluse koha ja lõhevõileiva koos värskendava joogipoolisega. Edasi suunati Air Canada lehele, mis ülla ülla nüüd soostus minuga suhtlema. Valisin jälle varjupoolse aknaaluse istekoha ja läbisin kõik sammud edukalt kuni saadeti check-in kinnitus koos pardakaartidega emailile. Seda avades ootas ees ebameeldiv uudis. Toronto-Amsterdam lennu pardakaardist üle paks punane kiri: see pole kehtiv pardakaart, lennujaamas peate läbima täiendava dokumentide kontrolli. Samas Amsterdam-Tallinn pardakaart tipp-topp. Nagu mis mõttes, jälle sama jama mis talvel???
Nõrgema närvikavaga inimese oleks ilmselt murelikuks teinud. Mina vandusin korra ja leidsin küll lennujaamas lahendan olukorra, kõik ju ametlikult ok, lähen lihtsalt veits varem kohale. Uni oli hea, hommikul käisin jooksmas, samm kerge, juunikuu parim trempo. Peale hommikukohvi jalutasime koos kaasaga kutsikat veidi pikemalt, hea jahedam ja päikseline ilm. Pakkima hakkasin pealelõunal, ega suurt miskit pole ju kaasa vedada, veidi nodi ja pudipadi sõpradele, sugulastele, tuttavatele. Muidu poleks üldse vaeva näinud, aga kohver tuli tasuta kaasa, mis eriti kummaline tänapäeval. Sõitsin ostsin potsiku vahtrasiirupit ja võtsin ka „rahvusvahelised load“ CAA'st välja, muidu kipuvad pollarid Eestis kottima kui kinni peavad.
Tütar viis lennujaama tavapäratult vara, lausa 2.5 tundi enne väljalendu. Seekord automaat esialgu tõrkus aga kui tõmbasin eelmise tüübi pooliku pardakaardi välja ja tegin reseti hakkas tööle. Tunnistas hoobilt passi ehtsaks, trükkis nii kohvrilipiku kui mõlemad pardakaardid – 10 mindiga kõik joones. Läksin lollist peast tavasappa kohvrit ära andma, kus ootasin pool tundi. Tegelt võinuks lihtsalt ise kohvri lindile visata ja minema jalutada, pardakaardid olid mul juba käes. Helistasin poolnaljaga tütrele kas ta ei tahaks mind tunniks koju tuua, mul lennujaamas igav istuda, elame ju vaid 15 mindi autosõidu kaugusel. Seljakoti suuruse või kaalu vastu ei tundnud keegi huvi erinevalt Air Balticu hoiatavast emailist.
Turvast läbi saanud pidin nuputama, mida asjalikku teha, et hiljem poleks kahju meenutada elust raisatud kahte tundi. Tollivaba poe joogiosakond meelitas. Andsin endale aru, et peab piiri pidama, ei taha ju lennust maha jääda. Klaas veini või õltsi baaris oli sama hinnaga mis hea Pinot Grigio liitrine tollivabas – võite kolm korda arvata, mille valisin. Poes tüüp uuris kas Amsterdam lõppjaam, ei ole aga ära muretse, vein sealt edasi ei jõua, too muigas ja arvas et siis pole mõtet kotti panna. Lennujaamas leiab alati vaikse nurga, kus omaette läpaka taga istuda, veini libistada ja eneregiabatoonikesi peale näksida – peaks sihukese dieedi patenteerima. Ühel pool palvetasid nurgas muslimid, teisel pool harrastasid kaks tüüpi joogat, kõrvale istus päevitunud Lõuna-Ameerika kaunitar – elu lill.
| Jalad vaevu ulatasid seina vastu |
Järgnev Amsterdamis ja Eestis kirjutatud:
Muidu kõik super aga kõrvale sättis end nooruke muslimineiu, ei vea mul ka nendega. Mitte et midagi vastu oleks, aga ise natu ebamugav kraadiga jooke manustada teades, et see nende veendumuste vastu käib. Toitu tellides võitlesin veidi oma parema minaga, halvem jäi peale nagu tavaliselt. Küsisin kohe kaks veini söögi kõrvale ... no et ei peaks stjuuardesse liigselt tülitama, neil niigi kiire. Kana ja salat olid päris normaalsed aga ports kole pisike nagu ikka. Veintsid hinge all tegid uniseks ja tänu super mugavale ning ruumikale istmele põõnasin kuni hommikusöögini mitu tundi ühtejutti.
Õnnetu niiske keeksitüki kõrvale pakutav kohv oli tõeline lake, hea et januks võtsin tomatimahla juurde. Kaardi järgi lendasime üle Inglismaa, miskit küll näha polnud, helevalge pilvkate varjas kõike. Kohveiinipuudus tegi uimaseks, otsustasin õnne proovida ja jalutasin lennuki tahaotsa uut topsitäit küsima. Stjuuardessid lobisesid omaette, kõigil auravad kohvitopsid käes. Kallasid mullegi kannust – no see oli hoopis teine asi, ei tea kas äriklassi sort või pilootide eri – nii head pole lennukis saanud, lõi hoobilt vahepeal võbelema hakanud pildi selgeks.
| Liigagi mugavad nahast lamamistoolid |
| Lounges lõõgastumas |
| Tagaseinas privaatkohad ja üks iseteenindus baaridest Malevasemudega tore ajaveetmiskoht 🍾🍻🥂🍷🥃🍸 |
Tallinna lennule minnes jäi üks kahe poisiga naine silma, kuidagi tuttav aga ei suutnud meenutada. Kuuldes teda prantsuse keeles rääkimas arvasin, et kindlasti eksisin. Lennuk suht pisike, mul oli tegu oma seljakoti üles mahutamisega, pidin parasjagu suruma, põhjusega hoiatavad käsipagasi suuruse ja kaalu koha pealt. Ohutusreeglite tutvustamise ajal oli meeldivaks uudiseks tasuta Starlinki interneti pakkumine. Kui sain ka oma lõhelõigud ja salati nina alla tõusis oluliselt hinnang lätlaste lennuliini suhtes. Minu arust silmnähtav ja tunnetatav areng võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Juba õhus olles sain Kanada tuttavalt teate, et tema naine ja lapsed ka Eesti lennu peal – no muidugi, nüüd tuli meelde kellega tegu, istusid minust kaks rida eespool. Jutustasime veel ja selgus, et lendan tagasi samal päeval kui tema tuleb Canadast – täitsa võimalik et kohtume Amsterdamis, sest lendan sama lennukiga, millega tema saabub. Ütle veel, et kokkusattumisi pole.
| Päikeselaik Pakri poolsaarel |
Kohver käes tegin mobla lahti, et Bolt tellida aga näpp tonksas kaardirakendust. Hmmm ... vaataks kas ühistransaga saab lennujaamast Mustamäele või Pääskülla. Mis mõttes – 20 minutiga Mustamäele kui kohe lennujaaama peatusse jalutan. See ju sama kiire kui taksoga, prooviks nalja pärast, mul vaid seljakott ja pisike ratastega kohver. Peatuses veeres nr 13 ette, astusin peale ja peale lühikest „ekskursiooni“ Ülemiste keskuse tagant läbi kimas mööda Järvevana täie lauluga Mustamäele välja. Lapspõlve korteri ukse taha jõudsin 8:54, maandumismomendist oli kulunud vähem kui tund. Ema tervitatud lippasin Rimist läbi, võtsin mõned saiakesed hommikuks ja ühe Saku Originaali jalka vaatamiseks kui juhuslikult enne ära ei vaju. Tavaliselt ostan esimesel päeval liiga palju head-paremat Eesti toitu aga kõht oli veel nii täis, et söögikraam ei tekitanud mingeid emotsioone – küll homme jõuab.
Kas olete lennujaamades „Loungedes“ käinud ja mis muljed jäänud? Mul oli esimeseks korraks, tegelt valetan, Kuubas korra või kaks olin ju ka, aga neid ei saa päris Loungeks nimetada. Mis üldse selle termini eestikeelne vaste? Tavaliselt ümberistumiste puhul nii vähe aega, et suurem mure järgmisele lennule jõudmine. Ise arvan et tunniks ei tasu aga kui pikem ootamine siis tegu hästi kulutatud rahaga, saad puhata ja lõõgastuda ja toidu-joogi-interneti seltsis mugavalt tormlevatest massidest eemal aega surnuks lüüa selle asemel, et kusagil lennujaama põrandal pikutada.
Mul on õnne erinevates lennujaamade salongides aega parajaks teha, seda nii lennuliinide enda omades kui ka üldistes, nagu näiteks Aspire Amsterdamis. Lennuliinide omad on üldiselt etemad- toit, sisustus ja pakutavad teenused veits paremad.
ReplyDeleteHea teada edaspidiseks
Delete