Lend ja Lounge

Pilvede kohal

No nii, istun momendil lennukis ja netiühendust pole, sest olen kitsi, ei raatsi selle eest ekstra maksta ehkki lennukipileti sain tänu tehisarule soodsamalt kui vist kunagi varem. Nõks üle 600 euriga tipphooajal lennata Eestisse ja tagasi – täielik unelm, eriti kui võtta arvesse, et lennuliinid panid seoses kürtusehinna tõusuga üksteise võidu lisatasusid otsa. Nii palju võin avalikustada, et ostsin pileti Air Balticu kaudu ja ausalt öeldes väike mure vahepeal, et firma läheb pankrotti enne kui lennule saan. Lennuk ise Air Canada oma, mis tegelt ainsaks probleemi allikaks. Nimelt ei tunnistanud see firma jälle mu Canada passi. Kui proovisin teha check-in üle neti siis alguses katkestas kohe ära.

Läksin siis Air Baltic veebilehele, toksisin oma broneeringu sisse ja kõik sujus kenasti. Amsterdam – Tallinn lennul valisin soodsa aknaaluse koha ja lõhevõileiva koos värskendava joogipoolisega. Edasi suunati Air Canada lehele, mis ülla ülla nüüd soostus minuga suhtlema. Valisin jälle varjupoolse aknaaluse istekoha ja läbisin kõik sammud edukalt kuni saadeti check-in kinnitus koos pardakaartidega emailile. Seda avades ootas ees ebameeldiv uudis. Toronto-Amsterdam lennu pardakaardist üle paks punane kiri: see pole kehtiv pardakaart, lennujaamas peate läbima täiendava dokumentide kontrolli. Samas Amsterdam-Tallinn pardakaart tipp-topp. Nagu mis mõttes, jälle sama jama mis talvel???

Nõrgema närvikavaga inimese oleks ilmselt murelikuks teinud. Mina vandusin korra ja leidsin küll lennujaamas lahendan olukorra, kõik ju ametlikult ok, lähen lihtsalt veits varem kohale. Uni oli hea, hommikul käisin jooksmas, samm kerge, juunikuu parim trempo. Peale hommikukohvi jalutasime koos kaasaga kutsikat veidi pikemalt, hea jahedam ja päikseline ilm. Pakkima hakkasin pealelõunal, ega suurt miskit pole ju kaasa vedada, veidi nodi ja pudipadi sõpradele, sugulastele, tuttavatele. Muidu poleks üldse vaeva näinud, aga kohver tuli tasuta kaasa, mis eriti kummaline tänapäeval. Sõitsin ostsin potsiku vahtrasiirupit ja võtsin ka „rahvusvahelised load“ CAA'st välja, muidu kipuvad pollarid Eestis kottima kui kinni peavad.

Tütar viis lennujaama tavapäratult vara, lausa 2.5 tundi enne väljalendu. Seekord automaat esialgu tõrkus aga kui tõmbasin eelmise tüübi pooliku pardakaardi välja ja tegin reseti hakkas tööle. Tunnistas hoobilt passi ehtsaks, trükkis nii kohvrilipiku kui mõlemad pardakaardid – 10 mindiga kõik joones. Läksin lollist peast tavasappa kohvrit ära andma, kus ootasin pool tundi. Tegelt võinuks lihtsalt ise kohvri lindile visata ja minema jalutada, pardakaardid olid mul juba käes. Helistasin poolnaljaga tütrele kas ta ei tahaks mind tunniks koju tuua, mul lennujaamas igav istuda, elame ju vaid 15 mindi autosõidu kaugusel. Seljakoti suuruse või kaalu vastu ei tundnud keegi huvi erinevalt Air Balticu hoiatavast emailist.

Turvast läbi saanud pidin nuputama, mida asjalikku teha, et hiljem poleks kahju meenutada elust raisatud kahte tundi. Tollivaba poe joogiosakond meelitas. Andsin endale aru, et peab piiri pidama, ei taha ju lennust maha jääda. Klaas veini või õltsi baaris oli sama hinnaga mis hea Pinot Grigio liitrine tollivabas – võite kolm korda arvata, mille valisin. Poes tüüp uuris kas Amsterdam lõppjaam, ei ole aga ära muretse, vein sealt edasi ei jõua, too muigas ja arvas et siis pole mõtet kotti panna. Lennujaamas leiab alati vaikse nurga, kus omaette läpaka taga istuda, veini libistada ja eneregiabatoonikesi peale näksida – peaks sihukese dieedi patenteerima. Ühel pool palvetasid nurgas muslimid, teisel pool harrastasid kaks tüüpi joogat, kõrvale istus päevitunud Lõuna-Ameerika kaunitar – elu lill.

Jalad vaevu ulatasid seina vastu

Aeg on suhteline, alkol huvitav omadus seda alati kiiremini voolama panna. Läpakas ei tunnistanud lennujaama wifit aga mobla sai kohe liinile, ühendasin ta taha, et suurema ekraani peal surfata. Pool veini lahendasin ära ja kahest batoonist närisin viimast kui kuulsin väga selgelt ja korrektselt hääldatult oma nime valjuhääldist hõigatavat. Sihuke jälgimisühiskond ometi ei saa olla, et viskavad mu omaette rahumeelselt degusteerimise pärast lennujaamast välja. Väravasse astudes ja ennast tutvustades andis näitsik teada: muutsime teie istekohta. Minu vingu mineva näo peale muigas ning lisas: mõnevõrra paremaks ja endiselt akna alla. Hmm, istekoht oli liigutatud kõvasti ettepoole ... lennukis selgus, et otse äriklassi taha, kus jalaruumi teistelegi jagada. Sellist ruumikust olen vaid korra kogenud kui pooleteise aastase tütrega lendasime, lapse sai istme ees olevasse magamiskorvi susata.

Järgnev Amsterdamis ja Eestis kirjutatud:

Muidu kõik super aga kõrvale sättis end nooruke muslimineiu, ei vea mul ka nendega. Mitte et midagi vastu oleks, aga ise natu ebamugav kraadiga jooke manustada teades, et see nende veendumuste vastu käib. Toitu tellides võitlesin veidi oma parema minaga, halvem jäi peale nagu tavaliselt. Küsisin kohe kaks veini söögi kõrvale ... no et ei peaks stjuuardesse liigselt tülitama, neil niigi kiire. Kana ja salat olid päris normaalsed aga ports kole pisike nagu ikka. Veintsid hinge all tegid uniseks ja tänu super mugavale ning ruumikale istmele põõnasin kuni hommikusöögini mitu tundi ühtejutti.

Õnnetu niiske keeksitüki kõrvale pakutav kohv oli tõeline lake, hea et januks võtsin tomatimahla juurde. Kaardi järgi lendasime üle Inglismaa, miskit küll näha polnud, helevalge pilvkate varjas kõike. Kohveiinipuudus tegi uimaseks, otsustasin õnne proovida ja jalutasin lennuki tahaotsa uut topsitäit küsima. Stjuuardessid lobisesid omaette, kõigil auravad kohvitopsid käes. Kallasid mullegi kannust – no see oli hoopis teine asi, ei tea kas äriklassi sort või pilootide eri – nii head pole lennukis saanud, lõi hoobilt vahepeal võbelema hakanud pildi selgeks.

Liigagi mugavad nahast lamamistoolid

Amsterdamis maandusime üheteist ajal kohaliku aja järgi. Veints polnud õnneks seljakotis lekkima hakanud. Lennuväljal mõtlesin kohe Eurotsooni minna aga kui seal peaks olema turvavärav siis enne oodata ja joogipoolis ära lahendada. Paraku oli vaid passikontroll, kust Eesti passiga lihtsalt ametnikule lehvitades läbi jalutasin, automaatskännerid nimelt ei töötanud. Aega oli tuugalt, ametlik lennule laskmine alles nelja ajal. Rahvast suht palju ja mugavaid istekohti suurt polnud, küsisin AI käest, kus Schipoli euroalas kõige mugavamad lõõgastumiskohad ja palusin kaardil ette näidata. Palun väga, kohe siinsamas nahast lamamistoolid teisel korrusel vaatega poodlemisalale. Alt vaadates tundus, et tegu äriklassi loungega, tegelt asus selle kõrval vaba sissepääsuga tsoonis.

Lounges lõõgastumas

Vabu kohti küllalt, inimesed lihtsalt ei oska leida, poleks minagi ilma tehisaruta osanud. Gemini lisas omalt poolt, et võiksin ka kaaluda krediitkaardiga kaasnevat Dragon Lounge kasutamist kuna järgmise lennuni nii palju aega. Küsimuse peale mis see maksab ja mida selle eest saan vastas et 32USD on igati soodne arvestades kui palju söögid joogid lennujaama restodes maksavad, samas kui rootsi laud, tasuta baar, privaatsed mugavad istekohad koos ülikiire netiühendusega on hinna sees. Nojah, tore küll, aga mul praegugi mugav tool ja pool veini ning üks energiabatoon järgi. Istusin veidi, lõõgastusin aga tundsin kuidas kohvi mõju hakkas taanduma, tukk tuli peale. Mõtlesin ühe double cappuchino baarist võtta, kuid hinda nähes mõistsin: tehisarul oli õigus. Korjasin oma kodinad kokku ja läksin lounge ukse taha. Näitasin oma krediitkaardi ette ning astusin sisse. Ametlikult pidanuks eelnevalt reserveerima, õnneks aga rahvast polnud liiga palju.

Tagaseinas privaatkohad ja üks iseteenindus baaridest
Malevasemudega tore ajaveetmiskoht 
🍾🍻🥂🍷🥃🍸

Esimese asjana lasin kohvimasinast kahekordse ... cappuchino ja krabasin kaks sooja croissanti ning leidsin endale mõnusa omaette istekoha – kolmandik hinnast juba tasa :D Kohv läks kiirelt loosi ja erksus taastus. Reklaamitud soe toidupoolis ei paistnud eriti isuäratav, võtsin mitut sorti salateid, oliive juustupallisid, liha ja juustulõike ja proovisin üht teist erinevat – joogiks kõrvale lasin õltsi otse kraanist ehkki pakkumisel ka mitut sort pudeliõlut ja veine kangetest kärakatest rääkimata. Valik polnud just teabmis tasemel aga toit oli maitsev, läpaka taga surfates piiramatus koguses sööki jooki nautides läks aeg lennates. Pool tundi enne lennukile minemist võtsin magustoiduks portsu keskpärast maasika ja vanilli jäätist ning kaks klaasi väga head mahla. Croissandi oleks näppu haaranud aga need kahjuks otsa saanud. Äriklassi vetsu kasutasin seal ka - kuram, rikaste peldikud omaette klassist, sittumine lausa nauding :P

Tallinna lennule minnes jäi üks kahe poisiga naine silma, kuidagi tuttav aga ei suutnud meenutada. Kuuldes teda prantsuse keeles rääkimas arvasin, et kindlasti eksisin. Lennuk suht pisike, mul oli tegu oma seljakoti üles mahutamisega, pidin parasjagu suruma, põhjusega hoiatavad käsipagasi suuruse ja kaalu koha pealt. Ohutusreeglite tutvustamise ajal oli meeldivaks uudiseks tasuta Starlinki interneti pakkumine. Kui sain ka oma lõhelõigud ja salati nina alla tõusis oluliselt hinnang lätlaste lennuliini suhtes. Minu arust silmnähtav ja tunnetatav areng võrreldes veel mõne aasta taguse ajaga. Juba õhus olles sain Kanada tuttavalt teate, et tema naine ja lapsed ka Eesti lennu peal – no muidugi, nüüd tuli meelde kellega tegu, istusid minust kaks rida eespool. Jutustasime veel ja selgus, et lendan tagasi samal päeval kui tema tuleb Canadast – täitsa võimalik et kohtume Amsterdamis, sest lendan sama lennukiga, millega tema saabub. Ütle veel, et kokkusattumisi pole.

Päikeselaik Pakri poolsaarel

Netiteenus lennu ajal aitab aega veeta, suhtlesingi koduste, sõprade ning tuttavatega. Tukastada polnud mahti ja mitu kohvilaksu olid niikuinii une ära ajanud. Läänemere kohal oli enamus ajast pilvitus, vaid GPS abil võis asukohta määrata. Saaremaast ülelennul selgines, tegin Hiiumast paar udust pilti ja hiljem põhjarannikust. Rattad puudutasid maad punkt kell kaheksa õhtul, saatsin kaasale teate: õnnelikult kohal. Mobla olin juba Eesti numbrile ümber lülitanud, et wifi alast lahkudes ühendus ei katkeks. Lennukist väljudes oleksin peaaegu läpaka maha unustanud – nii ametis oma seljakoti välja õngitsemisega. Kohvreid oodates lobisesime Quebecki prantslannast tuttava naisega, nemad teevad nagu meie omal ajal: üks toob lapsed suve algul Eestisse, teine viib suve lõpus tagasi.

Kohver käes tegin mobla lahti, et Bolt tellida aga näpp tonksas kaardirakendust. Hmmm ... vaataks kas ühistransaga saab lennujaamast Mustamäele või Pääskülla. Mis mõttes – 20 minutiga Mustamäele kui kohe lennujaaama peatusse jalutan. See ju sama kiire kui taksoga, prooviks nalja pärast, mul vaid seljakott ja pisike ratastega kohver. Peatuses veeres nr 13 ette, astusin peale ja peale lühikest „ekskursiooni“ Ülemiste keskuse tagant läbi kimas mööda Järvevana täie lauluga Mustamäele välja. Lapspõlve korteri ukse taha jõudsin 8:54, maandumismomendist oli kulunud vähem kui tund. Ema tervitatud lippasin Rimist läbi, võtsin mõned saiakesed hommikuks ja ühe Saku Originaali jalka vaatamiseks kui juhuslikult enne ära ei vaju. Tavaliselt ostan esimesel päeval liiga palju head-paremat Eesti toitu aga kõht oli veel nii täis, et söögikraam ei tekitanud mingeid emotsioone – küll homme jõuab.

Kas olete lennujaamades „Loungedes“ käinud ja mis muljed jäänud? Mul oli esimeseks korraks, tegelt valetan, Kuubas korra või kaks olin ju ka, aga neid ei saa päris Loungeks nimetada. Mis üldse selle termini eestikeelne vaste? Tavaliselt ümberistumiste puhul nii vähe aega, et suurem mure järgmisele lennule jõudmine. Ise arvan et tunniks ei tasu aga kui pikem ootamine siis tegu hästi kulutatud rahaga, saad puhata ja lõõgastuda ja toidu-joogi-interneti seltsis mugavalt tormlevatest massidest eemal aega surnuks lüüa selle asemel, et kusagil lennujaama põrandal pikutada.