Suvila, ratas, külmkapp

Vaade Vanakalt Tallinnale

Jaanipäeva hommik - jällekord hea uni (öösel sadas), ärkan 10 ajal, pea selge, mine või jooksma. Ei teagi kas mu alkotolerants on saavutanud uue taseme või lihtsalt vähem rüüpan kui vanasti, pigem vist ikka viimane. Vedelesin veel niisama kuni altkorruselt tulev pannkoogilõhn vastupandamatuks muutus. Kaks normaalset kohvikruusi musta nektarit, milleks pidi anuma kohvimasina alla panema ja 4 korda kõige suurema tassi pildi peale vajutama. Rahulik aeglane hommikusöögi nautimine, keegi ei kiirusta kuhugi. Magustoiduks sain isegi tüki lastest üle jäänud eelmise päeva kooki.

Kanada värava löömise moment

Keskpäeval oli aeg lahkuda, ei saa ju külalislahkust kurjalt kasutada. Sõitsin läbi Laitse, mõnus tee ja muljetavaldav Laitse loss tee ääres. Kodus korra tukastan, ehkki tean, et see kurjast, võib just paika loksunud unerezhiimi jälle sassi keerata. Otsustan Pässasse jala minna, Rahumäe treppidest üles, üle Vanaka, hüppetornidest mööda. Panin kõrvaklapid pähe ja rääkisin kaasaga juttu, neil hommikune aeg. Pikalt ei saanud lobiseda, naine tõttas poodi. Võtsin ratta ja sõitsin Pääsküla raba kukekate kohast läbi kuna raadios räägiti, et pisikesi olla hulgaliselt, no siin polnud lõhnagi. Rimist ostsin portsu saiakesi ja pirukaid, Grossi poest jäätist ja pasteeti. Grossi tooted sellised nosatlgilised, ehtsa endise(nõuka) aja mekiga. Jäätis maitses täpselt nagu 15 kopikane kakao jäätis, pasteet nagu Mustamäe kulinaariast ostetu, praekapsad justkui kolhoosi sööklast tulnud😁 Õhtul vaatasin telekast Kanada Shveitsi mängu - täitsa tasemel. Kanada sai küll 1-2 pähe aga vahtralehemaa ainsa väga ilusa värava ühest puutest lõi Eestis alles äsja Nõmme Kaljus mänginud mees.

Neljapäeval viisin ema arsti juurde korralisele ülevaatusele, seis ühe üle 90'se jaoks täitsa rahuldav. Naljanumber, et invaliidsuse kohta vaja arstil kontrollküsimustik täita ja siis tuleb komisjon üle vaatama. No ma ei tea, sulaselge riigi raha raiskamine, raske ette kujutada, et üle üheksakümneselt võiks inimese invaliidsus paremaks minna. Kui peakski selline ime juhtuma on 27 euri kuus riigile hulka väiksem kaotus kui asjaajamiseks kulutatavad arstide ja komisjonide palgarahad. Aga eks bürokraatia peab toitma iseennast.

Viimased korrad suvilas olles hakkas nii meeldima, et otsustasin sinna külmiku muretseda, ainus asi mis puudu täiuslikust puhkusepaigast. Esialgu uurisin kasutatuid, aga nende eest küsitakse pea sama hinda mis uute eest, pealegi ei saa kaasa garantiid ja pole ju kindel mis seisus kodumasin üldse on. Lõpuks otsustasin osta K-Rautast alla 100 eurise pisikese minikülmiku koos sügavkülma osaga. Eks järgmine päev ostan ära, ilm liiga ilus, põrutan hoopis rattaga suvilasse. Tee peal astusin läbi mitmest poest, ostsin paar eri sorti Eesti õlut. Prismas jäi silma 1.5 eurine poolekilone kohvipakk. Hind selline, et tekkis kahtlus kas pole mitte tegu jahvatatud traktorikummide puruga nagu 2015 aasta kuulsas tujurikkuja laulus. Pakendil kirjas: 100% Ameerika ja aasia peenjahvatatud kohvioad, pärit Viet Namist. Otsustasin sooritada inimkatsetuse enda peal ja ära proovida - 1.5 euri pole suur kaotus kui nii jube, et peab ära viskama. 

Taamal Suurupi alumine tuletorn

Sõitsin veidi pikema ringiga mere äärt pidi, Suurupi meresidekeskuse juures lõõgastusin veidi aega mere ääres, imetlesin ilusaid munakaid ja libistasin õlle. Sealt suvilasse 5 kilti metsavaheteid pidi. Kohale jõudes kerge eine ja lühike uinak, no küll on ikka mõnus koht, kere ja hing puhkavad. Lõkkeplatsil kuhjasin hunniku uusi oksi virna järgmise tuletegemise ajaks kuivama. Oksad ei saa kunagi otsa, sest krundi juurde kuulub jupp metsa, kust kuivikuid pidevalt juurde tuleb. Lisaks vanade viljapuude oksad. Nüüd jäi veel silma: sissesõiduteeäärse kase jämedam haru kuivanud, vaja maha võtta. Jämedamad halud viin linna kaminapuudeks.

Õlts on ehtne aga kohv ... ???

Krundi taga raiusin vikatiga jämmeid taimi, pool sai tehtud pool jäi järgmiseks korraks, ei tahnud end liiga higiseks ajada. Kerge eine enne kui asjad kokku korjasin, et randa sõita ja ujumas käia. Tagasiteel linna astusin Tabasalu Selverist läbi, seal just pandi sooja toitu karpidesse poole hinnaga ära andmiseks. Krabasin kaks suurt karpi sashlõkki, kilo jagu 5 euri eest. Väga maitsvaks osutus, ka ema nautis täiega. Rimist võtsin veel neli lihapirukat ja neli moonirulli. Päris väsinud õhtul, ei jaksanud rohkem kui esimese poolaja vutist vaadata, siis keerasin magama. 

Reedel hakkasin uurima, mida peab tegema ema ID kaardi taotlemiseks. Ei saa lihtsalt, täismäng koos näpujälgede ja allkirjaga, peame kohale minema. Kui üritasin aega kinni panna selgus, et esimesed ajad broneeritavad septembris, paraku lõpeb augusti algul kaardi kehtivus. Peame ise kohale minema ja sabas ootama, õnneks oleme nii lähedal, et kui saba kole pikk viin ema vahepeal koju. Mingi võimalus, et ehk lastakse vanainimene vahele, aga selle peale ei maksa lootma jääda.

Jalutasin Kalevi kommipoodi lootuses odavaid ja häid maiustusi skoorida. Tuhkagi, kampaania korras odavaid nagu polnudki, viimase paari aastaga on igatsugu magusa kraami hinnad Eestis kõvasti üles läinud, oluliselt rohkem kui õltsi maksumus. Ilmselt uus tervishoiupoliitika: Ära söö magusat, parem võtta õlu või kaks - 175 grammise kommipaki hind sama mis kahel heal või kolmel odavamal pooleliitrisel õllepudelil😦 Igaks juhuks astusin läbi ka uuskasutuskeskusest aga neil külmikuid polnud. Tammsaare K-Rautas polnud mu soovitud külmkappi kohe saadaval, alles 15 juuli tarnitav. Sõitsin Paldiski maanteele, seal sama seis aga teenindaja otsis välja millised võimalikult kohe saadaval. Otsustasin kodus veelkord neti läbi kammida, sest mulle kättesaamise kiirus tähtsam kui hind. Lõpuks läksin uuesti Tammasaare poodi ja otsustasin müügisaalis oleva 150 eurise ära osta.

Klienditeenindajaga asju ajades märkis see, et minu ostetaval pole sügavkülma kambrit, kuram kuidas see kahe silma vahele jäi. Lõpuks leidis isegi soodsama variandi, mille saan mõne päeva pärast kätte. Teenindamise kohta on mul vaid häid sõnu - vene keel "krasavitsal" emakeeleks aga haruldaselt sõbralik ja abivalmis, kutsus veel teise kolleegi appi kas selgitas erinevate markide plusse ja miinuseid. Kanadas küll sellisel tasemel suhtlust suurtes poodides ei pakuta. Kuuldes inimeste kurtmist teeninduskvaliteedi üle ei saa aru milles asi, kas mul mingi hull vedamine või siis eriline anne teenindajates "abistamissündroomi" esile kutsuda. Kaasa arvas, et kuna olen sõbralik ja viskan nalja on ka teenindajad vastusena sõbralikud - kas tõesti nii lihtne see ongi?

Õhtul kiire toiduostlemise tiir, "Conference" pirnid on mu lemmikud, ostsin ka liitrise paki Grossi jäätist, seda hea vuti kõrvale nautida. Õhtusöögiks jalkat vaadetes praekapsad sashlõki ja kartulisalatiga, Õllenaudi HELE keelekasteks kõrvale.