Saturday, November 21, 2026

Silmanägemisest

Hommikul käisime kaasaga silmaarstil. Muidu pole mul põhjust olnud aga aasta lõpus saab neljaaastane kindlustusperiood läbi mille jooksul firma poolt igat sorti okulaarid kinni taotakse. Mida tasuta saab ei tohi käest lasta isegi kui vaja pole. Tohtri juures selgus, et viimati olin käinud 8 aastat tagasi, siis kirjutas ta mulle mingitsorti isetumenevad ja glare-free autojuhtimisprillid ja teise paari lähedalt lugemiseks minimaalse korrektsiooniga. Nojah ühe 4 aastase tsükli olingi raisku lasknud. Kui arst küsis kas nägemine prillidega sama või muutunud pidin tunnistama, et pole viimased paar aastat neid kasutanud ja ausalt öeldes ei tea kus "autojuhtimise" prillid on. Ilmselt pole neid nii väga vaja.

Pandi mind siis tooli istuma ja hakati igatsorti aparaate silmade ligi ajama. Tegivad teised pilti ja lasid sihukesed välgud silma, et kui enne polnud nägemisega probleemi siis peale välgutamist ei teinud uksel ja aknal vahet,  mõnda aega suured värvilised laigud silmi ees. Lõpuks istusin teise aparaadi ette millest näidati tähekombinatsioone. Kõik olid selgelt näha kuni kõikse pisemateni välja - arsti diagnoos: su kaugnägemine on eelmisest korrast ehk aastast 2018 paremaks läinud, ega inimsilmal eriti parem olla saagi. Lähedalt peen kiri paraku pole enam lihtsalt loetav, selle korrigeerimiseks kirjutas retsepti mingite sujuvalt fookust muutvate prillide jaoks. Näidiseid proovides olin üllatunud kui terav ka nina alla pandud kirbukiri oli, isegi paberi struktuur ja fiibrid selgelt näha justkui suurendusklaasi all.

Auto olime parkinud kaheks tunniks, aega terve tund järgi. Jalutasime ja nostalgitsesime samal tänaval, kus 35 aasta eest värskelt Torontosse saabununa olime linnaga tutvuma hakanud. Üdini tuttav Bloor streeti lõik Jane ja Runnymade vahel pole sellest ajast suurt muutunud kui jätta välja asjaolu, et poekeste omanikud, nimed ja sildid mitu korda vahetunud. Astusime tee peale jäänud riiklikku kärakapoodi sisse, kaasal nimelt kusagilt ammu kingiks saadud selle asutuse 100 taalane kinkekupong, tahtsime kontrollida kas kehtib ikka veel või aegunud. Meeldiva üllatusena selgus, et üle 30 raha järgi, haarasime kaks Sommersby siidrit. Kassas oli Leedu päritolu naine, kellega hulk aega lobisesime. Ilm on täna (tegelt terve nädal) novembri kohta lausa imeline, 16 soojakraadi ja päike, mõnus enne tööleminekut tagaaias õlts libistada.

Üldse ei kujuta ette milline on elu viletsama silmanägemisega. Kaasa alati kaugele nägemiseks prille kandnud, tema väitel lihtsalt vähegi eemal olevad objektid udused - vastu tulevat inimest näeb, aga kümne meetri pealt ilma prillideta nägu ei tunneks ära. Kissitasin silmi ja veendusin, et selle koha pealt olen küll õnnega koos ... ei mõista kuidas saab elada ilma maailmast pidevalt teravat pilti nägemata??? - ilmselgelt saab ja vägagi hästi, lihtsalt harjumise asi. Nüüd pole muud kui minna prillipoodi ja endale mingid ägedad prilliraamid muretseda, mis liiga nohiklikud välja ei paista😜

Kuidas teil, kas viletsama nägemisega harjub lihtsalt ära? Mis siis saab kui prillid näiteks kaduma või katki lähevad - autogagi ei saa ju sõita, enne kui uued muretsetud, või kuidas?

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!