Pühapäeval oli kole külm, jälle 20 kraadi ringis. Jooksma ei tahtnud minna aga niisama toas ei kannatanud ka istuda, mõtlesin veidi läheduses asuvas pargis ringi hulkuda. Kui muidu Toronto on suurlinn mis suurlinn siis õnneks siin päris palju ja kohati suht metsikuid parke. Põhjuseks asjaolu, et asub jääajajärgse moreeni ja savikihi peal, mille sisse liustikuääre esised sulaveejõed sügavad orud uuristasid. Praegu muidugi on ürgorgude põhjas vaid pisikesed ojad ja mõni väike jõgi. Kõrgete kallaste vahelised orgude põhjad aga lamedad, mis kevadise suurvee, suviste paduvihmade ja sügiseste orkaanijäänuste ajal üleujutusi tekitavad. Peale Torontos 81 inimest tapnud 1954 aasta oktoobriorkaani Hazel keelati orgude põhjas ehitustegevus, nüüdseks ongi need muutunud loodusparkideks, kus igatsorti linnastunud metsloomi võib kohata.
Keegi lausa hüpetega kiirustanud
"Lumeinimese" jäljed😁
Mul vaid kilomeeter mööda tänavaid kõmpida, et ühe oruni jõuda. Panin matkasaapad jalga plaanides seekord rohkem jalgradadel käia mitte lumes sumbata. Võimaluse korral hoopis jõejääl, mis peale kolme külmanädalat peaks kenasti kandma. Teatava üllatusena polnud pargis eriti teisi minusuguseid entusiaste käinud. Rajad küll olid aga osaliselt tuisklume alla mattunud ja kohati pidin vaid metsloomarada kasutama. Kõrvaleastumine garanteeris sahmaka lund üle saapaääre, õnneks oli nii külm, et lumi eriti ei sulanud ja jäätas soki saapa külge kinni laskmata rohkem lund saapasse.
Alguses käisingi viis kilti vinkavonkalisi radasid mööda metsavahel, enne oru lõpuni jõudmist (lennuväli nimelt tuleb ette) läksin jõe peale ja keerasin tagasi. Jää polnudki nii tugev ja paks kui olin lootnud. Siin seal võis kiirema vooluga kohtades näha isegi lahtist vett sulisemas. Kohati oli paljas jää, millel julgem käia, kohati lumekate peal, seal ei näinud kas ja kui tugev jää all on. Tegelikult muud ohtu polnud kui jala märjaks saamine, sest jõe sügavus pole kusagil üle meetri. Jõge olid lihtsamaks kulgemiseks kasutanud nii koiotid kui teised loomad. Lumistes kohtades lootsin nende peale ja jälgisin loomarada.
Jäälilled jõel
Lumekiht varjab nõrgemat jääd
Kaks korda vajus jalg jääst läbi kivide lähedal, kus lumi varjas kiiret voolukohta katvat õhukest jääd. Mõlemal korral sai saabas veidi märjaks, vett ei tulnud isegi üle ääre, jõudsin jala enne välja tõmmata. Sile jää oli kohati õige libe aga matkasaabaste muster hoidis hästi. Maanteesillani jõudes otsustasin eravalduse silti ignoreerides selle alt läbi minna, teadsin küll, et teisel pool golfiväljak. Ilmselgelt praegu golfi keegi ei mängi, keda ma ikka segan jõel jalutades. Loomulikult oli ala inimtühi, jõgi vonkles laugete küngaste vahel möödudes klubi peamaja eest. Paar kilti ja jõudsin jälle tuttavatesse kohtadesse, kus ennegi koeraga kaldapealsel hulkunud. Siin suubus teine pisike jõgi ja allavoolu oli jääkattes hulga rohkem auke. Ronisin järsust kaldast üles ning kõmpisin tänavat pidi koju. Linnamatka pikkuseks kujunes 11 kilti, aega kulus pea kolm tundi.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!