Süsta ja koeraga Huroni järvel

Inimtühja Beckwith saare rand

Öö möödus rahulikult, uni oli sügav kuni palavus üles ajas. Välja põiekale minnes tundus temperatuur täitsa normaalne aga eks inimene ja koer kütavad väikese telgi soojaks, eriti kui seoses tuulevaikusega minimaalne õhuvahetus. Nii pime ja vaikne, ihualasti ei hakanud vetsu minema, kümmekond sammu telgi taha metsa ja siristasin vastu puutüve, et liigselt ei kostaks – meeste elu ikka lihtne😜 Magasime üheksani, kiiret polnud ju kuhugi. Hommikul lõket ei viitsinud teha, närisime pizzatükke ja leiba vorstiga, kuuma kohvi kõrvale paar croissanti, magustoiduks banaan ja viinamarju. Üllataval kombel eriti isu polnud. Süstasõiduks võtsin kaasa kaks pizzalõiku, energiabatoonid olin koju unustanud. Joogiks haarasin kaks õlut ja plastpudeli vett. Sellest piisab, küll tagasitulles sööme ja vett terve järv täis.

Rannakividel stardiks valmis

Mingit kindlat marsruuti polnud plaaninud aga ilmaennustust vaadates tundus, et tuleb kalda ligi hoida. Lubas algul edelatuult 7 km/h mis pidi pöörduma läände ja siis loodesse ning tõusma 15 km/h, puhanguti 25 km/h. Loodest on 150 kilti vaba vett ja sihuke tuul lööb korraliku laine üles. Vähemalt puhub maa poole, pole muret, et viiks avaveele. Potensiaalset probleemi võiks tekitada kaldaäärsed murdlained, aga eks selle pärast muretsen kui aktuaalseks muutub. Seega otsustasin mitte sõuda esialgu plaanitud Giant's Tomb saarele, kus olen korra aastate eest juba käinud. Kulgen paralleelselt kaldaga lääne poole vastu tuult kuni viitsin ja olud lubavad, siis lihtsam pärast allatuult tagasi tulla.

Kutsiku meelisasend pea süles

Randa sõitsin autoga, parkimisplatsilt tassisin süsta ja vähese kaasavõetava kraami vee äärde. Jalga panin Keeni veekingad, nendega mugav libedatel kividel vee sees astuda. Tossud viskasin süsta pakiruumi juhuks kui kusagil maismaal tuleb tuju pikemalt matkata. Igaks juhuks võtsin kaasa õhukese fleecevesti ja panin särgi peale meenutades oma kogenud mereretkesõprade tarkust: vee peal hakkab alati jahe, ükskõik kui palav ilm maa peal. Asjad ja koer sisse ning 20 minti peale ühteteist lükkasin süsta kaldast lahti. Madalas vees süsta istumiseks avastasin uue ja mugava meetodi, ajasin jalad harki ning tõmbasin süsta tagumise otsa jalge vahelt läbi kuni iste tagumiku all, siis lihtsalt istusin paati ja tõstsin jalad üle ääre sisse.

Esialgu suundusin otse üle lahe neemenukini mille tagant välja sõites läksid nii lainetus kui vastutuul tugevamaks. Paraku täitsa ok, ainult veidi pritsis aeg-ajalt üle otsa sisse. Koer sai mõned pritsmed selga kuid ei lasknud end häirida. Heitis süsta põrandale pikali, pani pea mu sülle ja silmad kinni. Olime üle kolme kildi sõudnud kui tekkis mõte kaugemal otse läänesuunas paistva saare juurde sõita. Aega oli piisavalt, nii tuul kui laine endiselt talutavad ja Beckwithi nimeline 3.2 ruutkilomeetrise inimtühja saareni umbes 6 kilti. Sealt „mandrini“ kolm lõunasuunas ehk risti tuule ja lainega, see ei peaks probleemi tekitama ka veidi tugevama tuulega. Mõeldud tehtud, keerasin nina saare poole.

Kulus veidi enam aega ja jõudu kui eeldasin, lähemale jõudes hakkasin sobivat randumiskohta otsima. Enamasti paistis kallas kivine kuid lõuna pool oli näha suht pikka liivariba. Veidi enne poolt kahte sõitis süstanina sahinal liivale mille peale kutsikas üles ärkas, haigutas ja ilma pikemalt mõtlemata kaldale hüppas. Astusin välja ja sikutasin süsta kõrgemale kuivale. Jalutasime kutsikuga esmalt piki randa põhja poole ronides üle kahe suure mahakukkunud puu.

Rannaliiv paistis täiesti puutumatu, meie jäljed esimesed üle pika aja. Aga siis nägin koera põnevusega nuuskimas endal pepu kas hirmust või ärevusest värisemas – mingid suuremad koerlase jäljed läksid rannalt metsa. Lõunapool lõppes liivarand umbes kildi pärast neemikuga. Tee peal korjasin mõned ilusamad kivid nagu kombeks. Tean küll, et tehniliselt pole "kohalikud", jää need kesteabkust siia kandnud, aga mis sellest. Süsta juures viskasime liivale ja võtsime kiire eine, rüüpasin oma esimese õlle ära.

Kaalusin mõtet saart avastama minna kuid ootamatult ründama asunud valusalt hammustavad kärbsed summutasid selle idee. Kummaline, sest seni polnud neid üldse kohanud ja teoreetiliselt peaks nii hilja sügisel ammu kadunud olema. Putukatõrjet mul kaasas polnud, las seekord jääb aga hea meel, et sai üks uus saar „avastatud“ kuhu teinekord võib eesmärgipäraselt matkama minna. Tõstsin looma paati ja istusin ise sisse ning lükkasin aeruga põhjast lahti. Vahepeal tuul veidi tugevamaks läinud aga ei miskit hullu, võtsin kursi otse vastasasuva kalda suunas. 

Kaardi põhjal otsustades pidi seal olema mingi Mark's Point Park. Ranna ääres eramaad, muulid ja paadisillad, ainult ühes kohas sai teeotsa juures kaldale. Sadakond meetrit metsarada pidi üles ronimist viis niinimetatud pargini mis kujutas endast päevinäinud sildiga parkimisplatsi. Ilmselt kohalik võim lihtsalt lüpsab provintsilt raha olematu "rahvuspargi" korrashoidmise eest. Polnud siin miskit peale parkla rohtukasvanud kruusapinna, tee pealt küll paistis puude vahelt järv ja vastaskallas. Positiivseks momendiks moblalevi, helistasin kaasale andmaks teada, et oleme elus ja hakkame tagasi telgiplatsi poole sõudma.

Avaveele jõudes valmistas pettumuse pea olematu tuul ja lainetus. Tavaolukorras rõõmustanuks kuid olin lootnud taganttuulega lihtsamat ja kiiremat kulgemist ning lainetel surfamist. Ei saa siin ilmateadet uskuda. Võtsin rahulikult, sest aega küll ja pealegi esimene kord see aasta vee peal, ei tahtnud lihaseid valusaks tõmmata, ehk saab homme veel vee peale. Vahepeal sõitis mööda korralike meresüstadega penskaripaar, lobisesime veidi. Nad ostnud endale maja randa nautides väljateenitud vanaduspõlve looduslikult kaunis kohas. Kinnitasid, et harva kui nii vaikset ilma ja väikest lainet saab nautida. Olid Sushist vaimustatud ja üllatunud, et kutsale süstasõit meeldib. Tagasi jõudes panin spordikella seisma, 5 tunniga 21.5 kilti sõutud, päris asjalik tulemus, loodetavasti pole homme terve kere kange.

Kuts lebotab vees, ilmselgelt soe

Telgiplatsil korkisin külma õlle jääkarbist, süütasin lõkke ja asusin õhtusööki ette valmistama. Põhitoiduks grillvorstid saiaviiludel ja pizzalõigud. Koer sai vorstitükid oma krõbinate peale ja vitsutas kenasti kõik nahka. Tuunikonservi takseerisin aga ei hakanud avama, kartulitega ei viitsinud jamada, kott jäigi avamata. Kõht täis istusin lõkke ääres, kohendasin aeg-ajalt tuld ja lugesin raamatut edasi. Kõrvale rüüpasin õltsi ja näksisin kartulikrõpse nagu ehtne linnavurle. Pimedas vaaritasin heaune kohvi ja sõin banaani ning viinamarju enne magama minekut. Tean küll, et ajab öösel pissile, aga tühja kah.

Hommikusöök lõkkel soenemas

Öösel tõusis päris kõva tuul, kohises puulatvades, kardetavasti jääb homne süstasõit ära. Hommikul ärgates oli ilm jälle vaikne ja endiselt soe. Ilusti välja puhanud ja isegi lihased ei andnud tunda. Sissejuhatuseks korralik kange kohv enne kui lõhkusin viimased halud pilbasteks ja tegin pisikese lõkke kahe viimase pizzalõigu ja vorstide kuumaks ajamiseks. Magustoiduks sõin kohvi kõrvale lõkkel soendatud croissandid. Tavalisest tugevam hommikusöök, enne pole kavas korralikumalt toituda kui õhtul koju jõudes. Telki ei hakanud kotti pakkima, niikuinii pean teise kuivama panema ja korralikult tuulutama. Plaan oli enne koju sõitmist veidi ranna ääres matkata, kahest lubas vihma.

Rannal jalutasime kutsikuga veidi ringi. Üllatas suht vaikne tuul, erinevalt ilmateatest, mis väitus päris tugeva olevat. Kell kaksteist, vihmani kaks tundi, sõidan veel veidi süstaga kui ta niikuinii juba siinsamas autos rannaparklas. Kui hakkabki vee peal vihma sadama ja saame märjaks võib käia campingus kuuma dushi all konte üles soendamas. Kutsiku rõõmuks tõstsin autost süsta välja ja tassisin randa. Võtsime suuna piki randa poolest saati allatuult ida poole. 

Rannaäär rikkurite villasid täis

Eks vaatan kaua, kui tuul tugevamaks läheb pööran tagasi ja kui liiga tugevaks võin iga kell randa minna ning sealt auto juurde matkata. Maatuulega polnud suuri laineid karta, pidi ainult jälgima, et liiga kaugele kaldast ei sõida. Kolmpool kilti sõidetud kui läänekaarest läks taevas järjest tumedamaks ja hakkas müristamist kostma. Aeg tagasi keerata, äikesega pole mõistlik süstaga vee peale jääda. Tuul läks tugevamaks ja vahepeal tuli veidi jõulisemalt aeruga tõmmata, liikusin igaks juhuks veel lähemale kaldale. Nägime luunisid ehk maakeeli kaure suht lähedalt, lindude huilgamine ehmatas Sushi unest üles. Luuni hüüd seostub mul alati Kanada metsikus looduses matkamisega.

Ranna juurde tagasi jõudes oli aga tuul vaiksemaks jäänud ja ka pilv kõrvale kaldunud, otsustasin veel veidi ringi sõuda. Vesi oli selge ja äkki nägin otse enda all mõne meetri sügavuses hulka plankusid paralleelselt põhja peal. Need olidki jäänused laevavrakist, millest infosildil jutt. Tegu 19 sajandi teises pooles tammeplankudest ehitatud kaubalaevaga "Germanic", mis sõitis karile ja põles ning ranna lähedal põhja läks. Aastaid tagasi leidsin kevadel seal rannalt põneva plangujupi, mille tarisin koju - nüüd selgus, et tegu laeva plangu mitte kai tükiga nagu seni olin arvanud. 

Sõitsin paarikildise ringi lahel enne kui tagasi rannale suundusin - kokku kümme pool kilti kahe ja kolmveerand tunniga. Kuna vesi oli soe käisin ka lühikese treti ujumas, kutsikat vette ei tahtnud lasta, vältimaks märja koera lõhna tagasiteel. Hea ajastus oli, süsta autosse viies langesid esimesed piisad ja kui ise sisse istusin hakkas õige tihedalt sadama. Koer keeras kohe põõnama, mina pidin kaks tundi roolis istuma enne kui koju jõudes sain lõdvalt võtta. Huvi pärast valisin tavalisest veidi erineva tee. Natuke pikem aga sutsu teistsugune ümbrus. Torontos tagasi reaalsusse jõudes sain veerand tundi liiklusummikut nautida.