52766 43.18

16 Juuli: üle 50000 sammu ja
pikem kui maratonidistants läbitud

Teisipäeva õhtul otsustasin puhkusel aja maha võtta. Kostab väga vastuoluline aga paraku nii on. Täitsa lõdvalt mittemidagitehes ehk molutades kui Jüssi väljendit kasutada pole saanud õieti olla. Muidugi on tegevus oluliselt vähemaktiivne kui tavaelus kuid pidevalt mingid pisikohustused kuklas, mis vajavad ärategemist nagu näiteks auto ülevaatus - õnneks sain ilma järjekorrata kiirelt asjaga ühele poole. Huvitav fakt, et kõrval testiti sama masinat, mis tütrel: Mazda MX5.

Lõpetasin viimased tegevused ja põrutasin äsja läbiraputatud autoga suvilasse. Temaatiliselt igati sobiv kuna lõpuks ometi on saabunud suvi ka Eestisse. Nädala alguse ilmaennustus ähvardas küll jätkuvate vihmahoogude ja jahedaga kuid teisipäeva hommikul muutis ilmateenistus meelt lubades ilusat nädalat. Kas mulle ainult tundub või on see suvi ilmateade iseäranis ebatäpne???

Udulaam tuleb

Murastest Vääna poole viivale sirgele jõudes avanes kummaline vaatepilt - pilv laskus tee peale: ees olevad autod sõitsid kui vati sisse ja kadusid, päike paistis ähmaselt läbi udu. Lihtsalt pidin kinni pidama, et pilti teha. Üllataval kombel polnud sugugi külm nagu udust võiks eeldada. Muru krundil lirtsus ikka veel kohati, kuid eelmise nädala vihmade tekitatud tiik maja ümbert oli kadunud. Parkisin auto ära ja jalutasin randa. Sinna jõudes oli udu hakanud hajuma pakkudes lummavat loojangupilti. Jalutasin kaldaäärses vees mööda randa ja nautisin täie rinnaga lihtsalt olemist - mobla olin juba vaikerezhiimi lülitanud.

Loojang ja äikesepilv liivalossi taga

Mõnusad on need pikad valged õhtud-ööd, üheteist paiku jõudsin tagasi suvilasse. Tegin kohvi, näksisin õhtuse allahindlusega ostetud saiakesi ja pirukaid kõrvale ning lugesin raamatut. Enne magama minekut viskasin ikka uudistele pilgu peale, midagi põrutavat polnud juhtunud kui välja arvata ameeriklaste naeruväärne "ähvardus" venemaa suunal, midagi tõsist ette võtta kui nood 50 päeva jooksul ei nõustu rahuläbirääkimisi alustama. Moskva börs tõusis kõvasti Trumpi järjekordse järeleandmise ja nõrkuse avalduse peale. Magama keerasin juba keskööl.

Loss mere ääres ...

Uni oli super, suvilas muidugi alati, koht ise mõjub lõõgastavalt. Hommikul lebotasin lihtsalt edasi ja tukastasin mitu korda enne kui lõpuks poole kümne paiku voodist välja ronisin. Istusin veidi verandal värske õhu käes, kaalusin kas kohv peale panna ja edasi molutada või hommikujooksule randa. Parem või siis ärksam mina võitis, tossud jalga ning sörkisin ranna poole. Suvilast randa on täpselt poolteist kilti, veepiiril jooksin jõeni, tagasi kivideni ja uuesti jõe poole kuni viis kilti täis. Viimase aja tavapärast kaheksat ei viitsinud teha, liivas jooksmine väsitavam, kuid samas palju pehmem. Ilm oli päris palavaks läinud, kohe kargasin karastavasse vette. Keha nii kuum, et enne välja tulemist lihtsalt istusin maha jahtumiseks õlgadeni meres.

... koos sadama ja muulidega

Suvilas hommikukohv ja kerge näksimine. Lõpetasin seenesousti ning viimased saiakesed, järgi jäi vaid leiba ja vorsti, pean pärast poest läbi astuma, et toiduvarusid täiendada. Ega kaua ei mallanud niisama istuda, mõtlesin paar pisitööd kiirelt ära teha, et õhtupoolik lõdvalt võtta. Veranda eest kiskusin suuremad võililled paeplaatide vahelt välja, sidusin roniroosi üles ja otsustasin ka pikemaid varsi veidi pügada. Nojah, sujuvalt liikusin edasi lumemarjapõõsaste kallale, mis kogu lõunakülge katavad. Hekilõikus võttis paar tundi ja kaks õlut. Kolmanda korkisin pojengipõõsast ümber istutades ja noort tamme välja sikutades. Viimase väljatõmbamisel lendasin selili kivitaimlasse äsja istutatud pojengide vahele. Õnneks ei saanud ei mina ega pojengid viga, ainult püksid ja särk mullaseks.

Liivakiviastang ja koopad

Kell juba neli, istusin, sõin vorsti koos leivakannikaga nahka ja mõtlesin: kurat küll, tulin puhkama aga tee mis tahad, molutada ei saa ega oska. Tüüpiline "poolrikka" inimese probleem, kui nii mitu kohta aga raha pole piisavalt teenrite ja aedniku palkamiseks - pead ise tegema. Vaatasin kella ... läks trumm, mingu pulgad ka. Õhtul pidin sugulastega kohtuma Tilgu kandis, parasjagu aega, et rannikurada pidi sinna matkata. Niikuinii oli plaanis seda üle pika aja läbi käia, viimati rohkem kui viie aasta eest sõitsin rattaga koos sõbraga. Ühendan meeldiva kasulikuga, loodetavasti pole metsa vahel liiga märg.

Juba esimese poole kildiga tuli mitu korda mõte matk pooleli jätta, sääsed ründasid pidevate lainetena, hullemini kui venelaste droonid Ukrainat. Lõpuks lihtsalt harjusin ja kummalisel kombel jätsid ka sääsed rahule kui resigneerunult rapsimise lõpetasin. Rada on tõepoolest ilus, merelt puhus jahe tuul, mis muutis matka igati nauditavaks. Segasid ametliku matkaraja ääres olevad pidevad eramaa sildid - nagu mis mõttes sa ranna poole selle paigutad. Eraranda Eestis pole: 10 meetrit veepiirist (kõrgeima keskmise veetaseme ehk ehituskeelu alusjoonest) on üldkasutatav maa, võiks nagu ükskord ometi aru saada. Mere kaldale on ilmunud hulk häärbereid, siin-seal käis vilgas ehitustegevus. 200m ehituskeelu tsoonist ei paistnud suurt keegi hoolivat. Tõele au andes on lubatud erandeid, kuid raske uskuda, et kõik need olid seadusega rangelt kooskõlas, aga noh vallaametnikud peavad ju ka millestki ära elama😉

Vene sõjaväe lõhatud hiidrahn

Jala polnud rada nii pikalt läbi käinudki. Kui rattaga ei pruugi kõike märgata, sest ei saa ringi vahtida, siis matkates luksus vaateid imetleda. Liivakivikoopaid nägin maa poolt esmakordselt, kunagi varem piidlesin vett pidi möödasõites paadist ja mõtlesin, et tore oleks seal ringi ronida. Ilusad pisikesed liivased ja adrust puhtad rannalapid jäid silma, ilmselt aitab kaasa avatus merele ja teravate neemikute puudumine Suurupi poolsaarel. Muraste rannas käisin ujumas - mõnus madal liivarand, väikeste lastega peredele igati sobiv.

Lind loojangu värvitud maalil

Peale sugulastega aja veetmist otsustasin tagasi minna ülevalt paeklindi pealt. Üles sain lapsepõlvest tuntud vana kivivabriku treppi mööda, otse klindipealsele diskgolfi rajale. Paljastel paeplaatidel jäi silma ohtralt igasugu kivistisi, kahjuks polnud aega lähemalt uurida, teine kord. Otse risti üle välja kergliiklusteele. Jalgsi liikujaid suurt pole, peale seda kui paar ratturit ja tõuksisõitjat olid seljatagant ohtlikult lähedalt möödunud hakkasin vastusuuna vööndis käima. Muraste konsumist krabasin õhtusöögi maksahautise näol, saiakesed hommikusöögiks ja jäätise tee peale nakitsemiseks. Viimased kilomeetrid lobisesin kaasaga üle messangeri. Tagasitee kujunes 3km lühemaks võrreldes rannikurajaga.

Suvilas näksisin veidi ja otsustasin ikka randa ka minna. Jõudsin perfektselt momendiks kui päikese viimane äär mere kohal paistis. Vägevad pildid sain! Rannas oli mingi päikesekummardajate seltskond: ports nooremaid ja keskealisi naisi kes väänlesid ja soigusid omaette. Meres mingi tüüp vehkis tõrvikutega. Esialgse plaani ujuma minna matsin maha kui tundsin kui külmaks vesi läinud, ei tea kas rannatuul või mingi põhjahoovus. Rannas piiksus spordikell, seda vaadates arvasin et näen valesti - nimelt lõi ette 50000 sammu. Ei ole võimalik aga pilk moblale kinnitas nähtud numbrit. Palun väga: mõtled, et tuled lõõgastuma ja molutama aga käid üle 50000 sammu ja rohkem kui maratoni distantsi😏 Ei mäletagi kas olen spordikella kasutades sihukesi numbreid varem näinud, igatahes võite kõik kiita kui tubli ma olen😜 Eks näis mis jalad ja eriti juba pool aastat muret teinud vasak põlv homme ütlevad😏

P.S. Täitsa tipp-topp, jooksin hommikul viieka lihtsalt tavalisest veidi aeglasemalt, muidu täitsa normaalne tunne.