Käsmu

Käsmu poolsaare lääneranna erodeerunud liivakallas

Neljapäeval oli suht ilus ehkki õige tuuline ilm, läksime sõpradega Käsmu matkarajale - suurele ringile. 15 kilti tundus just paras metsajalutuskäik, siin Eestis maastik lame, ronimist õieti pole kui just klindile ei kipu. Eelmine aasta sõitsin rattaga sealkandis aga rattaga päris randa mööda ei liigu, seega pikk jupp poolsaare läänerannikust oli minu jaoks tundmatu maa. Eru lahe poolt tookord vaatasin, et igavene äge rand paistis teisel pool, kohati isegi paljandusid kõrged erodeerunud liivajärsakud.

Natuke hiliseks kujunes ürituse algus aga kus inimestel puhkuse ajal kiiret. Juht järgis õnneks Waze (mitte minu juhiseid), mis saatis Pääskülast ringtee peale. Tavaline suund mööda Järvevana oli, seoses tantsupeoga täitsa umbes. Kodust võtsin seljakotti veits joodavat-söödavat, kuna joodav sai kohalesõidu jooksul otsa tuli seda Käsmu poest juurde muretseda.

Astuma hakkasime parklast 14:22, ilm oli päikseline ja soe, lausa lämbe niiske tuul puhus. Seadsime sammud Kuradisaare poole aga nagu karta oli seoses lindude pesitsemisega sinna praegusel ajal ei saa, kuni 15 juulini tee suletud. Silt on paraku ainult eestikeelne nii, et polnud imestada kui itaallaste seltskond rahumeeli läbi kappas. Jalgu märjaks nad siiski tegema ei hakanud, et saarele minna, ainult poolsaare tipuni kuni kividel sai hüpelda.

Kuusikrand, taamal Palganeem

Mida neeme tipu poole seda kivisem

Kivise rannaga poolsaare põhjarannik meenutab vägagi Huroni järve äärset provintsiparki, kus pidevalt käime, üheks põhjuseks ongi sarnasus Eesti põhjarannikuga. Mul hakkas nii palav, et ühes veidi liivasemas kohas hüppasin vette, põhi just mõnus polnud kuid vesi päris karastav. 5 kilti käidud jõudsime neeme tippu, mis kujutas endast suurt kivihunnikut. Luigeparv ujus ja noppis põhjast toitu, natu liiga kauge hea pildi saamiseks.

Pirakad rahnud

Puujändrik mere kaldal

Ilusaid mustrilisi kive, mida tahtnuks koju kaasa võtta oli hulgim, paraku seljakoti taskusse toppimiseks enamus liiga suured no ja natuke kaugel autost. Mõnest võtsin vähemalt foto. Paar võimast rahnu vees, otsa ronimiseks tulnuks jalad märjaks teha. Siin oli näha kuidas meri kallast kulutab, jändrikud puud kivide vahel juuripidi vees.

Läänerannikut pidi lõuna suunas sammudes kostus tüdrukute kilkeid, nad lisasid erksalt sammu hakates vahepeal lausa sörkima. Põhjuseks sipelgad, suurte kuklaste pesasid oli tihedalt ja sipelgaid matkateel tõepoolest rohkelt, nii palju pole kunagi näinud. Mõnedel õnnestus tossust kinni haarata ja jalga pidi üles ronida ning vahepeal hambad säärde lüüa, tükk maad teravam valu kui sääsehammustuse puhul. Seisma jääda maha istumisest rääkimata oli võimatu. Meremunga nimelise kivi juurde jõudes ronisime selle otsa, lähedal metsa sees asuva Metsamunga peale ronimise jätsime teiseks korraks. Kivipinda mööda tülikas ja kivi vastu toetuv mahalangenud tüvi tundus liig habras täiskasvanu kaalu jaoks.

Jalutamine kaldapealses ererohelises samblases ja mustikavartega kaetud männimetsas nagu muinasjutus. Kokku paar kolm kilti kulgemist Ristikivi randa mööda kuni Väheliivu nuki juures rada kergelt tõusma hakkas. Peagi jalutasime oma 5 meetri kõrgusel meretasemest, rannale viis liivane ja piisavalt järsk kallas, et allamineku kohta tuli valida. Tagasi ei viitsinud minna, valisime ühe sobivana tunduva koha ja lasime liivakaldal liugu - kõigil oli lõbus ja kõik jäid ellu. Põhi tundus mõnusalt liivane, läksime ujuma. Vesi karastav, tuul õige tugev, kuid suuri laineid üles ei löönud, sest olime Pärispea poolsaare varjus. Liiv küll tuiskas päris valusalt vastu sääri nagu liivapritsist.

Riidesse panemise ajal tuul tõusis ning saime paar kiiret sahmakat vihma. Otsustasime veidi lõigata ja keerasime veidi enne Suureliivu nukki metsarajale. Jälle ilus samblarohke männimets, väljanägemise järgi ideaalne kukeseente kasvamiseks. Vaevalt jõudsin seda mõtet avaldada kui üks tüdrukutest hüüatas võidukalt ja küsis, ega need ole kukeseened. Tõepoolest otse liivase tee peal pisikeste kukeseente kolooniad. Kole väikesed olid aga nii palju, et otsustasime korjama hakata. Õnneks mul kaks kilekotti raskus, mõlemad läksid käiku.

Läksime hasarti ja muudkui korjasime, ehkki seened imetillukesed. Metsa alla ei tarvitsenud minna, tee peal oli kukekaid palju lihtsam näha. Veidi tee äärest eemal peitis sammal isegi suuremad ära ja käsitsi sobrades ei viitsinud ka otsida. Paar korda astusin väljanägemiselt eriti paljulubavatesse kohtadesse, kus madalam sammal ja põdrasamblik kuid ühtki seent ei näinud. Mustikaid sain paar peotäit, neid on see aasta väga vähe või noh vähemalt sealkandis. Tempo läks kole aeglaseks, aga kus meil kiiret.

Käsmu asulasse jõudes ei läinudki otse parklasse, hoopiski väikesele ringile, mis viis Matsikivi ja ligi 400'l hektaril paikneva Põhja-Euroopa suurima kivikülvi juurde. Kivikülve on Eestis mitmeid, kõik tekkinud viimase jääaja liustike tegevuse tagajärjel. Matsikivist olen varemgi kirjutanud, eelminegi aasta sai sealt mööda sõidetud. 119m³ ja 4.3m kõrgune kivi suht järskude, sirgete ja siledate külgedega, meiesugustel amatööridel pole mingit võimalust ka parima tahtmise juures otsa ronimiseks. Sealgi leidsime kukeseeni ja mina samblapuraviku ning kena noore kivipuraviku nagu kohale sobilik.

Enne auto juurde minekut proovisid tüdrukud kohaliku külakiige ära. Said päris ägeda hoo sisse. Kella vaadates olime kõik shokeeritud, 21:12 - Eesti valged suveõhtud nii salakavalad, et petavad isegi kohalikud ära. Vaatamata väikesele lõikele kogunes ikka 15 kilti matkamist, sest tagasiteel valisime väikese ringi lisaks. Koju sõites oli tunda kuidas järjest tõusev tuul autot teel raputas. Loojuv päike pakkus ilusaid vaatepilte.