Lõbu läbi.

Emaga suvilas

Alati enne puhkust mõtlen, et mida ma küll kõik need 6 - 8 nädalat Eestis teen? Hirm et igav hakkab aga iga viimane kui kord jääb nädalake puudu vajalike ja toredate asjade tegemiseks, mistõttu hulk jääbki tegemata. Üheks põhjuseks muidugi esialgu liialt lebolt võtmine, esimestel nädalatel tundub, et aega jalaga segada, küll jõuab. Viimased kaks nädalat tekib vajadus mitmeks kehastumise järgi, muidu ei jõua kuidagi pooligi ettevõtmisi läbi viia. Nii jäigi käimata Relva, Sõja ja Loodusmuuseumis, ERM'st Tartu reisust rääkimata. Soome pikemale reisule ega Rootsi ühepäevasele ei leidnud aega, isegi Pärnu või Lätti seekord mitte. Nii mitmegi tuttavaga suhtlesin vaid üle telefoni või sotsmeedias, mida võinuks edukalt ka Kanadast teha. Pikemaid (mitmepäevaseid) matku ette ei võtnud, isegi süsta ei tõstnud garaazhi lae alt auto katusele. Rattaga vaid sõitsin rohkem kui eelmine aasta, pikim 75 kildine ots algkooli klassikaaslastega. Sportlikult olin tegelt õige aktiivne, kokkuvõte postituse lõpus, et lugejaid statistikaga mitte tüütada. Kas teil kipub ka puhkus käest libisema või olen mina ainus selline tuulepea?

Pirnid

Õunad

Neist põnevatest asjadest mida tegin ei jõudnud isegi kirjutada, milles  võisid blogi jälgijad ise veenduda. Ehk kirjutan takkajärgi kiire kontsentreeritud kokkuvõtte nüüd kui olen tagasi tööl ja vaba aega palju lõdvemalt käes. Saan aru küll, et kostab irooniline aga nii on, isegi magada on rohkem aega kui puhkusel.

Kompositsioon suvilas

Alustan lõpust, mis kõige paremini meeles, ei pea isegi meenutamiseks pilte vaatama. Samas jäävat väidetavalt kõige paremini meelde emotsionaalselt laetud sündmused no ja ülejäänud pole ilmselt niikuinii ülestähendamist väärt. Puhkus lõppes nagu ikka tagasilennuga. Eelmisel päeval panin nii suvilas kui elamises asjad piisavalt korda, et teistel võimalikel kasutajatel lihtne ja endalgi uuesti tagasitulles kena ja puhas, kõik korras ja käepärast võtta. Võttis muidugi oluliselt rohkem aega kui planeeritud, isegi mere äärde ei jõudnud viimasel päeval. Eelnevalt tegin nimekirja moblasse, muidu kindlasti lähevad mõned olulised toimingud meelest. Suvilas jõudsin mustsõstradki ära korjata ja ümberkukkunud puuriida üles laduda (põhjusest ei taha momendil ei kirjutada), luku parandada, ... Elamises oli viimast sättimist ja koristamist rohkem, lisaks vaja rattad ära panna, auto garaazhi, ... jne ...

Emaga õhtusöögile jõudsin alles peale üheksat. Juttu jagus nagu ikka pikalt ja pikalt, sai eriti teravalt tunnetatud, et ikka päris mitu päeva või isegi nädalake kulunuks lisaks just temale aja pühendamiseks. Pakkima hakkasin keskööl ja muidugi avastasin, et kohver kipub kitsaks jääma, osa asju olin sunnitud välja praakima ja maha jätma. Esimese hooga sain kreepsu kui kohvrit kaalusin: ise ronisin kaalule: 77kg, kohver näpus 90kg - mida pekki, kuidas nii pisike kohver saab kergelt pakituna 23kg piiri peal olla. Hakkasin mõtlema, mida välja praakida kui tuli pähe kohver ise korraks kaalule panna. Jõllitasin 13kg näitu ja järsku mõistsin - olin peast arvutamisel totra vea teinud pannes lambist 10 kg otsa. Kuna tavaliselt on mu peastarvutamine perfektne, usaldan lihtsate tehete juures ennast rohkem kui kompuutrit aga näedsa, ka süsinikul baseeruv bioloogiline aju võib eksida😛

Jälle üks tuba elamises enam-vähem korras

Lõpuks surusin nii palju kohvrisse kui mahtus ja natuke rohkem, luku kinnisaamiseks oli vaja sõnaotseses mõttes kohvril kogu keharaskusega istuda ja lukkusid hammas hamba haaval ettevaatlikult kinni sikutada. Kindluse mõttes tõmbasin kaks tugevat pakirihma risti kohvrist üle ja pingutasin täie jõuga. Pakkimise tihedust kinnitas hiljem asjaolu, et Vana Tallinna kommikarp koos kommidega ümbrikuks pressitud, liköörikommid kui minipannkoogid. Enam-vähem ühes tükis karbist kättesaamiseks pidin kodus külmikusse panema. Mis mul siis kohvris oli: kümme poolekilost pakki otse Soomest toodud Kulta-Katariina heledat rösti kohvi, igatsorti kommipakke, mõned suveniirid ja kingitused. Riideid vaid niipalju kui pehmenduseks vaja, ehk siis üks fleece põhja peal ja lühikesed püksid ning t-särk kaane all. Kohver ise sihule kõva kevlarist tehtud, mis kõikse paremini kaitseb ja samas väga vastupidav - kaltsukast kümpsiga ostetud. Seljakotiga oli lihtsam, sinna läks vaid droon, akupakid ja elektroonika kott lisaks poolikule kommikotile, läpakakott käe otsas.

Kohver, seljakott, läpakas

Kahe ajal sain magama, igaks juhuks panin kaks moblat äratama nelja eri ajaga ... alustades 4:45 varahommikul. Lennuk pidi õhku tõusma 7:30, ametlikult soovitatakse 2 tundi varem lennujaamas olla (Torontos isegi 3 tundi). Ma pole kunagi seda järginud ega kunagi lennujaama hilinemise pärast maha jäänud. Tavaliselt piisab tund aega varem kohale jõudmisest, arvestan pool tundi kohvri ära andmiseks ja turvaks ning oledki lennuväravas just täpselt pool tundi enne õhkutõusmist kui hakatakse lennukisse laskma. Kui ka tekivad mingid viivitused või järjekord ootamatult pikk piisab oma pileti näitamisest lennujaama ametnikule ja sind viiakse kättpidi eelisjärjekorras läbi. Aja veetmine (raiskamine) lennujaamas lihtsalt ootamise peale sama ärritav kui liiklusummikus istumine. Alati häirinud igasugu ootamistele minev kasutu ajakulu, vanemaks saades tunnetan eriti teravalt - eks seda aega ka vähem järgi jäänud.

Kuidas teie lennuks valmistute, kas õige varakult või viimasel minutil, kas lähete juba varem lennujaama või kipute sealgi viimaste pardale saajate hulgas olema?

Juulikuus tegin sammude rekordi: keskmiselt päevas 20512 ja kokku 635872 läbides 506 km - need mille puhul pulsikell käe peal, ehk siis reaalselt veel rohkem. Jooksin 14 korraga 101 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale. Parim kilt 4:32, parim viiekas 23:22, parim kümps 47:05. Ajad tavalisest nõrgemad, üheks põhjuseks kella vahetus, sest mu kauateeninud (pea 7 aastat) ülitäpse GPS'ga Huawei Smartband 3 Pro klaas kukkus pealt ära, patarei niikuinii kestis maksimaalselt vaid 2 tundi aktiivses GPS rezhiimis. Käisin ja matkasin 134 km, rattal sõitsin 247 km. Pulss 40 - 179, rahuolekus 59. Uneskoor 74, keskmine une kestus 6 tundi ja 45 minutit. Puhkuse jooksul ei kaalunud kordagi kuid naastes kaalule astudes olin 76.0 kg ehk teatava üllatusega normaalkaalust 2 kg kergem.