Hawaii: 7Dec-L - Kilauea

Kilauea Halemaumau kraater 2018 mais ...

... ja neli päeva tagasi.

Plaanis oli järjest postitada, kuid seoses Uus-Meremaa tragöödia ja enda eelneva postitusega otsustasin meie 7'da detsembri vulkaanipargi külastuse järjekorras ette tõsta. Muljed ja emotsioonid on nii värsked, nüüd veel võimendatud ka. Alustan siiski hommikust.

Hommikul teenindab noor pere. Tellin vahelduseks kolme muna omleti kõikide lisanditega. Lobiseme: Selgub, et nad teevad lastele kodukooli. Plikad on lihtsalt vapustavalt hästi kasvatatud, rõõmsad ja abivalmid pisikesed blondid tulesädemed. Ütleks, et tuletavad meelde meie lapsi, paraku tuleb ausalt silamd maas tunnistada, enda omad polnud selles vanuses küll nii tublid ja asjalikud. Küsin nõu, kust osta kohalikke ehtsaid käsitöö tooteid, ei taha ju Walmardi t-särki kodustele viia. Parim võimalus olevat igasugu farmers marketid, ehk maakeeli turud. Samas on viimased lahti ainult teatud päevadel ja see, mida soovitati, avatud hoopis pühapäeviti.

Macadeemia pähklid

Küsisin maja ees olevate rohelise kattega pruune mune mahapuistava puu kohta, selgus et tegu Macademia pähklipuuga. Kuigi tavaliselt konsumeeritkse neid röstituna ja maitsestatult olla pähklid söödavad ka toorelt, ainult jube kõva koorega. Seepärast siis kanad käivad auto kõrval ja tormavad nokkima kui mõni ratta all katki praksatab. Saime kohe proovida, üks tüdrukutest lippas ja tõi spets tangid purustamiseks. Maitse poolest nagu veits õlised metspähklid, mulle väga meeldisid. Korjasime mõned peremehe loal koju kaasavõtmiseks. Ta naeris, et võtku me või terve kohvritäis kui viitsime korjata. Poes needsamad hullult kallid. Kui nüüd mõtlen siis meenutavad kõige tohkem ilma okkalise väliskihita kastanit, ühe tuuma ja oluliselt tugevama pruuni koorega. Peaks uurima, äkki kasvavad Kanadas kah.

Päevaplaanis oli saare kaguküljes asuva Vulkaanipargi külastamine, praktiliselt kõige kaugem koht kuhu sõita. Juhuks kui aega üle jääb võtsime kaasa lestad ja snorkeldamisevarustuse.

Kraatrimatka tarvis veekoti ja näksimist. Igaks juhuks kolm õlut autosse, kartsin et muidu ei jaksa oma varu ära juua. Põhiautojuhist tütrele mango mahl. Poolel teel jäi üks lahtiolev turg silma, viskasime pilgu peale. Paraku tegu täikaga, midagi mõistlikku osta polnud. Toidupoest sain ilusa Hawaii kaardiga rannarätiku ja suveniiripoest kaasale sarongi. Ta soovis salli, aga tee või tina, Hawailased salle ei kanna ja turistidele müüa ka ei paku. Äkki oleks hea äriidee😋

Kilauea kaldeera skeem

Ees seisis pikk sõit, lõunanurgast üles pöörates tegin mõned imelised fotod rannikust. Sellel reisul olen praktiliselt iga päev oma paarsada pilti plõksinud. Mis sa hing muud teed eestlase jaoks iga nurga tagant vastu vaatavate vapustavate vaadetega. Nats rohkem kui 2 tundi kulus kohale jõudmiseks. Väravas maksime $25, mis tagas nädalaks pääsu Hawaii igasse rahvusparki. Ehkki meil oli plaan paigas, küsisin igaks juhuks rangeritelt üle, mis nad soovitaks. Meie käsutuses oleva ajaga praktiliselt sama, mida olin silmas pidanud. Ainult järjekorra tegime ringi, et aega maksimaalselt ära kasutada. Kuna just algas tutvustav lühifilm, vaatasime ka selle. Eriliselt rõhutati: Matkadel pidavat tingimata olema tugevad saapad, pikad püksid ja vähemalt 2l vett inimese kohta.

Esiteks läksime läheduses olevat Kilauea põhikraatrit ja auruaukusid (3) vaatama. Palavat auru vuhiseb kraatri äärtel olevatest pragudest. Ilmastik piisavalt vihmane, et vesi voolab pragusid mööda maa alla, aurustub jõudes piirkonda mis üle 100 kraadi ja tuleb surve all teisi pragusid pidi välja. Auru kätte jäädes oli tuttav tunne - justnagu saunas. Kraater või tegelikult kaldeera on tõepoolest pirakas aga hulga väiksem kui Mauna Loa kaldeera. Aktiivne Halemaumau kraater (7), kus kuni eelmise aastani laavajärv mullitas, suht väike.

Kilauea kaldeera, Halemaumau kraater taga

Kuum aur tulvab kaldeera ääre pragudest

Momendil tegu auguga millesse Empire State Building pidavat ära mahtuma (esimesed kaks pilti). Laava voolas vulkaani nõlvale kümned kilomeetrid eemal madalamal tekkinud praost välja jättes kraatri tühjaks. Väidetavalt kulub aastaid või isegi kümnendeid enne kui magmareservuaar uuesti täitub ja kraatrisse jälle laava ilmub. Vaateplatvormini (4) ei hakanudki minema, otsustasime pigem Kilauea-Iki kraatrimatkale suunduda.

Parklasse jõudes tagant veekotti võttes ei leidnud seda millegipärast. Nii selgelt mäletasin, et olin ta näpu otsas auto juurde tassinud ja taha visanud. Kas tõepoolest unustasin auto kõrvale kui korraks maha toetasin, muud seletust polnud. Õnneks ilm jahe ja tuuline, ehk elame üle. Eestlane leiab hädaolukorras ikka lahenduse, veepuuduse vältimiseks neelasin kiiruga kaks õlut. Kõhus ongi vedelikku lihtsam kaasa tassida kui seljakotis, laps võttis eeskuju ning pani mangomahla hinge alla. Matkasaapad jalga ja olimegi kraatri vallutamiseks valmis. Kilauea-Iki matkarada on kokku 6,4km pikk, algab samanimelise mõnda aega (viimane purse 1959) rahuliku kõrvalkraatri servalt (11), viib paarsada meetrit alla kraatri põhjale, kulgeb risti üle kivistunud laavajärve kooriku ja läheb teises servas tagasi üles äärele. Pilte sai teha nii ülevalt äärelt kui alt põhjalt, paraku ei anna fotod edasi seda mastaapi mida oma silmaga ise kohal olles tajud. Mõõtmed ja maastik on lihtsalt teiselt planeedilt.

 Äärel olev vihmamets lopsakas, kõik taimed ja puud mitu korda suuremad kui normaalne. Eriti hakkasid silma sõnajalad, mille leherootsud käsivarre jämedused ja kõrgus nagu keskmisel palmil. Omapära lisab asukoha natuke üle kilomeetri ulatuv kõrgus merepinnast. Temperatuur äärel Eesti niiske suvepäevaga võrreldav, kraatri põhjas kuumem ja kuivem aga tänu pilvedele ja tuulele täiesti mõnus.

Tuulevaikse ilmaga täispäikeses võib must kraatripõhi küll praepanni meenutada. Meil igatahes janu ei tekkinud, pidin hoopis salamisi laavarahnu taga põit kergendama. Põhjal rajalt veidi kõrvale astudes käid nagu mööda klaasipuru, iga sammu ajal kuuled kriginat talla all. Tütre matkatossude tallad olid lõpuks õige siledad, minu tuliuued saapad peaks veel paar kraatrimatka vastu pidama.

Vaatamata tingimustele on mõned ilusate õitega taimed suutnud ka selles kivikõrbes juured alla ajada. Kahe tunniga tegime vastassuunas tiiru peale, vahetasime jalatsid tagasi sandalettide vastu ja sõitsime linnukaitsealale.

Kilauea kraatri vaateplatvormi juurde autoga ei saanud sest tee maavärinates pragunenud. Linnukoht asus Mauna Loa nõlval ülevalpool. Veits üle kilomeetrisel metsarajal nägime kohe kohalikke kaitsealuseid kullinokaga hanesid. Nood ei kartnud üldse, ajasid rahulikult metsa all omi asju.

Korra tulid tütre juurde kui too vaikselt seisis ja siis maha kükitas ning linde narrides oksaraagu pakkus. Kardetavasti on turistid vaatamata keelule linde toitnud. Raja viimasel kolmandikul oli pirakas puu maha langenud, ronisin enam kui meeter jämedat tüve mööda ja võtsin paar pilbast kaasa.

Mauna Loa nõlva pidi üles sõites lootsin rangerite soovitusel kõrgemalt häid fotosid kogu vulkaanipargist saada. Tee oli äärmiselt käänuline, mis tütrele hullult meeldis. Ma pidin istmest kinni hoidma ja aegajalt isalikult manitsema. Vahepeal tuli vihma, vahepeal udu, maastik muutus pidevalt. Siin oli ilmselgelt hiljuti tulekahju olnud millest söestunud tüved ja heleroheline uus rohi märku andsid.

Kogu saar on äärmiselt tuleohtlik, sest mõne päevaga kuivatab päikseline ilm rohu, mille kustutamine süttimise puhul pea võimatu. Lõpuks kõrgemale jõudes selgus, et pilved varjavad enamuse pargist, ots ringi ja tagasi, suund mööda „Kraatrite Keti“ nimelist teed alla rannikule.

Esialgu peatusime iga „pisikese“ paari- kuni mõnesaja meetrise läbimõõduga kraatri juures, peagi saime aru, et nii ei jõua kuhugi. Järsku jõudsime mustale laavaväljale, mis nii suur, et paistab orbiidilt kätte.

Värske ja vedel sulakivi valgus uuest madalamast praost välja ja kattis meeletu maaala õhukese musta kihiga. Eelmine aasta hävis üle 700 hoone, laavavool on pidurdamatu loodusjõud mille vastu inimeste tehnoloogia ei aita.

Päike hakkas madalale vajuma pakkudes imelisi pildistamise võimalusi. Tütar lõpuks tüdines, käisin ise teiste omasugustega moblaga vaimustusest ohkides fotografeerimas sellal kui tema autos ootas.

Topeltkuju laavavälja taustal ;)

Sõidu kaugeim punkt oli kohas kus laavavool mereni ulatudes tee laialt läbi lõikas. Sügavasse ookeani järsult rannakaljult valguv sulakivi tekitas igasugu põnevaid pinnavorme. Kokkuvõttes on mitusada hektarit uut maad juurde tekkinud. Pildistasin nii, et näpp väsinud, pilvede ja merevärvidega mängiv päikeseloojang andis põhjust.

Tagasiteele asusime hämaras, ees ootas kakspool tundi sõitu. Pakkusin juhtima, aga tütar ei suutnud kuidagi loobuda võimalusest Jeepiga käänulistel teedel kihutada. Koju saime alles poole üheksaks. Vee seljakott oligi tuppa jäänud, täielik müstika kuidas ma surmkindlalt mäletasin, et selle auto juurde viisin. Aju on üks väga ebausaldatav riistapuu, eriti mälu seisukohast vaadatuna.

Sõime kodus kiirelt kõhud täis, ei viitsinud restosse minna. Mina ajasin eelmisel päeval ostetud suitsulõhe nahka. Järgmiseks ettevõtmiseks kujunes check-in, mida nädalataguse kogemuse tõttu lausa kartsin. Nomuidugi polnud ka tagasilennu pileti kood kehtiv. Proovisin lennufirmale helistada kui selgus, et levi pole. Sõidaks paarsada meetrit edasi, aga juba olin toidu kõrvale õlle libistanud. Läksin moblaga õue ja peale mõningast ringijalutamist leidsin maja ees koha, kus kaks pulka ette keris. Paraku oli nii pime, et ei näinud lugeda pileti infi. Sebisin ühe laterna maast, mille valgusel sai helistatud ja uus kood saadud. Tütar toksis tolle sisse ning saigi check-in tehtud ja pagasi eest makstud. Tähistamiseks korkisin viimase „Castaway“ õlle. Päev lõppes igatepidi positiivse noodiga, sest tütar leidis tooli alt „kadunud“ päiksekad.