Island2 - Lend, maandumine, jamad

Esimene pilk Islandile lennukiaknast

Olles kandnud kohvi pöördumatult kadunud asjade nimekirja ja registreerinud esimese jamana astusin julgelt ainsa reisijana Iceland Air check-in laua juurde. Näitsik vaatas mulle otsa, õnneks peale lühikest pausi küsis passi mitte: ja mida teie tahate??? Pilet oli mul küll moblas kuid see teda ei huvitanud - üle neti jagatud inf kenasti arvutis. Lasi kohvri lindile tõsta ja hakkas klepsu väljatrükkimiseks klaviatuuril klõbistama. Ma igaks juhuks uurisin kas kohver ikka läheb Tallinna. Oodake ma vaatan ... ei, süsteem ei lase otse Tallinna saata, sest lendude vahe üle 24 tunni. Ei ole, lendude vahe on mul 23 tundi, preili klõbistas veel veidi aga teatas, et kahjuks pean ikka Reykjavikis välja võtma. Jama #2, pean seda totrat 23 kilost kohvrit endaga kaasas vedama või siis lennujaama hoiuruumi panema, mis maksab rohkem kui kohver ise (olin nimelt igaks juhuks eelnevalt välja uurinud).

Turvakontrollist sain lipsti läbi, ainult näppudelt võeti keemiline analüüs, ega mingeid lõhkeaine jälgi pole. Huvitav kas eelmisel päeval lasketiirus käimine paneks punase sireeni üürgama? Lennujaamas oli kaks väikest üllatust: Jama #3 algatuseks hilines lend tunni seoses tehniliste probleemidega, mille kallal mehhaanikud kiirustades vaeva pidavat nägema. Mõtlesin, et parem kui nad ei kiirustaks vaid teeks pigem aeglaselt aga korralikult. Olen liiga palju lennuõnnetuste uurimiste videosid vaadanud teadmaks kui kriitiliseks võivad asjaolude kokkusattumisel ka pisikesed tehnohooldusvead osutuda. Et lennuvälja keskele pisikesse ootepaviljoni viimisest ei kujuneks järjekordne jama seoses tollivaba poe puudumisega, astusin kiirelt kärakapoest läbi.

Tund aega hilinemist tähendab maha visatud aega, millega pole miskit tarka ette võtta, kaua sa hing ikka moblaga internetis surfad. Pikalt ei kaalunud kas osta paar 150 grammist minipudelit või liitrine pakivein. Hindasid nähes haarasin paki punast veini, pole ju vahet, ega seda kellelegi kingiks vii. Ausalt öeldes on vägagi kummaline, miks peaks lennujaamas igatsorti kallite kärakate vahel pakiveini müüdama - kriminaalne inimeste illegaalselt jooma ahvatlemine. Kassas mu ees ostis paarike überkallist konjakit ja paar veini, üle 200 taalase arve maksid silma pilgutamata. Kassaneiu vaatas mulle otsa: see on kõik? Jaa. Kas te teate, et vein pannakse kinnisesse kilekotti ja seda ei tohi avada enne sihtkohas tollist läbiminekut. Minu jaatav vastus tuli ilmselgelt liiga kiiresti suutmata veenda kassapidajat, kes kordas oma jutu üle. Muutusin juba kannatamatuks, jaa-jaa, nad ju ometigi ei saa mulle purukainele täiskasvanule jätta veini müümata paljalt kahtluse tõttu, et äkki joon kohe nurga taga nahka. 

Näitsik lõi ohates veini kassast läbi, sulges kilekoti eriti hoolikalt, ulatas pakendi mulle, vaatas silma ja rõhutas veel kord: Kotti ei tohi avada enne sihtkohta jõudmist. Vaatasin talle rahulikult ja kindlalt silma: Ma ei ava kotti enne Reykjavikki jõudmist. Väga lihtne öelda kuna ma ei valetanud, miks ma peaks koti avama, piisab ju näpuga koti sisse korgisuuruse augu tegemisest millest saab paki kaela läbi suruda. Auk tuleb muidugi teha põhja peale, siis väiksem võimalus, et kellelegi silma jääb ehkki ma pole kuulnud, et sihtkohas tollikontroll õiendama hakkaks miks kotis olev jook kahtlaselt kerge. Ma ju ei riku nende seadusi, pealegi pole neil aimugi kas, mida ja kui palju tollivabast poest kaasa ostsin.

Igatahes niipea kui olin jõudnud lennuvälja keskel asuvasse pisikesse lisalennujaama istusin vaiksemasse nurka, surusin pöidla läbi koti põhja, keerasin paki tagurpidi ja pressisin veinipaki kaela august läbi. Keerasin korgi pealt ning mekkisin - ei midagi erilist aga täitsa joodav, kaasas oleva juustu ja küpsiste kõrvale igati sobiv. Kotis eraldi taskus oleva tsheki kui inkrimineeriva objekti kiskusin välja ja viskasin prügikasti. Veerandtunni pärast istus seljataha lärmakas noorteseltskond, kes korkis avalikult omad joogid ja kukkus neid häbenemata konsumeerima. Nüüd võis kindel olla, et kui seadusesilm peaks õiendama hakkama siis mind noorte taustal ei märgata. Paar korda lükati lendu veel edasi, lõpuks lasti pardale.

Istuma sattusin kahe korpulentsema pearätikutega muslimimammi kõrvale akna alla. Seljakoti panin üles kuid veinipaki jätsin enda kätte. Mul polnud kavaski lasta end teiste kodanike religioossetest veendumustest häirida. Ilmselt levis veiniaroomi ja kui võtsin veel paar lonksu ületas see prouade taluvusastme. Nad ei öelnud midagi kuid peagi saabus stjuuardess, kes naeratuse saatel pakkus välja: ehk oleks kõigil mugavam kui saaksime eraldi istuda. No problem vastasin, tõusin püsti, haarasin seljakoti ja veini ning mind juhatati ettepoole täiesti tühja rea juurde. Super, siin saan laiutades magada. Pool veini nahas pidasin piiri ja keerasin magama, kohale jõudes istun ju kohe rooli, nad ei pruugi veini järgi lehkavale turistile autotki anda. Uni oli sügav ja kosutav aga lühike, ärkasin kui kabiinis tuled peale pandi ning maandumisest teatati.

Olime üllatavalt palju aega tasa teinud, sest enne õhku tõusmist kaotasime 1:20 kuid maandusime vaid 45 minutise hilinemisega 09:20. Lennuk sõitis siva jaamahoone juurde ja kohver tuli lindil õige kiiresti. Krabasin selle ning jalutasin Eesti passi kasutades passikontrollist läbi - alati oluliselt kiirem. Tollis kulgesin massis rohelist koridori mööda ja leidsingi end Islandi pinnalt. Mobla olin juba peale lülitanud, ühendas end automaatselt kohaliku võrguga. Otsisin välja autolaenutuse numbri ja helistasin: telefonist kostis - valesti valitud number! Suur Jama #4. Proovisin mitut moodi, küll ilma suunakoodita ja pluss märgiga kuid sellestki polnud tulu. Vahetasin manuaalselt võrku, eri võrkude katsetamise peale kulus oma veerand tundi, miski ei aidanud. Kuradi jama, firma veebilehel oli vaid telefoninumber ja email.

Astusin suvalise reisuagendist noormehe juurde ja seletasin olukorda ning palusin tal minu eest helistada, mida too ka tegi. Paraku ei võtnud keegi toru, tüüp lubas kümne mindi pärast uuesti proovida. Vahepeal üritasin lennujaama netiühenduse abil igasugu pähe tulevaid võimalusi, tulemuseta - ainus realistlik oleks takso võtta kui just jala ei taha kohvrit järgi vedades 9 kildist otsa sörkida. Takso puhul muutunuks kogu kokkuhoid soodsama rendihinna pealt mõttetuks aga vähemalt lahendus. Olin juba lootust kaotamas kui märkasin päästeinglit pikka kasvu kõhna hindu näol. Tüübi käes oli plakat rendifirma nimega. Astusin ligi ja tutvustasin end, ta polnud kuulnudki, oli hoopis teistele inimestele järgi tulnud. No ma ei lasknud nööbist lahti, kuni mees lubas ka mind ära viia. Kõik seitse klienti kokku kogutud jalutasime parkimisplatsile ja kobisime mikrobussi. 10:25 jõudsime rendifirmasse, pisikeses kontoris oli vaid üks teenindaja. Sõbralik aga kangekaelne pere trügis esimeseks, neil see õigus, olid lennujaamas minust tund aega kauem oodanud.

Toyota Yaris Hübriid

Kulus oma pool tundi kuni lõpuks ise ette sain. Kasutasin ooteaega kurjalt tasuta väga hea kohvi manustamiseks kuni masina filter umbe läks. Minuga sujus suht kiiresti, võtsin lisakindlustuse, vastasel korral oleks õige suur summa krediitkaardil broneeritud. Sullerid sellised aga no mis teha. Nime nähes küsis preili kust ma pärit ja teatas vastuse peale, et tema on Lätist - väike maailm. Kuna mobla plaan ikka ei töötanud ja olin unustanud Islandi kaardi mällu laadida (potensiaalne Mega Jama) küsisin kus saaks wifit kasutada. Neiu andis firma wifi parooli, laadisin kiirelt kaardi moblasse ja läksin vastavalt tema soovitusele autot pildistama.

Ilm lubatud vihmast palju ilusam, laavaväljad igal pool

11:20 (poolteist tundi loodetust hiljem) anti võtmed kätte ja istusin autosse. Mobla ühendamine suure navi ekraaniga sujus üle ootuste hoobilt. Vajutan nuppu aga masin käima ei lähe, lihtsalt armatuurlaua tuled süttivad ja kustuvad. Mida pekki, piinlik küsima ka minna. Äkki koputab keegi aknaklaasile, kontorineiu annab mulle katusele unustatud kohvitopsi. Lasen jala piduripedaalilt ja masin hakkab liikuma, pidurdan uuesti ning siis äkki mõistan: see ju hübriid, väikese koormusega kasutab vaid elektrimootorit, mis praktiliselt hääletu. Tüüpiline kui ürginimesele antakse 21. sajandi tehnoloogia kasutada.

Küsimus laiale ringile: Mis tunne ja kuidas käitute kui reisil kodumaast kaugel eemal ootamatud jamad tabavad? Äkki jagate mõne meeldejäävaima või humoristlikuma😉