Kuidas saada odavalt pardimokkasid.

Tänu noorema tütre poolakast koolikaaslasele sain jälle sutsu targemaks. Nimelt võtsid sõbrad külla tulles kaasa söögipoolist ja nagu korralikele immigrantidele kohane oli poolakal omaaia saadusi. Tomateid meil endil hulgaliselt aga nende kaks megasuurt olid tõepoolest head ja pehmed. Rohelised paprikad maitsvad ja punane pipar kange. Lõikusin viimatimainitut veidi tööle kaasavõtmiseks tomatisalatisse maitseks sisse. Hiljem koeri jalutades hakkasid näpud tulitama nagu oleksin neid nõgesega kõrvetanud. Kummaline, ju läksid näpud mingi taime vastu kui koerte junni üles korjasin. Hõõrusin ja sügasin aga suurt ei aidanud, lõpuks siiski jäi õhetus vähemaks. 

Töö juures järgmisel päeval oli esimene amps suht ehmatavalt terav, hapukoor ilmselgelt piprast toimeaine välja imenud. Samas polnud väga hull, lihatoidu juurde täitsa sobiv. Jamaks läks siis kui veidi salatit huultele sattus, õige terav kõrvetus. Tõmbasin keelega kiirelt tomatitüki suhu ja limpsisin huuli kõrvetuse leevendamise mõttes. Viga, sest nüüd alles hakkasid huuled tulitama. Natukese ajaga läks asi nii hulluks, et pidin mokad külma vee klaasi likku panema. Vetsus vaatas peeglist vastu ehtne paistes pardimokkadega härrasmees. Kui suu limaskestadel oli kõrvetus talutav siis just huulte välisservadel tunne nagu oleks praepanni musitanud. Nüüd sain ka aru kust eelmise õhtu näppude kipitus pärit. Õnneks ei olnud nende kätega silmi hõõrunud, ei julge mõeldagi mis piina oleks pipramehu silma sattumine valmistanud. Naised, kui soov saada ajutiselt seksika eneka jaoks pardimokkasid pole vaja muud kui paar ampsu teravat pipart. Paraku pole tegu permanentse lahendusega, peale pooletunnist piina tõmbub paistetus tagasi.

Ronimisest, sünnast, laulupeost.

Beibedel linnamineku meik peal 😁

Enne kui ma hakkan ronimise teemal jahuma pean ühe hiljutise sündmuse suhtes võla likvideerima. Nimelt oli nooremal järeltulijal nädala eest sünna. Kavatsesime jälle välja sööma minna, sest keegi ei viitsinud pidusööki valmistada (emme ikka veel ookeani taga). Paraku töölt koju saabudes avastasin kodust peolised eest, laps tegi sõbrannadega lollusi ja teatas, et läheb hoopis nendega linna peale. OK, pole enam titt, et issi peaks peo pärast pead valutama. Kui paarist long dringist lõbus seltskond oli end üles löönud viisime nad edasi ühe sõbranna juurde ja suundusime kahekesi vanema plikaga IKEA'sse kerge einega noorema sünnat tähistama. Muuseas sai sealt kaks riiulikasti ostetud ühendades meeldiva kasulikuga.

Fakt, et ma ronimisest pole postitanud ei tähenda, et poleks selle peale iga päev mõelnud. Ma tean küll et mõtlemisest üksi ei aita, tegusid peab tegema. Kui muidu ei usuks siis kõiketeadev Google ja Youtube igatahes on mu uue huviala välja nuhkinud. Ühes tuleb reklaame, teises on hakanud ronimiseteemalisi videosid karate, ralli, arvutimängu ja ajalooteemaliste vahele ilmuma. Aga eile võtsin ette pikema ronimistuuri, mis kohati vähemalt V1 taset eeldas. Nimelt turnisin oma maja esiküljel suur galloniline värvipott ühes käes ja pintsel hammaste vahel. Maja esikülje värvimine oli heaks vahepalaks, mis oluliselt tõstis ronimise raskusastet. Ootamatult avastasin, et kohad kuhu tundus võimatu olevat ilma tellinguteta ligi pääseda, õnnestus edukalt värvida redeli negatiivse kalde pool rippudes. 

Üldfüüsilist sai ka parasjagu, sest redeli tipus räästa alla võimalik minna vaid pintsliga, mida keerutasin aeglaselt peos, et värv välja ei tilguks. Üles-alla tuli nii mitukümmend korda käia. Kaaslinlastele pakkus vaatepilt ilmselt mõnusat meelelahutust, sest lõpuks olin siit ja sealt valgete täppide ja laikudega kaetud, kaasaarvatud habe ja rinnakarvad. Kes ütles, et ronimisoskusel puudub praktiline väljund 😜 Aga päris boulderdamisele saan loodetavasti ülejärgmine nädal, karate trennis värbasin paar uut huvilist, lubades kordumatut elamust. Seega jääb veidi aega teooriaga tutvumiseks ja papude ostmiseks. Nädalavahetus kulub meil jaapani külaliste võõrustamisele ja suurel igaaastasel "Canadian National Exhibition" näitusel käimisele, kus vanem plika "Gaming Garage" paviljonis oma firmat esindab.

Karaoke laulupidu Torontost vaadatuna otse eetris 

Pühapäeval elasin läpaka taga Tänakule kaasa ja peale ralli edukat lõppu vaatasime telekast otse Lauluväljaku üritust. Öelge mis tahate, aga minule igatahes meeldis väga. Eriti karaoke formaat, tänu millele sain ka ise aktiivselt osaleda ja (kaaskodanike huvides) õlu rinnus vaikselt kaasa mõmiseda. Ei ole ma mingi laulumees kuid hulk vanu lugusid olid üldrahvaliku uue kuue saanud. Minu lemmikuks mutionu laul. Kui oleks valida siis läheksin pigem sellisele igamehe rahvapeole kui härdalt pidulikule ametlikule laulupeole. Rahvast vaadates mõtlesin äkki, et taolised üritused on vist ühed vähesed, kus 99% ulatuses koos vaid eestlased kui "eksootilised" turistid välja arvata. Või eksin, ehk oskab keegi kohalkäinuist kommenteerida. Aga kui mul õigus, siis just selliselt, põhimõtteliselt erinevates kultuuritaustades avaldub näitlikult Eesti ühiskonna põlisrahva ja muukeelse elanikkonna sügav lõhestatus.

"Emaarmastus" ja Remont

Minu ja tütre "nänn" - õiges järjekorras 😜

Võiks nagu loota, et olles üle kolmekümne aasta ühe teise poole esindajaga (ja üle 20 aasta kahe nooremaga, kes eelmainitud kooselu tulemuseks) õige lähestikku koos elanud oled hakanud neid veidikenegi mõistma. Võta näpust, pole lootustki. Sain sellest täna sotti kui olin kaasa lennuväljalt toonud ja jälgisin kodus ootusärevalt kohvri lahtipakkimist. Ma tean, et pea kõike on tänapäeval võimalik osta ka siinpool ookeani aga ikka mõnus saada kodust hõrgutisi. Asi hakkas kahtlaseks muutuma, kui kaasa muuseas vihjas rasketele valikutele, mida kohvri pakkimisel pidi tegema. Hmmm..., kilusid ei olnud, Eesti 100 pralineekarp polevat mahtunud, Eesti kohvikott hunniku kommikottide ja shokolaadide vahel, mitu kilo raamatuid, hulk puutoikaid mingist puiduaidast, mõned merevaigu juustud, tavaline saaremaa juust, leivalaadsed pehmikud, liitrine dzinni pudel, ... Lõpuks siiski lootustandev kuldne välgatus pesu ja riiete vahelt:  üks pakk mu lemmik Presidentti Gold kohvi, aga ema oli ju kolm Maximast soodukaga saanud? Selgus, et kaks jäid seoses Poola lennuliini piiratud pagasikaaluga mind kurvalt Eestisse ootama.

Koerad pöördes alfaemase saabumisest

Raske valik oli Reval Gini pudeli ja kahe ülejäänud kohvi vahel: ebavõrdse võistluse võitis ülekaalukalt Läti päritolu alkopudel. Mõtlete muidugi, et äärmiselt suuremeelne naisest, kes tilkagi alkot ise ei tarbi. Mida ma tänamatu loom üldse virisen: probleem oli selles, et kärakas nooremale tütrele, magusakraam vanemale tütrele, kohvi minule - emaarmastuse äraspidine avaldusvorm mis muud 😛 Kõik eelnimetatud produktid on ju irooniliselt asjaosaliste tervisele vähemal või rohkemal määral kahjulikud. Aga vaadates positiivsest küljest oskan seda kohvi hoopis rohkem nautida. Oleks olnud kolm pakki, tekkiks probleem millal neid avada. Nüüd on selge, et enda sünna ajal ja kui kokkuhoidlikult juua, peaks jõuludeni välja vedama - meil peres keegi teine kohvimokk pole. Tegelikult pole mul üldse põhjust õiendada, tema pagas ja tema otsus mida võtta mida jätta. Lihtsalt esimesel momendil lõi lapsik pettumus ja kadedus välja kui täiskasvanud tütardega kolmekesi ümber kohvri olime nagu viieaastased jõuluvana juures kinkide jagamisel. Tõele au andes tuleb tunnistada, et koridorikapis sihuke enda toodud kohvivaru mille müüki paiskamisega võiksin maailmaturu hinda mõjutada. Nüüd on vähemalt minu hingelt vastutus läinud kui tütar peaks alkohoolikuks muutuma, tean täpselt mis suunas näpuga näidata 😜

Et lugu liiga ühekülgseks ei muutuks tunnistan ka enda patud üles. Lahkudes jättis kaasa maja remondi ja koduste tööde nimekirja, millega oleks harmoonilise kooselu mõttes soovitav tema äraolekul tegeleda:

Maja esikülg puhastada ja üle värvida (suur ettevõtmine).

Vihmaveetorud parandada.

Esiakna raam värvida (aken sai ette aastate eest, aga kuna tuult pidas ja kardina varjust välja ei paistnud siis nii see jäi)

Esiuks puhastada ja värvida (koerad on värvi seestpoolt maha kraapinud kui soovivad meeleheitlikult pissile pääseda või postiljoni murdma minna)

Siseuksed puhastada ja üle värvida (kohati koerte süü, kohati loomuliku vananemise tulemus)

Keldriuksed puhastada ja värvida.

Vannitoa remont (seinaplaadid ja vann puhastada, dush parandada, vanniäärte tihendussegu vahetada, ... ).

Köögi lagi pahteldada ja värvida.

Köögi kraan korda teha.

Noorema plika seinakapp üles panna,

Magamistoa voodi ümber ehitada.

Esimesel nädalal olin päris entusiastlik ja muudkui planeerisin ning utsitasin lapsi koos alustama. Naise suurim viga oli selles, et tema jutu järgi pidavat plikad aitama ja minu viga, et jäin sihukest ulmet uskuma. Otse loomulik, et ei tulnud ette momenti, kus kõik kolm koos asuks laulu saatel tööle nagu nõuka aegses BAM'i propaganda filmis. Nädalaga muutus minu entusiasm frustratsiooniks kuna aur kulus igapäevatööde ja plikadega (eriti nooremaga) jagelemise peale. Aiatööd võtavad oma maja juures nii neetud palju aega, et miskit hullu. Tüdrukud pole kunagi erilised aiandushuvilised olnud, mistõttu nende saatmine õunapuu oksi lõikama või viinamarju ja kiivisid pügama oleks vastutustundetu õnnetuse kaela kutsumine. Muru niitmine oli ainus, millega nad vahepeal väljas aitasid, sedagi tegin pooled korrad ise. Saavutuseks tuleb lugeda olukorda, kus elamine oli korras, köök puhas ja nõud pestud - suures osas põhjusel, et polnud kellegi kaela jätta.

Nii need nädalad veeresid, trennipäevadel polnud jaksu miskit peale aias nokitsemise ette võtta. Korra käisin ronimas, korra laskmas, korra koertega rannas, mõned õppesõidud maanteel, sugulaste kasside toitmine, kaks päeva kulus sünnadele. Toidutegemine võttis kah arutult aega, siin küll andsid lapsed oma panuse. Oleks elu küsimus, küll suutnuks kohe töölt tulles ja teiste tööde vahepealt poole tunni kaupa asju ette võtta. Paraku on sihuke tegutsemine äärmiselt ebaefektiivne ja häiris asjaolu, et vaatamata minu utsitamisele üritas järelkasv pidevalt leida põhjusi miks just täna ei saa seda või teist teha. Lõpuks eelviimasel päeval puhastas noorem plika esiukse seestpoolt ja mina värvisin selle viimasel päeval, lõpetasin pool tundi enne lennuki maandumist. Õnneks oli lennuväljal mingi jama nii, et värv jõudis kuivada enne kui kaasa uksest sisse astus 😝

Kokkuvõttes sai nimekirjast vaid poolteist punkti tehtud: seinakapp ja välisuks poolest saati (väljastpoolt ju ikka värvimata). Tuleb tunnistada, et objektiivselt võttes pole ma isegi seda ühte kohvipakki ära teeninud, kuidas küll kaasa aimas. Ju vist tunneb mind paremini kui mina teda, teab mida oodata ja mida mitte. Enda õigustuseks võin siiski mainida, et selle aja jooksul ei saanud kordagi arvuti taha mängima ja niisama logelemist sisuliselt polnud. Isegi õlle nautimine tagaaias toimus rohimise või vaarikate lõikumise kõrvalt. Enam ei tee ka murelikuks asjaolu, et Jaapani külalised nädala pärast saabuvad. Kurat, kui lapsel kama kaks, milleks peaks mina muretsema mis mulje jätame. Milleks üritada endast jätta paremat muljet kui tegelikult oleme. Teismelisena torisesin alati kui mind sunniti oma tuba koristama põhjendusega, et külalised tulevad - nüüd saan täie rauaga tagasi - Karma is a Bitch.

Tähesadu vaatamas

Toronto valge laik all paremal, meie sõitsime üles natu vasakule

Pühapäeval võtsin koerad kaasa ja sõitsin Awendasse randa, matkama, ujuma ning tähti vaatama. Tegu on lähima ümbruse (150 km raadiuses) mugavaima ligipääsuga pimedaima piirkonnaga kui järvede keskel olevad alad välja arvata. Kel kunagi huvi teada, kus oleks parim öötaevast vaadata, siis suureks abiks on DarkSiteFinder kaart, mis näitab "valgussaastatust" üle maailma. Eestis oli üks pimedamaid kohti looderannik.

Sushi nina püherdamisest ikka liivane

Nagu ikka tabasid loomad kohe ära, et autosõit plaanis. Asju autosse viies läks majas kole ulgumine lahti, igaks juhuks tuletati meelde, et ma jumala pärast neid maha ei unustaks. Uksest välja uhasid nad joonelt auto juurde ja seadsid end esiistmetel sisse - Koko rooli taga, Sushi juhi kõrval. Takkajärgi kahju, et pilti ei teinud, aga küll jõuab, ega see viimaseks korraks jää.

Pühapäeval on põhjapoole lahe sõita aga juba ennelõunal oli tagasitee vägevas ummikus. Igaks juhuks võtsin telgi kaasa, järsku tuleb tuju üle öö jääda. Sõidu ajal kuulasin Clancy ajuvaba põnevikku "Point of Impact", tänu taolistele lugudele möödub pikk tee kiiresti kui pole kellegagi juttu ajada. Rannas hakkas nelja ajal rahvas juba lahkuma, sain mõnusa parkimise. Koerte esimene trikk oli hunnikud keset teed teha. Esimese ettesattuva puuondiga veits shitgolfi ja julgad lendasid kenasti kaugele metsa alla väetiseks, oks takkajärgi.

Sushi hüpe

Ilm normaalne nii +26C ringis, seadsin tooli liivale metsa varju järve äärde. Vesi oli hullult soe, vedelesime loomadega päris pikalt . Lained ka päris mõnusad, koertel veits keerulisem ujuda. Elukad kukkusid kohe peale veest välja tulemist liivas püherdama, ei või ju ometi puhtana püsida. Lugesin ajakirju, peesitasin, võtsin õlle ja kerged näksid. Kui igav hakkas tegime lühikese matka järve kallast mööda.

Sushi ei lasknud mind üksi ujuma, kohe sumas järgi, Koko suurt ei hoolinud

Suht pisikest rada pidi sammusime läbi ürgmetsa neeme tippu välja. Just enne randa sattusin varjulises kohas ootamatult poolest saati kokku vajunud telgi peale. Veidi eemal hakkas silma magamiskott, toidukast, toidupakendite jäätmeid, katkine kummipaat ja kaks aeru. Olin segaduses, sest siinsel looduskaitsealal ei tohi suvalises kohas telki püsti panna. Kummaline asjaolu, et telkimisplats oli ilmselgelt maha jäetud. Aga miks peaks keegi kõik oma kraami maha jätma??? Selle asemel et huviga nuuskima minna hakkasid koerad mind eemale sikutama. Ja siis lõi ninna kerge pahvakas halba haisu. Otsustasin pikemalt uurimata järve äärde suunduda, kes iganes nii lõhnab, sellele on igasugune abi pikalt hiljaks jäänud.

Jalutasime kivist kallast pidi tagasi paar kilti oma randa. Päike loojus, paras aeg koertele söök kätte anda, asjad kokku korjata ja veidi tagasi sõita kohta, kus mugavam meteoriidisaju jälgimiseks selili liivale visata. Seadsin endale joogamati alla, koerad said käterätiku. Elukad sidusin rihmapidi jala külge, et nad hulkuma ei läheks juhul kui peaksin tukastama. Kümmekonna minutiga ei näinud ühtki meteoriiti, uni tuli peale, tukkusime pool tunnikest koos kuni koerad urisema hakkasid. Mingid tüübid jalutasid mööda randa ja ehmusid koledasti urina peale. Rahustasin, et ainult pisikesed kutsad.

Nüüd oli juba õige pimedaks läinud, hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ja nii viie mindi pärast nägin esimese meteoriidi. Järgnes tükk aega "vaikust", ainsad liikuvad objektid olid paar kümne kildi peal lendavat lennukit ja mõned satelliidid. Vahet teeb neil liikumise kiiruse järgi, satelliidid on vaatamata oma palju kõrgemale orbiidile jupp maad kiiremad tähistaeva taustal, lennukid lisaks tihtipeale veidi vilguvad. Üks õige pisike meteoriidike, kümme minti ei miskit ja siis kolm eredat järjest paarimindise vahega. Viimane neist jättis kaks paralleelset sädelevat valgustriipu üle kolmandiku taeva.

Meteoriidisadu pikisilmi ootamas

Kokkuvõttes fikseerisin tunni ajaga üksteist kindlat meteoriiti. Veidi pettunud, lubati ju lausa üks minutis ja ühtki tõepoolest suurt ei näinud. Koht on ju ometigi pime ja kuud polnud ollagi. Samas need õige pisikesed, mida kõige rohkem, ei pakuks niikuinii erilist huvi. Lootus oli mõnda tõsiselt heledat boliidi näha. Vähemalt ilmaga vedas, soe ja tuulevaikne, taevas selge. Üheteist ajal korjasin kodinad kokku ning jalutasime metsa alt autosse. Valgussaastatuse üle kurta ei saanud, vaatamata pikale pimedusega harjumisele ei seletanud ei minu ega koerte silmad metsa all mitte midagi. Totaalselt must kott, vaid üles vaadates paistsid puuvõrede vahel üksikud tähed. Mobla ekraani helendusest piisas metsaaluse tee leidmiseks.

Koduteel oli seoses liiklustiheduse ja teeremondiga kohati ikka veel teosammul kulgemine. Toronto elanikul on suvila omamine hull piin kui pead nädalavahetusel nii sinna sõites kui tagasi pöördudes ummikus hallitama. Mul vedas, sest mingi moment tuli tuledega kiirabi, kes vasakus reas end mööda pigistas. Võtsin end neljanda autona tema sappa ja suutsin tunnise ummiku kümne mindiga läbida. Ma tean, et ilus selline käitumine pole aga samas kuradi mugav ja aega ning närve säästev 😜

P.S. Pean anonüümselt teatama pargivahtidele, et neil metsa all mahjajäetud telk ja muud kraami.

Ronimisest ja käsitsivõitlusest

Oma eelmise postituse peale sain vägevalt tagasisidet, mitte küll enda aga hoopis blogituttava (ma julgeks lausa sõbraks nimetada) postituse "Roninõu algajale ronijale" juures, mille ta poolest saati minule vastuseks kirjutas. Kuna neiu ronimisega mõnda aega tegelenud, on tal vastavates ringkondades tuttavaid, kes omakorda kommentaarides nõu ja videosid jagasid. Ma ütleks, et just neist algajatele mõeldutest tundub momendil kõige rohkem tolku olevat, nende puhul vist saan aru millest jutt. Selge, et kogu meeletu info kogus hoobilt meelde ei jää aga vähemalt on materjale mida uurida ja inimesi kellelt hiljem küsida kui miski asi kole segaseks jääb. Järgmise sammuna on kavas papud muretseda, õnneks esimestega ei pidavat väga muretsema, niikuinii ei oska algaja suurt vahet teha ja üle aasta nad vastu ei pidanud pidama. Peaaasi jälgida üldpõhimõtteid ja poes asjatundjatega konsulteerida. Veelkord tänud Rentsile ja tema blogis kommenteerijatele!

Plaanis oli see nädalavahetus uuesti boulderdama minna, aga kolmapäeva õhtul karate trennis oli instruktor, kes tutvustas käsitsivõitluse tehnikaid külm ja tulirelva vastu. Kuna sellist võimalust ei saa niisama pealtvaadates mööda lasta harjutasime õige tuliselt. Nüüd on mul käelihased ka mujalt valusad, sinikatest ja kergelt väljaväänatud liigestest rääkimata. Mees on oma töö käigus puutunud kokku päriselu olukordadega, mis paistis välja ka juhendamises. Kokkuvõtlikult kinnitas ta, et nagu ikka on esimeseks reegliks konflikti vältimine ja võimalusel jalga laskmine, elusid on meil kõigil vaid üks ja mingi lolli juhuse või auküsimuse pärast seda raisata oleks loll. Arvestage, et tavaline narkarist tänavaröövel või ülbik on teist aeglasem ja pole suuteline püstoliga uksele viie meetri pealt pihta saama. Professionaalile vastu saamiseks tuleb harjutada aastaid ja ka siis pole edu tagatud, hea uudis et profid üldiselt teid tänaval ega kõrtsus ei tülita.

Samas võib tulla esile situatsioone, kus pole võimalik konflikti vältida. Pidage meeles, kokkupõrge toimub lähedal ja kiiresti, sinu eesmärk on olla valmis, kiirem ja tegutseda otsustavalt täie jõuga. Esimene, hiljemalt teine löök või võte peaks vastasel pildi eest kerima, eriti kui tüüpe rohkem kui üks. Äärmiselt oluline on omada ülevaadet vahetust ümbrusest vältimaks ootamatusi. Kui vastasel on relv või neid on mitu pole vaja legaalsete probleemide pärast muretseda, kasutage kõiki käepäraseid meetodeid ja vahendeid võimalikult efektiivseks ohu elimineerimiseks. Peale teooriaosa võtsime kumminugade ja püstolitega läbi tavalisemate rünnete parreerimised ja vastase likvideerimise võtted. Nende käigus saigi veidi haiget, sest realistlikkuse huvides tuli nii rünnata kui kaitsta üsna tõsiselt. Ei mingeid efektseid Hollywoodi stiilis hüppeid või pöördelt jalalööke: jõuline blokk ja vasturünne samal ajal koos kontrolli saavutamisega relva üle. Tähtis vastase tähelepanu kõrvalejuhtimine ja tema jaoks ootamatu tegutsemine. Loodetavasti pole seda oskust kunagi vaja aga pole paha kui tagataskus olemas. Ma ei arva ka, et ühe trenniga spets kohe valmis, ikka harjutame uusi asju kuude ja aastate kaupa reedeti üle, seni kuni automaatseks muutuvad.

Bouldering on sitketele

Moment enne alla potsatamist

Täitsa üllatav kui keeruliseks võib osutuda sport, mis youtube alusel nii lihtne tundub. Lapsena oleme vist kõik puu otsa roninud ja lõppude lõpuks ahvidest põlvnenutena peaks turnimine veres olema. Aga võta näpust, ega ikka pole lihtne kui need nukid millest kinni võtta vaid näpuotstele tuge annavad ja üle 80 kilost keret vaja järgi vinnata. Painduvusest parem ei räägigi, seda pole mul lihtsalt kaasa sündinud. Ega ma ise poleks kunagi sihukest asja ette võtnud, looduses küll meeldib mägedes ronida, aga hoones mingil betoonseinal turnimine tundus õige kunstlik ja mõttetu. Tütar vedas kaasa mind ja tuttavat neiut eestist, meil mõlemil esimene kord boulderingu asutust lähedalt näha.

Tütar sai sealt niuhti üles

Päevapilet ja ronimissusside laenutus maksid sama palju kui eelmise õhtu restoeine. Rahvast oli suht vähe ning seinu hullult palju hulga erinevate radadega. Algatuseks täitsime vormid, mis vabastasid firma igasugusest vastutusest. Siis saime igavesed kitsad ronimiskingad jalga ja tehti lühike instruktaazh. Mattidel viibida vaid siis kui ronid, ära mine vahtima ronija alla, ära röögi vaimustusest (valu kohta vist ei kehti see reegel 😜), ära vea toitu ronimisalale. Järgmisena viidi seina

Keidy turnimas

juurde ja selgitati nukkide põhimõtet, värvisüsteemi ning tutvustati tähistusega. B on algajate rada mida lasti kohe proovida. Osutus lihtsaks, selle ronisime mõlemad sutsti ära. Laske käia, pilet kehtib üheksani õhtul lisati muige saatel. Tähendust mõistsin paari tunni pärast, aga ei maksa ette rutata.

Proovisime veel paar B rada, suht kerge nagu oodata võis. V0 peal tuli sutsu rohkem pingutada aga polnud ka eriti keeruline. V1 oli igatahes meie jaoks järsk hüpe keerulisuses. Äkki tuli mõtlema hakata milliste nukkide peale ja mis järjekorras jalgu asetada, käepidemed kippusid kipakateks muutuma, hoida sai kohati vaid sõrmeotstega. Kokkuvõttes jäimegi meie algajad sellega maadlema samas kui tütar kolmesid ja neljasid katsetas. Päris kummaline, et käed hakkasid väsima ehkki suurt nagu ei pingutanud. Paraku pidid tihti olema nii ebamugavas asendis, et tugevaid muskleid ei saanud rakendada. Minu puhul oli takistuseks täielik kogemuste puudus, nõrgad näpud mida pole rippumiseks kunagi treeninud ja muidugi üle 80 kilone kehakaal. Kaks naha ja kõõlustega kaetud kondiklibu lasi mööda seina nagu ämblike paar. Ei nad nii lihtsalt kalpsaks kui oleks minu kaal kanda.

40 sekundit nukkide küljes rippumist andsid vatti käsivarre lihastele

Mingi moment tundsin, et käed mõistlikuks ronimiseks liiga kutud, samas õllekannu peaks jaksama kergitada. Hüppasime autosse, padavai koju. Relaxisime äärmiselt ebasportlikult pool tunnikest tagaaias viinamarjade varjus kannu jääkülma õlle ning kartulikrõpsudega. Tagasi ronima jõudes võtsin ette ühe kaare aluse lillade nukkide raja, mille tähistust polnud näha. Eeliseks olid sellel veidi suurema haardepinnaga nukid ehkki rada hullu negatiivse kaldega. Tütar tegi mängeldes, piinlik alla jääda. Paraku ei aidanud isegi äsjarüübatud õlu. Algus läks suht hästi, siis üritasin liiga pikalt haarata. Näpud sain peale aga jalg libises ja sadasin alla kui kartulikott mitte elegantselt nagu Newtoni õun.

Sai proovitud veel mõnda 1 ja 2'ga märgitud rada. Poolpatuga tegin ühese ära. Üht pealtnäha lihtsat kolmest proovides oli algus suurim probleem, oleks sealt mööda saanud võinuks toore jõuga end tippu sikutada. Paraku selgus ka klienditeenindaja muige põhjus, nimelt olid käsivarte lihased nii väsinud, et edaspidisest ronimisest suurt välja ei tulnud, paljast tahtejõust seal kahjuks ei piisa. Algajatena olime kolme tunniga käed süldistanud, hiljem kodus tegu koera süllevõtmisega. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et oluliselt kasvas respekt boulderdajate vastu, eriti selliste, kes väljanägemiselt normaalsete kehadega mitte nagu maratonijooksjad. Ah et kas ma lähen tagasi. Vist küll, samas on mõistlik enne eelkõige näppe treenida. Nii 20 kilo kaalukaotust oleks muidugi ka abiks, paraku pole minus sellist fanaatilisust, et mingi rajanumbri pärast lisaks õhtusöögile ka lõunast loobuda 😛

Järgmise hommiku lisa:
Sellised igapäevased tegevused nagu külmiku avamine, kraani keeramine või kohvitassi hoidmine on valulikud, koerte jalutamine täielik piin - lihased tõmbasid krampi. Käed altpoolt küünarnukki suht kasutud keha jätked, kui paremaks ei lähe tuleb vist amputeerimist kaaluda 😛
Igatahes esimene soovitus algajaile: enne mõtle siis roni.
Teine soovitus oleks seda teha siis kui läheduses ei viibi ilusaid noori neidusid, veel parem täielikus üksinduses kus su feilimist keegi pealt ei näe 😉
Muidugi on mõistlik enne uue spordialaga alustamist veidikenegi eeltrenni teha, sest suure tõenäosusega koormad mõningaid lihasegruppe, mida sa pole varem suurt kasutanud.

Jaapani müsteerium sünnal

Eile täitus mu vanemal võsul järjekordne ring ümber päikese, kuidas muidu seda tähistada kui kohas kus võid kindla summa eest piiramatult idamaiseid hõrgutisi õgida. Meie lemmikuks on seni olnud Hiina „All-You-Can-Eat“ iseteenindus söökla Mandarin (restoran oleks nats palju selle toitlustusasutuse kohta öelda). Seekord otsustasime miskit teistsugust proovida. Tütar kiitis üht jaapanlaste sarnase filosoofiaga söögikohta, kus ta töökaaslastega vahel käinud. „Kiku Sushi“ jäi igati sobivalt neile seiklusrajalt tagasituleku tee peale (tütre sünnakink iseendale). Seiklusrada pidavat olema Ontario parim aga plikade hinnangul Eesti omad ikkagi etemad. Mina ei saanud minna kuna olin laupäeval lausa 12 tundi tööl.

Pidime kell kuus kokku saama, jäin nats hiljaks, sest sõitsin kodust kohale. Isegi suht normaalse liiklusega kulus 45 min, tütar sõidab seda maad iga päev tööle ja tagasi. Esmapilgul tundus sihuke edasi-tagasi vaarutamine päris jube, aga ta on harjunud ja pealegi võib paari kuu pärast tööaega veidi lõdvemalt võtta. Resto leidsin lihtsalt üles, ainult parkimisega oli probleeme. Õnneks sõitis teise tiiru ajal üks masin just nina alt välja. Sammusin sisse, tütred juba esimese ringi lõpetanud, nojah toitumisega seotud viisakusnormidest nagu „perepea esimese ampsu õigus“ meie peres suurt ei hoolita. Minu jaoks uudne ja põnev (ehkki eestis ilmselt ammututtav) oli toidu tellimine lauas asuva iPadiga. Algatuseks määrisin näpud paari praetud krevetiga, mistõttu laps asus mulle menüüd tutvustama ja järjest valitud asju tellima.

Menüü on segu traditsioonilisest ja moodsast Jaapani toidust, sekka ka mööndusi heledama nahatooniga Euroopa päritolu metslaste maitsele. Supid, salatid, praetud riis, ramen, õlis praetud elukad, teppanyaki, grillliha, sadat sorti maki ja sushi, sashimi, pizza valik barbaritele ja magustoidud alates mango pudingist kuni jäätiseni. Silmi eest võttis kirjuks. Alustasin grill-lihade ja sushidega, lisaks austrisupp. Teenindus oli hullult kiire, esimesed sushid jõudsid kohale paari minutiga, enne veel kui jõudsin end nahktoolis mugavalt istuma sättida. Mulle meeldis asjaolu, et portsionid olid suht väikesed. Õnneks ei saanud enne lahkumist aru, et minu poolt mekkimiseks peetu kujutab endast keskmisele asiaadile õhtusööki :D Igatahes sushid tulid enamasti kolme või neljakaupa, grillroad ühe varda või alla kümne pisikese tükina. Nooruses vanaema juures lambasashlõkki tehes oleks ühest kamakast vardal saanud paar siinset peenikest toiduportsu. Vaesed teenindajad jooksid minu pärast jalad rakku aga see ju nende töö ongi :P

Keda Jaapani toit huvitab lisan siia „Kiku Sushi“ resto veebilehe viite, saate näha nii hindasid (meil oli kalleim versioon: laupäevane piiramatu õhtusöök 30CAD ehk 20EUR nina peale). Pilte suurt ei jõudnudki teha, sest põhitähelepanu oli söömisel ja taldrikud enamasti tühjad selleks ajaks kui mobla haarasin. Kõik mida tellisin oli hea, praktiliselt midagi järgi ei jätnud peale kala pea ja selgroo ja kahe sushi, mida ei jaksanud lõpus alla neelata.

Mis mulle siis kõige rohkem meeldis. Suppidest auster seentega, miso suppi sain tütre kõrvalt proovida, samuti üllatavalt hea, salatitest krabisalat. Grill-lihast lammas ja teppanyaki stiilis loomaliha küüslauguga, praetud toitudest krabi tempura ja krevetid.

Sushidest ja makidest krabi, teravamaitselise lõhe ja grillangerja sorti. Sashimidest kaheksajalg, red snäpper ja minu absoluutne lemmik loomaliha tataki, seda tellisin kahjuks alles täitsa lõpus, rohkem kui kaks portsu ei mahtunud ka vägisi.

Magustoitudest võtsin kokkadele õudusunenägusid tekitades igasugu mangoteemalised mõnusateks vahepaladeks lihale. Põnevad olid rohelise tee jäätis ja praetud piim, mis sarnanes creme brulee'le aga vähem magus. Kunagi pole aru saanud miks peaks karmilt pidama kinni järjekorrast: supp, salat, põhiroog, magustoit. Palju ägedama ja mitmekordse elamuse sama raha eest saab kui ühe söögikorra ajal magustoite aeg-ajalt vahele susata.

Minu absoluutne lemmik - Beef tataki

Mingi moment igatahes esitati meile viisakalt küsimus, kas see on teie viimane tellimus. Oh ei, mõningad magusroad veel vastasin naiivse naeratusega ja haarasin iPadi, et nad seda kogemata ära ei võetaks. Lõpetuseks tellisin mango pudingi, jogurti mango tarretisega ja mango jäätise, vanem tütar toetas mind ühe mango pudingiga, noorem ei jaksanud enam midagi süüa. Koos magustoitudega saabus arve, ehkki olin lootnud, et sellise söömisvõime eest tehakse meist raklaamvideo ja edaspidi saame tööd näidissööjatena, keda tähtsamatele investoritele esitletakse. Mõnevõrra üllatusin kui nad keeldusid mu krediitkaarti vastu võtmast, et nagu mis mõttes, kas ma pole piisavalt usaldatav. Ei-ei söör, see on lihtsalt meie komme, et ainult sulas või pangakaardiga. Tahtsin torgata, et sõbrad, me ei ole enam kiviajas, aga milleks tüli üles kiskuda, teinekord tahaks veel tulla. Hea et mu eesti pangakaart rahakotis, ajas asja ära, sest sula ma tavaliselt suurt kaasas ei kanna. Jootraha oleks rohkemgi jätnud, aga ebaviisaka vihjega viimase tellimuse kohta said vaid 10 prossa arvest.

Eelhoiatus lugejatele, keda häirib kaaluteemaline huumor, sarkasm või selline teema laiemalt – loobuge edasi lugemisest: jahun jälle toidust, õgimisest ja sellega paratamatult kaasnevast kehakaalu muutusest enda võrdlemisi ebapopulaarse vaatenurga alt. On ju teada tõde et inimesed eelistavad pigem meeldivat valet kui ebamugavat tõde, viimasel põhineb iga religiooni kogu jõud ja mõte.

Nüüd jõuan lubatud Jaapani müsteeriumini. Ärge arvake, et minu ja kaaluaparaadi suhe liiga intiimseks hakkab muutuma. Paraku tekkis huvitav idee ja põnevuse mõttes astusin enne restosse minekut kaalule – 83.3kg. Tagasi koju jõudes uuesti kontrollides võisin rahuldusega konstateerida, et olin 2.3 kilo jaapani roogasid sisestanud kuna peale õhu muid väljundeid sel perioodil ei esinenud - number 85.6kg. Natu alla 10 euri kilo delikatesside eest on päris hea tulemus. Õhtul võtsin kaks õlut ja suurte süümekatega mõned kartulikrõpsud ning jätsi konjakiga. 

Pühapäeva hommikune „korraline“ kaalumine näitas 83.6kg. Öösel oli 2 kilo õhku haihtunud. Nagu mis mõttes, number kahte ma selle aja jooksul ei sooritanud ja pole võimalik, et üle 80% toidust veeks osutus. Tekkis tõsine kahtlus virtuaalse söögipettuse ohvriks langemises. Peale lühikest faktide analüüsi panin kokku konspiratsiooni teooria, mis pole millegi poolest vähemusutav kui lapiku maa hüpotees. Ega ometi viida Kiku Sushis kliendid hüpnoosi alla ja sisendata neile, et naudivad igasugu maitsvaid roogasid tegelikult teragi söögipoolist pakkumata. Hüpnoosi järelmõjud kestavad veel paar tundi muidu poleks ma kodus näinud, et olen kenasti kaalu lisanud. Öö jooksul aju puhastub ja hommikul taastub endine seis, mida ka kaal kinnitas. Ainult papist olen ilma, arve rahakoti vahelt polnud kuhugi haihtunud. 

Võib-olla selle pärast jaapanlased on nii saledad, et nende kokad on virtuaalse söömise kunsti shinto nõiduse abil ennekuulmatusse kõrgusse viinud. Tegelt kui järgi mõelda on tegu olulise avastusega dieediteaduse maailmas. Tänapäeval on söömise puhul tegu naudingu tagaajamise mitte ellujäämise vajadusega. Mis oleks parem kui tõmmata aju lolliks tundega, et oled õginud hulga head paremat ja vats lõhkemiseni pungil. Hommikul kaalu peale minnes alles avastad, et tegelikult pole ivagi hamba alla saanud. Ma nüüd torman patendiametisse, et mõnele virtuaalse reaalsusega tegelevale suurfirmale virtuaalse restokülastuse programmi idee maha müüa ja oma pensipõlv kindlustada.

Kus nad kõik on?

Olen ka varem kirjutanud maavälisest elust ja kohati läheb kordamiseks aga kuna tegu nii põneva teemaga (minu jaoks) siis ei saa jätta refereerimata Space.com artiklit „kummalisi teaduslikke põhjuseid, miks me pole veel kohanud ufolasi“. Paadunud skeptiku ja tähenärijana asendaks „kummalisi“ pigem sõnaga „võimalikke“. Postituse pealkiri on laiemale üldsusele tuntud kui Fermi paradoks. Väljapaistval Itaalia päritolu füüsikul, esimese tuumareaktori loojal ja aatomipommi arhidektil Enrico Fermil kerkis 60 aastat tagasi ühel pimedal ööl üles just selline küsimus. Kui maailmaruum on nii tohutu suur siis paljalt statistilise analüüsi põhjal peaks leiduma vaadeldavas ilmaruumis tuhandeid kui mitte miljoneid tsivilisatsioone. Aga miks pole seni ühtegi vettpidavat vaatlust või fakti ainsamagi kohta, kus nad kõik on???

Järgneb mitu võimalikku põhjust, miks me pole ufolasi veel kohanud.

Maaväline elu esineb enamasti planeetidel või kuudel paksu jääkihi all olevas ookeanis. Elu tekkimiseks ja püsima jäämiseks on selline keskkond palju soodsam. Avastanud pole me neid seepärast, et palja teleskoobiga vaatlemisega polegi see põhimõtteliselt võimalik. Nemad pole jää alt välja roninud, sest võivad pidadagi jääalust piirkonda kogu nende universmiks.

Ufolased gravitatsiooniliselt „vangistatud“ „supermaade“ peal, kust keemilisel energial põhineva raketitehnoloogiaga võimatu lahkuda. Paar korda tugevama gravitatsiooni kannataks ka paljud maapealsed organismid välja.

Me otsime täiesti valesid märke tsivilisatsioonist, sest kogu arenenud mõistlik elu põhineb robotitel ja tehisintellektil. Arvestades, et vaid 50 aastat peale raadio avastamist ehitasid inimesed esimese arvuti, veel 50 aasta pärast hakkasid tõsiselt tegelema robotite ja tehisintellektiga ning järsk läbimurre sel alal on vaid aja küsimus, tundub taoline võimalus mulle üks tõenäosemaid.

Oleme juba leidnud maavälise elu kuid pole suutnud seda ära tunda ufolastena. Kas põhjusel et ta on liiga sarnane maapealsega või hoopiski nii erinev, et me ei suuda isegi eluna näha. Ka võimalik, et see elu pole tuvastatav meie poolt kasutatavas elektromagnetlainetuse spektri (nähtav valgus, infrapuna või ultraviolett kiirgus, raadiolained, röntgeni kiirgus, ... jne ... ) piirkonnas.

Vahetus läheduses polegi vaadeldaval ajamomendil tsivilisatsioone, sest nad on nii lühiajalised. Tsivilisatsioonid tihtipeale ei suuda kontrollida enda teaduslikke avastusi või enda poolt tekitatud keskkonna muutust ja ressursside tarbimist. Lõppude lõpuks hävitavad iseennast kas globaalse sõja või elukeskkonna pöördumatu hävimise teel. Maa pealt on meil terve hulk lokaalseid näited kus võimsad tsivilisatsioonid kas kukuvad tehnoloogiliselt ja sotsiaalselt kokku (Egiptus, Rooma, Maiad, ...) või hävivad täielikult viimase isendini (Gröönimaa viikingid, lihavõttesaare pärismaalased, ... )

Sama mis eelmine punkt kuid tsivilisatsioonid hävivad looduslike katastroofide tõttu. Võimalik, et elu tekkimine pole haruldane küll aga püsima jäämine, eriti veel nii pikaks perioodiks, et mõistusega elu ja tsivilisatsioon saaks tekkida. Praeguste arusaamade järgi vähemalt miljard aastat võtaks elu tekkest mõistusliku eluni, samas põhineb see arvamus vaid ühel näitel ja hulgal eeldustel olles ainuüksi statistiliselt vägagi umbmäärane hinnang.

Lõpetuseks: Meie olemegi ufolased. Ehk siis elu ja/või meie pärineme originaalselt teistelt planeetidelt. Väga spekulatiivne ehkki teoreetiliselt võimalik, samas ei lahenda põhiprobleemi, kuidas tekkib elu, mõistusega elu ja kus nad on ???

Sõltuvustest ja enesekontrollist

Viimane pilt juunis minust alukates,
olete kõik teretulnud arvustama 😎 

Üleeelmise üle pika aja tehtud kaaluteemalise postituse taha sain anonüümse kommentaari, et ma ilmselt põdevat hullult oma kaalu, ju on mulle märkusi tehtud. Võtsin seda sulaselge inimliku kadedusena, sest nagu ka mainisin vastuses, olen enda arust suht heas vormis kui juuksekasv välja arvata 😜 Kinnituseks kõrvalolev softporr pilt 😏 Kommentaarid olnud pigem "positiivsed" stiilis: "ega sul mingi raske haigus ole, et nii saledaks jäänud". Toda küsijat pidin kurvastama, et lihtsalt loobusin saiast ja õhtusest õgimisest. Jutukäigus mainisin kommentaari kaasale ja minu totaalseks üllatuseks arvas ka tema, et postitustest paistab nagu ma põeks oma kaalu. No kui suvalisi anonüümseid netikommentaatoreid ma ei vaevu arvestama siis kaasa arvamust võtan kuulda. Kummaline kuidas ka tema nii valesti mu postitustest aru saanud. Igatahes uskuge või mitte, minu põhiliseks põhjuseks oli enda peal katsetades välja selgitada kui keeruline see kaalulangetamine on, millega suur osa esimese maailma inimesi palehigis maadleb. No ja kui boonusena paar rasvavolti kõhu pealt kaob pole ka sellest kahju. Nagu eeldasin polnud sugugi keeruline kui veidike enesekontrolli rakendada.

Justkui rusikas silmaauku sattusin raamatukogust võetud "Scientific Americani" 2018 aprilli selleteemalise artikli peale "Conquer yourself, conquer the world". Ilmumise aega mainin välistamaks võimalust, et hakkasin eelmine aasta oma katset tegema plagiaadi korras, olles vastavaid uurimistöid lugenud. Lahatakse enesekontrolli võimet, sellega seonduvaid probleeme ja sõltuvusi. Järgnevalt tsiteerin mõne lõigu:

Võime enda emotsioone ja impulsse kontrollida on asendamatu oskus nii isikliku kui tööelu edukuse tagamises. 

Sõltuvusest tulenevad muutused ei vähenda enesekontrolli võimet, lihtsalt niikuinii madala tahtejõuga isikud annavad lihtsamini järgi ahvatlustele. 

Kokkuvõttes on madala enesekontrolliga inimestel oluliselt suurem võimalus langeda sõltuvuste küüsi sõltumata sõltuvuse tüübist. Samas ei tähenda see, et nad ongi määratud alatiseks ohugruppi. Tahtejõudu ja enesekontrolli saab treenida nii nagu iga teist füüsilist või mentaalset oskust. Osadel nõuab see suuremat, teistel väiksemat pingutust aga soovi korral on absoluutne enamus inimesi võimelised enda hukatuslikest ihadest võitu saama. 

Tihtipeale leiavad sõltlased mugava põhjenduse, et veel pole asi nii hull, et peaksin oma joomist, söömist, suitsetamist, mängimist, ... jne ... piirama. Hiljem on hästi mugav vastutus veeretada enda kaelast ära põhjendusega, et kuna olen sõltuvusse sattunud siis ei suuda sellest vabaneda. Tohtrid või psühholoogid peavad pingutama, nemad saavad ju selle eest makstud, aga mina ise võin piipu popsutades kõrvalt pealt vaadata ega pea lillegi liigutama. No ja kui langen tagasi sõltuvusse pole see mitte minu vaid nende halva ravi süü. Sellise mõttemalliga pole loomulikult lootustki.

Koertega kaljude vahel matkamas

Aga artikli lõpus tehti juttu ka huvitavast uurimusest mille järeldused väidavad, et sõltuvuses püsimine tegelikult nõuab vägagi tugevat enesekontrolli, eriti staadiumis kus see alles hakkab normaalset elu segama. Sõltlase elu pole tehtud sugugi lihtsaks, sest tihtipeale peab ta varjama oma sõltuvust ja hullult aega ning tegevusi organiseerima, et laks ilma suuremate komplikatsioonideta kätte saada. Seetõttu leidub isikuid, kes suudavad pikka aega sõltlastena pealtnäha normaalset ja igati edukat elu elada. Kui lõpuks pauk käib on see kõigile, ka lähedastele, üllatuseks. Järeldus oli, et innovatiivne ravi oleks nende tahtejõu suunamine sõltuvusest vabanemisele mitte sõltuvuse orjamisele.

Neile, kes viitsisid siiamaani lugeda annan kiusu pärast teada ka oma viimase kaalunumbri 83.1kg, mis paraku esmaspäeva hommikune, pühapäeval läks meelest kuna põrutasime hommikul matkama. See näit on tõestuseks asjaolule, et isegi erapooletud numbrid ei pruugi vahel tegelikkust peegeldada kuna tuleb tunnistada, et seoses kaasa mõneks ajaks kodutandrilt lahkumisega sai eelmine nädal head ja paremat vitsutades viimast võtta. Tüüpiline mugav sõltlase põhjendus 😜

Jällekord Poissmees

Et mitte lugejate lootusi asjatult üles kütta lisan parem kohe, et poissmees vaid kolmeks nädalaks ja pealegi veel üksikisa laste ning koertega 😁 Kaasa sai lennukile saadetud, ise tulin koju ja korkisin õlle, nüüd pole vaja muretseda, et lõhnade pärast noomida saaks 😜 Tegelt peaks hakkama homseks toitu kaasa meisterdama, aga ei viitsi. Peale Berlineri mekkimist on kole mõnus aias lamamistooli peal lebotada ja mittemidagi teha. Õhtul on trenn, aga vist sai kolmapäevase hullu andmise käigus parema käe lihast veidi vigastada, täna oli sellega isegi kohvitassi valus tõsta. Ma ei tea kas teistel ka nii, aga mul annavad ülekoormust saanud lihased tavaliselt kõige rohkem tunda mitte järgmisel vaid ülejärgmisel päeval. Ainult kõhulihased ei valutanud, need mul kõige treenitumad ja mitte ainuüksi õgimisest nagu mõni pahatahtlik võiks arvata.

Ma kohe ei tea mis oma poissmehe põlvega peale hakata, nii kaua pole kodus olles seda enam kogenud. Selliste traditsiooniliste soovitustega nagu remont või aiatööd ei maksa välja tulla. Niikuinii anti korraldus aidata lapsel riiulid seinale panna. Paraku osteti need suure tuhinaga spetsiga (minuga) konsulteerimata mistõttu paigaldamisega mõningad raskused. Paljas kipsplaat nimelt neid IKEA raskeid kolakaid ei hoia isegi tühjast peast, vaja seinas olevad prussid välja peilida ja riiul nende külge kinni kruvida. Esteetilises mõttes ei sobi nad minu arust üldse mitte, aga nagu teada pole sihukese nurga alt mõtet naistega vaielda, lihtsam vaikselt omaette vandudes asi ära teha. Niikuinii on ilu vaataja silmades ja ega see pole lõppude lõpuks minu tuba. Lihtsalt otstarbekuse koha pealt lollist peast jorisesin, vihjates kuidas oleks sama või parema tulemuse lihtsamalt saanud. Patt on muidugi sihukese tühja asja pärast nuriseda kui võtta arvesse milliseid hõrgutisi kodus valmistatakse maailma parimast mustast seemnerukkileivast rääkimata. Kasvõi nui neljaks, aga kapid saavad seina!

Hullem palavus on siin viimaks järgi andnud. Kaasa suureks lootuseks oli Eestisse jahedat ja vihmast suveilma nautima minna. Nojah, ei osanud ju arvata, et ta "sajandi kuumalaine" ajaks kodumaale lendab. Pakkusin abivalmilt välja võimalust, et lähen kannatan tema asemel seda hirmsat kuumust, naine peaks ainult sel ajal minu asemel tööl käima. Minu arust igatepidi hea ettepanek, ongi proua viimasel ajal kurtnud tööalast tüdimust, saaks siis veidi vaheldust teistsugust ametit proovides. Paraku pidas ta minu pakkumist halvaks naljaks, ehkki see oli täiesti tõsiselt ja vägagi lootusrikkalt tehtud 😁 Kokkuvõttes võite soovitada mulle lahedaid tegevusi naisevaba aja jaoks, palun ainult mitte praktilisi 😏 Tänaku kihutamist Soome rallil (andku jumal talle rasket gaasijalga) ma juba jälgin nii, et paluks miskit originaalsemat 😝