Kraamimise käigus jäi näppu pruun lapik pappkast. Tegin selle huvi pärast lahti arvates, et küllap leian mingi järjekordse aegadest ammustest pärit rämpsu aga selgus - tegu visuaalse aardelaekaga. Kastis kenasti kaheksa karpi slaide ülikooliajast, lisaks paar patakat kirjasid nii vanadelt pruutidelt kui sõpradelt. Vaatasin ja lugesin jupikesi siit sealt, nii mõnedki ammu ununenud seigad ja mälupildid kerkisid silmi ette. Mõne kirja puhul ei suutnud meenutada, kellega küll võiks tegu olla. Olid alles ajad, kui kirjutasime ja saatsime paberil kirjasid ümbrikega - kus pidi kannatust olema päevi või nädalaid vastust oodata. Mäletan kuidas tüdrukute kirju sai oodatud, iga päev südame põksudes postkasti piilutud - kas on juba tulnud. Tänapäeva valguskiirusel toimiva side juures ei kujuta inimesed ja eriti noored ette nii aeglaselt kulgevat elutempot. Mõni ime, et vohavad keskendumisraskused ja tähelepanuhäired - aju lihtsalt on meeletult kiire, mahuka ja pidevalt muutuva infovooga totaalselt üle koormatud. Kui enam ei jaksa hallata viskab kaitsme välja.
"Digitaliseerimismasin"
Slaidikarbid ja väike osa vanu kirjasid
Slaidid olid järgmised, millele tähelepanu pöörasin. Jama selles, et nende vaatamiseks kasutatava aparaadi olin nii osavalt kuhugi ära pannud, et kuidagi ei suutnud leida. No ja lihtsalt vastu valgust vaatamiseks on isegi minu nägemise puhul liiga miniatuursed. Kohti, inimesi ja situatsioone küll näeb aga nägusid ei seleta. Otsustasin proovida hoida lambi läheduses ja samal ajal moblaga pildistada. Tulemus oli tähelepanuväärne, sest nüüd sain fotot oluliselt suurendada detaile minimaalselt kaotades. Käes hoides pole muidugi mingit stabiilsust ja ehkki mobla suudab teataval määral liikumist kompenseerida siis nii slaidi hoidmise nurk, kaugus kui käevärin viivad pildi kvaliteedi paratamatult alla. Aga kui niisama saan juba suht hea tulemuse peaks veidi vaeva nähes hulka parem tulema.
Kuutsemäel 1985
Ostsin Bauhofist kuue poole euriga ühtlast valget valgust kiirgava LED lambi. Tohutu eelis võimas valgustugevus ja väike sooja eraldumine, vanades projektorites oli probleemiks nii vähene luumenite arv kui palav lamp, mis kümmekonna sekundiga hakkas filmi materjali küpsetama. Slaidi asetasin tasapinnalise LED lambi peale ja pildistasin moblaga. Kuna slaid jube väike tuleks ligidalt pildistada, kuid siis tekivad moonutused. Katsetasin erinevate zoomidega, 4X sobis kõige paremini, kui detaile ei taha kaotada tuleb kasutada vaid optilist mitte digi zoomi. Paraku tee mis tahad, käes hoides pole võimalik nurka ega liikumist stabiilsena hoida. Tõin vanaaegse köögitabureti, mille keskel ümmargune auk. Panin mobla taburetile ja pildistasin läbi augu - hoobilt lahenesid mõlemad eelnevad probleemid.
Rumeenia suusareis 1986
Plõksisin mõned pildid aga lamp oluliselt suurem kui slaid, kuidagi vaja valgust varjata, muidu ajab kaamera valgustundlikkuse sassi. Võtsin piisavalt suure lampi katva papitüki, lõikasin sellesse slaidi suuruse augu ja panin slaidi augu peale, nüüd oli vaid see valgustatud. Taburet liiga kõrge, tõin pisikese pingi, sättisin veidi ja saavutasin olukorra kus 4X zoomiga kattis slaid praktiliselt kogu kaamera vaatevälja. Paar katsefotot tulid igati hästi välja. Samas oli paljude slaidide kvaliteet ikka väga vilets, isegi nii pildistades ei saanud aru mis, kes või kus. Ma ei teagi kas tegu viletsama kvaliteediga filmiga, mis aja jooksul tuhmunud ja värvi kaotanud või siis fotografeerimisel ülevalgustamisega. Proovisin pilte käsitsi töödelda, aga kole aegavõttev ja tulemus polnud eriti hea, no ma ei tunne asja. ja siis turgatas, miks mitte kasutada AI abi. AI Enhancement tegi imet. Tõmbas mu foto pilve, töötles seda kümmekond sekundit (kulutades vett ja energiat nii et planeet ägises) ja saatis tagasi uskumatult hea tasemega pildi.
... ja tulemus peale esimest töötlust
Originaal ...
Kuidas ta suudab seda on paras müstika, sest ka puuduva info asendab üsna hästi. Nägudest saan veel aru, küllap kasutab samast näost talletatud infot, foto peal lihtsal saab aru mis suunas pea ja mis ilme ning ehitab näo sinna peale. Arvatavasti talitab sarnaselt maastiku, ehitiste ja taustaga. Muidugi tuleb aru saada, et nii "ehitatud" foto pole tegelik vaid ainult peegeldab kõige tõenäolisemat olukorda. Samas pole vahet kas pilt on "ehtne" või näeb ehtne välja, tegu pole ju mingi kohtu asitõendiga. Kui veidi rohkem protsessi tundma õppida, natu paremat tehnikat kasutada (mitte põlveotsas kokkupandut) ja vaeva näha peaks olema võimalik väga tõepäraselt fotosid taastada.
AI esimene töötlus tõi värvid tagasi
Originaal
Algul viitsin aega iga foto töötlemisega aga siis vaatasin, et nii ei jõua kuhugi ja pealegi pole esimese hooga leitud meetod kindlasti mitte kõige parem. Seega otsustasin lihtsalt teha siva fotod kõigist slaididest, küll hiljem jõuab töödelda ja siluda. Niikuinii on kaasa meie peres selle ala spets, ehk saan tema kaela veeretada😜 Kokkuvõttes pildistasin kaks karpi 84 aasta Tshehhi praktika slaide, karbi 85 aasta Otepää suusatamise omasid, karbi 86 aasta Rumeenia suusapuhkuselt, kaks karpi minu ja kaasa 86 ja 87 aasta omasid kui olime just kohtunud ja kõrvuni armunud ja kaks karpi 88 aasta Canada reisist.
No ja siis leidsin veel kaks suurt kasti slaide, enamasti vanemate omad aga kindlasti on seal vahel nii minu lapsepõlve kui noorusaja pilte. Neid polnud enam aega üle vaadata, jäävad järgmiseks puhkuseks. Nii või teisiti on digitaliseerimine mõistlik kui soov pilte alles hoida, sest nii slaidid kui ka paberil fotod paratamatult tuhmuvad aja jooksul. Pealegi on nii hoidmine kui vaatamine digitaalvormis oluliselt mugavam tänapäeval.
Kuidas teil, olete vahel ootamatult avastanud vanu "kadunud" fotosid ja mis teete nendega kui leiate. Mulle tundus kuidagi mõttetu järgmiseks 20 aastaks kingakarpi tagasi panna. Olulisemad paberkandjatel olevad digitaliseerisime juba mõnda aega tagasi, nüüd siis järg slaidide käes. Canadas on meil mingi slaidide skännimise aparaat aga slaide ei viitsi sinna vedada ega aparaati siia.
Tõele au andes oli tegu pigem haleda jäljendamisüritusega, mitte ehtsa 18'da sajandi džentelmani stiilis matkamisega. Mul polnud kusagilt võtta ei teenindavat personali pakikandjate lakeide või orjade näol ega ka vastavat riietust. Kui aga väga tahta ja fantaasial lennata lasta, võib ju retke sellisena ette kujutada😜 Vähemalt proviant, mis koosnes shampanjast, sinihallitusjuustust, croissantidest ja jäätisest andis mõõdu välja.
Autotee puhta lumega kaetud
Aastalõpu torm oli ajendiks, miks soovisin korra suvila juurest läbi käia. Tahtsin kontrollida ega mõni puu pole maha murdunud, varem seda paar korda juhtunud, suur kask kümmekond aastat tagasi isegi katuse najale kukkunud. Olen küll maandanud riski suuremate puude kõrguse ja võrede olulise kärpimisega aga seoses maapinna iseärasusega (meetri sügavusel ülikõva liivakivi aluspõhi) ei saa puud juuri sügavale ajada.
Metsloomarada mere poole
Kui juba minna võtan ka talvise matka ette. Enne aastavahetust sooja ilmaga käisin Vääna rannas ja Türisalu panga all drooni lennutamas, nüüd võiks mingi teise marsruudi võtta. Plaanisin mereäärt pidi Vääna-Jõesuust ida poole Suurupi suunas kõndida. Bussil olles tekkis äkki mõte, miks mitte Murastes maha minna ja sealt otse pankkaldast alla mere äärde marssida. Pealegi on Coop pood siinsamas, saab hoobilt mulliveini ja muudki haarata. Mõeldud-tehtud, vajutasin stopp nuppu ning astusin kargesse kuid päikselisse talveilma. Lumi kriuksus taldade all, temperatuur kümne miinuskraadi juures, täitsa mõnus kuna tuult sisuliselt polnud. Poest võtsin pudeli shampat, kaks banaani ja jäätise - viimase peale kergitas kassatädi kulmu.
Tagaplaanil Naissaar
Esimene kilt sirgelt mööda lumist autoteed kadakate vahel sirgelt panga äärele. Mõnus ja lihtne oli käia, sest lumi puhas, valge ning kokkupressitud, õnneks ei tunnistata siin soola ega liiva. Pangast alla viis järsk kaldtee, mida mööda inimene polnud paar päeva käinud. Sulaga võiks päris libe olla, praegu polnud probleemi. All metsa vahel läksin algul rada pidi loode poole aga keerasin siis kõhutunde järgi kirdesse mere poole suunduvale rebase jäljerajale. Sadakond meetrit kaldast oli aed ees, eramaa. Hoiatus "Kuri koer" kahe krundi piiril oleval väraval mind ei heidutanud. Värav õnneks lukus polnud, sumpasin läbi lume mere äärde.
Kallas siin suht madal, vaid paar meetrit. Meri polnud üldse jääs nagu olin lootnud, vaid jääsupp loksus ranna ääres poolkülmunud adruvallide ees. Matk kujuneb loodetust palju vaevarikkamaks, jääl jalutamise asemel pean ukerdama lumevaalude alla peitunud jäistel ja libedatel kividel. Aga mis seal ikka, vähemalt ära eksida ei saa ja kell alles veerand kaksteist, aega maa ja ilm enne kui pimedaks läheb. Veetase ainsaks murekohaks, sest kohati ulatub meri järsu kaldani ja selle temperatuuriga ei taha sissekukkumisega riskida. Eks ronin siis kalda peale kui muudmoodi ei saa.
Kümmekond minutit randa mööda jalutades jõudsin paari meetri kõrguse liivakivi paljandini, siin ulatus lahtine jääsuppi täis vesi pea kaljuni välja. Ääres meetri jagu jääd, mis peale ettevaatlikult kobamist tundus piisavalt kindel. Kui edasi ei peaks pääsema annab siin kaldast allamurdunud puud pidi üles ronida. Juba enne oli ohtralt jääpurikaid, ümber nuki keerates terve kaljusein ühtlase valgjääga kaetud. Sama fenomen, mis suvila juures, aluspõhja liivakivi nii tihe, et ei lase vett läbi, vesi voolab kivikihi peal õhukese pinnase all.
Hindasin olukorda, kas saab edasi. Järsku jäi silma tume avavus jääseina moodustavate purikate vahel. Lähemale minnes paistis kena koobas kuhu isegi mina sisse mahuks kui vaid avavusest sisse pääseks. Otseloomulikult pidin proovima, kummargil ja külg ees manööverdades ei pidanud isegi seljakotti ära võtma. Koobas küllalt suur, et sain püsti olla. Jääseinast kumas piisavalt valgust läbi purikatest looduse kunstiteoste nautimiseks.
Perfektne koht einestamiseks aga natuke liiga vara. Pildistasin isu täis ja kobisin tuldud teed välja, sest teiselt poolt polnud võimalik nagu algselt olin lootnud. Ettevaatlikult ümber purikate seina minnes piidlesin kahtlevalt kitsast jääga kaetud pinda - ühel pool loksus jääsupp teisel pool järsk kallas. Tagasi ei viitsinud minna ja pealegi oli see jää hunti või suurt koera kandnud nagu jäljerea põhjal võis järeldada. Algul kõhklevalt ja siis üha julgemalt jalutasin üle jää veidi kindlamale pinnale.
Veerand tundi kividel ja lumes komberdamist ning jõudsin Suurupi merekoopani. Alla vee äärde ei hakanud laskuma, suvel olin käinud ja miskit erilist polnud, pealegi veetase liiga kõrge ja kindlasti jube libe. Too jääkoobas oli kordi ägedam aga suvel paistab ilmselt suht mittemidagiütleva eendialuse liivakivi seinana.
Tund aega ja 5 kilti matkatud jõudsin Suurupi vabadussambani. Nahk soe, madala päikese käes hea lumise pingi peal kiire eine võtta. Korkisin shampa, näsisin croissante, naksisin sinihallitusjuustu ja tundsin end super hästi kalda all ujuvaid ja suklelduvaid luikesid vaadates. Taamal valendasid jää ja lumega kaetud kivid vees, paistis Naissaare rand ja metsaviirg, horisondi kohal õhuke pilvekiht.
Uuesti astuma hakates oli valida, kas minna mööda teed või edasi randa pidi. Esimene oleks kiire, lihtne kuid igav, teine kindlasti nii pikem kui raskem. Kell alles pool üks, kiiret pole kuhugi, ei juhtu tihti selline ilm ja võimalus nii kenas looduses ajapiiranguteta uidata - muidugi lähen kallast mööda edasi. Nagu oli oodata osutus liikumine hulka vaevalisemaks, kalda alla suht palju lund kogunenud. Saapad pole mul mõeldud talvematkaks, ülalt ääre vahelt tuleb lumi sisse ja sulab muutes sokid märjaks. Üllataval kombel aitas külm ilm, sest sokid jäätasid saabaste külge kinni ja rohkem lund sisse ei pudenenud. Kuiv külm lumi ei sulanud jättes matkasaapad vähemalt väljastpoolt kuivaks. Tallad osutusid super headeks, haakusid hästi nii lumel kui jääl, needsamad mis mind tulikuumade Hawaii vulkaanide laavaväljadel edukalt teenisid.
Jäämäed, silmapiiril oranzh torn
Mis ja kus see on???
Järgmise neemiku juures jäi silma "ehtne" jäämägede ahelik. Kui zoomisin pildistamiseks märkasin mingit imelikku oranzhikat kõrget objekti silmapiiril. Zoomisin maksimumi peale, ei olnud purjekas - kas "tundmatu" tuletorn või mingi laeva pardaehitis. Pigem ikka tuletorn, aga kus jääb mõistatuseks - äkki keegi teist oskab pakkuda, Naissaarest vasakul umbes loodesuunas - ega ometi mõni Soome oma valguskiirte murdumisega kätte paistnud?
Järgmisena ilmus nähtavale Ninamaa neem koos viltuvajunud vana tuletorniga, seal asub sireenijaam. Olen seal kurduvalt käinud ja otsustasin seekord kaldast üles ronides otse lõigata, lumes sumpamine väsitav ning aeganõudev. Kalda peal matkarajal kulgemine hulka lihtsam ehkki ükski inimene polnud siin liikunud. Mitmesuguseid loomajälgi hulgim alates hiirtest ja lõpetades huntidega. Põnevaim jäljerida kuulus ilmselt saagi kätte saanud hundile. Nimelt läks risti üle raja kummaline lumevagu, lähemal uurimisel oli näha veretilku ja harkis jäljerea põhjal võis otsustada, et saaki oli kõhu all lumel lohistanud õige pirakas isend. Tee suundus võssa, kümmekond meetrit läksin uudishimust järgi aga kaugemale ei viitsinud, liiga raske läbitavus.
Kaks tundi ja seitse pool kilti kõnnitud jõudsin järjekordsesse pisikesse Suurupi "salaranda", mis asub mereside keskusest veisi edasi kohe neemenuki taga. Päike oli enam-vähem maksimaalses kõrguses, avanesid lummavad vaated. Kallas lumega kaetud, valgete jäämütsidega kivid sätendasid mustas vees, taustaks madalad pilved kauguses ja sinine taevas pea kohal.
Kibuvitsad ja kõrrelised kargest külmast härmas, siin sain enda arust mitmed üle aegade ilusamad pildid. Lonksuke shampat libistasin hinge alla, et ikka täielikku naudingut tunda. Edasine matkarada pidi kulgev tee suht tuttav, suvel kordi siin käinud, ainult hullult parme ja sääski seoses niiske ning soise kõrkjastikuga.
Lagendikul polnud matkateel isegi ükski loom käinud, täielik karge ja säravvalge tühjus. Läbi tuhkja lume sammudes kostis vaid sahinat ja kriuksumist talla all. Suurupi ranna vaevalt oma uhket nime välja teenivast hiidrahnust läksin maa poolt mööda, Merejääle ei julgenud roostikus ronida.
Suvilaühistu paatide sisselaskmiskanalini jõudes tegin viimase pausi. Pildistasin, rüüpasin shampat ja nautisin vaateid. Mingi must lind köötsutas suled puhevil oksal ja piidles mind kahtlustavalt. Aega oli kulunud ainult kakspool tundi 10.5 kildi peale, mis rajaolusid arvestades üllatavalt kiire tempo.
Siit keerasin suvila poole, kõmpisin läbi lume kanali kõrval kuni sõiduteeni. Otsustasin teed lühemaks lõigata ja sammusin metsaveeres eramaa sildi alt läbi. Suvel siit ei lähe aga praegu millegi pärast tundsin, et ei riiva sellise käitumisega liiga jõhkralt kellegi privaatsust või omandiõigust.
Kõik puud meie krundil olid kenasti elus ja terved aga naabril kaks pirakat leppa täis pikkuses ümber kukkunud nii et juurepuhmad püsti. Mõlemad puud poolest saati minu krundil, ega ma pahanda, kui nii jäävad saan suvel hulga küttepuid. Astusin korra sisse, et shampa ära lõpetada ja viimane croissant nahka panna. Korra tuli isu kohvi teha, busside sõiduplaani vaadates tundus hea mõte hoopiski astuma hakata, parasjagu jõuan aga järgmine tuleb alles tunni aja pärast. Peatusse jõudes lõin kella kinni, talimatk kujunes 13.44 km pikkuseks kestvusega kolm ja kolmveerand tundi. Bussis linna poole sõites vaatasin oma fotod üle, et kohe viletsamad kustutada. Paraku hakkas tukk kimbutama ehkki jalgades küll mingit väsimust ei tundnud. Käisin veel Selverist läbi, ja võtsin kartulisalatit ning mingid seakamara snäkid, mis vaatamata ahvatlevale nimele ja välimusele tegelt süüa ei kõlvanud.
Kokkuvõttes julgen väita, et see matk kujunes mu Eestis viibimise kõrgpunktiks!
Võttis veidi rohkem aega seekord aga siin see eelmise aasta füüsilise aktiivsuse kokkuvõte on. Olen laisk ja kasutan üleeelmise aasta formaati, kui oleksin superlaisk söödaks infi AI'le ja laseks temal jutu kirjutada. Alustan detsembri statistikast.
Detsember
Kuna Eesti reis ees ja kartsin (takkajärgi põhjendatud kartus nii ilma kui eluolude tõttu), et seal ei tule jooksmisest suurt miskit välja, punnisin ennejõule "normatiivsed" 100km napilt täis. Jooksmas 14 korda, distantsi kogunes 105 kilti, keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:15, 5 kildi parim aeg 22:34, ja 10 kildi aeg 46:25, parim 5K+ keskmine tempo 4:34 min/km mu 10K jooksul. Käisin 71 km, sammude hulk 449890, mäesuusatasin 67K.
1. Põhiala jooksu kilometraazh 1331.45kmjäi kahele viimasele aastale alla, (2024 rekord 1405.36).
Seitsme aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 9070.04km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud veebruar kui kerge tõbi ja võimas lumi kimbutasid. Samas kogunes maikuus rekordilähedane 185.57km (2024 mai 191.99km).
2. Keskmine tempo 4:41 min/km kordas eelmise aasta ja kõigi aegade rekordit. Jällegi polnud ühtegi pikka distantsi, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.
3. Jooksmas käisin ainult 177 korda, keskmine distants - 7.52km. 2024 jooksin 186 korda, 2022 ja 2023 202, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli vaid 11. 1011558 jooksusammuga kulutatud 100091 kcal.
4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:29 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil 3:59(2024 rekord 3:52 min/km) ja parim 5K aeg 22:34 (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K parim aeg 46:25 (2024 tippmark 45:32). Kokkuvõttes ei jooksnud sel aastal ühtegi isiklikku tippmarki kuid samas ei jäänud ka ükski liiga kaugele. Ei väsi kordamast ja end lohutamast, et minu vanuses on väga hea tulemus taseme aeglane sujuv langus mitte rekordite saavutamine. Viimase nimel punnides võib end hoopis kergesti vigastada või mis veel hullem mingi püsiva tervisehäda hankida, see annaks soovitule otsevastupidise tulemuse. Aasta keskmine tempo siiski rekordi kordamine! Poolmaratoni või maratoni kohta ei kommenteeri😜
Süda paistab endiselt igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne (40-202), rahuoleku pulss 57. VO2 sama mis eelmine aasta, huvitava kokkulangevusega samuti 57. Registreeritud sammusid 5 miljonit 641 tuhat, keskmiselt 15454 päevas. 5622 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1331km, käies 646km, rattaga 672km, suuskadel rekordilised 1372km ja süstaga 78km.
Keskmine kaal ka see aasta püsinud stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui olen füüsiliselt aktiivne võin rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Une üle kurta oleks patt 7:45 kestvuse ja 76 punkti puhul. Samas on enesetunne palju tähtsam kui numbrid. Ainus jama, et viimasel kahel korral on 7 tunnisest ajavahest plesaamine võtnud hariliku paari päeva asemel üle nädala. Järgmisel aastal plaanis jätkata samas vaimus, mis normaalsete olude puhul ei peaks võimatu olema.
Kuidas teil eelmisel aastal kehalise aktiivsusega lood olid?
Kaasa eelmine aasta käis vanalinnas ja raekojaplatsil lastega ringi, suur jõulukuusk ja kunstlik mets pisikestest olla kõige sügavama mulje jätnud. Otsustasin minna üle kontrollida. Oligi parem peale jõulusid, nüüd ka lumi maha tulnud ja loodetavasti näeb veel ilusam välja kui lumevaba jõuluturu ajal. Käisin emaga väljas jalutamas ja sõitsin siis bussiga linna. Kõigepealt tegin pilte Tammsaare pargis, ligi ajava mustlase saatsin sulaselges maarjamaa keeles ... ... välismaalasi otsima. Too kobises midagi aga tegi kiirelt vehkat. Nojah, milline kohalik ikka Tammsaare pargis või Viru väravate ees pildistaks😁
Eriti tihti ei ole Viru tänav valge lumega kaetud, enamasti ka talvel paljas või soolalögane. Pildistamiseks igatahes sobis suurepäraselt. Natuke pidin ootama sobivat momenti, et tolgendav lahtiste hõlmadega paljapäine parm kaadrit ei rikuks. Igaks juhuks pidasin ka ümbrust silmas, ei tea ju kui levinud Eestis turistidelt moblade käest näppamine. Edasi jalutasin Raekoja platsile, seal olid jõululaada putkad ammu koristatud aga uhke kuusk koos noorendikuga laiutas kenasti keset platsi.
Tõepoolest kena talvemeeleolukas vaatepilt. Pildistasin mitme nurga alt ja filmisin lühikese lõigu jalutades väikeste kuuskede vahel. Balti jaama poole minnes põikasin läbi ka oma vana kooli Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurest. Ajad on muutunud aga nii müür, väravad kui koolimaja endised. Kunagi oleks põnev ka sees käia ja ringi vaadata ning võimalusel isegi vanade klassikaaslastega kokku saada. Paraku kipuvad vilistlastepäevad olema augusti lõpupoole kui mind tavaliselt Eestis pole. Tegelikult pole peale ülikooli isegi teaduskonna automaatikute päevadel käinud, mis võiks potensiaalselt veelgi põnevam olla. EÜE kokkutulekust pole mõtet rääkidagi, kadunud noorust meenutades tuleb pisar palgele nagu tolles laulus😜
Balta turul polnud miskit märkimisväärset, haarasin ainult selverist stritsli sõbra juurde saunaõhtule kaasa. Tagasi Pässasse ülimugava porgandiga. Kuram, asukoht on mul ikka hea, vaikne viisakas aedlinn kust ülimugav ühistransa rongi näol viib 20 mindiga kesklinna - ei kujuta sellist luksust ette ühestki teises suuremas linnas. Koduteel astusin kaks peatust varem Hiiul rongilt maha, ilm liiga mõnus ja karge, et niisama otse koju minna. Jalutasin lumesajus inimtühja Vääna tammi mööda nagu muinasjutus. Õhtul samas tänavas elava sõbra juurde sauna, mis sa hing elult veel tahad?
Kuna aastavahetus möödus äärmiselt tagasihoidlikult olin esimese hommikul vägagi ergas ja vaatamata kergele köhale igati innukas matkale kaasa mineja. Ei saa lasta käest võimalust kui hõimlased lahkelt pakuvad. Nagu ka kaks aastat tagasi oli esimeseks peatuskohaks Tabasalu matkarada. Ranna äärne meri jääs, ehkki alles paar päeva märgatavad miinuskraadid. Peale ei riskinud minna, liiga õhuke ja habras tundus. Oksad ja kivid olid kenade looduslike jääskulptuuridega kaetud, materjali pildistamiseks küll ja veel.
Eelmise foto kivi pildi keskel horisondil
Muidugi proovisin ära zoomi kaugemal meres olevate kivide jäädvustamisega. Temperatuur -10C polnud teab mis madal kuid näpud kippusid ära külmuma. Isegi mobla viskas korraks pildi eest ja lülitas end maha, seda juba teist korda külmaga. Paneb natuke muretsema, kui kolmas kord veel juhtub pean uurima, kas teistel tolle mudeliga kah sellist probleemi või on ta mul vigane sattunud.
Kokku sai matkatud kuuspool kilti, teine pool oli päris soe, sest matkaraja treppidest üles sörkimine ajas hingeldama ja naha kuumaks.
Lõunast ema juurde temaga einestama ja juttu ajama ja igasugu lahendamist vajavate pisiasjadega aitama. No näiteks oli köögis kusagilt vesi põranda alla imbuma hakanud ja seda pungitama asunud. Aega kulus, sest igasugu abitöid oli vaja teha nagu kraanikausi aluse ja kapi aluse koristamine, et näha ja juurde pääseda. Võtsin toruluksepa rolli, selgitasin välja kus probleem: valamu väljavool tilkus läbi. Kruttisin plastikust torud lahti, nojah eks oli paigast nihkunud ja tihend lekkima hakanud. Tihend ise viletsas seisus, sain poest uue (parasjagu ehituspoes olev sõber tõi saadetud pildi alusel õige ära), asendasin selle ja saigi veevärk töökorda.
Järgmine pisiprobleem oli ema kuuldeaparaadi üle vaatamine. Polnud tollel häda midagi, terava äärega kuuldetoru polnud tegelt üldse põhjuseks, miks aparaat haiget tegi, sest see ei puutunud mingis asendis naha vastu. Päris põhjus ilmselt pidevalt ühe kõrva aparaadi kandmine, et lihtsalt kipub nahka hõõruma kui üldse puhkust ei saa. Teise kõrva aparaat olemas aga ema ei osanud seda ise paika panna. Pole ka imestada, minulgi võttis mitu katsetust enne kui aru sain kuidas kõige sujuvamalt kõrva sokutada. Polnud varem aimugi, et inimese kõrvakäigud pole sümmeetrilised ega isegi eriti sarnased. Harjutasime emaga koos, lõpuks enam vähem sai ise hakkama, aga lihtne pole. Nüüd selgus, et võimendus hoopiski liiga kõrge, seda tuli madalamaks seadistada. Selliste ja paljude muude pisiasjadega nagu vanade läpakate sujuvamalt töökorda seadistamisega mu "puhkuse" aeg siin kulub, lisaks muidugi nokitsemine elamise juures. Samas põhieesmärk: emale seltsiks ja toeks olemine toimib ilusti plaanipäraselt.
Kui pasteeti ei anta võtan õlle!
Mul hoitakse teraselt silma peal
Kaks meie juurde elama kolinud kassi on eriti seltskondlikud, käivad pidevalt seltsiks ja uudistamas mida ma teen. Suurem ja paksem saabub mitu korda päevas nõudes massaazhi, et saaks valjult nurrudes süles kerra tõmmata. Ei lase nad saadanad rahus süüagi, pidevalt käivad nuuskimas mis mul ees ja võimalusel mekivad muidugi ka. Alles paari päeva eest jätsin momendiks hommikusöögi helbed jogurtiga ja pasteedisaiad lauale. Kui kohvikruusiga tagasi saabusin limpsis üks hiirekuningas jogurtit ja teine nosis pasteeti saia pealt. Praegu põõnab triibuline mu madratsil ja valge istub alnalaual.
Eileõhtune suurim uudis oli USA edukas presidendirööv Venetsueelas. Ühest küljest pole kahtlust, et tegu oli tüübiga, kes väärib kohtu alla andmist teisest küljest jõhker rahvusvahelise õiguse rikkumine ÜRO julgeolekunõukokku kuuluva riigi poolt. Eelmine sama radikaalne kuid võrreldamatult käpardlikum ja seetõttu ka läbikukkunud operatsioon oli 24 veebruari öösel aastal 2022 kui vene Ukrainat ründas. Moskvas kahtlemata ollakse marus, sest sujuvalt, kiirelt, minimaalsete ohvritega ja tulemuslikult läbi viidud erioperatsioon on otsene kremli pealiku mõnitamine: just nagu Crocodile Dundee filmis New Yorgis: "Thats not a knife ... that is a knife". Vova, vaata kuidas seda tehakse ja õpi😜 Vene kindraleil on põhjust sügavaks mureks, vene päritolu õhutõrjesüsteemid osutusid nii ebaefektiivseteks, et ühtki sadadest lennukitest ega kopteritest ei õnnestunud alla tulistada enne kui õhutõrje maatasa tehti.
Trumpi väitel andis USA tervele maailmale mõista, et maailmapoliitikas maksab nüüdsest vaid jõud mitte õigus. Äratati ellu Monroe doktriin: Eurooplased (ja kõik teised) hoidku oma käed Ameerikast eemal, sekkumist läänepoolkeral nähakse vaenuliku aktina USA suhtes. USA jääb Euroopa sisetülide puhul neutraalseks, ei sega vahele. Ameerika ja Euroopa sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised süsteemid on isesugused ja peaks jääma erinevaiks. Isegi kui me ei hooli Ameerika asjust on see esinemine nii Euroopale kui Eestile järjekordseks jõuliseks ohusignaaliks, USA ei kavatse enam sekkuda Euroopa asjadese. Selline avaldus seab otseselt kahtluse alla NATO paragrahv 5 kehtivuse. Kas see nüüd nii on mõeldud aga igatahes tegu Trumpi poolt välja kuulutatud ametliku poliitikaga.
Teatava üllatusena tuli teade, et USA kavatseb Venetsueela üle võtta (take over) ja korraldada riigi valitsemist (run the country) kuna ei taheta korrata Iraagi või Afganistaani vigasid kus peale USA lahkumist said võimule ebasõbralikud jõud. Eriliselt rõhutati Venezuela naftat ja loodusvarasid, mida USA "võtab üle" ja "aitab" ekspluateerida. Täpselt sama soovis teha vene Ukrainas, paraku kukkus haledalt läbi. Ameerika ja eriti Trumpi jaoks on tegu paraja riskiga, momendil ebaselge kas ja kui palju kodanikke ja jõustruktuure toetab Madurot, palju vastu ja paljudele viimaste hulgast ei meeldi USA sekkumine. Personaalselt sotsrezhiimi endise alluvana arvan, et vana rezhiimi toetus sulab aga mine sa tea. Äkki kordub sama viga, mis vene tegi Ukrainas ülehinnates enda toetust ja raskelt alahinnates kodanike vastuseisu vallutajale. Taust sama viljakas, sest koha säilitamiseks tuleb bossile anda talle meeldivat infot. Kui hästi oskasid luureorganisatsioonid tunnetada teise riigi tegelikku seisu ja objektiivseks jääda ning kui tõepäraselt julgesid raporteerida???
Trumpi jaoks oli esimene vaatus seljavõit, aga kas USA'l on plaan mida teha kui maaslamaja hakkab end üles upitama. USA maavägede okupatsioon Venezuela taolises riigis kui rahvas vastu hakkab oleks hullem kui Vietnam ja kukutaks nii USA presidendi kui tema meeskonna võimult. Kui mitte milleski muus siis kaotuste taluvuse poolest on vene USA'st mäekõrguselt üle.
Tänane Trumpi pressikonverents läheb ajalukku kas tema languse esimese märgina või uue jõul põhineva maailmapoliitika ajastu ametliku algusena.
Surmkindlalt võin väita, et esimest korda sel aastatuhandel (ja palju pikemaltki) kui alkot sisaldava joogiga Uue Aasta saabumist ei tähistanud. Emaga 31'e õhtul kella kuue ajal kahe peale 200ml prosecco lahendamine või momendil ehk 1'se hilisõhtul 1 (ühe) pooleliitrise õlle joomine kuidagi ei kompenseeri. Samas nii imelik kui see ka pole siis puudust ei tundnud. Käraka võtmise juures on esmatähtis seltskond, ehk kaasjoomalised ja seekordne ei tarbinud tilkagi. Mängisime hoopis lauamänge ja kaarte, paraku olen ma kas liiga noor või liiga vana, et sellist ühistegevust aastavahetusel kaifida, mitte et kunagi oleks nende tegevuste suur fänn olnud. Uni kippus juba enne vana aasta lõppu kallale ja mitte ainult mulle. Rakettide laskmise ajaks kobisin õue ehkki valitses õige krõbe pakane. Paugutamist oli kõvasti ümberringi, naabrimeeski ei hoidnud ilutulestiku pealt kokku, sain portsu pilte ja paar videot. Eelmise aasta kokkuvõtet ei viitsi veel kirjutada, kui üldse, ainult jooksuaasta statistika saate millalgi jaanuaris kindlasti.
P.S. Füüsilise tervisega on kõik korras, vaimse osas tekiks igal mind tundval malevasemul sügav mure😜
