Jaapan-12 Fujisan

Fuji mägi lumemütsiga jahedamal aastaajal

Mu esimene mõte ärgates: Tänane päev saab igavesti põnev olema. Isegi uni oli rahutu suures ootusärevuses. Lauskmaa inimesena on mulle mäed alati hirmsasti meeldinud, poisikesena sai Rannamõisas vanaema juures peale mereäärset jalutuskäiku pankrannikule turnima mindud. Juba see tundus tohutu kaljuna, aga alati oli soov veel kõrgemale ronida.

Esimest korda tuli taoline võimalus kusagil kuuenda klassi paiku 70'te keskel kui sõitsime autoga ringreisule Karpaatidesse. Minu suureks rõõmuks oli lisaks kultuurimälestiste ja linnade külastamisele ka nõuka karpaatide kõrgeima tipu Goverla otsa ronimine plaani võetud. Tollest reisust ongi kolm põhilist mälestust: Goverla otsa ronimine, kuhu mina meie grupist esimesena jõudsin. Üks blond imeilus plika, kelle vanematega osa teest koos sõitsime. Suplemine Tshernobõli tuumaelektrijaama reaktorite jahutusvee kanalis, mis teatava pettumusena ei pannudki mind pimedas helendama :)

Sellisena paistis Fuji meile juulikuu viimasel päeval

Goverla kõrgus oli 2061m mis jäi pikaks ajaks minu rekordiks. Edaspidi sai mäesuusatamas käies ilmselt toda rekordit nii Armeenias, Rumeenias, USA's kui ka Canadas ületatud aga tippu viis alati lift, seega need rekordid ei tule arvesse. Enne sajandivahetust käisime Norras kus ronisime umbes 2000 peale välja. Vahepeal sai veidi ka jalgsi kohalikel küngastel ronitud, kuid kõik jäid madalamale kui kilomeeter. Nüüd siis viiekümnesena avanes võimalus oma teismelise eas saavutatud tippmarki parandada ja seda koguni rohkem kui pooleteise kilomeetriga.

Tõsiste mägimatkajate ja eriti veel alpinistide jaoks ilmselt 3000'st meetrist alles algab ronimine aga mulle tundus Fuji eriliselt vägev, juba hosteli aknast mäetipu nägemine tekitas mõnusaid külmavärinaid. Enne meie teekonna kirjeldamise juurde asumist toon välja mõningad faktid Fuji mäe kohta.

Fuji vulkaani kujunemine

Fuji mägi ehk (富士山, Fujisan) jaapani keeles on oma 3776 meetri juures Jaapani kõrgeim mägi. Tegu aktiivse stratovulkaaniga, mille viimane purse toimus 1708 aastal, viimase 1250 aasta jooksul on olnud 16 suuremat purset. Fuji ajalugu ulatub umbes 700 000 aasta taha, mis jaguneb 4 perioodiks. Viimane niinimetatud Uus Fuji periood algas umbes 5000 aastat tagasi peale 4000 aastast varjusurmas viibimist. Fuji vulkaan on seetõttu huvitav, et esindab praktiliselt kõiki pursketüüpe alates rahulikest laavavooludest ja lõpetades mäe õhkulendamisega, mida on viimasel perioodil 4 korda esinenud. Juunis võeti Fuji UNESCO maailmapärandi nimekirja, seda aga kummalisel kombel kultuurimälestise mitte geoloogilise objektina.

Purskeks valmistutakse tõsiselt

2011 aasta ajaloo üks võimsamaid - Tohoku maavärin tõenäoliselt suurendas oluliselt järgmise purske ohtu. Magmakambri survet hinnatakse 1.6 megapascalile kusjuures tavalise purske rõhuks peetakse umbes 0.1 megapascalit. Seega on potensiaalselt katastroofilise purske oht tõsine, eksperdid ennustavad eeloleva purske võimsust ületavat viimast Islandi vulkaani purset kusjuures võib ulatuda ka kuni viimse paarisaja aasta võimsaima purske Krakatau võimsuseni. Vulkaani juures on märgatud kuumade gaaside aktiviseerumist ja maapinna kõrguse muutumist. 2011 mais toimus vulkaani lõunakülje all 6.2 palline maavärin ja lisaks avastati samas 35 km pikkune pragu maakoores.

Pisukest ebakindlust tekitasid jaanuaris ilmunud uurimus ja just enne meie saabumist 18 juulil japantodays avaldatud artikkel http://www.japantoday.com/category/national/view/major-eruption-could-cause-mt-fujis-new-life-as-cultural-heritage-site-to-be-short-lived mis väitsid, et purse on vaid aja küsimus. Kokkuvõttes võis vaid loota, et mägi veel mõne päeva vastu peab lastes meil enne otsas ära käia:) Tegelikult muidugi ei juhtu midagi nii äkki, enne ikka toimuvad hoiatavad maavärinad, gaasipursked, ... jne ... loodetavasti ;)

Jaapan-11 Fujioshida

Pilt meie eesmärgist raudteejaamas 

Hommikul 8:00 üles, ees ootas sõit Fujioshidasse, et Jaapani kõrgeima mäe Fuji otsa ronimist üritada, mis kuulub ühtlasi ka kolme pühama mäe hulka. Tipule viib neli marsruuti, kaasa oli meiega suurt konsulteerimata jaapani tüüpi toaga hosteli Fujioshimasse kinni pannud, kust raskuselt kolmanda raja algusse saab bussiga. Tegelikult muidugi jube mugav, kui toetusmeeskond selle ja teise asja eest muretseb, tänu internetile saime pidevalt ja sujuvalt ühenduses olla, ainult kolmeteist tunnise ajavahega tuli arvestada. Olingi nii moblal kui läpakal Toronto, Tokyo ja Tallinna ajavööndid üles sättinud, et ei peaks alati arvutama, mis kell parasjagu kusagil on.

Osaka (vasakul) - Yokohama (paremal) ots sinist Tokaido Shinkanseni mööda

Kõigepealt vaatasin rongiajad üle. Kõige mugavam ja aja poolest sobiv tundus Shinkansen Hikari 466, mis väljus Shin-Osakast 11:40. Marsruut oleks Shin-Osaka 11:40 ... 14:21 Shin-Yokohama 14:35 ... 15:13 Hachioji 15:19 ... 16:08 Otsuki 16:14 ... 16:55 Gekkoji, aega kuluks 622.5 km pikkusele distantsile koos ümberistumistega 315 minutit ehk 5 ja veerand tundi ja maksaks ¥15,720. Gekkoji oli jaam Fujioshidas, mis hotellile kõige lähemal.

Yokohama - Hachioji - Otsuki - Gekkoji (Fujioshida)
All vasakul Fuji mägi

Nii oli rahulikult aega pakkida ja jõuame viisakal ajal, kella viie paiku, hotelli. Hommikusöök, pakkimine, dushi all käimine, veidi molutamist ja äkki hakkas kiire. Lootsime ka korteriperemeest näha, kuid too ei jõudnud selleks ajaks kohale kui pidime ajama panema. Jätsime võtmed lauale, pudeli canada õlut külmkappi, paar suveniiri ja uhasime seljakottide all küürus pooljooksuga jaama. Niipalju oli siis dushist kasu, paarikümne sekundiga nõretasime higist.

Shin-Osakas pidime oma JR passi näitama, panin käe taskusse, et neid välja võtta, hmmm... ei olegi. No ju siis sai teise taskusse pandud. Kurat polnud ka seal, selline asi tegi tagasihoidlikult öeldes murelikuks. Hakkasin närviliselt taskuid pidi tuulama kui Kiki ligi astus ja küsis, kas sa tõesti ei märganud kui piletid maha kukkusid. Oh saatan ja põrgu ole tänatud, ei saanudki aru kuidas olin piletid lihtsalt taskust mööda susanud ja need maha pillanud. Õnneks oli Kiki taga ja märkas, muidu jama oi kui palju. Sel momendil oleks küll lapsele tänutäheks mis iganes ostnud, soovitasin meelde tuletada kui mingi suurema pättusega hakkama saab, siis saab selle eest andeks või vähemalt kergema karistuse :)

Jalutasime piletisappa, mis seekord suht aeglaselt liikus. Aeg tiksus ja jõudsin juba muretsema hakata, aga jõudsime siiski 15 minutise varuga lipakad kätte saada. Perroonil meenus, et vaja sularaha võtta. Jätsin ainult enda pileti taskusse, seljakoti perroonile ja andsin juhendi, et kui ma millegi pärast ei jõua tagasi õigel ajal hüpaku peale ja jätku mu kott maha. Jooksin väljapääsu juurde mõeldes, et kui 5 minutiga ei leia pangaautomaati pööran tagasi. Jaamaametnik juhatas: Jaapani Posti ATM paari minuti kaugusel. Natu otsimist ja leidsingi üles, õnneks polnud kedagi ootamas, raha võtmine sujus kiirelt. Aega jäi ülegi et jõudsin pappi laiaks lööma asuda ning kaks õlut möödaminnes putkast kaasa haarata.

Perroonile jõudes nägin, et naised juba õige murelike nägudega. Milles küssa muigasin õlut lonksates, tervelt 2 minutit veel aega. Rong juba saabuski, lohistasime oma seljakotid sisse ja seadsime mugavatesse tugitoolidesse lesima. Veidi pildistamist ning tuligi uni peale, polnud korralikult jõudnud öösel välja puhata, eks reisiväsimus andis ka tunda. Veidi veel ja kogu seltskond põõnas, igaks juhuks sättisin mobla kella helisema, et me kogemata Tokyosse ei põrutaks.

Minul läks paraku peale lühikest tukastust uni ära, võtsin läpaka ja korkisin õlle ning asusin pilte üle vaatama. Aeg-ajalt plõksutasin ka fotokaga kui mõni huvitavam vaade rongiaknast avanes. Ilm tundus kahjuks päris sünge, vahelduva eduga vihma ja madalad pilved mägede kohal. Kui lootsin, et küll 600 kildi jooksul selgineb siis eksisin.

Tore oleks ilusa ilmaga Fuji otsa ronida, aga mul oli kavas seda ka siis teha kui peaks pussnuge sadama, mis üle jääb kui juba oled end kohale vedanud.

Peatused suuremates linnades ja kahe poole tunni pärast olime Yokohamas. Shinkansenil tuleb käbe olla ning maha minekuks valmistuda, sest rong kaua jaamas ei jokuta. Igal juhul kobisime tamburisse ning saime kohe maha.

Peagi selgus tõsiasi, et Jaapanis ei maksa ühegi rongiga mökutada. Hachioji rong tuli ette, ronisime lastega peale, aga Christinat ei märganud kusagil. Miks ta küll teise vagunisse läks imestasin. Rong sulges uksed ja siis nägin karate sõpra õnnetu näoga perroonil meid pilguga saatmas. Mis kurat, kas me ikka oleme õiges rongis oli esimene mõte. Pilk seinal olevale valgustabloole kinnitas, et oleme küll, või igal juhul sõidame õiges suunas.

No ega miskit teha pole, nüüd peab ta ise hakkama saama, sest ees mitu ümberistumist, ei tea kus ja kas teda oodata. Õnneks Christinal wifiga mobla, viimases hädas saab helistada või sms saata, kontrollisin et mul skype ikka peal. Pealegi oli Mari talle saatnud hosteli infi emailiga. Saatsin messi:  sõidame Fujioshidasse, kohtume hostelis, vastuseks vaikus.

Hachiojis lühike peatus, istusime ümber kohalikku rongi, mis rohkem vana eesti elektritchkaga sarnanes. Samas seinal ilutsesid LED ekraanid, kus ühelt näidati TV uudiseid ja teiselt rongi liikumist jaamade nimede taustal. Meil oli ette nähtud ümberistumine Takao jaamas, kus vaid minut aega rongi vahetada, samas ekraanile vaadates tundus, et see rong sõidab otse Otsukisse. Sel ajal kui uurisin plaani astus jaapani tädike ligi ja küsis heas inglise keeles, kas mul abi vaja. Vastasin, et tahame Fujioshidasse läbi Otsuki sõita, kas see rong sõidab ka sinna. Oo jaa, ärge muretsege, pole vaja ümber istuda ja jõuate ilusti Gekkoji rongile ümber istuda.

Ta küsis kust tuleme, välismaal tavaliselt vastan et Eestist, tundub nagu palju eksootilisem kui Canadast:) Selle peale läks tädikese nägu naerule, tal olevat just eelmine nädal kaks Soome tüdrukut paar päeva külas olnud. Jutu sees mainisime ka, et kavas Fuji otsa ronida, selle peale sooviti edu ja uuriti kas lapsed ka. No muidugi, nad mul tublid, ega tulimegi ju Jaapanisse karate võistlustele. Tädi oli meist lausa vaimustuses nii, et mul hakkas üsna piinlik:) Kui jaapanlased on ka niisama väga sõbralikud siis kuuldes, et huvitume nende kultuurist või tegeleme millegi jaapanipärasega viib nad täitsa pöördesse.

Otsukis mõni minut ootamist ja ümberistumine kahe vaguniga trammi tüüpi rongikesse, mis rahulikult mäeorgusid pidi vähehaaval kõrgemale kolistas. Siin avanesid juba vingemad vaated, paraku segas endiselt udu ja madalad pilved. Kolmveerand tunni pärast jõudsime oma jaama, astusime maha, lohistasime kotid läbi tillukese jaamahoone ja korjasin mobla välja. GPS alusel otsustades oleme vaid paarsada meetrit hostelist eemal. Jalutasimegi otseteed õigesse kohta, trepist üles ja valvelauda, kus üks moodsa hipi väljanägemisega noormees meid vastu võttis.

Mulle ja muidugi lastele oli see esimene kogemus hostelis olla. Kes ei tea, millega tegu, siis kõige parem lühike selgitus oleks hipikommuun. Külastajad on tavaliselt maailma mööda hulkuvad noored, kel pole raha hotellidele kulutada. Hostelis saad omale madratsi ja nurga kuhu seljakoti toetad, kohvreid seal küll ei näinud. Madratsid on tavaliselt nelja või kaheksa kaupa ruumi maha laotatud. Ühesõnaga ööbid suvaliste tüüpide vahel, keda sel õhtul esimest ja suure tõenäosusega ka viimast korda elu jooksul näed. Sõltub kohast aga tavaliselt mehi naisi eraldi ei panda nagu kommuunis kombeks.

Meie olime tänu kaasa hoolitsusele kohalikus luksnumbris maandunud, mis tähendas "täielikku privaatsust", kui neljakesi 12 ruutmeetrises paberseintega ruumis viibimist nii võib kutsuda. Aga arvestage, et kõik on suhteline nagu juba Einstein ütles erirelatiivsusteooriat kommenteerides. Igatahes kõrvarõngaga kiilakas tätoveeritud tüüp näitas kohad kätte ja andis kiire ülevaate maja reeglitest, mis seisnesid selles, et süstlaid pole viisakas põrandale vedelema jätta. Kui ma taolise jutu peale silmi pilgutasin ja miskit kosta ei osanud teatati, et see oli nali. Kurat, ei julgenud küsida kas nali selles mõttes, et süstlaid võib maha vedelema jätta või et siin ei süstita ainult kimutakse hashist.

Samas tuleb tunnistada, et koht ise oli suht puhas, majas ei tohtinud papudega käia. Peldikud viisakad ja dushiruum täitsa OK. Rahvas, kes vastu tuli ei olnud ka sugugi hirmuäratav. Ainuke häda, et tundsin end kole vanana, enamus kundedest pigem mu laste vanuseklassis. Igaks juhuks anti teada, et nurga peal on alko pood ning peale kiiret pilku kellale lisati: "Veel tund aega lahti, aga hiljem võib allkorruse baaris edasi juua, hinnad olevat väga soodsad". OK, võtan teadmiseks, aga ma nagu tulin selle mõttega, et Fuji mäe otsa ronida, mitte et mul miskit käraka vastu oleks.

Ah soo, nojah mõned teevad seda ka, näitas kahe tüübi peale kes aknaorvas õlut luristasid, need olla just tagasi tulnud mäelt. Tüübid vaatasid korra üles, mõmisesid "jou män" ja pöörasid oma tähelepanu tagasi õllepurkidele. Paistis, et polnud tuju infi jagada, jalgade põhjal otsustades oli ilm mäel samuti vihmane olnud ning saabasteta majja tulemine suht mõttetu. Varvaste vahelt paistis rohkem muda kui sügisesel kartulipõllul müttava traktori roomikute all.

Tüüp: Kui tahate minna siis bussiajad on siin: näidati seinal olevat paberilehte, millel lisaks jaapani sümbolitele ka hulk kellaaegu. Peale hommikusööki minnes saate hiljaõhtuks seitsmendasse või kaheksandasse laagrisse, et siis järgmine päev tippu ronida ja alla tulla.

Mina:  Lugesin netist, et ka ühe päevaga võimalik 10 tunniga üles alla ära käia.

Tüüp:  Teoreetiliselt jah, kui ilm hea ja olete varem roninud, aga ma siiski ei soovitaks, vastati.

Mina:  Ma mõtlen järgi, igaks juhuks tahaks teada millal esimene buss läheb?

Tüüp:  Rong 7:03, et 7:33'sele bussile jõuda, kas teil ikka korralikud matkasaapad on.

Mina:  On ikka, aga kas palav ei hakka, mõtlesin sandadega minna.

Tüüp:  Kindlasti mitte, seal on palju lahtist teravat kiviklibu ja kruusa, kohe hõõrub jalad katki. Ja pange püksid kleeplindiga saabaste peale kinni, et kruus saabaste äärte vahelt sisse ei pääseks.

Mina:  OK. Ise mõtlesin, et ega asi nüüd nii hull ka ei saa olla.

Viskasime oma seljakotid nurka ja otsustasime linna peale hulkuma minna enne kui pimedaks läheb. Pisike tihedalt täisehitatud linnake, kitsad tänavad. Jalutasime keskusesse, kus turistide infopunkt, see oli paraku juba kinni pandud, samas kohalik kaubamaja avatud.

Lapse lemmik: Action before thinking :)

Lapsed otsustasid tuurile minna, ei viitsinud nendega koos poode mööda tuterdada, pigem vaatan kus süüa või õllekese saab. Tavaliselt on ostukeskustes toidupoed (mis tähendab ka õllepoodi) alumisel korrusel, nii ka siin. Nämmi poolest krabasin mõned sushid, kuivatatud puuvilju mäele kaasa, õlled, kotitäie kohalikke õllekõrvaseid krõbinaid ja jäätise.

Lapsed olid saanud üht kui teist vidinaid, pisem plika otsis riidepoest miskit sooja riietuseset mäe otsa kaasa, sest oli oma Team Canada pusa Osakasse peole unustanud. Õnneks keegi meie kambast korjas selle üles ja lubas Torontosse kaasa tuua. Südasuvel aga poes miskit sooja polnud, eks ma siis annan enda pusa, ise ajan kõik oma t-särgid üksteise otsa. Juba oli pimedaks läinud, tagasiteel sai paar pilti plõksutatud.

Jaapani laterna kõrval ;)

Hostelis ootas meid Christina, oli teine ilusti tund aega hiljem kohale jõudnud. Ta oli päri hommikul esimese rongiga mäele minekut üritama. Sättisime end toas nii hästi halvasti kohtadele kui suutsime ja nokitsesime oma asjade kallal. Mina pugisin õlle kõrvale sushi nahka,  madratsist meisterdatud tugitoolis lesides ja läpakal surfates. Hostelis oli tasuta wifi, mitte küll kiire aga ajas asja ära. 

Lõõgastume "Jaapani tüüpi" ruumis

Dush, hambapesu ja tudile, homme tuleb raske päev. Panin patareid laadima ja kontrollisin mälukaardi vaba ruumi üle, et mingit üllatust ei tuleks. Mobla samuti kaasa, ehk saab tipust instagrammi saata, siin me oleme. Kõige suurem üllatus oli aga asjaolu, et hostel täitsa vaikne, ei miskit lärmi. Eelneva põhjal poleks küll osanud seda loota. Uni oli sügav ja hea.

Kuidas mulle LCBO'st veini ei müüdud

Koolibussil vaja kiire peatus teha :)

Eile selgus, et riigi bürokraatia totrusel pole piire kusagil, isegi mitte või iseäranis Kanadas. Lugu sai alguse sellest, et kuna laste sünnarid jäid suvel seoses etteplaneeritud (Jaapani reis) ja ka planeerimata (uputus) sündmuste tõttu pidamata tegime takkajärgi sel nädalavahetusel. Mugavuse mõttes korraldasime peo ainult eesti päritolu sõpradele. Kuna ka vanemad olid kutsutud seisis ees käik viinapoodi.

Tavaliselt võtan kärakapoe käigu üksi ette, aga et enne sai toidukast läbi käia, hüppasid ka kaasa, eesti külaline ja pisem plika autosse. Nämm ostetud suundusin kohalikku riiklikku asutusse, millel lisaks provintsi alluvuses olevale õllepoodide ketile alkomüügi monopol Ontarios. Juba pikk ja keeruline nimi ise Liquor Control Board of Ontario ehk LCBO annab aimu bürokraatia ulatusest.

Igatahes astusime sisse ja algus sujus igati normaalselt, valisime õlled - veinid, ladusime korvi ja läksime kassa sabasse. Eesti külaline tahtis midagi omapäi osta, nad jäid mu plikaga veinijookide riiuli vahele eesti keeles lobisema. Keegi tuli meie taha ja kuna ei tahtnud olla ebaviisakas jäid meie omad sappa, ei hakanud meie juurde trügima. OK, viime kasti autosse, ootame seal, tulge järgi.

Autos istume kaasaga, kuidagi pikaks läheb ootamine. Heitsin nalja, et kindlasti ei müüda külalisele veini, ta paistab nii noor, äkki pole ametlikku dokumenti kaasas, läksingi lõpuks vaatama. Uksel tulevad mulle vastu ja teatavadki, et neile ei müüdud veini. No muidugi ütlesin, sul polnud dokumenti. Ei-ei külalisel oli, aga lapsel polnud, sellepärast ei müüdud. Mismõttes, ega laps ju ostnud, sa said vist valesti aru, läheme tagasi ostame ära.

Kiki jalutas autosse, meie tagasi poodi. Panime pudelid korvi ja kassa juurde. Korratu välimusega pahura 60'tes kassiiri kohta on väljend kassamutt liiga viisakas aga paremat ei tule pähe. Igatahes hakkas ta jahuma, et ei saa meile müüa veini. Külalise dokumenti oli ta juba näinud, olin tõepoolest meelitatud, et mind alko ostmiseks liiga nooreks peetakse. Kui hakkasin oma juhiluba talle näkku toppima tuli mulin, et ei-ei, müüa ei saa, sest laps oli poes kaasas.

Vein on odavam kui teraapia :D

OK, laps on nüüd autos siin on mu Visa. Krediitkaartidega vehkimine ei aidanud, tädi väitis, et me ostame lapsele kärakat. Kust sa seda võtad olin üllatunud, ta on alles 16 ja mina olen ta isa. Ei suutnud ma taolise niru argumendiga fuuriat veenda. Kassamuti väitel olevat laps ja külaline veiniriiuli juures arutanud millist pudelit osta ja Kiki olevat puudutanud pudelit. Kas te tõepoolest oskate eesti keelt, et saite aru millest nad rääkisid. Polevat vaja osata, väitis mutt, niigi selge millest jutt. Sain vaevalt sõnasabast kinni, et kui te suudate mõtteid lugeda siis nii julgelt ei tunneks end momendil. Nimelt kujutasin närvide rahustuseks ette eriliselt räigeid piinamismeetodeid, mille peale isegi KGB timukatel oleks süda pahaks läinud:)

Ah kurat, lõin käega, ei viitsinud mutiga vaielda, asi polnud seda väärt, saan ju koduteel teisest poest veini võtta. Läksime autosse, panin mootori käima ja siis kihvatas. Kuradi kurat, ma elan demokraatlikus riigis ja kui lasen ilma protestimata endale selliselt pähe istuda ei võta palju aega, et Kanadast saab Põhja Korea tüüpi dikdatuur. Täna ei müüda mulle veini poest, homme ei tohi öelda, et peaminister on loll ja enne kui aru saangi istub pool elanikkonnast kaug-põhja koonduslaagrites Ellesmere saarel. 

Sellist vastutust ei tahtnud enda peale võtta, keerasin süüte maha ja küsisin üllatunud kaasalt kas too tahab kaasa tulla, pean ikkagi selle veini ära tooma. Kaasa pole mul kunagi revolutsiooniliste kalduvustega silma paistnud, ega näidanud seekordki üles erilist entusiasmi demokraatlike õiguste eest võitlusse tormamisel. Ta proovis mind hoopis tagasi hoida. Mis teha, eks viskun siis kõigi maade vabadust hindavate alkohoolikute nimel üksi LCBO letile juskui Matrossov kuulipilduja torule.

Marssisin otsustavalt uksest sisse, võtsin riiulilt uue pudeli ja astusin rahulolevalt naeratades kassa poole, nüüd ei saa neil ju mingit põhjust olla, et mitte müüa. Minu üllatuseks muutus vanamutt ootamatult käbedaks, sirutas koivad kõhu alt välja ja pani võidusõidu traavlit kadestama paneva galopiga taharuumi putku enne kui korvigi letile jõudsin tõsta. Ei noh, päris naljakas, aga eks ma siis ostan teisest kassast. Seal olev kassiir mainis, oodake moment, ta peab juhataja kutsuma. Mis mõttes ei saanud ma aru, aga no eks te kutsuge, intelligentse inimesega on alati huvitav vestelda, olekski hea teada, miks te enne mulle veini ei müünud.

Juhataja tuli õige ettevaatlikult tagaruumist, lisaks ilmus üks musklis must laotööline uksele, puudus veel et tol pesapallikurikas käes oleks olnud. Paistis et põgenenud vanamutt oli eelnevast situatsioonist tegelikkusest veidi värvikama versiooni esitanud, kus märatsev joodik poolemeetrine mutrivõti käes tuleb oma põhjajoonud alaealisele tütrele järjekordset peedikat nõudma, sest too ähvardab vastasel juhul deliiriumihoos poe segi peksta.

Nähes vaid laia ja pooltotaka Shveiki naeratusega viisakat kiilanevat pereisa ühe marjaveinijoogigaga leti ääres seisvat, vaatas ta mõistmatult teisele kassiirile otsa, et kus too tüüp on, kellele veini ei tohi müüa. Kassiir vastas häbelikult, et saasama dzhentelmen siin, juhataja vaatas kõigepealt mulle uskumatult otsa ja siis tagasi kassiiri poole "Tõepoolest???". Kogus end veidi ja küsis siis, kas teie tahate oma tütrele veini osta. Loomulikult mitte vastasin, meil on aiapidu. Aga too kassiir väitis seda ja tal olevat õigus kahtluse korral  keelduda mind teenindamast. Tühja kah, mul savi kes selle veini müüb, nagu ma tahaks seda mutti niiväga näha.

Püüan võimalikult täpselt järgnenud vestluse taastada:

Juhataja:  Mmmm... teate, aga me ikka ei saa seda teile müüa.

Mina:   ...???????... Kuidas nii, ma olen ju üksi poes ja tahan osta veini aiapeole.

Juhataja:  No ja aga kui üks teenindaja kahtlustab teid siis automaatselt ei saa ka keegi teine teile müüa.

Sihuke loogika võttis tummaks, et ühesõnaga kahtlusest piisab süüdimõistmiseks.

Mina:  Kas tahate, et annan allkirja kuhugi, et ma ei anna alkoholi alaealistele

Juhataja:  Ei sellist protseduuri meil kahjuks pole.

Mina:  Kas ma saan õieti aru, et ma ei tohi siit poest enam midagi osta kuna teie kassiir kahtlustab, et ostan veini alaealisele.

Juhataja:  Ei-ei, võite muud alkoholi osta.

Mina:   ...?????... Nii, et viina võin osta ?

Juhataja:  Ja

Mina:  Ja õlut ...

Juhataja:  Ja 

Mina:  Aga seda veini ei tohi osta ?

Juhataja:  Seda ei tohi

Mina:  Aga teist veini tohin ?

Juhataja:  Mmmm ...  ma arvan et tohite,  ...

Mina:  Aga sama veini teise maitsega ?

Juhataja:  Mmmm... mmmm... see on nüüd keeruline, ma ei tea täpselt, vist ei tohi.

Sihuke seaduse tõlgendus (kui seal üldse mingit seadust on) võttis silmi pööritama.

Mina mõttes:  Aga kust te teate, et ma lapsele viina või õlut ei osta, kui juba kahtlustate, et talle kärakat käin ostmas. Ma hakkan tõepoolest muretsema oma privaatsuse pärast, sest ilmselt on NSA suutnud välja uurida mu noorema tütre alkohoolsetesse jookidesse puutuva maitseeelistuse, selle Kanada salaluurele edastanud, kes vastava teatise kõigile Ontario alkopoodidele saatnud. Kuidas muudmoodi taolist asja seletada.

Mina:  OK, ja kaua ma ei tohi teie poest enam seda konkreetset veini osta, pool tundi, tund, kaks, kaks päeva, mitte kunagi ... ??? Huvitav, mis tootja sellest arvab, et ainult tema veini mulle ei müüda ???

Ega ta mulle vastanud neile küsimustele, vastust ju polnud,

Juhataja:  Söör me saame aru teist aga seadused tõesti ei luba momendil teile müüa, ...

Mina:  Ma saan aru, et te ei müü suvalisele tüübile kui noortekamp poe ukse taga ootab aga mina olen ju isa, kelle pere autos ootab ja kes tahab TÄISKASVANUTELE osta veini, pealegi on autos juba kast alkot ootamas, mis ma siitsamast poest 5 mindi eest ostsin. Teate, ma lihtsalt tahtsin mõista olukorda, miks mulle ei müüda aga ilmselt mu intellekt ei küüni tasemele, mis võimaldaks valitsuse regulatsioone mõista. Eks ma siis sõidan teise poodi ja ostan sealt.

Juhataja tundis end ilmselt ebamugavalt, sest nii mõnigi uudishimulik oli tulnud kuulama, üks soliidne härrasmees isegi pakkus, et ostab mulle veini ära. Vastasin muiates, et ei soovi teda oma laste alkolembuse pärast pikaks ajaks vangi saata. Naersime mõlemad, juhataja tänas mind arusaamise eest ja vabandas et ei saa teenindada. Soovisime head päeva ning lahkusime kiskuma minemata.

Töötan ka valitsusele ja saan aru et seadused on totrad, aga nii totratega pole veel kokku puutunud. Mis mõte on seadusel, millest möödahiilimine haruldaselt lihtne. Teine kord lasen alkohoolikutest alaealistel nimekirja teha, mida viinapoest neile tuua:) Olen varem lugematu hulk kordi alkopoes lastega käinud, kunagi pole sellest problemi tulnud. Ja nüüd äkki ei teenindata isegi siis kui olen üksi poes ja laps autos istub. Kurat seadus keelab väikesi lapsi ja isegi koeri üksi autosse jätta, koju ka ei tohi üksi jätta, kas seadusekuulelik kodanik peab janusse surema :D

Mu teooria, et kogu jama tegelikuks põhjuseks oli teenindaja tusatuju. Tekkis võimalus keerata, ja seda ta siis mõnuga tegi. Juhataja ei saanud enam jama heastada, muidu oleks vanamutt ametiühingule kaevanud. Ainus märkimisväärt konkreetne tulemus oli see, et eesti külaline pettus Kanadas teatades, et sellisesse riiki ta küll elama ei taha tulla kus isegi veini poest ilma jamata osta ei saa :)

Aga ega siis pidu pidamata jäänud ja nagu võite pildilt veenduda olid kõik lapsed kained :)

Jaapan-10 Bankett

Pidu täies hoos, Kiki esireas tantsu löömas

Uinak tehtud, ajasin endale riided selga, ainsad veidi viisakamad jalatsid olid veekingad. Kallasin neist Costa-Rica liiva välja ja läksid loosi. Head universaalsed, rahuldavad nii rannas, vees kui peolkäimise vajadused. Rongiga hotelli juurde, kus jaamas saime mitme meie meeskonna liikmega kokku. Karate neiukesed olid nii üles mukkinud, et ei tundnud teisi ära, tavaliselt ju näen neid gis, hambakaitsed mokkasid punnitamas ja võitluskindad käes. Ega oskaks küll tikk-kontsadega preililt jalalööki vastu kõrvu oodata, rohkem nagu mürglifilmi juurde kuuluv värk.

Preilid teel peole

Hotelli ees

Hotelli ees andis meeskonna boss meile kutsed kätte, lobisesime veel veidi aga muutusin rahutuks, kange joogijanu tuli kallale. Sissemarssides ootas ees suht tavaline avar fuajee, mis pungil täis igat värvi ja suuruses karatekaid mitmelt mandrilt. Kõige tähtsamatel tüüpidel olid meie stiili logoga sinised ürbid üll, ka Canada meeskonna juhil ja meie dojo treeneril Hiroshil.

Hiroshi tüdrukutega

Hotelli fuajees

Riietus oli mitmesugune nii, et ei tundnud end imelikult veejalatsites. Shotlased näiteks rahvariides, Sri-Lankalased saridega, jne ... Jaapanlased muidugi valgete särkide ja mustade viigipükstega. Peagi lasti saali ning Soke pidas avakõne, kohe alustati kultuuriprogrammiga. Janutas hirmsasti, hakkasin ringi vaatama, kust keelekastet saaks. Kaine peaga ei ela minusugune kultuurikauge tüüp mitut etendust järjest üle.

Avakõne

Taro ja Tom

Järsku astus justkui Shinto jumalate poolt saadetuna üks Jaapanlane ligi: Tere Toomas! Mis mõttes, ja siis tundsin ära, Jaapani tuttav mitme aasta tagant Torontost kui treenisime koos roheliste vöödena. Ta juhatas mu kohe baari juurde, kust haaras suure õllepudeli, mille kahepeale ära jagas. Esimese klasi rüüpasime sõpruse märgiks ühe sõõmuga lõpuni ja võtsime järgmise. Toredaks momendiks oli see, et kõik kärakas käis kutse juurde kaasa, joo palju jaksad.

Lobisemist oli palju, aga peagi olime sunnitud trummimängijaid kuulama, sest nende esitusest polnud võimalik üle rääkida. Tuleb tunnistada, et need Jaapani trummimehed mulle tõepoolest meeldisid, eriti sobiv kuulamiseks peale paari õlut. Sihuke ürgne materdamine, nii et kõrvad lukus.

Järgnes veel hulk erinevaid rahvuspille, millede nimesid ma ei proovigi ära arvata.

Muusikakauge inimesena võin kinnitada, et oli nii keelpille, mida pinistati kui ka vilepille, mida puhuti. Trumme paistavad jaapanlased eriti armastavat, sest neid tuli mitmes suuruses ja sortimendis, mida üüratu entusiasmiga taoti nagu oldaks Aafrika ürgmetsas misjonäre pajas keetmas.

Lapsed olid pea kohe jalga lasknud ja sotsialiseerusid oma uute tuttavate ja sõpradega, enam pole vaja nende järgi vaadata. Päris mugav kui saab rahulikult sõpradega õllekest lasta ilma, et peaks tüdrukute pärast muretsema. Lõpuks anti teada, et söögid valmis. Saali ühes ääres suured lauad nämmi all lookas. Võtsin ka sappa ja ladusin oma taldrikule igasugu põnevat jaapani toitu, kahjuks unustasin pilti teha, ei mäleta muud kui et kõik oli tõesti hea. Isiklikult pöörasin põhitähelepanu kalaroogadele ega jätnud proovimata ka enamust tundmatuid näkse.

Nüüd oli aeg oma kaasavõetud suveniiride vahetamiseks. Algul sai ikka vaadatud kellele mis, aga lõpuks jagasin niisama lastele laiali. Ise sain ühelt korraldajalt ametliku rätiku ja mõned pisemad judinad siit-sealt, rootsi eestlannalt nende lipuga põdra. Suvel Eestist toodud suveniirid ja märgid läksid igatahes hästi loosi.

Mari kinnitab märki hõlmale

Kiki, Mari ja Soke Eesti lipuga

Meie karate stiili kõige tähtsam tegelane, Soke Sadaaki Sakagami on niiöelda elav legend, kellele ligipääsemine pea sama raske kui mõnele filmitähele. Samas otsustasid minu tüdrukud, et temale peab ka Eesti suveniiri andma ja lihtsalt läksid astusid ligi ja tegid asja ära. Soke ise võttis rahulikult, lasi neil koguni märgid kuuereväärile panna, lapsed muidugi poseerisid õnnelikult, plõksutasin kiirelt mälestuseks pildi. Sokega samal pildil poseerinuid pole just palju.

Juba algas uus etendus, lavale astus väga kena iiri näitsik, kes iiri muusika saatel meessoo rõõmuks minikleidis jalgu loopis. Järgnes jälle mitmesugust Jaapani värki, huvitav oli küll, aga suurt aru ei saanud mis toimus.

Uduselt meenub, et ühe viimase etteastena jalutas kari tüüpe rongkäigus igasugu muusikariistadega sisse, keegi mainis, et see kuidagi kevadega seotud. Juuli lõpus tundus nagu hiljaks jäänud aga mis vahet, lõbus oli seda tralli vaadata.

Tollel jõugul igatahes õnnestus rahvas nii üles kütta, et algul trügis paar julgemat lavale aga lõpuks kargles pool rahvast kui purjus viikingid laval ja lava ees päris esinejaid tahaplaanile tõrjudes.

Esinejad laval

Jaapanlased hakkavad hoogu minema

Julgemad laval

Rahvas läheb kaasa

Muusika oli ka muidugi vastav, ei oskagi muud moodi kirjeldada kui et väga elav. Sellest on õnneks mõned videoklipid, loodetavasti saan lähemal ajal mahti need üles riputada.

Minu üllatuseks hüppas ennast antisotsiaalseks ja häbelikuks kuulutanud pisem plika kõige ees ja viskas näppu nagu mina tema eas Propelleri kontserdil. Suurem oli ka laval, filmisin, pildistasin aga selleks ajaks kui ise lavale trügima asutasin hakkas rahvas maha ronima. Õnneks ei jõudnud end lolliks teha:)

Mari laval

Kiki lava ees ja Soke

Kui jaapanlased arvasid, et tegu oli banketi lõppvaatusega siis eksisid nad rängalt, sest jõuk oli üles köetud ja baaris selline tunglemine, et tuli kiirelt kastide viisi uusi jooke kohale tarida.

Tom shotlaste ja ... 

... Rootsi Eestlannaga

Mürgeldasime kindlalt rohkem kui tunni üle ametliku lõpu, keegi ei pööranud tähelepanu teadustajatele, kui nood püüdsid viisakalt mõista anda, et aeg minema hakata. Keegi purjus shotlane veel irvitas: "Tahaks näha kuidas hotelli teenindajad hakkavad karate MM meeskondi välja viskama, saigi liiga vähe võistlustel löödud".

Osa Canada võistkonnast

Kõik see jõuk rongis

Lõpuks siiski olime vähehaaval sunnitud uste poole liikuma, joogid lihtsalt said otsa ja söögid korjati ka ära. Fuajees võttis veel pool tundi kõigiga hüvasti jätmine ja suundusime rongi peale. Jällegi kordus sama nali, mis eelmine kord, rongile minnes täielik segadus. Suur jõuk otsustas kuhugi restosse edasi minna, kahjuks olid meie plikad liiga noored selleks. Kaalusin korraks kas ka kampa lüüa, meie meeskonnakaaslased üritasid poolvägisi mind kaasa meelitada.

Mikiko, rootslanna, Kiki

Blondid ja mustad Jaapani rongis

Kahetsusega loobusin, aga võtsin raintsheki, mis tähendab, et Torontos peame seda tegema. Olen vist ikka nats vana, et 20 aastastega võidu linna peale mürgeldama minna. Pisike kahjutunne hinges kui noored kesklinnas maha läksid ja suure käratseva jõuguga edasi suundusid, meie sõitsime koju tudile:(