Esiteks pühapäeva hommikune kaalumine, mil ilmselt esimest korda 25 aasta jooksul esimene number seitset näitas: 79.3 kg on juba ülikooliaegne võistluskaal. Vannitoa peeglist vaatas hommikul vastu päris normaalsete proportsioonidega keha, punnkõht on kadunud. Paistab, et kaalulangus on toimunud just kõhulihaste all oleva rasvakihi arvel, sest lihaste ja naha vahel on siiski nii külgedel kui kõhul natuke vedelat massi märgata. Selle pärast suurt muret ei tunne, küll ta ise vähehaaval taandub kui sügisperioodil trennis tihemalt käia. Kokkuvõttes võin tõdeda, et mu omapäi väljamõeldud kaalulangetamisprogramm funksib, no vähemalt minu jaoks. Õhtuse õgimise lõpetan jäädavalt kui igasugu pidulikud üritused välja arvata, nende puhul küll ei kavatse end tagasi hoida. Suhkru ja saiahulka olen selle aja jooksul kõvasti piiranud, paar kolm Kalevi pralinee või vahvlikommi ikka võtan päevas ja ka mõne soolase küpsise juustuga. Eelmine nädal avastasin ülimaitsva cappuchino külmutatud jogurti. Naudin täiega, aga varasema 2 liitrise päevaportsu asemel üritan suure potsikutäie nädala peale venitada. Muid toiduaineid tarbin mõistlikkuse piires ilma konkreetseid piiranguid seadmata.
Eile nägin Delfis lahedat golfiklubi reklaami, kus minu arust vaimukas sõnademäng. Fanaatilistel feministidel soovitan edasi mitte lugeda, sest minu arvamus võib teil ajurabanduse või vähemalt närvivapustuse tekitada. Juba pealkiri oli provotseeriv "Eesti golfiturniiri reklaamplakat näitab seksismi tipptaset". No ja mis siis.
Reklaamiseadus sätestab, et reklaam ei tohi eirata soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet soolise võrdõiguslikkuse seaduse mõistes, alavääristada üht sugu ega kujutada üht sugupoolt domineeriva või allutatuna. Samuti ei tohi reklaam kujutada isikuid seksuaalobjektina, sisaldada sobimatut alastust või kasutada seksuaalse alatooniga väljendeid ja kujundeid.
Minu senine lemmikreklaamplakat :D
Ei näe, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet oleks eiratud. kusagil pole juttu mis asendist (domineerimise ja allutamise punkt) keppi mättasse (või mätast kepi otsa) tuleks lüüa kui peetakse silmas kes peal kes all :P
Alavääristamisest ei saa juttugi olla, sest enamus mehi oleks vägagi õnnelikud kui naised neid seksiobjektidena näeksid :D Mul kuri kahtlus, et seksiobjektideks olemise vastu kisavad kadedusest vaid need keda seksiobjektina niikuinii ei nähtaks - viinamarjad on rebasele hapud, eks ta ole ;)
Vaid viimase punkti vastu eksitakse, ehkki ka siin on tegu tõlgendamise küsimusega. Kes määrab millal tegu seksuaalobjektiga, sobimatu alastuse või seksuaalse alatooniga. Kui täht-tähelt võtta tuleks enamus antiikkunsti või altarimaalinguid ära keelata, esimestel "sobimatu" alastus ja teistel napis riietuses tüübi piinamine või lausa lapsporno paljaste inglite näol. Alloleva illustreeriva näite valisin võimalikult viisaka, et mu kontot porno levitamise pärast ei suletaks :P
Pildi põhjal otsustades täielik orgia ja pornograafia
Saan aru, et kahjuks ei jäänud ärilistel kaalutlustel golfiklubil muud üle kui turniir tühistada kartuses sattuda kauakestvatesse jamadesse, puritaanide laimukampaania alla või isegi kohtusse. Kurb, et ka Eestis on tõstnud jõuliselt pead ülevõlli poliitiline korrektsus kus teatavad ühiskonnakihid suruvad peale oma "ainuõigeid" vaateid.
Lõpuks vesinikupommist, mis kurioosselt kolme teema hulgas vähemtähtsaimaks. Väidetavalt olla Põhja-Korea katsetanud esimest miniatuurset vesinikupommi, mida võimalik ka raketile paigutada. Kui esimene väide võib tõele vastata siis teine on suht kahtlane, sest vesinikupomm ikka tunduvalt suurem, keerulisem ja raskem objekt kui tavaline plutooniumil põhinev tuumapomm. Samas on rahvusvahelised eksperdid viimasel ajal selle koha pealt korealaste võimeid ilmselgelt alahinnanud.
Kim koduõlleankrut inspekteerimas :P
Olulisem küsimus: mis saab edasi. Trump on teinud piisavalt ähvardavaid avaldusi aga tegude poolest jäänud eelkäijate tasemele, ehk ei miskit muud kui kaubanduslikke sanktsiooone rakendanud. Ähvardused tunduvad tühikarglemisena Kimi raketi ja tuumakatsetuste taustal. Paraku on selge, et ei maailmal ega USA'l pole selget plaani, mida ette võtta Korea probleemi lahendamiseks. Edasi lükkamine teeb asja ainult hullemaks, aga ainuvõimalik sõjaline lahendus tundub potensiaalse ohvriterohkuse tõttu mõeldamatu. Oleksin mina korealane või jaapanlane broneeriksin kohe lennukipileti võimalikult kaugele seni kui veel võimalik.
Öö möödus rahulikult ja soojalt kuna kutsad pugesid külje alla. Natuke segas kartus, et unisena võin neile otsa keerata, aga üldiselt põõnasime kõik mõnuga valgeni välja. Metsas pole kell tähtis, tegutsemise määrab valge aeg. Kellaaegadest saan hiljem fotode põhjal aimu. Lasin loomad seitsme paiku välja ja tegin lõkke üles, tütar lebotas veel veidi ning pani siis telgis asjad kokku. Ilm suht soe, isegi öösel ei langenud temperatuur alla +17C nii et käisime enne hommikusööki ujumas. Kaks kaerahelbe pudru pakki kahepeale, viimased banaanid mulle ja nektariinid plikale, joogiks kuum kohv ning kakao. Ikka väga mõnus oli kohvi peale pähklimaitselist koort kallata ehkki aja kokkuhoiu ja mugavuse mõttes tegu lahustuva kraamiga. Aega ei viitnud, sest täna oli ees ootamas kõige pikem teekond koos kolme progresseeruvalt pikeneva portaazhiga.
Hommik telgiplatsil
Kanuu lükkasime kaldast lahti üheksa ajal, kohe nägime halli kurge sama poolsaare kaldal kust lahkusime. Sellega seoses meenus, et eelmisel päeval saabudes jooksis auto ees jupike aega rebane. Esimese portaazhini oli vähem kui kilomeeter sõuda. Väike kiirevooluline kärestik kahe järve vahel polnud nii veehulga kui kiiruse tõttu laevatatav. Esimene ja ainus koht kuhu minimalistlik paadisild ehitatud. Seljakotid viisime kohe ära, ei viitsinud neid korralikult selga upitama hakata. Tulime tagasi, tõstsime kanuu veest välja ning tassisime kahe vahel kivist rada pidi 80 meetrit teise järveni. Raske oli, pidime kolm korda kätt vahetama. Olin lootnud vaid ühe vahetusega hakkama saada, kardetavasti saavad meie pikemad portaazhid hullemad olema kui ette kujutasin. Samas tundsin mõnusat ärevust sellisest füüsilisest väljakutsest, polnud kahtlust et hakkama ei saaks. Nagu olime lapsega enne arutanud, häda korral saaksime ka kolmepoole kildise tassimisega hakkama, lihtsalt mugavam kui ei pea end liiga hullult pingutama.
Freeland lake järv kujutas endast umbes 3 km pikka suht kitsast ja osaliselt soostunud metsajärve. Tuul puhus vastu aga mitte eriti kõvasti. Suurt ei seganud, tõmbasime rahulikult mõladega ja vahtisime ümbrust. Ka sellele järvele olen tiiru peale teinud, meeldejäävaimaks momendiks seljas tüdruku läbi mudase soise oja tassimine, kuna miskit muud võimalust ei avanenud. Nagu näha istume mõlemad mugavalt ehkki õige kanuusviibimise tehnika eeldab istmele toetumist põlved põhjal vastu külgesid.
Järve lõpp suht mudase põhjaga, pidime mõlemad paljajalu randa minema. Siit algas teine 455 meetri pikkune ja 12 meetrise kõrgusevahega portaazh. See peaks juba näitama, mis puust me oleme. Panime seljakotid selga, mõlad ja vestid kanuusse ning haarasime ohkega kanuu otstest. Kohe algul otsustasime: vahetame kätt pigem tihemini, et mitte liiga ära väsitada. Natukese ajaga selgus taga tassimise suurim probleem - raja nähtavus. Kanuu varjab kivisid ja juurikaid, millele kippusin pidevalt komistama, sest pole harjunud muudkui nina alla vahtima. Muidu pole ju hullu, aga teine sikutab eest ja sandaaliga kuhugi kinni jäädes või koperdades võid kergesti pikali lennata või lohakalt astudes jala väänata.
Kui juba jalatsite peale jutt läks, siis olen endiselt veendunud, et minu jaoks on igasusele matkale, kaasaarvatud kergemat sorti mägedes ronimine, parimaks jalatsiks sportsandaal. Pole karta jalgade kuumaks minemist, tugevalt kinni tõmmates püsivad sportsandaalid väga kindlalt jalas. Ainsaks miinuseks metsas liikudes igasugused kriimustama ja torkima kippuvad orgid, mille kinnituseks jalgadel siin seal veritsevad kriimud ning kärnad. Nii minul kui lapsel Ecco sportsandaalid, vahe vaid selles, et kui mina sain SAIL matkapoest soodukaga $40 eest siis tütar maksis täishinna $150, noh oma praktika palga juures võis ta endale seda luksust lubada :)
Killarney järvel kaardiga orienteerumas
Tassimise algus oli üsna vaevaline, kuid vähehaaval hakkas tunne sisse tulema. Päris kiirelt sai selgeks, et kanda tuleb sirge käega, toetades küünarnukki seljakoti kõhurihmal puusa kohal olevale pehmenduspadjakesele. Kätt vahetasime kahe-kolmekümne meetri tagant, kohati tihemini kui mõni raskem rajalõik ette sattus. Olin meeldivalt üllatunud kui järv puude vahelt paistma hakkas, uskumata et juba pool kilti läbitud. Eeldasin veel jupp maad mööda kallast tassimist aga sealsamas oli siledal graniitkaljul mõnus kanuu vettelaskmiskoht. Polnud üldse nii hull see vedamine kui ette kartsin. Tütar tundus ka täiesti ok, tema ots kübe kergem, sest mõlad olin enda otsa pannud.
Lasime kanuu Killarney järve, siin ootas ees pikem sõudmine. Esialgu nii käänulise marsruudiga poolsaarte vahelt läbi, et pidime kaarti kasutama mõistmaks kuhu suunas sõita. Ees paistis järve põhjakallast moodustav kõrge valge mäeahelik. Vabale veele jõudes läks tuul tugevamaks aga puhus külje pealt nagu ennustuses oli lubatud. Kahe inimesega polnud mingit probleemi raske alusega sõitmisel. Minu arust ei küündinud ennustatud 20 km/h, pigem pool sellest. Sõudsime keskmise tempoga. Viskasime pilgu peale erinevatele laagriplatsidele, et järgmine päev oleks selge milline kenam. Peale kahe olid kõik mis nägime hõivatud. Üks neist, nimelt #17 väga ilusas ja soodsas kohas neeme tipus kõrge kalju vastas, teine #14 päris järve lõpus viimasel saarel. Viimase portaazhi alguses liivane kallas.
Enne pikka portaazhi Killarney järve lõpus
Näksisime kolm küpsist jõuvarude täiendamiseks, üks kummalegi kahejalgsele ja üks neljajalgsete vahel jagamiseks. Kotid selga, kanuu kahevahele ning hakkasime astuma. Ei saanud 100 meetritki minna kui rada muutus mülkaks. Mudasse oli siia sinna eelmiste poolt paar ronti visatud, kohati paistsid mustjaspruunist ollusest välja määrdunud ja kahtlaselt libeda välimusega kivid. Proovisime kuivemaid kohti pidi manööverdada, kerge see polnud. Niisama roigastel käia on paras tasakaalu harjutus, seljakotiga nõuab balanseerimise meistriklassi, kanuud ka veel tassides pead olema lausa rahvusvaheline suurmeister, et mitte mudasse prantsatada või vähemalt poolest säärest saati sisse astuda. Seda me muidugi polnud, millest peagi välimus ilmekalt tunnistust andis. Kui laps ühes kohas jalgupidi raske kanuu alla jäädes pikali lendas leidsime, et taktikat tuleb muuta. Õnneks peale sinika ja kriimustuse miskit hullemat ei juhtunud, aga varem või hiljem juhtub kui nii jätkata.
Edaspidi pidasime iga mudamülka juures kinni ja tegime luuret, kust minna ja sammhaaval kuhu saab astuda. Kui koht liiga raske tõin metsast ronte ja viskasin strateegilistesse kohtadesse mudasse. Materjalist puudust polnud, ajakulu vaid veits juures, see eest palju ohutum liikuda. Vahepeal küll mõtlesin, no mille kuradi pärast on see rada nii märga kohta tehtud, kümmekond meetrit kõrval metsavahel tundus palju kuivem. Eriti rasketes kohtades panime kanuu sopa peale ja lohistasime seda jupi kaupa ise rontidel ja kividel tasakaalu hoides. Koerad muidugi tundsid mudast suurt rõõmu, nägid välja nagu mingi õuduka sookoletised ainult vallatud silmavalged välkumas. Mul polnud energiat nendega õiendada, kasu poleks niikuinii olnud.
Lõpuks poole kolmeks kohal H11 platsil
Võttis võhmale ja lõppu ei paistnud kusagilt. Viimaks muutus rada vähem poriseks kuid üles-alla ronimiseks ning kivisemaks. Iga kell eelistan seda mudas püherdamisele. Liikumine läks veidi kiiremini, paremal pool olevad soolaigud lõppesid, kaardi järgi polnud enam palju jäänud. Lõpuks ometi saime järve äärde kanuu maha panna, kergendus missugune. Koerad kupatasime ujuma, mudaelukaid paati ei lase, õnneks oli siin normaalne kallas ja loomad said suuremast sopast lahti ehkki haisesid ikka nagu konnad. Norway järv oli pisike ja sopiline, paar kilti pikk, kilt lai. Esimene telgiplats kohe portaazhi vastas saarekesel, otsustasime sõuda kaugemal neemel paistva juurde, mis osutus igati kenaks. Järvel polnud ühtegi inimest ja ei tulnud ka kogu aja jooksul kui seal olime, samas kõik kohad broneeritud. Kes teab, äkki hirmutas portaazh ülejäänud ära.
Seega oli meil õhtuks ja hommikuks privaatne järv Kanada metsikus looduses. Telgiplatsi juures jäid silma paar pehkinud tüve, mille kallal keegi hiljuti hullult rappinud oli. Ilmselt otsis karu tõukusid. Mina sain puutükke edukalt lõkkematerjaliks kasutada. Koerad tormasid ümbrust uudistama ja avastasid oma rõõmuks, et siin elab mitu julget koopaoravat, keda põnev taga ajada.
Vaade laagriplatsilt lääne ...
... ja kagusuunas
Telgiplats oli suht kõrge kalju peal, tütar ei tahtnud kõige tasasemasse kohta päris kalju äärele telki panna. Ma vastu ei vaielnud, sest miskipärast lõi seal kergelt kuselõhna ninna. Ilmselt polnud lõkke ääres istunud rahvas viitsinud kaugemale metsa selleks ette nähtud kasti juurde minna oma hädasid ajama. Üldse häiris, et iga laagri ümber võis leida üksikuid valgeid paberinutsakaid, mida Sushi hämmastava järjekindlusega üles otsis ja võidukalt meile näha tõi. Sel loomal on vetsupaberi fetish, igasugune läheb loosi, kusjuures eelistatud on kergelt kasutatu. Lõkkepuid korjates oli selge, et enamasti tegu naistega, sest vähemalt hunniku peale ma ei sattunud.
Koopaorav üritas koerte toitu varastada
Ja siis nägin pirakat tumepruuni kringlit keset kaldaäärset rada. On ikka lontrused jõudsin mõelda. Tahtsin juba last hoiatada, et ettevaatlik oleks, muidu võib sita sisse astuda. Miski tundus nagu kummaline, äkki sain aru et tegu hoopiski piraka maoga. Tütre hüüdsin muidugi kohale, tema suur roomajate lemb. Tuli, uuris veidi ja teatas, et veemadu või foxsnake, mõlemad ohutud. Silitas teist ja tüütas, lõpuks otsustas ettevaatlikult pihku võtta. Madu oli suht rahulik kuni filmima hakkasin ja laps tugevamini kinni hoidis. See maole suurt ei istunud, ilmselt kartis, et meil kavas ta nahka pista. Koerad olid ka põnevil aga hoidsid viisakat distantsi. Laps viskas roomaja vette, et see laagriplatsi juurest minema ujuks, muidu äkki koerad hakkavad mängima ja teevad viga.
Lõkkematerjalist puudust polnud. Metsa all leidus seeni, tundmata siinseid piisavalt hästi, julgesin korjata vaid ühe punapuraviku. Ehkki olime palju varem laagrisse jõudnud kui loota julgesime polnud jaksu ümbruskonna mägdesse ronima minna. Samas ujumaminekust ei saanud loobuda. Koerad olid juba mitu korda vees käinud kui meie valmistusime sisse hüppama. Järsku hüüdis laps: Issi tule vaata, näidates näpuga vette. Esimesel pilgul ei hakanud miskit sima, selge vesi, kivid, ... hmmm ... kummaliselt sümmeetriliselt laotud. Ossa pergel, tegu sõnaotseses mõttes hiiglasliku kilpkonnaga. Ma ei liialda väites, et kilp oli kohvilaua suurune, esiloivad lapse käe jämedused ja küüned paar senti pikad. Pilti läbi vee polnud mõtet teha, suurusest poleks võrdluse puudumisel aimu, kummalgi meist polnud tuju kõrvale poseerima minna. Pillasin kahepaiksele paar kivi vastu kilpi, et loom minema ujuks. Tüüp vaid liigutas loiult ja lösutas flegmaatiliselt edasi. Ujuma läksime veidi kaugemal, Mari ei tahtnud eriti pikalt vees viibida. Ei usu, et kilpkonnad ohtu kujutaks, aga nii piraka loomaga koos sulistada vähe kõhe tunne.
Õhtusöögiks supp ja nuudlid, mina küpsetasin lõkke kohal ka oma seene orgi otsas. Mingi moment maandusid luunid ehk eesti keeli kaurid järvel. Koeri ajas sihuke privaatsuse rikkumine närvi, Sushi läks haukuma ja avastas oma imestuseks, et lisaks lindude häälitsustele haugub keegi teispoolt järve vastu. Seal olev mägi tekitas ülihea kajaefekti, õhtuvaikuses kostis haukumine kindlasti mitme kilomeetri peale. Kõigil karudel ja huntidel teada kus üks loll kutsikas ukerdab.
Loonied ehk kaurid
Puravikku orgi otsas küpsetamas
Traditsiooniline õhtusöök
Loojang Norra järvel
Päikeseloojangu ja järve peegeldusega sai hulk ilusaid pilte tehtud. Enne magama minekut istusime järve kohal kaljul, jõime kohvi-kakaod, näksisime pistaatsia pähkleid ja lobisesime. Lõkkesse läks jälle paar suuremat notti üksteise otsa. Söögikoti riputasime kaugemale puu otsa, telki võtsin vile ja rohkem naljaga ka sõjaväe pussnoa käepärast. Väga väike võimalus, et mõmm end näitama tuleb, aga kes nende uudishimu teab. Uni tuli igatahes kiiresti, oli sügav ja keegi ei seganud.
Selle suve tõenäoliselt viimase tõsisema matka võtsime ette Killarney Provincial Parki, mis Ontarios minu lemmikuks kujunenud. Siinses metsikus looduses on nii järvesid, ürgmetsi kui mägesid just parajas vahekorras. Sõltuvalt tujust võid põhirõhu asetada niisama telgitamisele, matkamisele, kanuutamisele, mägimatkale või isegi mägironimisele või hoopiski kõiki eelnimetatuid kombineerida soovi järgi. Vahelduse mõttes otsustasime põhiliseks liikumisvahendiks kasutada kanuud ning lisaks veidi mägedes ronida. Valikuid ja raskusastet piiras koerte kaasavõtmine, kellele aga ei saanud sellist meelelahutust keelata, loomakesed ju nii hirmsasti naudivad vabas looduses hulkumist.
Täht start-finish, kolmnurgad telgiplatsid, sinine joon kanuusõidu rada, lilla jalgsimatk.
Kuna täpne aeg selgus enam-vähem viimasel momendil asusin vaid viis päeva enne telgiplatse broneerima. Nagu oli arvata: augusti viimasel ehk aasta kõige populaarsemal nädalal suurt valikut polnud. Õnneks on pühapäevase alustamisega tavaliselt veits lihtsam, sest paljud lahkuvad sel päeval. Kanuutajatele mõeldud telgitamisplatse oli mõistlikus kauguses üks pühapäeva õhtul ja üks teisipäeva õhtul. Esmaspäeva õhtu kõikjal lähedal kinni, lähim vaba järv eeldas rohkem kui kolmepoole kildist kanuu tassimist. Alternatiiviks oleks ka üheks päevaks baaslaagris kükitada, aga esmaspäevane õhtu tagasi tulla oleks kogu matka lõhki trebinud. Minna me tahtsime, seega ei jäänud miskit üle, broneerisime pühapäeva öö George Lake, esmaspäeva öö Three Narrows Lake ja teisipäeva öö Killarney Lake järvel. Arutasime, et kui ei jaksa kanuud vedada seda pikka portaazhi, telgitame kusagil kuhu jõuame või siis Kirkland Lake järvel. Kui hull see karistus ikka olla saab, kui ei jõua õigele järvele ööseks.
Laupäeval panime toidu ja matkaasjad valmis, võttis õige vähe aega, sest kasutasime eelmise Algonquini matka nimekirja. Riided täpselt samad, ilmaennustus lubas kõigiks päevadeks +20C ja vahelduvat pilvitust saju võimalusega. Toidukraami puhul lisasime kaks pakki kaerahelbe putrusid ja teekotikesi, millest eelmine kord puudust tundsime. Õhtul ei taha palju kohvi juua aga kuuma teed janu kustutamiseks mõnus terve pott ära lurpida. Pistaatsia pähkleid seekord kaks kotikest. Mina kallasin pisikesse 80ml plastist jogurtipudelisse pähklimaitselist kohvikoort kaasa. Kaasa muigas teatades, et ei saa minu kohvikirest aru - ise tassin ise joon, kriitika pole teretulnud :D Mulle lihtsalt meeldivad mõned pisinaudingud, mis elukvaliteeti oluliselt tõstavad, ekstra 100 grammi kaasa tassida on seda väärt! Oleks pea unustanud, et kuna esimene päev sõidame vaid kanuuga, võime õhtuks ja järgmiseks hommikuks igasugu toidumoona kaasa krabada kaalule mõtlemata, raskem kanuu liigubki paremini. Seega lisandus pakk grillvorste, pool koduküpsetatud leiba, korv nektariine ja neli banaani.
Tuleb tunnistada, et kanuud garaazhi lae alt maha tõstes tekkisid mõningased kahtlused, ega ma ometi meie võimeid ülehinnanud ole. Ei mäletanud, et ta kurivaim nii hullult raske oli, andis ikka kahekesi tõsta. Mulle oli mällu sööbinud aeg kui üksi kanuud seljas tassisin, too oli poole kergem kaheinimese matkakanuu, mitte meie suur ja lai perekonna lõbusõidu alus, mida tavaliselt suvilates hoitakse. Punnisime teise lapsega kahekesi auto katusele, selgus et vaevalt mahtus ära, ääred istusid pakiraami lati äärtest nats üle. Ainus võimalus küljele nihkumise vältimiseks oli nöörist takistuste mässimine, mis võttis parasjagu aega. Kindluse mõttes tõmbasime lisaks kaks koormarihma üle ja sidusime nina eest kahe nööriga üle auto nina pukseerimiskonksude külge kinni. Kui kanuud loksutada üritasime püsis see katuse küljes kinni nagu liimitud, hoopis masin õõtsus. Kogu see sidumine sai läbi viidud õllese peaga, sest võõrustasime samal ajal oma sugulasi grilli, kookide ja jookidega.
Teel Killarneysse
Kohal koos kanuu ja koertega
Hommikust kaalumist ei unustanud, 82.2 kg oli kübeke üle normi, mille kirjutasin eelmise õhtu õgimisorgia arvele. Pole hullu, küll matk selle rasva maha sulatab. Väga ei kiirustanud, veits peale kuut saime minema ja nats peale kümmet parkisime auto 400 km hiljem järve äärde. Algul olin ettevaatlikumalt sõitnud, aga peagi sain aru, et kanuu püsis piisavalt kindlalt ka 115 km/h kiiruse juures, mida suurema osa teest cruise control abil peal hoidsin. Enne veel registreerisime end pargi kontoris kus uurisin, ega vahepeal pole esmaspäeva õhtuks mõni koht kusagil lähemal vabanenud. Neiu vaatas ja teatas, väga ilusal Norway Lake järvel on üks vaba koht, võime enda ööbimiskoha tasuta sinna ümber muuta. See oli tõepoolest meeldiv uudis, sest kanuu tassimise distants vähenes kolmelt poolelt pooleteise kildi peale, ehkki sõudmisdistants kasvas oma kolme kildi jagu. Tasuta muutus oli kirsiks tordil, kuna suurelt telgiplatsilt koha vahetamine oleks kopsaka summa maksnud.
Süsteem on selline, et ehkki telgiplatsid nummerdatud antakse broneering terve järve peale, platside hõivamine käib põhimõttel kes ees see mees. Seega on varakult startijatel valikueelis. George Lake järvel vaid neli platsi. Kartsime, et suurem osa rahvast tõenäoliselt juba järvel, oma natu enne kella 12 stardiga võtame, mis üle jääb. Parim oleks muidugi võimalikult kauge plats saada, vähendaks veidikenegi järgmise päeva matka pikkust. Samas ei taha järve lõppu sõites avastada, et kaugemad kohad kinni ning siis tagasi pöörata. Istusime kanuusse ja hakkasime sõudma, kuna tunne oli hea otsustasime riskida ning ühe hooga H5 ja H6 ehk kahe viimase telgitamiskoha juurde suunduda. Juba kaugelt oli näha - mõlematel inimesed peal, meie ees olev kanuu pööras ringi. Mõtlesin endamisi: äkki tüübid lihtsalt pole veel lahkunud, küsin igaks juhuks. H6 juures hüüdsin kaldale küsimuse, kas jäävad ööseks. Vastus oli parem kui loodetud - nad vaid piknikul saarel, seega sõitsime randa ja laadisime seljakotid maha ning panime telgi püsti. Olime õnnega pooleks saanud parima platsi.
Ainus probleem George Lake telgitamiskohtadel on nende ülekasutamine, mis tähendab, et vastutustundetud inimesed kipuvad keelule vaatamata võtma lõkkematerjaliks platsi ümbruses olevaid tooreid puid. On ikka lollid, selle asemel, et veidi vaeva näha ja paarisaja meetri kauguselt metsa kuivikuid tuua, raiutakse elus mände. Meie platsile oli isegi kastitäis reklaamlehti ja muud prahti jäetud, mis samuti täielik no-no. Piknikku pidav pere olid sakslased, kes sellist loodust varem vaid filmides näinud, ahhetasid ja ohhetasid kui ilus. Vaevu suutsid uskuda oma kõrvu kuuldes, et oleme siin neljaks päevaks ning tegime aastate eest seljakottidega 100 km ringi. Tüüpilised linnainimesed, kes ilma moblaühenduseta, elektrist rääkimata ei oskavat üle päeva hakkama saada. Lõkkepuid siin polnud, kuna aega palju, kanuutasime vastaskaldale. Plaan lisaks kütte hankimisele koertega kaljudel ronida ja mäetipust vaateid nautida. Kaardi põhjal peaks tipust igas suunas kaugele nägema kui mets ei varja.
Kutsad juhatavad teed nii kaljupinnal kui ka puutüvel balansseerides
Enne ronima hakkamist tuletasin lapsele meelde, et mugavuse mõttes on oluline laskudes samasse kohta kanuu juurde jõuda, muidu otsi end lolliks. Lihtsaim leida kaks eri kaugusel teineteisega enam-vähem samal joonel olevat lihtsalt nähtavat objekti, järve kallas määrab ristisuuna. Seekord võtsime ette teekonna vasakpoolsele mäele, kunagi aastate eest olime roninud külas käinud kaasapoolse sugulasega parempoolsele. Oma naine kipub mul olema pedantselt seadusekuulelik, mistõttu metsas ja mägedes omal käel hulkumine välistatud. Nimelt ei vaadata ametlikelt radadelt kõrvale kaldumist ametivõimude poolt soosivalt mitmel põhjusel. Põhiliselt muidugi seetõttu, et uljaspeade päästmisega on igal aastal palju jama ja kulu ehkki helikopteri sõidu eest sunnitakse süüdlasi korralikult kukrut kergendama. Inimeste rajalt eemal kõndimine tekitavat ka stressi loodusele, neis kohtades kus meie liikusime seda probleemi siiski polnud, sest paljad kvartsiidist kivid sandaaliga astumisest suurt ei kulu. Seiklushimu poolest on vanem tütar minusse, koertest rääkimata, nii et asusime varingut pidi ülespoole ronima.
Lahtisel kivilahmakatel peab õige ettevaatlik olema, mida värskem varing seda potensiaalselt ebastabiilsem see on. Tagumine hoiab alati eesmineja teelt kõrvale, et võimalikud lahti tulevad kivid pihta ei veereks, ronime kordamööda jupikaupa. Koerad komplitseerisid mõnevõrra olukorda, sest nemad ei oska nii mõelda liikudes võimalikult mugavat teed pidi. Loomad on samas palju kergemad, nende käppade alt pääses paar üksikut pisemat kivi veerema. Kohati tuli kutsasid eriti järskudes kohtades kas pepust lükkamise või lausa järgmisele nukile tõstmisega aidata. Mõlemad said ülesminekuga edukalt hakkama, ehkki kaljupinnale jõudes lõõtsutasid korralikult. Juba esimeselt lagedamalt alalt avanesid kaunid vaated lõuna ja lääne poole George Lake järvele, mida mööda olime tulnud.
Tegin pilte, tõmbasime veits hinge ja liikusime edasi kõrgemale. Enne järgmisele lagedale kaljuastangule jõudmist tuli suurest praost ja kaljude vahelisest nõost läbi minna. Siin oli palju niiskem, mitmes paigas paks turbasambla kiht, mis Sushi arvates sobis eriti hästi sirakile viskamiseks ja kuuma kõhu jahutamiseks.
Käega sammalt lohku surudes ilmus puhas selge vesi, mida koerad lakkuma kiirustasid. Üles jõudes olime endiselt mäe edelaküljel, tipus suht palju kidurat metsa, mis vaate teistes suundades varjutas. Jätsin lapse ja loomad puhkama, liikusin läbi metsa veidi edasi, sajakonna meetri pärast jõudsin järsule kaljuäärele, kust avanes vaade läänest üle põhjasuuna idasse välja. Hüüdsin, et teised mulle järgi tuleks, suuna andmiseks tegin iga natukese aja tagant häält.
Üle OSA ja Killarney järvede paistis järgmine kvartsiidist Lõuna La Cloche ahelik, mille kõrgeim mägi on Silver Peak, kuhu 7 aasta eest ronisime. Ilm oli ilus, plõksutasin pilte igas suunas ja igast asendist, moblaga pole filmi kokkuhoidmise muret. Põhja ja idasuunas langes kalju pea püstloodis alla oma 100 meetrit.
Jõudsime tippu!
Vaade läänesuunas
Ettevaatlikult üle ääre piiludes paistis see aga suht lihtsalt ronitav olevat, kuna kaljupinnas palju pisikesi astanguid ja pragusid. Siin-seal olid mägimännid endale pidepunkti leidnud surudes sõlmes juurikad pragudesse.
OSA järv
Üksik mänd kalju äärel
Killarney järv, millest homme üle sõuame, tundus pikem kui kaardi põhjal hinnatud 6km. Kalju äärel pilte tehes panime koerad igaks juhuks rihma otsa, kes lolle teab, äkki libisevad veel alla. Loomad läksid ainuüksi sellest paanikasse kui mina või tütar liiga kalju ääre juurde pildistama tikkusime, hakkasid niuksuma ning lasid lausa ulgumiskoori lahti kui korraks neil silmist kadusin.
Vaade Killarney järvele
Tagasitee võttis veits rohkem aega, laskumine osutus keerulisemaks nagu järskudes kohtades ikka. Kõigepealt jõudsime kaldeni, mis 60 kraadiga koertele liiga järsk. Jupike jalutasime edasi tuttava varinguni, kust olime üles tulnud. Olin lootnud seda vältida, et kindlamat laskumisteed kasutada. Paraku oli ringi vaadates selge, et lähema mitmesaja meetri ulatuses see parim võimalik variant. Liiga palju ei viitsinud lihtsamat teed otsida. Sushi hakkas siin kõhuli visates jonnima, niuksus ja keeldus edasi minemast. Pidin ta sülle võtma, mis minu liikumist sugugi lihtsamaks ei teinud, loom oli samas väga rahul. Kahju et pisikest seljakotti tema tarbeks kaasa ei taibanud võtta, oleksin laskumisel saanud mõlemat kätt kasutada. Nüüd pidin ühega looma hoidma ja lahtistel rahnudel tasakaalukunstnikku mängima. Raskemates kohtades panin ta maha, ronisin nats ja tõstsin elukat jupi kaupa edasi.
Sushi väsis laskumisel ja nõudis sülle
Korra sattusime parajasse ummikusse, paremal lai kaljupragu, vasakul pisike soostunud järv. Kaljuprakku laskumine oli paras ettevõtmine, endalgi allasaamine keeruline, lisaks tuli koerad ükshaaval vaheldumisi käest kätte alla ulatada. Prao põhjas oli ilmselgelt rada, peagi selgus ka kes seda põhiliselt kasutasid, sest karu hunnikuid leidus õige tihedalt. Koerad olid siin palju ärevamad kui muidu matkamise ajal, küllap tundsid mõmmi lõhna. Metsas oleva vana varingu peal tassisin jälle kutsikat kuni jõudsime tasasema alani. Natuke veel ja hakkaski tuttav mägioja silma ning peagi paistis puude vahelt meie kanuu. Olin õige uhke, et nii täpselt läbi metsa kanuu juurde tagasi orienteerusime.
Metsa alt korjasin mõned kuivikud lõkke jaoks kaasa ning mõlatasime tagasi telgiplatsile. Kõigepealt käisime ujumas pesemaks ronimise higi ja mustuse maha. Kaljult sai paari meetri kõrguselt vette hüpata, all sügav vesi. Läksin esimesena, tütar hüppas järgi ja meie mõlema üllatuseks kargas ka pisem koer kaljult vette ning ujus kohe meie juurde. Oli teine vist mures, et upume ära või ujume minema. Koko vähe targem, jooksis ringiga kalda äärde ja sumas sealt vette. Üldse paistab et looduses olles tunnevad loomad vajadust karja koos hoida ja reageerivad häälekalt iga meie väiksemagi eemaldumise peale. Kuivatasime end päikese käes ning oligi aeg lõket teha ning õhtusööki valmistada.
Mina Kivikuningas, teie ... :P
Telk esimesel ööbimisplatsil
Mu välgumihkel andis pika punnimise peale viimast leeki, et kasetoht põlema saada. Ime isegi, olen teda oma 15 aastat kasutanud. Esimese päeva õhtusöök oli tavalise matka kohta lausa luksuslik, juustu grillvorstid ja leib, magustoiduks nektariinid ning banaanid. Kuuest vorstist neli sõime tütrega kahe peale, koerad said kumbki ühe. Kavas oli neile peale meie sööki jupikaupa anda aga plika pillas ühe vorsti maha, pisem koer krabas selle hambu ja lidus minema. Kaugele paraku ei jõudnud, sest lõkkelt tulnud vorst liiga tuline. Lasi suust maha ja jäi õnnetult vahtima. Korjasin üles ning panin oksa peale jahtuma. Mugisime enda vorste ja võtsime kumbki järgmise lõkkelt ning panime leivale. Moment tähelepanematust tähendas järgmise kaotust. Koko haaras vorsti leiva pealt ja enne kui jõudsime miskit teha kugistas ühe hooga alla. Eks oli õppinud eelnevast juhtumist, et võetakse ära, ning talitas põhimõtte järgi mis kõhus see oma. Paha, et ilma loata, loodetavasti ei põleatanud söögitoru või soolikaid ära. Nüüd oli ka Sushi vorst jahtunud, andsin talle jupikaupa kätte, õnneliku matsutamise ja mörina põhjal võis otsustada kui hästi maitses.
Pisem kutsa nii kutu, et ei jaksanud kohe vorstimanu tulla, kaks vorsti lõkkel küpsemas Koko lootusrikas ;)
Kutsad mugavalt mu magamiskotil
Tegime kohvi ja kakaod, istusime järve ääres kaljul loojangut nautimas ning hiljem veidi lõkke juures lobisedes. Tore, et tütrest selline asjalik kambajõmm saanud, kes meeleldi issiga matkama ja suusatama tuleb. Põnev igasugu maailma ja universumi asju nagu võrdsega arutada, temagi ju loeb minu toodud populaarteaduslikud ajakirjad läbi. Plika puges koertega telki, mina istusin veel pool tunnikest lõkke ääres lisades paar jämmemat notti, et tuli tasapisi pikemalt kestaks ja igasugu metsloomad eemal hoiaks. Tegelt muidugi karuhirmu pole, sest statistiliselt on oluliselt suurem võimalus lotos kümnete miljonite näol peavõit saada kui olla see ainus "õnnelik" kelle karud aastas nahka panevad. Nimelt pidada vähem kui üks inimene aastas Kanadas karude roaks saama. Sellise rahustava mõttega kobisin telki, kus koerad olid end minu magamiskotil mugavalt sisse seadnud. Tükk nügimist ja sikutamist, enne kui sai uniseid ning pahurad kutsad telgi ukse juurde oma kohale.
Võrreldes 2013 aasta Jaapani MM'ga kus minagi tütardega käisin oli Canada meeskond seekord oluliselt väiksem kuid samas edukam. Pooled meeskonna liikmed olid meie dojost ja mis eriti rõõmustav, meie peainstruktor Daniel sai katas hõbeda ning vabavõitluses koos Mike'ga, teise meie dojo senseiga pronksi (mõlemad kaotasid poolfinaalis). Veelkordne tõestus, et meie juhendajad on maailmatasemel. Nende edu ajab meiegi rinna kummi !!! :D
Canada meeskond Shanghais, pooled meie dojost, keskel ülikonnas Soke Sadaaki Sakagami
Esmaspäeval võtsin kutsad ligi ja põrutasin nendega randa. Esialgu pidi noorem laps kaasa tulema aga hüppas alt ära, minemata ka ei jätnud, sõitsin ise. Tee pealt poest võtsin juustukroissante kohvi kõrvale näksida. Täitsa üllatav, et koerad isutasid nende järgi rohkem kui mina. Varem oli tegu ühe mu meelisnäksiga. Mitte et poleks enam maitsenud aga üldse mitte nii isuäratav kui olin eeldanud. Küllap harjub keha teistsuguse toiduga ja peale lühikest protesti lööb käega. Nüüd nagu ei tundnud äragi millega tegu, maitsesin nagu kõrvaltvaataja, märgates ka negatiivseid omadusi nagu natuke liiga vähene küpsetustase. Rannas söömiseks võtsin 400 grammi suitsuvorstikesi (millest osa said kokkuvõttes koerad ja pooled jäid järgi), kilo viinamarju ja suure korvi virsikuid. Õllepoest kaks purki, millest täpselt piisas, ehkki seoses terve päeva rannas veetmisega oleks võinud rohkemgi luristada.
Kui Torontos ähvardas +30C ja niiskusindeksiga +36C siis sadaviiskümmend kilti põhja pool Huroni järve ääres mõnus +23C ja kerge tuul järvelt. Koerad tormasid kohe vette, mina sättisin mõnusa vedelemise valmis pannes päikesevarju ja lamamistooli kohale. Ja siis avastasin, et seljakott koos raamatutega on maha jäänud, samuti koerarihmad ja kakakotid. Esimese hooga võttis morniks, aga tühja kah, eks siis käime ujumas ja matkaradadel, sest niisama päikese käes ei viitsi küll vedeleda. Hüppasin ka ise vette ning panin autost leitud nööri Kokole kaela, Sushi tavaliselt hoiab niisama meie ligi. Tegime lühema otsa kopratammi rajal ja pikema neljakildise jalutuskäigu paekalda peal.
Metsa all midagi põnevat ei näinud kuid saime kõik omal naha kuumaks. Kaheks tagasi järve ääres, et jõuaks enne poole kolmest päikesevarjutuse kõrgpunkti vees jahutamas käia. Vee temperatuur just parasjagu karastav, hea ujuda ja niisama koertega sulistada. Ilm läks vähehaaval hämaramaks aga varjutust poleks kardetavasti märganud kui poleks ette teadnud. Vaatasin läbi RayBani päiksekate momendiks, tõepoolest oli paras sõõr päikesest ära hammustatud. Pildi peale paraku see ei jäänud, sest mingil põhjusel keeldus mobla korralikult fokuseerimast. Palju ei julgenud katsetada, äkki rikub veel valgustundlikud elemendid ära.
Tegime kerge lõunasöögi vorstikeste, croissantide ja viinamarjade näol. Koertel polnud küll söögiaeg aga nii vorsti kui kroissandi peale olid mihklid. Mingi suur elukas tahtis mängima tulla, Koko kahtlustas, et tema vorsti manu ning peletas endast kolm korda suurema eluka verdtarretama paneva urinaga minema. Kui selgus, et vorstid kindlalt külmkarbis kinni leebus loom märgatavalt. Isegi Sushi võttis vedu mängukutsest ja hakkas entusiastlikult pirakat volaskit taga ajama. Koertel lõbu laialt nagu alati kui teiste normaalsete omasugustega kokku saavad. Võtsin kutsad ja jalutasin neljandasse randa uurimaks kuidas seal kõrge veeseisuga pilt on. Kogu tavaliselt 50 meetrine liivariba oli vee all, kohati loksus lainetus metsas puude vahel.
Laiast liivarannast vaid riba järgi
Kivineemikul käisid lained metsa alla
Tagasiteel vaatasin neeme otsas olevat pikka ja laia kivide ala. Polnud olukord siingi parem, otse metsast sai järve astuda, üksikud kivid ulatusid veepinnast kõrgemale. Veetase on terves suurjärvistus haruldaselt kõrge.
Väsinud ujuja
Vaatasin, et peaks veel veidi aega viitma enne tagasiteele asumist, otsustasin maski ja toruga vähe kaugemale ujuda vaatamaks kui selge vesi on. Koerad tulid natuke vette kaasa nagu ikka, aga ujusid siis kaldale. Lestadega oli mugav aeglaselt edasi tagasi liuelda, mask kurivaim lasi vett sisse, sest vuntsid olid ajamata. Järsku tundsin paraja ehmatusega kuidas miskit minu vastu puutus. Tõmbasin eemale ja nägin tagasi vaadates Sushit nina pikalt ees mulle järgi ujumas. Millal kurivaim oli ta nii kaugele rannast ujunud, vesi üle pea.
Pohlad vist, väga jahused ja maitsetud
Toetasin ühe käega looma kõhu alt ja ujusime koos tagasi. Ranna ääres nägime foxsnake sorti madu ujumas, Sushi paraku liiga väsinud, et huvi üles näidata.
Rannas oli loomake nii kutu, jaksamata ise hästi kivilegi ronida. Panin rätiku liivale, kus ta veidi mõtlikult ähkis, puhkas ja ringi vahtis. Totukene, poleks ta mulle vastu läinud ja mina kiiremini randa ujunud poleks osanud kutsikat kusagilt otsida, järve poole oleks kõige viimases järjekorras vaadanud. Lasin loomadel natuke aega kuivada, aga ega neil see märja koera lõhn nii lihtsalt küljest lähe, autos olin ettenägelikult tagumisele istmele toolialuse pannud, kuhu koerad magama keerasid. Jälle üks päev linnast väljas õhtusse saadetud.
Te muidugi mõtlete, et Taavi ja Luisa peol :D Ei-ei, kahjuks või õnneks pole me piisavalt tähelepanuväärsed isiksused, et endine peaminister koos teiste prominentidega oma pulma kutsuks. Hirmus ettegi kujutada, millise finantsilise ja logistilise kaose sihuke kutse tekitaks - ainuüksi kohalesõit maksaks praegusel ajal kuupalga, alla tonnise kingiga ei sobiks minna, ülikonda peaks ka veel kandma, ... jne ... Ühesõnaga läksin hea meelega hoopiski kohalikku Kanada eestlaste pulma, kutsujaks kaasa endine töökaaslane.
Toimus Seedriorul, ühes mitmest Toronto lähikonna eestlaste puhkealast ja laste laagrite asukohast. Jäime veits hiljaks, sest kaasa polnud pannud mulle riideid valmis nagu olin palunud teades, et minu valikuga ta niikuinii ei lepi. No muidugi ei leppinud, pidin kulutama aega tema hindava pilgu all erinevaid vorme selga ja maha koorides. Lõpuks jäime pidama pikkade viigipükste ja lühikeste käistega triiksärgi juurde kuna ülikonda keeldusin kategooriliselt metsapulmas kandmast. Igaks juhuks viskasin seljakotiga auto tahaistmele ujukad, särgi ja lühikesed püksid juhuks kui pidu peaks järgmise päevani kestma. Sandaalidega sõitsin, kingad sokkidega võtsin kaasa.
Kuna enne oli hullult sadanud, viibis üritus just sobivalt, jõudsime kohale kui kõik olid lauda istunud ja ootasid tseremoonia algust. Ilm pööras ilusaks, isegi päikest näitas aegajalt, temperatuuri poolest algul pigem jahe, hiljem just paras. Pikalt ei hakka kirjeldama aga kokkuvõttes kena pulm oli. Peika ja pruut olla käinud tervelt 11 aastat enne kui otsustasid sõrmustega koosolemise ametlikuks muuta. Rahvast oli ohtralt, üle saja kindlasti. Jumalasulane pani tavakohase tseremooniaga paari, aga millegi pärast jäi see moment mul märkamata kus "I will" öeldakse, musi igatahes nägin ära. Hea eestipärane toit (kahjuks polnud kartulisalatit, mida salamisi lootsin) pruudi ema poolt tehtud, too omab catering firmat. Jooki lademes nagu eesti pulmades kombeks. Et kaasa alati koju sõidab, ei pidanud end tagasi hoidma ei söögi ega joogiga. Tulemuseks õige ülemeelik meeleolu :) Enne kümmet kui pidu alles hoogu võtma hakkas, otsustas kaasa koju sõitma hakata.
Olin parasjagu pettunud, sest isegi vanurid mõmisesid õnnelikult laudade ääres, meie ühed esimesed lahkujad. Korralikku pidu saab siin Kanadas korra üle paari aasta, ja sealtki lohistatakse sind esimese veerandi pealt minema. Avaldasin arvamust, et kaasa võib koju sõita, küll keegi mu hiljem linna toob, pealegi pakkus üks tuttav isegi öömaja. Selline variant naisele ei sobinud, tulime koos, läheme koos oli karm otsus, pealegi olevat ma liiga joomane. Koos tulemise ja minemise jutul oli muidugi iva sees, aga peomeeleolus seda raskevõitu mõista. Joomase koha pealt jutt või asi, viimane kord olin ma "liiga joomane" millalgi peale ülikooli Rotalia korbi peol rohkem kui 20 aastat tagasi. Eks tegu teistsuguste taustsüsteemidega, käraka viskamise koha pealt erinesid meie tutvusringkonnad lausa kardinaalselt. Autos istudes igatahes mossitasin nagu laps, kellelt pulgakomm (õllepurk) suust ära napsatud. Kurat küll: ei taha ise pidutseda ja ei lase minul ka tunne oli ehk natu ülepingutatud, sest kaasal tõepoolest hommikul vaja linna peale minna :P Pealegi kipub mingil seletamatul põhjusel temal hommikul pea valutama kui mina õhtul pudelit kummutan. Filosoofiliselt tuleb tõdeda, et vahel naise tahtmiste järgi käia on siiski väike hind positiivsete momentide nagu ahjusooja leiva ja minu väljakannatamise eest.
Koju jõudes keerasin pahuralt elutoa vaibale magama, uni oli sügav kuni ärkasin selle peale, et koer lakkus mu pealage. Mõnevõrra raske ja väsinud olemisega tuli tõdeda, et tänu kaasale sai mõistlikul ajal õlle luristamine lõpetatud. Kodus ärkamisel on omad plussid, ehkki oleksin hea meelega Seedriorul esimese asjana külma õlle kummutanud nagu vanasti malevas kahtlasevõitu enesetunnet raviti. Kobisin hoopis vaikselt voodisse kaasa kõrvale ja jäin uuesti magama, tema küll lahkus peagi pühapäevahommikusele vabatahtlike koolitusele jättes mind koertega voodisse vedelema. Kümne paiku olid kutsad korduvalt märku andnud, et peaks välja minema, ei sobinud minulgi kauem lebotada. Käisin dushi all ja astusin kaalule, olles eelmise õhtu piduroogade pugimise tõttu valmis oluliselt kõrgemat numbrit nägema kui eelmise pühapäeva hommikul.
Kaalu elektrooniline skaala vilgutas veidi, stabiliseerus ja lõi ette numberi 80.6kg. Vaata imet, no kuhu see eilne pulmatoit kõik kadus. Pealegi olin viimane nädal veidi rohkem söönud kui tavaliselt. Õhtust pugimist olen küll endiselt vältinud, pole ka kavas edaspidi teha, kui sihukesed erakordsed olukorrad nagu eilne pulmapidu välja arvata. Igatahes jääb mulje, et minu praegune toitumistase on enam-vähem mõistlik, kõht saab täis ja kaal tundub stabiliseeruvat 80 - 82 kilo vahel, mis minu 189 cm pikkuse juures üsna normaalne. Kõige tähtsam: sellises vahemikus tunnen ennast suurepäraselt. Kaalu igaks juhuks uuesti üle kontrollides selgus, et meie hüperpeen aparaat suudab vist isegi kohalikke gravitatsioonianomaaliaid registreerida, sest sõltuvalt asukohast põrandal näitas tabloo 80.5 - 80.8 :D
Algatuseks tahan rõhutada, et olen oma vaadetelt liberaal toetades kõigi inimeste võrdseid õigusi ja võimalusi rassist, rahvusest, soost ... jne ... olenemata. Samas ainult niikaugele, et sulle antakse võrdne stardipositsioon elus edasi jõuda, kui selle ära muned ei peaks pidevalt jääma toetama neid, kes ei suuda, viitsi või taha parema elu nimel pingutada. Mingi sotsiaaltoetussüsteem peab olema, et saamatumad päris nälga ei sure, aga mitte selline, et võiks teiste turjal mugavalt liugu lastes oma päevakesi virina saatel õhtusse saata.
Ameerika praegune president ütleb harva midagi, mis minu meelest mõistlik tundub. Seekordse väitega, et mõlemad pooled on eelmise nädala demonstratsiooni käigus toimunud kokkupõrkes süüdi, olen nõus, kuna alati jaguneb konfliktis süü mõlema poole vahel. USA's puhkes hullem poliitiline torm, avaliku elu tegelased üritasid üksteist poliitilise korrektsusega üle trumbata. Viimase aja poliitika on siin mandril tegelikult juba mõnda aega peidetult rassistlik olnud, piirates kodanike võimalusi nii rassi, soolise kui rahvusliku kuuluvuse alusel. Sisse on seatud nii riigiametites, ülikoolides kui paljudes suurfirmades kvootide süsteem, mille juures tuleb eelistada "nähtavate vähemuste" (visible minorities) esindajaid. Väidetavalt vähendavat see ajaloolist ülekohust mis mustade, naiste, vähemuste, ... jne ... suhtes tehtud. Mul on kuri kahtlus, et ühe ülekohtu heastamine teise ülekohtuga tekitab vaid kibestumist ja protestimeelsust.
Vaadatud videolõikudest ja intervjuudest on väga vähesed "parempoolsete marsist" osavõtnud avaldanud otseselt rassistlikke vaateid, enamus pole rahul just selle ülepingutatud tagurpidi õiglusega, kus osad kodanikud on võrdsemad kui teised. Kodusõja lõunaosariikide kindrali mälestusmärgi mahavõtmine oli pigem ettekäändeks, et tulla oma meelsust avaldama. Trumpi isik ja säutsumine kardetavasti valavad vaid õli tulle andes parempoolsetele lootust et viimaks ometi on võimule pääsenud president, kes nende vaadetega sümpatiseerib.
Ma ausalt öeldes muretsen sellel nädalavahetusel planeeritud protestimarsside pärast. Kardetavasti valmistuvad mõlemad pooled palju tõsisemalt ja piisab mõne provokaatori käitumisest, et olukord kontrolli alt väljuks. Olid ju tüüpidel sõjaväe relvad ligi, kui läheb madinaks ja sind sirakile lüüakse võivad kergesti paugud kostma hakata. Mis sellisel juhul saab ei julge ette ennustada. Hullult hea võimalus Kremlile "glavnõi protivniku" kodus just enne suuri lääneringkonna sõjaväemanöövreid põhjalik kaos tekitada. Irooniline samas, et Putin ja Trump jagavad üsna äärmuslikke parempoolseid vaateid kuid asjaolude sunnil pole neil võimalik liitlassuhteid arendada. Venelased peavad aga seekord USA sisepoliitikas susimisega äärmiselt ettevaatlikud olema, kui uuesti vahele jäävad saavad tagajärjed väga tõsised olema. Samas on neil pikaajalised kogemused siinsete kommunistlike parteide ja rahuliikumiste ärakasutamisega. Küllap praegu toimuvad pikad koosolekud FSB peakorteris arutamaks kas ja kuidas operatsioone "aktivnõje meroprijatie" ette võtta.
Ainult 1 ja 3 veel ametis :P
Olukorra teeb ebastabiilsemaks muidugi presidendi isik, kes juhib riiki nagu oma reality showd. Täna vallandati järjekordne "siseringi" poliitik. BBC avaldas artiklismärgilise foto kus Trump võtab telefoni teel Putinilt vastu õnnitlust presidendiks saamise puhul. Pildil olevast Presidendi meeskonna kuuemehelisest tuumikust on tänase seisuga vaid asepresident lahti laskmata.
Öö oli rahulik, magasime sügavalt, nii koerad kui inimesed. Vedelesime telgis kuni koerad rahutuks muutusid. Kui suvel kipub telgitamise juures tihtipeale hommikul päikesetõusuga kaasnev palavus segama, siis need kaks ööd olid nii jahedad, et magamiskotist välja ei tikkunud. Telk oli ka piisavalt päikese eest varjus. Kobisin jälle esimesena välja, et lõke üles sättida ja toidupaun metsast puu otsast ära tuua. Kuna eeldatav päevateekond on lühike, olime juba eelmisel päeval otsustanud, et ilusa ilma korral lebotame siinsamas järve ääres pealelõunani. Midagi meid linna tagasi ei kiskunud, toitu oli piisavalt ja jäi kõvasti ülegi nagu hiljem selgus. Täna oli Sushi juba harjunud metsaeluga ega korraldanud rodeot, Koko ikka hoidis oma käppa, ehk läheb päeva peale paremaks. Panin vee potiga lõkkele ja hüppasin järve, vesi oli soe ehkki õhk hommikul veel jahedavõitu.
Kuuma kohvi ja kakao kõrvale hommikusöögiks kaerahelbe pudrud nagu ikka, mina lõpetasin eelmise päeva kukeseenesousti. Teise kohvitassi kõrvale küpsised ja vorsti. Nii kaugele kui silm ulatus vaatama paistis selge sinine taevas. Kuna hommikuse päikese ja niisama lebotamise mõttes oli kõrvalolev telkimisplats mugavam, kolisime kohe peale sööki sinna üle, et keegi teine ära ei võtaks. Tegu ühe maailma lihtsaima kolimisega: telk tühjaks, vaiad maast välja ning tassisime kahevahel telgi uude kohta, isegi vaiasid ei hakanud enam tagasi panema, niikuinii pakime varsti kokku.
Lõkke jätsime sinna põlema, et vajadusel saaks kiiresti kohvivett keeta. Igaks juhuks tarisin veidi kuivi puid ka uude kohta juhuks kui mingi matkaseltskond peaks saabuma. Paari tunni pärast selgus, et õieti tegin kui üks pere välja ilmus ja end meie vanal platsil sisse sättis.
Uus telkimisplats ...
... ja selle juurde kuuluv kaljurand
Meie tegelesime relaksimise ja looduse nautimisega mis seisnes soojal kaljul päikese käes vedelemises, ujumas käimises ja kohapealseil kaljudel ringi ronimises kui igav hakkas. Tütre rõõmuks avastasime väheses koguses mustikaid, mida siis kogu seltskond kaasa arvatud koerad isuga sõid.
Koko oli täna veidi ettevaatlikum, Sushi seevastu muudkui ujus.
Üllatav, et pooled marjad veel toored, ehkki august juba käes. Mingi moment saabusid kanuuga pargivahid juttu tegema, tahtsin hakata meie luba välja otsima aga probleem hoopis muus. Selgus, et otsivad kahte kaduma läinud seljakotti, ega me näinud ole. Mulle jäi täiesti arusaamatuks kuidas on võimalik matkates seljakotti ära kaotada ja mitte ühte vaid kahte. Lähemalt ei uurinud aga võibolla matkalised ei jaksanud enam tassida ja jätsid tee kõrvale. Kui seal toitu ka sees oli, muretsesid edasise eest mõmmikud. Ükski matkasell ei viitsiks tee kõrval vedelevat seljakotti enda omale lisaks selga upitada.
Peale ujumist oli vaja prügiseks saada et oleks põhjust uuesti vette minna :)
Otse meie kalda vastas asetses väga väljakutsuvalt pisike saar. Mul tekkis lootus, et kui kusagil üldse siis seal võiks mustikaid olla, sest kes ikka saarele viitsiks marju noppima minna. Hüppasin vette ja ujusin saarele. Mustikavarsi oli ohtralt aga marju üldse mitte, viskasin pettunult samblale sirakile. Ei saanud silma looja lasta kui kuulsin haugatusi ja lapse häält. Koerad polnud suutnud leppida mõttega, et üks karjaliige omaette saarele ujus, kargasid vette ning ujusid järgi, tütrel ei jäänud muud üle kui nendega ühineda. Ehkki marju polnud, jäi männitüve varjus samblas silma ebaloomulikult korrapärane kontuur. Lähemal uurimisel selgus, et tegu tugeva ilmastikukindla sõjaväe rohelise metallist kastiga. Kaalusin kas avada või mitte, Eestis ilmselt poleks julgenud, siin aga väike võimalus et tegu oleks lõhkekehaga.
Saareke, kus polnud mustikaid küll aga pudel viskit koera mälestuskarbiga
Kastis olid mõned kolletanud fotod, suurem märkmik ja pudel väga head Canada rukki viskit. Märkmiku kaanel kiri, et see kast on 2007 aastal siia asetatud ühe matkahuvilise koera mälestuseks. Paluti kirjutada mõned read, lisada kes ja kust oleme ning koera nimel sõõm kärakat võtta. Kuidagi nii südantsoendav idee, muigasin omaette, et endagi mälestuseks võiks kusagil metsikus kohas sihukese karbi jätta järeltulevatele põlvedele, alkot peaks igaks juhuks kastijagu olema et ikka jaguks. :) Märkmikku oli aastatega kogunenud päris palju sissekandeid, viski pudel pea täis, ilmselt kord aastas tuuakse uus. Kange käraka pudel ei lähe talvel lõhki, alko protsent külmumise vältimiseks piisavalt kõrge. Igatahes kirjutasime nimed, nii enda kui koerte ja võtsime lonksu kadunud kutsa terviseks, isegi tütar proovis tillukese keeleotsatäie.
Hüpata või mitte hüpata? See on küsimus :P
Ära ole loll arvas isegi Sushi - võtsin kuulda :)
Mul oli kange tahtmine kaljult vette hüpata, aga otsustasin siiski loobuda, ehkki tundus õige sügav koht. Liiga palju on lolle õnnetusi juhtunud tundmatus kohas vette hüppamisega, et vanast peast sihukese asjaga riskima hakata. Kui olime tagasi telgiplatsile ujunud leidsin, et sobiv aeg seenele minna ja korjata ära need kukekad, mida ei jõudnud tee kõrvalt üles noppida kui eelmisel päeval vihma käest pääseda üritades siia kiirustasime. Võtsin kilekoti ja käisin rahulikult rohkem kui kilomeeter tagasi, palju seeni ei leidnud aga järgmise sousti jaoks piisavalt. Seekord korjasin valikuliselt ilusaid ja noori, et poleks nii palju puhastamist, loodetavasti leian mõned ka viimase neljapoole kildise teeotsa pealt kui seljakottidega auto juurde suundume. Esimesi seeni ju seal nägingi.
Tee peal nägin mitmeid vaevatud matkajaid, kes end raskustega sõna otseses mõttes läbihigistena punetavate nägudega edasi vedasid. Silma jäi haruldaselt tobe varustuse valik. Jalas olevad saapad sobinuks Kaljumägedesse või Antarktikasse. Seljakoti suuruse põhjal jäi mulje, et metsa on tuldud kuuks ajaks, läbivettinud pirakas magamiskott oli ilma igasuguse vihmakaitseta kõige peal. Vaesed inimesed, nii matkates kaob ilmselt igasugune huvi kunagi elus uuesti metsa tulla. Ma saan aru, et ei tea kui pole varem teinud, aga küsige ikka targematelt enne nõu või vähemalt googeldage kui mingit suuremat ettevõtmist plaanite. See käib ühte moodi nii matkamise, seina krohvimise kui auto parandamise kohta, milleks läbi vaeva jalgratast leiutada.
Ökonoomne vee keetmine, pott kahel kivil, lõke vahel
Tagasi telgi juurde jõudes tegime kuumad joogid, võtsime kerge näksi, lebotasime viimased momendid kaljul ja pakkisime asjad kokku. Kahju lahkuda aga kojusõit võib võtta oma 4 tundi ja järgmisel päeval vaja varakult tööle kiirustada. Kolme ajal võtsin viimase pildi telgiplatsil meie kambast, ajasime kotid selga ja hakkasime astuma. Koko oli vahepeal unustanud, et käpp haige ja liikus õige reipalt. Tee peal õnnestus veel kukekaid korjata, oma kolmandik kotti sai täis. Viimasel puhkepausil unustas laps oma mütsi ja sääsevõrgu maha ning pidi paarsada meetrit tagasi lippama, ei raatsinud neid maha jätta. Kõmpisime rahulikult, et mitte liiga kuumaks ajada. Auto juurde saime veits enne viite, kodinad sisse, jõime vett ja andsime koertele ning panime ajama.
Hakkame lahkuma, tore oli aga otsa sai
Huntsvillest võtsin poest korvi virsikuid endale teise kirsse tütrele, mõnus sõidu ajal maiustada. Mustikad olid hullult kallid ja industriaalselt suured. Sõidu ajal nägin tee ääres silti: "Wild Blueberries", kuna lapsel kange isu pidasime kinni. $10 pisikese karbi eest oli pöörane hind aga vähemalt tegu tõepoolest metsast korjatud marjadega, lapse pilku nähes ulatasin kümneka. Müügitädi jutu järgi pidavat see aasta olema vilets mustikate poolest. Kes iganes neid korjavad teenivad kõvasti pappi, suur korv maksis $150. Koju jõudsime isegi peatustega kolme poole tunniga, teisipäeva õhtune liiklus metsa poolt tagasi linna pea olematu. IGAVENE ÄGE MATK OLI !!! Juba sõidu ajal hakkasime lapsega plaanima, kuhu augusti viimasel nädalal minna kui tal puhkus, minagi võin ühe oma järgi jäänud neljast nädalast hakkama panna.
Esiteks pühapäeva hommikune kaalumine, mil ilmselt esimest korda 25 aasta jooksul esimene number seitset näitas: 79.3 kg on juba ülikooliaegne võistluskaal. Vannitoa peeglist vaatas hommikul vastu päris normaalsete proportsioonidega keha, punnkõht on kadunud. Paistab, et kaalulangus on toimunud just kõhulihaste all oleva rasvakihi arvel, sest lihaste ja naha vahel on siiski nii külgedel kui kõhul natuke vedelat massi märgata. Selle pärast suurt muret ei tunne, küll ta ise vähehaaval taandub kui sügisperioodil trennis tihemalt käia. Kokkuvõttes võin tõdeda, et mu omapäi väljamõeldud kaalulangetamisprogramm funksib, no vähemalt minu jaoks. Õhtuse õgimise lõpetan jäädavalt kui igasugu pidulikud üritused välja arvata, nende puhul küll ei kavatse end tagasi hoida. Suhkru ja saiahulka olen selle aja jooksul kõvasti piiranud, paar kolm Kalevi pralinee või vahvlikommi ikka võtan päevas ja ka mõne soolase küpsise juustuga. Eelmine nädal avastasin ülimaitsva cappuchino külmutatud jogurti. Naudin täiega, aga varasema 2 liitrise päevaportsu asemel üritan suure potsikutäie nädala peale venitada. Muid toiduaineid tarbin mõistlikkuse piires ilma konkreetseid piiranguid seadmata.
