Droonid ja Asimovi 3 seadust

Kui minu nimi oleks Kim, muutuks ma peale tolle video nägemist senisest hulga paranoilisemaks. Nimelt on videos toodud tehnoloogilised saavutused juba praegu olemas, iseasi kui hästi kõik erinevad võimekused (droonid, energiatarve, tehisintellekt, juhtimissüsteemid, ... jne ... ) koos töötaksid. Paraku on selge, et kõik mida loodus on miljardite aastate jooksul katse ja eksituse meetodiga saavutanud suudab inimene (mis ise selle sama evolutsiooni tulemus) oluliselt kiiremini süstemaatilise füüsikaseaduste tundmisel põhineva uurimistööga üle lüüa. Esialgu on inimkonna saavutused enamasti makrovallas kuid järjest enam suunatakse raha ja jõupingutusi justnimelt mikro ja nanomeetrites opereerivate protsesside tundmaõppimisele.

Vaid üheks pisikeseks valdkonnaks on võimekad, kiired ja rudimentaarsete automaatsete juhtimissüsteemidega varustatud minidroonid. Neid on võimalik suht lihtsalt osavateks mõrtsukateks ümber ehitada ja programmeerida. Juba aastaid on olnud olemas võimalus lasta sõjadroonidel nagu ameeriklaste "Predator" ise otsustada, kas ja millise objekti pihta "Hellfire" rakett lasta. Avalikkusele on väidetud, et niinimetatud "päästikule" peab siiski vajutama inimene ja seni pole moraalsetel kaalutlustel lastud robotil vastavat otsust teha.

Kui aga sügavamalt olukorra üle järele mõelda on tegelikult juba iidsetest aegadest inimesed kasutanud primitiivseid tapjaroboteid saaklooma või liigikaaslase mahanottimiseks. Tüüpiline metslaste lõks pole ju miskit muud kui äärmiselt piiratud intelligentsiga mehhaaniline robot, mille eesmärgiks vigastada või tappa. Arenenumast ajast samal tasemel ehkki oluliselt suurema purustusjõuga tüüpiline miin. Tegelikult on lihtsalt semantiline ja filosoofiline probleem, mida nimetada roboti ja mida inimese poolt vastuvõetud tapmise otsuseks. Mille poolest erineb metsas terava oraga varustatud augu kaevanud ja selle lehtedega katnud pärismaalase tegevus miini maha pannud ja aktiveerinud sõjaväelasest, drooni kontrolliva operaatori klaviatuuriklõpsust või päästikule vajutanud snaiprist. Kõik nad on ju oma tegevusega aktiveerinud mingit sorti süsteemi, mille eesmärgiks on tappa. Robot või süsteem ei tapa, tapab inimene, kes seda süsteemi üles seades vajutabki triklile, vahe vaid ajas ja täpsuses, mis kulub otsuse täideviimiseni.

Primitiivsemad relvad on pigem vähem valivad ja seetõttu ka ebamoraalsemad. Auku võib kukkuda saaklooma või vaenlase asemel sama hästi su hooletu hõimukaaslane. Sama miiniga ja kõigi teiste tapasüsteemidega, ehkki mida arenenum robot, seda väiksem võimalus, et tabatakse vale märklauda.  Eksimused pole küll kunagi välistatud aga pikaajalised kogemused on näidanud, et arenenud robotsüsteemid eksivad oluliselt vähem kui inimesed. Ega siis ilmaasjata pole enamuse keeruliste masinavärkide juhtimissüsteemid automaatjuhtimisele üle viidud. Tavakodanikud küll sõdivad automatiseerimisele vastu, aga tehnoloogia võidukäigu vastu võitlemine on suht mõttetu aja ja närvikulu. "Resistance is futile" - "Vastupanu on mõttetu" nagu Borg Star Trekis ütleb. Muidugi kavaldab seriaalis inimene alati roboti üle, aga see on ju vaid ulme :)

Lõpuks jõuan pealkirjas toodud Asimovi seaduste juurde, mis mälu värskendamiseks toon välja:

1. Robot ei tohi oma tegevuse ega tegevusetusega inimesele kahju teha.

2. Robot peab alluma inimese antud käsule, kui see ei lähe vastuollu esimese seadusega.

3. Robot peab kaitsma oma olemasolu, kuni see ei ole vastuolus esimese või teise seadusega.

Paraku nagu ma eelnevate näidete varal tõestasin pole inimesed neist seadustest juba sellest ajast kinni pidanud kui ürgmees esimese kivi teise pihta viskas või nuiaga pea lõhki lõi. Seega on vaatamata kenale mõttele tegu sisutute seadustega nagu tihtipeale kipub juhtuma.

Tapjarobotid on ammu olemas olnud ja arenevad edasi sõltumata sellest kas me tahame seda või mitte. Tegu on tüüpilise relvastusalase võidujooksuga, kus sellises murdelises valdkonnas nagu tehisintellektiga varustatud sõjarobotid lihtsalt ei saa oma vastast arengus liiga kaugele ette lasta riskimata vältimatu totaalse lüüasaamisega. Tolles videos on välja toodud vaid üks kitsas ja suhteliselt primitiivne meetod kuidas ebasoovitavaid tüüpe neutraliseerida. Kui veidi lasta fantaasial lennata, mõistate isegi, et dzhinn on ammu pudelist välja lastud ja erinevaid meetodeid robotitega inimeste nottimiseks mõõtmatult palju. Taolised pisidroonid on heaks vahendiks üldtunnustatud pahalaste avalikuks rajalt maha võtmiseks, kellest üldsusel kahju pole. Sihtmärkide elimineerimiseks, mille puhul oluline nii mõrva kui tellijat saladuses hoida, selline droon ei sobi. Ma ei kahtle, et paljude suurriikide ja firmade sõjalise tehnoloogia uurimiskeskused töötavad palavikuliselt lahenduste kallal, mis jälgi ei jätaks paistes välja kui tavalised õnnetused.

Reaalne ja Virtuaalne maailm

Laupäeval oli karate sügisturniir, millest esimest korda rohkem kui kümne aasta jooksul võttis osa vaid üks pereliige, kõige noorem seekord. Vanemal plikal kooliga kole kiire, lisaks eelmise töövõtja AMD mängu ja VR show, kuhu ta esindama oli kutsutud. Mina oma hambaopiga ikka veel audis, isegi köhimine võib haava veritsema panna rääkimata siis tõsisemast pingutusest, mis karate puhul möödapääsmatu.

Noorem laps esines katas päris hästi, kuid kokkuvõttes alles neljas koht. Poolfinaalis jäi hilisemale võitjale alla ja kolmanda koha matshis valis liiga lihtsa kata, mida polnud palju harjutanud. Vabavõitlusest ei võtnudki osa, sest eelmine nädal vigastas trennis rannet. Tegime toenglamangus hüppeid, põhimõtteliselt nagu käru kus teine su jalgadest kinni hoiab aga edasi liikumine toimub kahe käega korraga rusikatelt hooga üles tõugates hüpetega. Nojah, maandus natuke ebaõnnestunult ja rullis üle randme. Kange plika ei jätnud aga pooleli, hüppas saali lõpuni, just enne lõppu väänas veelkord. Kokkuvõttes pidi paar päeva hiljem arstil käima, tehti röntgen ja ultraheli. Kõõluste venitus ja võimalik kerge närvivigastus. Ostsime randmesideme, mis liigest paigal hoiab. Hea isegi et vasak käsi.

Mina astusin peale tööd Extravalanza - 2017 ürituselt läbi. Kuna auto kaasa käes karate turniiril pidin kasutama ühistransporti. Trammiga pole aastaid sõitnud, kuradima aeglane on aga kohale ma lõpuks ikka sain. Ukse taga saatsin plikale paar messi, vastust ei tulnud. Ootasin veits, lõpuks läksin sisse ja andsin turvale teada, et olen ühe töötaja isa. Saadeti edasi ning parema puudumisel riputati võistleja silt kaela, et saaksin kõikjal ringi hulkuda. Vaatasin ringi kuid ikka ei leidnud tüdrukut, järsku jäi üks töötaja silma, keda eelmisest aastast mäletasin. Pidasin kinni ja küsisin, ega ta oska öelda, kus Mari on. Kes Mari??? No üks blond tüdruk, üliõpilane, töötas teil eelmine aasta. Aaaa... muidugi, vaatas mulle otsa: sina oled tema isa. Viis mu läbi mängijate saali sinna, kuhu oleksin kohe pidanud minema, nimelt põhiekspositsiooni alale.

See oli pirakas arvutikast, minul võistleja kaart kaelas :P

Laps ametis ühe suure ekraani juures, kus keegi kunstnik demonstreeris, kuidas virtuaalreaalsuse prillid peas saab ruumiliselt joonistada. Tavaprogrammis joonistad ju lihtsalt ekraanil kahemõõtmeliselt, ruumilisust pead väljendama perspektiiviga. Virtuaalprillidega oled nagu võlur, kes "võlukepikesega" vehkides tekitab jooni, kujundeid, efekte ruumiliselt. Ei kujuta küll ette kuidas on võimalik ruumiliselt täpselt joonistada, aga küllap seegi tehnoloogiliste ja programmerimistrikkidega lahendatav.

Tegin ekspositsioonidele tiiru peale pöörates erilist tähelepanu erinevatele virtuaalreaalsus süsteemidele. Kõik põhinevad momendil prillide või pigem maski ja kõrvaklappide pähe panemisel, kolmest suuremast põhitegijast tundub momendil parim olema HTC. Lisariistvara ja programmeerimise pool on siiski see, mis tohutult erinevaid võimalusi avab. Prillid ja kõrvaklapid on vaid viimaseks lüliks visuaalse ja audio info edasiandmisel läbi silmade ja kõrvade ajusse. Virtuaalse osa loob programm, mis tänu tänapäva arvutusvõimsusele on võimeline imelist ruumilist keskkonda ja kõikvõimalikke elukaid sujuvalt dünaamiliselt kujutama.

Ekraanil paistan ka mina vasakul kaheksajala haarme all

Liitreaalsuse demo juures sai näha ja interaktiivselt suhelda virtuaalse koletisega, kes oli projekteeritud ruumi keskele postamendile. Samas oli tegelik ümbrus tagaplaanil näha. Sisuliselt nagu hologramm, mida sai "kaardikepiga" juhtida. Programm tekitas kujundi, kaamerad varustasid tegeliku ümbruse videokujutisega ja arvuti sulatas kõik selle sujuvalt kokku. Kuna kaamera polnud kiivri peal, sai ka iseennast läbi prillide näha, tekitades tunde nagu unenäos kui "vaim" on kehast väljas ja vaatab sind ennast eemalt.

Mitmed erinevad versioonid ründavate robotite nottimisest, arbuuside ja muude aedviljade "mõõgaga" hakkimisest, kotkana Pariisi kohal lendamisest sai ära proovitud. Võrreldes eelmise aastaga on graafika läinud palju paremaks ja sujuvamaks. Kõige ägedama mulje jättis siisiki demo, millele viis mind kättpidi toosama daam, kellelt Mari kohta küsisin. Astus ligi ja uuris, kas tahaksin üht audiodemo näha. Pole eriline musafänn aga kuna ta nii kena oli olnud vastasin: miks mitte. Mind juhiti VIP saali, kus AMD TrueAudio esitlus aset leidis. Saad vaadata mõneminutilist videot, nii pilt kui heli on absoluutselt ruumiline 360 kraadi igas suunas, umbes 6 X 6 meetri alas võid ringi jalutada. Pähe pandi HTC prillid ja erilised kõrvaklapid.

Esimesel pilgul tundus nagu tüüpiline futuristlik film, lihtsalt ruumiline. Vaatasin ringi siia, sinna, tõepoolest oli nii otse üleval, all kui ka ka seljataga pilt olemas. Video kvaliteet polnud just tippklassist aga sellele vaatamata tekkis tunne nagu asuksin Startreki "Holodeckil". Jalutades ringi muutus ümbrus nagu oleks tegu tegelikkusega, ala piirile jõudes ilmus hoiatuseks valgusjoontest "võre". Tegu muidugi piiratud alas tasase pinnaga nagu ka põrand millel käisin. Heliefektid olid võimsad, raske isegi kirjeldada mis mõttes erinevad tavalisest "Surround Soundist", lihtsalt tundusid täiesti loomulikud selles virtuaalses ümbruses. Tulnukate laev maandus, ämblikud tulid välja ja panid paar tüüpi nahka, üks jooksis minu kõrvalt läbi. Tunne oli et oleks võinud talle jala taha panna, kahjuks jäin selle mõttega hiljaks. Kükitasin barjääri taha, kallutasin pead, tegin muid trikke - virtuaalne reaalsus käitus nii nagu oleks tegu tegeliku ümbrusega, ei mingit märgatavat ajalist nihet - tundus täiesti loomulik. Allolevat tehnoloogiat selgitavat videolõiku vaatasin, muidugi on võimsast arvutist läbi VR prillide ja kõrvaklappide tohutult mõjuavaldavam ja video kvaliteet hulga parem.

Video niru, tähelepanu koondatud audio kontseptsiooni selgitamisele.

Ei jaksa ära oodata millal selline tehnoloogia tarbijani jõuaks, tegu oleks kvalitatiivselt täiesti uue meedia ja meelelahtuse tasemega. Kontserdil näiteks istuksid nagu kohapeal, ringi vaadates näeksid teisi tüüpe, pead keerates muutuks heli veidi, saaksid virtuaalselt vestelda kõrvalistujaga. Filmi vaatamisel ei peaks piirduma vaid ühes suunas vahtimisega, saaksid filmikeskkonnas ringi käia ja just sellest perspektiivist näha, mis sulle huvi pakub. Hiljem esitlejatega vesteldes selgus, miks heli nii loomulik tundus. Nimelt toimub helitöötlus vastavalt vistuaalreaalsusele, kõik objektid mida näed mõjutavad tegelikult seda mida kuuled. Programm võtab arvesse esemete kujusid, materjale ja sinu asendit akustilisest vaatevinklist. Heli vaadeldakse kui reaalset füüsikalist laineleviku protsessi, tulemuseks ennekuulmatult loomulik audio.

Sel üritusel hakkas tekkima lootus, et tuleviku virtuaalreaalsus polegi enam nii ulmeline. Loodetavasti saan veel enda eluajal virtuaalselt kosmoses ringi lennata või Antarktikas hulkuda oma elutoast lahkumata. Natuke mängisin ka traditsioonilisi mänge nagu vormeli võidusõit, milles olevat olnud üks paremaid terve päeva jooksul kui korraldajaid uskuda. Starwars Battlefront polnud paha, aga iga kell eelistan siiski vana head Battlefieldi seeriat.

Sihuke näeb välja arvutimängu võistlus

VIP alas ei häbenenud cappuchinot tellida, mis ülimaitsvaks osutus, nälja kustutuseks pugisin paar pizzalõiku. Tütar tegeles sel ajal põhisaalis. Päris naljakas oli kõrvalt näha kuidas noormehed üritasid temaga juttu teha, plika suhtles sundimatult ja lahedalt. Kui hakkasime ära minema tuli mitu neist nägemist ütlema, tundes samal ajal huvi, kas homme ka ikka näeme. Hiljem bussis koju sõites selgus, neiu ise üldse ei mõistnud, et poistel võis ka muu huvi olla kui arvutitest ja mängudest rääkimine. Mis mõttes, kas sa tõepoolest ei saanud aru, et noormehed sinu pärast, mitte selle kunstiprogrammi tõttu juttu ajama tulid. Mul ei tekkinud kordagi illusiooni, olen ise kunagi noor olnud, kenadele tüdrukutele jäi ikka pilk peale, kuidagi pidi ju jutule saama. Tütar suhtles mitmetega, andes mõista, et oleks tore kuulda kui firmas mõni põnev töökoht tekib või vabaneb. Paar FB kontakti igatahes lisandusid.

Lõpetuseks pühapäevahommikune kaal 81.1 kg, kenasti normis nagu peab. Eelmine nädal teksasid jalga ajades avastasin, et kevadel ostetud pikad püksid ei seisa ilma rihmata üleval, jälle jama :P

Hambasaaga

Ei ole enekas, aga nii see värk välja nägi.
Tegelt hullem, sest mul kaks implaanti,
lisaks üks hammas just välja tõmmatud

Praegast istun kergelt uimase olekuga voodis, saabusin just hambaarstilt, kus sain mitu hobusesüstlatäit valuvaigistit. Siinmaal pakutakse minu arust sellega üle, sest hambakontsu välja murdmine ja isegi kruvide lõualuusse sissekeeramine ei tekitanud mingit valuaistingut. Lihtsalt sihuke imelik surve oli nagu kahetollisel plangul kui kruvi järjest sügavamale läks.

Kui arvate, et tegu karate traumast põhjustatud operatsiooniga siis eksite. Tegelik olukord palju proosalisem, nimelt lagunes mingil tundmatul põhjusel üks hammas ära, millele sild toetus. Kokkuvõttes oli vaja sild katki lõigata, lagunenud hammas välja murda, teise sillaotsa kroon lihvida ja kaks kruvi lõualuusse keerata, mille otsa saaks kunsthambad kinnitada. Kogu pull võttis kaks tundi ning läks maksma odava auto hinna, esimene sissemakse üle kolme tonni. Ma tean, et mitmed tuttavad on käinud Eestis implaante panemas, sest hinnavahe Kanadaga on selline, et lisaks implaadile saad tasuta reisi mitte ainult Eestisse vaid tervele perele viietärni hotelli Kariibi mere äärde.

Oli minulgi see plaanis suvel ette võtta, aga nagu ikka jäi aega väheks ja lükkasin edasi järgmisele aastale. Paraku tuli kuu aja eest põletik ja peale 3D röntgenipilti selgus, et sillaga on aidaa. Stomatoloog pakkus välja mitmeid lahendusi paraku odavamate puuduseks rohkem ebamugavust nagu tavaliselt ikka. Odavaim variant oli mitte midagi teha peale lagunenud hamba välja tõmbamise ja silla eemaldamise. Paraku ei tahtnud ringi käia kolme kõrvutiasetseva puuduva hambata.

Päris hamba ja implaanti võrdlus

Proteesid oleks saanud mõistliku hinnaga, samas tuletas see hirmutavalt meelde vanaema, vanaisa öökpil asunud proteeside veeklaasi - eee... natuke liiga noorena tunnen end veel selliste aksessuaaride jaoks. Viimane võimalus oligi implaantide paigaldus, mis hinna poolest hullult kallis. Ei mõista kuidas kaks kruvi ja nende peale klõpsatav portselankapsel nii palju maksavad. Kaalu poolest tuleb kullast hulka kallim ja kindlustus ei kata kah. Arutasin kodus olukorda ning kaalusime kommertslaenu või koerte müüki vorstivabrikusse - OK kohatu nali. Raske südamega sai implaantide otsus vastu võetud, nüüd pean vähemalt 30 aastat veel elama, et majanduslikult ära tasuks :P

Koer käis kah teisipäeval hambaarstil, tema hambakivi eemaldamise eest tuli vaid $350 tshekk välja kirjutada. Jah, vahel ikka kirjutame siinmaal tshekke, Eestis vist hüpati taolisest finantsteenusest lihtlabaselt üle nagu ka telefonide vastamismasinatest. Koko pandi täisnarkoosi alla, sest ega loom aru saa, et tema hammaste kallal viilimine tervisele kasulik on. Pisem kutsa läks kodus üksi olles õige murelikuks, nad pole ju kunagi omaette olnud. käis ringi nuuskis ja niuksus, isegi minu kohalolek suurt ei lohutanud. Kui vanem koer kunagi tulevikus parematele jahimaadele läheb tuleb vist üsna kindlasti mingi teine loom Sushile seltsiks muretseda.

Kokkuvõttes soovitan tagantjärgi tarkusena hoolikalt oma hammaste eest hoolitseda, hoiab hullult valu ja raha kokku.

P.S. Kui keegi peaks oskama Eestis mõnda head implaantidega tegelevat hambatohtrit soovitada, andke teada, mulle mahub veel paar tükki puuduvate hammaste asemele ;)

P.P.S. Lõualuu hakkab tuikama, vaatame kaua ma vastu pean ilma apteegist dokumendi vastu välja kirjutatud opioididel põhineva retseptinarkotsita :P

Vana Aja Lugu

Esimese maailmasõja lõpp külvas teise sõja seemne

Nonii, jällekord pikk nädalavahetus, mille eest tuleb tänada nii saksa keisrit, vene tsaari kui inglise kuningat. Eriti aga serbia anarhiste, kes ertshertsog Ferdinandi maha tapsid ja väidetavalt selle teoga esimese maailmasõja süütasid. Poleks sõda alustatud ei oleks saadud seda ka lõpetada, ja mina poleks saanud 11 novembri puhul valitsuse poolt täielikult kinnimakstud vaba päeva et sellest läpaka taga kirjutada.  ERM'is saab tutvuda kuidas sõda eesti sõdurile paistis - Elame veel, esimese maailmasõja aegsed päevikud. Ajaloo teema juures ei saa mööda minna vene revolutsioonist, mis hiljuti 100 aastat vanaks sai. Omajagu huvitav on olnud lugeda praeguseaja vaatevinklit revolutsioonist, mida minu kooliajal pühaks peeti ja suureks nimetati.

Väidetavalt oleks võinud pigem eelnenud tsaarivõimu kukutamisele viinud veebruarisündmusi revolutsiooniks nimetada, oktoobrimäsu rohkem verine riigipööre. Mnjah, raske endalgi ette kujutada, et kunagi sai tribüüni eest läbi marsitud ja parteigenossede rõõmuks "kurraaaaaat" hüütud. Ajaloolaste hulgas valitseb üsna kindel üksmeel, et poleks olnud toda revolutsiooni oleks Venemaast suure tõenäosusega kujunenud USA'ga võrdne eelmise sajandi suurvõim. Eestlaste õnneks seda ei juhtunud, sest arenenud, tsiviliseeritud ja võimsa Venemaa kõrval poleks meil ilmselt olnud lootust ei omariiklusele ega rahvuse säilimisele.

Praeguse seisuga paistab, et Hiina hakkab domineerima käesoleval sajandil nii nagu USA seda eelmisel tegi. Euroopa Liidul seisavad ees keerulised ajad, kogu süsteemi tuleb kardinaalselt muuta kui tahetakse Euroopa Liitu üldse säilitada. Konsensuslik otsuste vastuvõtmine on täiesti perspektiivitu olukorras, kus erinevatel riikidel nii erinevad huvid. Lisaks sekkub Venemaa kes suudab ähvarduste, majandusliku surve või äraostmisega iga kell paari riiki sundida endale meelepäraselt hääletama. Eestil jääb vaid üle loota, et NATO vägede kohaloleku heidutusest piisab Venemaa eemal hoidmiseks.

Momendil ei näe põhjust, mis ajendaks idanaabreid konflikti otsima, muret tuleb hakata tundma kui sealne olukord sisemiselt ebastabiilseks peaks muutuma. Sellisel juhul on võimalik, et Kremli maniakk näeb ainsa väljapääsuteena sõjaga rahva enda taha ühendamist. Esimeseks tõsisema ohu märgiks on lääneliitlaste reaktsiooni ja NATO tõsiseltvõetavuse kompamine provokatsioonide või otsese sõjalise riigipöörde katsega mõnes NATO'sse mittekuuluvas Euroopa riigis. Õnneks on vedelgaasi tootmise mahu ootamatult võimas kasv oluliselt vähendanud Venemaa majanduslikku mõjuvõimu, seda eriti Lääne-Euroopa suunal.

Proosalisematel teemadel: Kaal näitas hommikul 81.4Kg. Arvuti sain jooksma nagu oleks tuliuus. Natuke kahju kohe, olin juba mõttes hakanud uue massina osasid kokku panema ja salamisi pcpartpicker kodulehte piilunud. Kunagi muidugi ei tea, äkki kukub kruvikeeraja emaplaadile või tilgub õlu protsessorile :P Tegin niiöelda stressitesti (vähemalt nii selgitasin olukorda kodustele ;) ) mängides paar päeva Battlefieldi mitu tundi ühtejutti. Arvuti vedas lõdvalt välja ja mina sain nii osavaks, et skill-level jõudis enneolematusse kõrgusse. Arvestatav saavutus, sest 4 aastat vana mängu juurde on suuremas osas jäänud vaid proffidest veteranid ja klanniliikmed.

Arvutinuhtlus ja unenägu

Enne kui ma hakkan kompuutri teemal jahuma tahaks oma kaalu infi jagada, sest vähemalt see on suht positiivne. Eelmise pühapäeva number oli 81.4kg täna hommikul 81.8kg. Tegelt olin veendunud, et ületan 82 piiri, sest õhtul ei suutnud kiusatusele vastu panna. Kaasa oli mingil seletamatul põhjusel teinud "jõulupraadi" - hapukapsad, ahjukartulid ja suitsuseapraad peki ning kamaraga. Isegi praegu kirjutades valgub suu vett täis. Ühesõnaga murdusin ja pugisin enne tudile minekut hapukapsaid ning seapekki nii et rasv mööda lõuga alla nirises, musta leiba ampsasin kõrvale. Ei saa salata, et kuradi hea tunne oli. Magada muidugi polnud täiskõhuga enam nii mõnus, ju seepärast nägin ka tsunami unenäo.

Üldiselt on minu õudukad sellised, kus küll võitlen igasugu pahade jõududega, aga tänu oma pingutusele, kavalusele ja üleloomulikele võimetele võidan lõpuks ning ärkan ülevoolava rahuldustundega. Seekord siis olin kusagil rannas, vaatasin järsul kaldal asuval tribüünil kuis imekenad topless neiud mängisid võrkpalli ;) Järsku märkasin, et vesi voolab minema. Selge et tsunami tulemas, aga oli sihuke rahulik, ujutas nats võrkpalli platsi ja mäng läks edasi. Järgmisena jäi silma  kaugemalt merelt lähenev vahutav voog. See tundus kahtlaselt suurem, igaks juhuks ronisin mitu rida kõrgemale. Randa jõudes lõi laine hooga mööda tribüüni üles, paar tüüpi hoidsid pinkidest kinni, et vesi neid minema ei viiks. Mis tüdrukutest sai, ei märganud.

Tekkis mõte, et kui kaks lainet on tulnud võib ka kolmas ja veelgi võimsam randa uhada. No muidugi, taamal merel oli näha kiirelt lähenev järgmine vahune lainehari. Ronisin siva kaldajärsakust üles, viskasin pilgu tagasi, ehk võiks siia vaatama jääda. Ei kurat, liiga ohtlik, sörkisin edasi. Linnakeses oli mitmeid majasid, aga vaid üks hotell tundus piisavalt tugev ja kõrge. Silmanurgast juba nägin kuidas vesi pargis puude vahelt võimsa vooluna lähenes. Jooksin kiirelt välistreppidest üles, pergel uksed kinni. Polnud hullu, peagi sooritasin kaelamurdvalt võimatuid akrobaatika trikke, hüppeid ja partuuri ning natukese ajaga jõudsin betoonist hoone katusele. Siit avanev pilt kinnitas, et just parajal ajal sain laine eest minema, ümberringi voogas mööda rämpsu, autode ja hüttide segu, vahel inimesed abitult hulpimas. Ärkasin pääsemistundega, küll oli hea elus olla :D

P.S. Järgnev jutt on kompuutrist, kellele teema igav soovitan siin lõpetada ;)

Nüüd arvuti juurde, mis täna terve mu päeva hakkama pani. Juba paar nädalat on miski kratt kompuutris ringi hulkunud aeg-ajalt täiega süsteemi ära hangutades. Esialgu mõtlesin, et vahel ikka juhtub, tühja kah, eriti kui uuesti sisse lülitades kõik korras oli. Vähehaaval tekkis aga kindel muster, arvuti kippus hängima just siis kui mängimise ajal kas sisenesin mängu või sessiooni lõppedes uus kaart peale laaditi. Esialgu kahtlustasin Battlefieldi ja lasin Origini repairiga kõik failid üle, mõned vajasidki parandamist. Noh hullult graafikakaarti koormav värk, igaks juhuks panin ka viimase GeForce draiveri peale. Siis aga juhtus sama jama nii CoD kui ka täieliku üllatusena CS'ga, mis suht vähe graafikat koormab. Viimast mängisin niisama pulli pärast kontrollimaks, kas ka sihukesel juhul probleeme. Varem oli arvuti paar korda freezinud kui lihtsalt kauem ära olin.

Mis võiks olla ühine nimetaja, raske ette kujutada. Riistvarast ehk emaplaat, tarkvarast windows ise. Nimelt langes probleemide tekkimine umbkaudselt ajaliselt kokku viimase developers upgrade installimsiega. Viimasel ajal oli kummalisel kombel ka audio hakanud veits jupsima, see tuleb mul emaplaadilt. Esialgu otsustasin lihtsamad variandid elimineerida, ehk siis draiverid üle käia. Tuleb tunnistada, et nii mitmedki olid aegunud, Realteki audio draiver lausa 5 aastat vana. Ehkki win device manager väitis, et see on kõige uuem ja parem julgesin kahelda ning läksin Realteki kodulehele asja uurima. Muidugi oli seal selle aasta septembri väljalase olemas. Seega kui tahate draivereid ajakohastena hoida ei maksa windowst usaldada. Arvutikarbis vaatasin igaks juhuks esipaneeli audiokaabli üle, õrnalt puudutades kukkus see emaplaadilt lahti. Vat sulle sähh, seal siis oligi jama, surusin kindlalt pesasse tagasi.

Proovisin uuesti ja nüüd jooksid mängud mõnda aega sujuvalt kuni ootamatult jälle freezis just uue kaardi laadimisel. Kurat küll, ei jää muud üle, peab tegema põhjaliku kontrolli nii videokaardile, protsessorile kui emaplaadile. Videkaardi Furmark uhas kenasti lõpuni ilma probleemideta, temperatuur stabiliseerus 79C juures, kusjuures ventilaator töötas vaid 60% peal. Protsessori ja emaplaadi testimiseks kasutasin Hot CPU testerit, kumbki ei näidanud miskit probleemi. No ma ei tea, panin uuesti BF peale ja mängisin edukalt paar tundi kuni jälle kahe mängu vahel uue kaardi laadimisel arvuti kinni jooksis. Uuesti käima pannes ei võtnud ekraan enam pilti ette - pizdets nagu venelased ütlevad. Kisu või oma viimased juuksed peast. Läksin olukorda tütrega arutama, tema ju töötas sihukese asja peal AMD juures. Puurisime asja siit ja sealt poolt, põhimõtteliselt jäi kaks võimalust kaalukausile:

1. Emaplaat (6 aastat vana) on jõudnud lõpusirgele, termopaisumistega tekkinud kuhugi praod, mis vahel piisavalt ühendust ei anna.

2. Windows ise ebastabiilseks muutunud, konflikt windowse ja minu konkreetse kaardi draiverite vahel.
Kui kellegi veel miski võimalus pähe vilksatab palun alandlikult teada anda, lugejate hulgas teadaolevalt mul paar arvutispetsi ;)

Kindluse mõttes kiskusin videokaardi välja ja proovisin oma vana kaardiga arvutit peale panna. Pilt sisuliselt sama, kaks sekundit peale windowse starti hangus pilt ekraanil ära. Ilma kaardita keeldus nelja vihase piiksu saatel üldse peale minemast. Kurat küll, ilmselt emaplaat siiski, peab uurima kas saan vana windowse uuele emaplaadile üle kanda, loll oleks uue eest maksta. Kuna arvuti lahti käisin profülaktika mõttes kõik kontaktid ja juhtmete ühendused üle kaasa arvatud mälud pesades. Pool naljaga suskasin videokaardi tagasi ja panin arvuti peale. Mida perset, vedas pildi ette, ehkki windowse ratas jooksis all ääres ja esileht keskelt pooleks. Aga laadis üles, ning läks kenasti käima. Esimese asjana tõmbasin tekstifaili süsteemi infoga ja laadisin selle pilve, äkki annab Microsoftilt Windowse versiooni uuele emaplaadile välja nuruda. Just googeldasin, sõltub Win10 tüübist, mul ilmselt upgrade 7 OEM versioonilt, millelt ei saa üle kanda :(

Kogu selle loo toksisin praegu oma mänguarvutil pidevalt seivides, seni on vastu pidanud. Äkki oli süüdlane mingi korrodeerunud ühendus või pistik, samas peale nii paljusid pettumusi ei julge lihtsat lahendust loota. Mänginud ma pole praegu, ehk siis pole ka tüüpilist probleemi situatsiooni tekitanud. Igal pilvel on hõbedane äär nagu öeldakse, aeg muidugi sobivaim arvuti kokkujooksmiseks, sest lähenemas Black Friday ja Cyber Monday, mil aasta soodsaimad arvutipakkumised tulekul. Loodetavasti vaja vaid emaplaat ja mälud uued osta.

Tondimaja

Ülemise akna all oli meie köögilaud

Teisipäeva õhtul sõitsime traditsioonilisele halloweeni üritusele vanade sõprade juurde, kus juba pea 20 aastat oleme käinud. Lapsed nägid see aasta hullupööra vaeva oma kostüümide kallal, mis pidid endast meduusa õdesid kujutama. Vanem tüdruk ehitas madude liikuma panemiseks mootoritega kaardervärgi. Oma 20 madu ehitaja kiivril, pead 3D printeriga tehtud, punased LED lambid helendamas.

Mereröövel pakub kärakat

Kogu see kupatus ta peas kaalus üle 5 kilo julgelt, ainuüksi jupid maksid $100 ringis. Mina ausalt öeldes ei saa aru nende entusiasmist, nagu natuke vanad sellise nalja jaoks. Samas ega ma ütlema ka ei hakka, las teevad kui rõõmu tunnevad nagu kaasa mind manitses. Ise läksin eriti lihtsa vastupanu teed tõmmates karate gi musta fleece peale.

Liiklus oli üllatavalt sujuv, seltskonna korjasin pangast üles ja toimetasin sihtkohta, parkimisega näkkas lausa tuttavate maja vastas. Tänav oli uhkelt kaunistatud nagu tavaliselt, kuid halloweeni jooksjaid tundus keskmisest vähem olevat. Ilm polnud nii paha, vihma ei sadanud ehkki üsna jahe ja tuuline. Tegime tiiru nende tänaval ja läksime ka oma vana maja vaatama, kus 20 aasta eest sai elatud ja kus ka mõlemad lapsed sündinud. Momendil täielik tondimaja, eelmine omanik müüs arendajale, kes plaanis maja maha tõmmata ja kaks uut asemele ehitada. Paraku selgus, et üle 100 aasta vana ehitis on muinsuskaitse all ning nii ta seisma jäi.

Tänaval pakuti täiskasvanutele isegi veini paaris kohas. Ei tea kas järgmine aasta saab kõhvi või paar kanepit, mis suvel siinmaal legaliseeritakse. Kui käed külmuma hakkasid läksime tagasi tuttavate juurde sooja, võtsime mõned õlled ja kuuma tshilit. Ausalt öeldes oleks hõõgvein ära kulunud, järgmine kord võtan pudeli kaasa, kui sama külm ilm juhtub olema.

Vasakpoolne on ajaloo kõige
õudusttekitavam president :)

Omaette kummaline on mõelda, et sama seltskonnaga sai 18 aastat tagasi koos istutud. Ei tea mis näoga oleksime praeguseid minasid vaadanud oleks tol ajal saanud tuleviku visiooni silmi ette manada. Tegelt pole enda arust küll suurt muutunud, ainult lapsed suureks kasvanud. Keegi pole meie seltskonnast isegi paarilist vahetanud. Huvitav mitu aastat läheb enne kui lapselapsed kostüümides koperdama hakkavad :D

Peitepilt:  Leidke kõik 4 vasakpoolsel pildil olevat
last 18 aasat hilisemal parempoolsel pildil üles ;)

Eesti politsei ei kanna võileiba kabuuris.

Ehkki täna suht kiire Halloweeni pidustustele minekuga ei saa postitust tegemata jätta. Eesti politsei lasi vabaduse väljakul maha noaga paljasjalgse mehe. Kohe peale sündmust hakkas sotsiaalmeedias igasugu politseivägivalla teemalist kõntsa ringi lendama. Õnneks on seekord olemas videolindistus, mis ei jäta vähematki kahtlust politseiniku käitumise korrektsuses ja õiguslikkuses. Politseil on ründe korral õigus ja kohustus kasutada kõiki vahendeid ründe tõrjumiseks. Kõhklemise korral on risk, et ründaja saab oma valdusse tulirelva, mis eskaleeriks olukorda kardinaalselt. Allolevas videos soovitan tähelepanu pöörata just rünnaku agressiivsusele ja politseiniku külmaverelisele vaoshoitusele (3 lasku õhku, alles viimane pihta).

Politseiniku ründamine ükskõik millise vahendiga on sisuliselt riigivõimu ründamine. Lisaks legaalsele aspektile tuleb mängu ka personaalne moment. Mõelge ise kuidas käituksite kui teie poole tormab noaga tüüp. Ilmselgelt kasutaksite iga võimalikult efektiivset ettejuhtuvat vahendit enesekaitseks kui te just hirmust ei kangestu. Igasugusedi jutte ründaja paljakäsi relvituks tegemisest või jalga laskmisest võivad ajada ainult inimesed, kes liiga palju märulifilme vaadanud. Jah käsivõitluse spetsid õpivad ka paljakäsi võitlust erinevate relvade vastu, kuid see ei tähenda, et ka osavaimal profil alati õnneks läheb. Neid võtteid kasutatakse viimase võimalusena kusjuures lõpptulemus ei pruugi palju erineda püstoliga laskmisest. Kui oma elu mängus kasutatakse alati efektiivseimat käesolevat võimalust, milleks politsinikul on püstol. Sama kehtib jalga või noa käest laskmise kohta, kui üldse lasta siis kindla peale, mis tähendab "body-centre shot".

Praegu pole selge, mis rünnaku ajendiks oli, selle selgitab uurimine. Sisulist vahet tegelikult pole, sest nii hullu, narkari kui tavalise retsi nuga tapab ühtemoodi. Nagu videolt oli selgelt näha, polnud politseil aega psühholoogilist testi teha selgitamaks kas ehk tegu luulude käes vaevleva vaimuhaigega. Nii või teisiti on välja saadetud karm ja selge signaal: politsei juuresolekul relvaga vehkimine pole tervislik. Tänaval on palju julgem liikuda teadmisega, et Eesti politseil on kabuuris püstol mitte võileib nagu tema nõuka aja kolleegil ning et vajadusel ei kõhkle ta seda ka kasutamast. Ja kui keegi arvab, et mujal see nii ei käi, siis Kanada kohta võin julgelt mainida, et käib küll - uudistes vilksatab aeg-ajalt läbi just selliste tüüpide mahalaskmisest, aga ka juhustest kus politsei ei jõudnud küllalt kiiresti reageerida ja hull tappis mõne juhusliku mööduja.

Lombakas õpetab pimedat kõndima.

Enam-vähem nii võiks kirjeldada minu poolt 7000 km kauguselt arvutiabi pakkumist vanematele, kes mõlemad ületanud austusväärse 80 eluaasta piiri. Ei saa öelda, et miski jama isa läpakal ootamatult tekkis (kõigil läpakatel tekib aeg-ajalt tõrkeid). Probleem on suht kummaline: ükski brauser ei tööta korralikult ehkki laeb esilehe üles (ilmselt mälust). Samas netiühendus funksib kuna Skypega saab vestelda ja ekraanijagamise kaudu juhendeid anda kuhu hiirega klikkida. Paraku on see hullult aeganõudvam ja tüütum kui üle "Chrome Remote Desktopi" ise nende arvutites askeldada. Viimane muidugi ei tööta, sest Chrome ise ei tööta.

Peale põhjalikku ülekuulamist, jäi silma kaks kahtlast momenti. Esiteks oli arvuti kinni pandud viimase windowse update ajal, õnneks siiski mahalaadimise mitte installimise jooksul. Ehkki olen rõhutanud, et seda ei tohi teha ja muidugi hoiatavad programmid ise ka taolise tegevuse eest, pole imestada kui vanemad või muidu tavakodanikud seda kas tähelepanematusest, hajameelsusest või teadmatusest teevad. Uuenduse allalaadimine oli hangunud, mis paraku minu arusaamise järgi ei tohiks tavaprogrammide toimimist mõjutada. Samas on lootust, et windowse update peaks veebisirvija jamad lahendama. Googeldades leidsin, et winupdate lahenduseks olen sunnitud vanu häid DOS käske meelde tuletama ja neid "command promptis" toksima. Tegelt peab seda keegi kohapeal tegema kui juhendan üle neti.

Kõiketeadev Google väitis, et veebisirvijate blokeerumist on ka teistel esinenud ja see tihtipeale seotud viirustõrjega. Nojah, tõepoolest ajalugu uurides paistis, et nii AVG kui ka defender olid kriitilisel ajal uuenduskuuri üle elanud. Paraku AVG programmi aken ei avanenud ehkki töötas kui task manageri uskuda. Programm ei lasknud millegi pärast end sulgeda - "end task" nupu klikkimine lihtsalt ei andnud mingit efekti. Uninstallisin "AVG safe browsing" läbi windowse. Jurasin arvuti kallal üle kolme tunni Skype kaudu juhendades, lõpuks lõin käega. Ilmselt oleks lihtsaim windowse uuendus teha ja loota et see brauserite probleemid automaatselt lahendab.

Hakkasin lausa kaaluma mõne eraldiseisva remote assistance softi nagu TeamViewer paigaldamist.

P.S. Ma üldse ei solvuks kui keegi lugejatest oskab head nõu anda ;)

P.P.S. Läpakas on küll vana aga täitsa kobe, endine gaming laptop.

Naise ja mehe mõttemaailm :D

Lugedes mitmeid ahistamise teemalisi blogisid, kus meeste ja naiste arusaamised kardinaalselt erinesid, tekkis mul järsku kirgastumismoment kuna leidsin enda arust perfetktse võrdluse sugude erinevustele. Meeste mõttemaailm on nagu klassikaline füüsika, kus osakesed asetsevad alati kindlates ettemääratud punktides, nende liikumine on määratud lihtsate valemite alusel. Naiste mõttemaailm on nagu kvantmehhaanika, kus kehtib määramatuse printsiip: sa võid teada osakese asukohta või impulssi aga mitte kunagi mõlemat korraga: mida täpsemalt üks määratud seda udusem teine. Või siis tavaliste arvutite ja kvantkompuutrite erinevus. Esimeste töö põhineb binaarsetel väärtustel 1 ja 0 ehk siis "ja" ja "ei". Kvantkompuutritel on olek kusagil 0 ja 1 vahepeal ega selgu enne vaatlust, "ja" või "ei" määramiseks vaja sooritada "katse" :P

Postituse ajendiks oli Indigoaalase ahistamisteemalise blogipostituse kommentariumis (Lingi leiate siit MiTu, kes üksikasjadest huvitatud) tekkinud totaalne möödarääkimine ja naiste-meeste mõttemaailma erinevuse avaldumine. Muidugi olen ma ka varem kokku puutunud teemaga, et naised ja mehed on eri planeetidelt mitte ainult välimuse vaid ka aju ehituse põhjal otsustades. Elan ju koos kolme "Veenuse tulnukaga" juba üle 20 aasta.

Annan lühiülevaate kopeerides üksikuid lõike, sest kogu kommentaaride jada postitamine läheks liiga pikaks. Igatahes lugesin igavest pikka vastust oma kommentaarile, enamusest mu jutust oli kas vähemal või rohkemal määral kummaliselt aru saadud. Kõige kardinaalsem möödarääkimine tekkis järgnevatest lausetest, kopeeritud tsitaadid kaldkirjas, olulised momendid minu poolt värviliseks tehtud, mina T, naine on N :

1. T: Aga tantsuolukorda kommenteerides. Koos lähestikku tantsides siiski naine valib kui lähedale ta mehe laseb ja kas aksepteerib tolle käte paiknemist strateegilistes piirkondades või mitte. Ka kõva muusikaga saab viisakalt mainida, et mul on ebamugav ja iga normaalne tüüp saab vihjest aru. ....

Minu arust väga selge, kommentaare nagu ei vaja.

1. N: .... ja ma ei räägi siin meestest, kes on päriselt naiivsed - need tõmbuvad kohe tagasi ja häbenevad silmad peast, kui selgub, et nad said valesti aru. neist on päriselt kahju, nendega võib sõbraks saada ja anda soovi korral head nõu, kuidas naistega suhelda. ....

Mehena jääb mulle silma "päriselt naiivsete" meeste (ehk siis nende, kes naise eitava vastuse peale kohe tagasi tõmbavad) halvustamine. Loodetavasti daam ise nii ei mõelnud. Paraku on heteromehele mainimine, et ta vaid sõbraks sobib, samaväärne impotendiks või pedeks sõimamisega. Seda momenti ei hakanud mainima, et mitte vaidlust eskaleerida.

Nõu anda ... , midagi muud ei jää nagu üle kui soovitus tegutseda pealetükkivamalt, siit ka mu veidi iroonilise vastuse "ei" ja "võib-olla" osa.

2. T: Vat sulle sähh, mina mõtlesin et on normaalne kohe järele jätta kui naine ütleb "aitab", nüüd saan teada, et olen hoopiski "päriselt naiivne". Siin see vähk kivi all peidus on: igal naisel erinev tolerantsus kui aktiivne tohib mees olla. Kuidas vaesed mehed peaks teadma, kus see piir on kui naise ütlemist ka ei või usaldada. Mis siis imestada kui ise jätate mulje, et "ei" tähendab "võib-olla" nagu ma tekstist aru sain.

Järgnev vastus ajas mind niivõrd segadusse, et ka peale kolme läbilugemist ei saanud ikka aru ei ööd ega mütsi.

2, N: Sa said täpselt vastupidi aru. "Päriselt naiivsed" on need tüübid, kes saavad aru alles jõhkrast perssesaatmisest, aga mitte näiteks sellest, kui naine tõstab tema käe kuskilt enda keha pealt eemale või tõmbub nii eemale, nagu saadaolev ruum võimaldab, ja mässib end äärmiselt suletud poosi. Arukam mees loeb juba kehakeelest välja, et ups, läksin liiale, tuleb tagasi tõmbuda.

naiivsed tüübid on need, kes siiralt usuvad, et "ta rääkis minuga - tähendab, tahab minuga seksida".

Esimeses kommentaaris nimetas "Päriselt naiivseks" neid kes kohe eemale tõmbuvad, järgmises neid kes alles jõhkrast perssesaatmisest aru saavad ja kohe otsa neid kes rääkimist seksisooviks peavad ??? Minu kui mehe loogika järgi terminite tähendus vestluse käigus ei muutu, no vähemalt mitte nii radikaalselt. Mõni ime siis et "ei", "ja" ning "võib-olla" on segi nagu pudru ja kapsad. Igaks juhuks kutsusin tütre appi selgitama lootes, et ta naisena oskab juttu lahti harutada.

Võttis tütrelgi jupike aega ja mitu korda ülelugemist enne kui pakkus lahenduse välja. Tema "eksperthinnangu" alusel vastas N ilmselt ilma oma eelnevaid kommentaare läbi lugemata emotsionaalselt arvamust avaldades. Sealt ka loogilised vastuolud. Lisaks ei saanud tüdruk aru mis mõttes ei saa öelda ebameeldivale tüübile, et pole temast huvitatud ja kõik. Lõpuosas N rõhutas, et "ei" tähendab "ei" ehkki kogu ülejäänud tekst väitis, et viisakas inimene ikka ei nii lihtsalt ei ütle ???  

3, N: ... kuna nähtavasti on vaja olla erakordselt selge, siis kordan üle: "ei" tähendab "ei".

a pmst on see valetõlgendus praegu jube sümptomaatiline.

Mina: sageli antakse mõista, et "ei", juba ammu enne "ei"-ütlemist.

TT: ahah, "ei" tähendab mõnikord "jah".

Aga selle "jah", "võib-olla", "ei" osa tegi tütar lihtsalt selgeks. Kui tüüp meeldib siis tähendab "ei" "võib-olla" ja kogu kaasnev verbaalne ning piiratud füüsiline tegevus kannab nime flirtimine. Kui tüüp ei meeldi tähendab "ei" "ei" ja igasugust edasist tegevust kutsutakse ahistamiseks. Seega oleks enamus probleeme hoobilt lahendatud kui naine kohe ütleks tüübile, et too ei meeldi, lasku jalga.

Esimene kontakt ? :P

Eelmine nädal ehk täpsemalt 19 oktoobril tehti äärmiselt põnev avastus Hawai Pan-STARRS1 teleskoobi juures töötavate teadlaste poolt. Pikem ja täpsem info NASA veebilehel. Teleskoobi vaatevälja sattus ootamatult umbes 400m suurune tundmatu objekt mis eemaldus päikesest harukordse kiirusega. Kui komeete ja asteroide leidub tuhandete kaupa ja selles suurusjärgus pole nad mingiks uudiseks siis antud juhul lõi kõik lambid põlema kiirus ning trajektoor (paraboolne), mis vastuvaieldamatult kinnitasid objekti päikesesüsteemi välist päritolu. Objektiks nimetatakse seetõttu, et tal puudus komeedile omane "saba" ja isegi asteroid oleks pidanud päikesest nii lähedalt mööda lennates kaotama tolmu või kergelt helendava pilvena nähtavaid osakesi.

Kiired arvutused näitasid, et objekt saabus peaaegu risti ülevalt planeetide tiirlemistasapinna suhtes. 2 septembril ületas eelmainitud tasapinna seespool Merkuuri orbiiti jõudes äärmiselt palavasse päikesele lähimasse punkti 9 septembril. Peale järsku kurvi ümber päikese liikus suht väikese nurga all planeetide orbiitidega võrreldes. Maa orbiidist möödus 14 oktoobril umbes 60 kuu orbiidi kauguselt kiirusel 44 km/sek. Seega avastati objekt 5 päeva peale maast suht lähedalt möödumist, esialgne nimetus on A/2017 U1. Ametlik seisukoht momendil, et tegu päikesesüsteemi välise asteroidiga. Kohe peale avastamist suunati hulgaliselt teleskoope selle suunas, aga mingeid põrutavaid uudiseid (tegu tulnukate sondi või kosmoselaevaga) pole kuulda olnud.

Ilmselt muidugi eelnevaga mitteseotud, vähemalt ametlike allikate väitel, oli eile Siberis nähtud seletamatu atmosfäärinähtus. Taevasse ilmus tohutu helendav valguskera, millest tänu laialdasele moblade levuikule ka pilte tehti ja sotsiaalmeedias jagati. Vene armee väitis, et tegu oli mandritevahelise raketi katsetusega. Nende kahe sündmuse alusel võiks õige põneva ulmeka kirjutada kui fantaasial veits lennata lasta. Kas poleks põnev kui tõepoolest ufolased lõpuks ka meie õuelt läbi astuvad ;)