Täna, juunikuu viimasel päeval, käisin esimest korda üle pika aja jooksmas. Polnudki väga hull arvestades, et eelmine kord oli 10 päeva tagasi. Plaanis oli varemgi aga mitmesugused põhjused segasid, eelkõige muidugi see Eestile tavapäratu neetud kuumus ja niiskus. Isegi täna varahommikul enne kuut oli juba 19 kraadi ja niiske, peale esimest kilti tilkusin higist, ehkki eriti ei surunud. Kui isegi dushi all käimine ei jahutanud piisavalt olin sunnitud soojapuhuri külmapuhuri rezhiimile ümber lülitama, küll on ikka mõnus jahedas!

Kui arvasite, et olin vahepeal Jaanikoomas siis väga ei eksinudki kui arvestada õlle ja muude joovastavate jookide kogust, mis Jaaniõhtule sõites paadi peale laadisime. Seekord siis Jaanituli Kõinastu laiul Muhu ja Saaremaa vahel. Selline tore koht kuhu saab kas paadiga või jala Muhumaalt kaks pool kilti läbi mere matkates. Läbi talve püsielanikke seal polegi kuid endiste omanike sugulased on enamasti päris uhked elamised püsti ajanud. Elektrit pole samuti, kel vaja on paigaldanud päikesepaneelid või generaatori.

Startisime Virtsust vältimaks praamijärjekorda. Tuul polnud eriti tugev, aga vastik järsk poolemeetrine segalainetus muutis tavaliselt nauditava paadisõidu katsumuseks. Pidevalt kerkisid laineharjad ei tea kust ja glisseeriv paat maandus pauguga just järgmisse lainesse. Täispuhutud kummist pontoonidel istumine päästis tagumise otsa klopitud snitsliks muutumast. Sellele vaatamata järgmine päev tunne nagu oleks peksa saanud. Vesi õnneks suht soe, lendas pidevalt nii pähe kui ka kaelaaugust ja käistest veekindla jope alla. Normaalselt alla kahe tunni sõidule kulus pea neli tundi.
 |
| Kõinastu Jaanituli |
Peremees pakkus õuel telgitamise võimaluse või põrandakoha aidas. Valisin viimase, sest ei viitsinud telki püsti ajada teades kui vastikult palavaks hommikul võib minna. Väike mure oli igasugu sitikate pärast aga totaalse üllatusena tegu üle pika aja esimese Jaanitulega, kus mind sääsed, kihulased ja parmud nahka pista ei üritaks. Kohalikud olid ka imestanud, tavaliselt pidada putukad korralikult kiusama. Jaanituli ise suht tagasihoidlik, samas rannas mõnus vedeleda, õltsi libistada ja teiste saareelanikega sotsialiseeruda.
 |
| Mõnus oli hommikul sellisel rannal magada |
Magama keerasin millalgi öösel, hommikul kuue paiku läks uni. Lonksasin ettenägelikult varutud Värskapudelist mõned lonksud ja loivasin rannale. Mõnus kerge briis puhus merelt, viskasin klibuvallile sirakile. Poleks osanud oodata, et peenike klibu suht pehmeks osutub, vormib ennast keha järgi ja erinevalt liivast ei hakka riiete ning naha külge. Jäin lainete loksumise saatel magama ja ärkasin alles selle peale kui sõbrad tulid külmad õlled näpus kadunud "väliseestlast" otsima. Kosutav uni värskes õhus oli pühkinud viimasedki jäljed eelmise õhtu peost. Külma kastega kaetud Saku Kuld paistis iseäranis isuäratav.
 |
| Peremehe valge hunt |
Käisime ujumas, põhi polnud kõige mugavam, vajas veesusse. Vesi värskendavalt jahe, kuid rannavalli varjus olevas hoovis läks päikese käes kiirelt liiga palavaks. Peale võimast hommikusööki viis peremees saart tutvustavale ringile. Merikotkapesa ei leidnudki küll aga ühe põlisasuka ehitatud metsaonni, mis vabaks kasutamiseks igaühele seniks kui peremeest kohal pole. Nagu kaks päeva hiljem selgus, olin sellelt retkelt ka kaks puuki üles korjanud. Laiu keskel endised põllu ja praegused heinamaa siilud ning paks mets. Metsas jooksis nina alt läbi triibuline metsseapõrsas.
 |
| Poissmeeste söögilaud |
 |
| JärelJaaniLõke |
Ülejäänud päev kulus söömise, õllevaru lõpetamise ja rannas vedelemise tähe all - meenutas noorusaja malevasuve, ainult tüdrukud olid puudu. Õhtu naelaks kujunes peremehe järeljaanituli, mis oli eelmisel päeval põletamata jäänud. Teistega võrreldes vägevaim, õhus keerlevad sädemed ja põlevad lehed panid rookatustega majade omanikud muretsema. Paar pealtvaatajat said mälestuseks oma riietesse augud.
Uni oli jällekord väga hea, ikkagi värske laiuõhk, mis muud. Kolmandal päeval hakkasime tasapisi asju kokku pakkima ja koristasime peo jäljed ning põletasime rämpsu lõkkes. Rannavalli oli kohalike väidetel talvine jäämasside pealetung tundmatuseni muutnud. Ühtlane lauge nõlv jääpankade poolt üles küntud. Jää oli madala lahe põhjast hulga kive üles korjanud, rannale toonud ja mõned pirakad rannal olnud vee äärest üles harjale lükanud, vaod nende taga ikka veel selgelt näha. Klibu nagu buldooseriga üle käidud.
Paekliburand kubises igasugu põnevatest kivististest, küll oli koralle, vetikakolooniaid, üksikuid nautiloide ja tigusid. Korjasin õige mitu kaasa, kahju et ruum ja kaal rangelt limiteeritud. Enne lahkumist käisime ka kohalikus muuseumis. Igasugu huvitavaid ajaloolisi esemeid, mille otstarvet keeruline määrata. No kas teate kuidas näeb välja lamba naha puhastamise riistapuu??? Aukohal oli endise meremehe poolt Kanada idarannikult toodud pirakas merevähk.
 |
| Kaljunukil kõõlumas |
.jpg) |
| Täistuuridel glisseerimine |
Paadi lükkasime kaldast lahti alles peale lõunat. Ilm oli super, kogu tee sai täiega paarutatud üle 30 km/h. Minimaalse lainetusega, kulus vaid poolteist tundi kui Kessulaiu kõrvalepõige välja arvata. Kessulaiu panga all tõmbasime paadi korraks randa ja hulkusime paekaljut uudistades ringi. Kivistisi siin ei leidunud küll aga oli pank mõnus ronimiseks.
Siin-seal värsked varingud, kohati alt lainete poolt nii ära uuristatud, et kalle pikalt negatiivne. Tagasi merele minnes hüüatas kaaslane: "Vaata, Sfinks"! Tõepoolest moodustasid paekalda nukk, praod ja varjud kaljul ning alla varisenud kivid üllatavalt sarnase pildi kuulsast Egiptuse Sfinksi raidkujust - muidugi eeldusel, et sul hea fantaasia😉 Virtsu sadamas pakkisime paadi kokku, võtsime bensukast jäätised ja sõitsime Tallinna. Alles peale keskööd sain koju oma voodisse. Kokkuvõttes igati äge paadireis, jälle üks varemnägemata koht külastatud.
 |
| Kessulaiu Sfinks |