Vabariigi aastapäeva saatsime mööda mäel nagu eelmisedki. Hommikul korkisime tähistamiseks mõned õlled ja limpsid ning siis ajas kogu seltskond end jalule. Gondlijärjekorras oli meid seekord korraga nii palju, et kõik ei mahtunudki ühte ära. Ilm jälle ilus ja just parajalt jahe, et lumepind mõnusalt kõva oleks.
Otsustasime vahelduse mõttes kõik koos lihtsamat mäge mööda alla sõita kuna meil oli ka paar esimest-teist korda mäel viibijat kaasas. Mul oma lastega kogemust, võtsin ühe pisikese plika enda hooleks. Laps tuletas kiirelt meelde, et ega see õpetamine nii lihtne polegi, esimeses otsas väsisin päris ära kui üritasin teda natti pidi püsti hoida. Plika kippus end kiirelt lõdvaks laskma ja "sülti tegema" nii, et vahepeal lihtsalt rippus nagu koerapoeg jope seljaosa pidi mu "hambus".
Siis aga leidsin lihtsama lahenduse ja lasin tal minu suusakeppide vastu toetada nii, et pidi end ise püsti hoidma. Lõpuks raja teisel poolel tulin parima triki peale, tegin oma keppidest primitiivsed rakmed. Sidusin pikkade veidi kõverate GS keppide rihmad kokku ja panin need lapse kõhu eest läbi hoides ise keppide alumistest otstest kinni. Selliselt sain lasta tal endast veidi kaugemal eespool sõita, lisaks püstiseismisele pidi plika ka pööramist ise üritama. Kepid pakkusid piisavalt tuge, et laps ei kukkunud ega sõitnud mu eest minema, selliselt saime päris edukalt alla.
Algajad suundusid puhkama ja mina läksin oma pisema plikaga sinistele radadele harjutama, suurem tüdruk tahtis lumelauda proovida. Ega see pisemale suurt ei meeldinud, sest ta tahtis ju teistega koos olla aga eelmine päev oli mulle lubanud, et kui saab õhtuse sõidu asemel kuuma basseini koos teiste lastega minna siis suusatab järgmise päeva minuga. Kella üheks olime leppinud seltskonnaga kohtumise kohvikus. sõitsin enne auto juurde, et sealt õlled ja laste küpsised kaasa krabada ning leidsin oma imestuseks suurema plika suusad auto najalt. Tõstsin need igaks juhuks suusakasti, et ei hakkaks mõnele möödujale liialt meeldima.
Mäetipu kohvikusse aga ei ilmunud kedagi kokkulepitud ajaks, ostsin lapsele kuuma kakao, ise jõin jõudumööda õlusid nahka, kuue purgiga ei saa ju kuidagi ohutult suusatada. Poole tunni pärast ilmus üks suusasemu oma õlledega ja kui olin aidanud ka tema varudest purgi ära hävitada ning ikka rohkem kedagi näole ei andnud, peitsime ülejäänud lumehange ning ronisime suuskadele.
Paari sõidu pärast saime mäe tipus nii kaasa, vanema tütre kui teiste tuttavatega kokku. Vanem tüdruk oli lumelauaga vale pöörde võtnud ja rasket rada pidi hoopiski mäe põhjakülge mööda alla sõitnud, kaasa lihtsal rajal loodust nautinud ja pilte teinud, teisedki erinevatel põhjustel kohvikusse mitte jõudnud. Osa seltskonnast, kes väsinud läksid hotelli toitu valmistama, meie kangemad plaanisime neljani mäel suusatada. Viimaste sõitude ajal oli nii vähe rahvast, et saime terve gondli plikaga kahepeale, viskasime kumbki oma poolele selili nagu kushetile, lobisesime ja tukastasime veidi.
Kui viimase laskumisega auto juurde sõitsin avastasin mõningase üllatusega, et suusakastis pole ei kaasa ega vanema tütre suuski. Esimene mõte, et pihta pandud aga siis tekkis lootus: äkki on nad ikka veel mäel. Chale'sse saabudes võisin rahunenult õlle korkida, ülejäänud naisteseltskond oli peale lühikest puhkust otsustanud söögitegemise asemel tagasi mäele minna. Meil ei jäänud muud üle kui uued õlled korkida ja kartulikrõpsu kott lahti kiskuda. Tunni aja pärast ilmusid väsinud ja rõõmsad suusatajad tagasi ning peagi saime sooja nämmi.
Kui oli aeg tagasi mäele minna polnud kellestki teisest enam asja. No mis siis ikka, võtsin saapad näppu ja marssisin auto juurde, kus ajasin need jalga, kingad läksid suusakasti. Öösel on alati mõnus sõita, sest lumetraktorid siluvad raja ära ja tänu vähestele suusatajatele püsib see lõpuni siledana. Saab arendada sellist kiirust, mille eest päeval rajalt maha võetaks. Kui päeval kulub keskmiselt kakskümmend minutit üles-alla sõiduks siis öösel ei lähe tavaliselt üle veerandtunni. Ilm hakkas kiskuma tuuliseks ja kohati tuiskas veidi lund aga temperatuur oli vaid mõned kraadid alla nulli.
Katsetasin erinevaid radasid ning korra kukkusin parajal kiirusel paremale küljele täitsa siledal lõigul kui tähelepanu hajali läks. Suusk lendas jalast ja puus sai haiget, sest taskus olevad autovõtmed jäid kondi ning jäise mäekülje vahele. Ajasin end püsti, puus oli valus aga liiges paistis vaatamata valulikkusele töötavat. Alla sõites oli tundlik kui jäistel kohtadel suusad vibreerides mäepinda lõikasid. Leidin, et kui sain pool mäge alla sõita pole häda miskit.
Suusatasin tõstuki sulgemiseni, napilt jäin viimasest sõidust ilma kui gondlimaja uks nina ees kinni lükati. Kõndimine osutus valulikumaks kui suusatamine ja toas vaadates avastasin puusalt pika verise kriimu ning piraka sinika. Sel ööl igatahes paremal küljel magada ei saanud ja öösel tegin hädakisa kui kaasa oma jala mõnuga minu puusale üritas tõsta:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!