Mt St Anne - 5 - Viimane päev

Oligi saabunud meie suusapuhkuse viimane päev. Hommikune ärkamine oli hilisem kui tavaliselt, ilmselt suurelt osalt tänu sellele, et pisike plika kole väsinud eelmise päeva suusatamisest. Hommik kulus pakkimisele ja hommikusöögile, meeleolu oli sihuke melanhoolne nagu ikka kui miski hea hakkab otsa saama. Toidu juurde rüüpasin kurvalt eelmise õhtu punase veini põhja, et veidi tuju tõsta:)

Hea on omada suurt autot, siis ei pea kole täpselt pakkima, osa asju võib lihtsalt taha hunnikusse visata. Lõpuks jagasime järgijäänud toidud kolme pere vahel ära, tegime viimase ülevaatuse ja olimegi valmis. Ülejäänud seltskond ei tulnud enam suusatama vaid suundus hoopis Ottawasse kuulsale Rideau kanalile uisutama. Meil oli ka algul see kavas olnud aga esiteks pole me keegi suured uisutajad ja teiseks olime kõik suht väsinud. Lapsedki eelistasid viimase päeva suusatada ja õhtul koju sõita selle asemel, et ööd Ottawas järjekordses hotellis mööda saata. Ja muidugi ootab meid ju kodus kutsu pikisilmi.

Pisemale plikale pidin päevapileti ostma, suuremale sai ühe meie suusakaaslase pilet, kes ise veidi tõbisena oli päeva vahele jätnud. Ilm oli pilvisem, kuid paari miinuskraadiga mugavalt sõidetav. Hommikupooliku suusatasin koos kaasaga lihtsatel radadel vaateid nautides, lapsed läksid omaette tõsisemaid mägesid vallutama. Lõuna ajal kui pidime nendega mäetipul kohtuma mähkus see pilvedesse, nähtavus oli üsna niru. Enne St. Lawrence kohal hõljunud pilvemass oli mäele jõudnud, ilmaennustuse poolt lubatud lumesadu veel mitte. Õhuniiskus kaunistas isegi kaasa kiivri alt välja ulatuvad juuksetutid härmatisega.

Tegime kiire näksi ja joogi kohvikus ning tagasi mäele. Suundusime kõik koos lastele lubatud vahtrasuhkru karamelli hüti juurde, mis asub lihtsamal rajal võimaldamaks juurdepääsu igal tasemel suusatajatele. Ootamatult märkasin pisema plika sõidustiilis olulist muutust paremuse poole. Minu küsimuse peale, et kuidas sa äkki nii ilusti pöördeid võtad vastas too: suurem plika olevat õpetanud. Peab ikka annet olema kui paari tunni jooksul suutis pisema suusatamist nii palju paremaks muuta. Tegelikult kahtlustan, et rohkem tegu pisema viitsimise ja tahtmisega nõuandeid kuulata. No mul ei tähenda kuidas ta õpib, peaasi et sellest kasu oleks.

Siirupihüti juures maksime 5 dollarit, mille eest kallati kaks soru siirupit lumele. Kumbki laps sai puupulga pihku, mille ümber pidi ise jahtuma hakanud siirupi kerima. Kui pruunikas klimp oli täielikult pulga külge rullitud asuti seda himukalt näksima ja limpsima. Sel ajal kui emme tegi pilti, istusin mina lastega pingil, korkisin mõnuga lõdvestudes viimase õlle ja mõtisklesin veidi. Seekord oleme kõik saanud paremaks, kaasa tunnistas, et ei karda enam jäiseid kohti, sest suusasabad ei libise minema. Tasakaalu ja kehaasendi parandamine aitas sellele palju kaasa.

Viimased laskumised suusatasin lastega koos, esimese raja valisin mina, kuid see osutus suht jäiseks. Vanem laps valis teiseks rajaks ekspertidele mõeldud kahe musta rombiga tähistatud "La Super S". Pisem sõdis algul vastu, ehkki oli kahe aasta eest samas kohas korduvalt sõitnud. Teismelise värk - see rada ei meeldi, liiga järsk, ... Lõpuks siiski tuli mossitades kaasa ja kimas esimesena alla, jõudsin temast vaevalt pildi võtta enne kui laps mäenuki taha kadus. Lõpetasime nelja sõiduga tuttaval "La Gros Valloni" rajal. Ülemises osas harjutasime pöördeid, viimase otsa kihutasime täiskiirusel nii et suusad tihtipeale lumepinnaga kontakti kaotasid. Hoo pidurdamiseks piisas kiirlaskumisasendist enda püsti ajamisest, õhutakistus oli selline nagu sõidaks padja sisse.

Seekord olime plaaninud lahkumise veidi varasemaks, kolme ajal libisesime auto juurde ja peale varustuse mahavõtmist, riiete vahetamist ning kiiret kohvikutretti asusime sõitma kodu poole. Kahju oli lahkuda aga järgmine aasta tuleme kindlasti tagasi - need sõnad lausus vanem tüdruk ise lootusrikkalt meie otsa vaadates. Tankisin bensupaagi ääreni täis ning astusime poest läbi, et krabada mahla. Emme kasutas juhust endale Quebecki pagaritoote kaasa haaramiseks, põhjenduseks hilinenud sünnipäevatort - sellele ei saanud ma ju kuidagi vastu seista, ehkki mainisin diplomaatiliselt (samas ka tegelikkusele vastavalt), et tema tordid on palju maitsvamad kui ükski poe oma.

Lasin kaasa rooli, et oleksin välja puhanud poolel teel Ontarios rooli üle võtma. Meepoe peatuses vaatasin kella, mis näitas 4:30, panin ka spidoka nulli ja seadsin end esiistmel mõnusalt sisse. Kohe algul sain pildi jäässe mattunud kosest, mida oleme alati plaaninud külastada, kuid pole kunagi selleks aega leidnud. Tee oli kuiv ja sõiduolud head, Quebeck Cityst mööda sõites olin kaardilugejana abiks ja siis lasin silma looja. Poolunes tekkis tunne nagu lendaks Finnairiga Helsinki poole, samasugune ühtlane tuule tuhin ja kerge rappumine. Poolel teel Montreali hakkas päike loojuma, sain mõned head fotod auto aknast.

Montrealist läbi sõites on alati vaja tähelepanelik olla, et mitte valele maanteele sattuda. Sealne teede tähistamine on veidi harjumatu ja liiklus suht kaootiline kui Torontoga võrrelda. Kaardilugeja abi on alati teretulnud, aga ega miskit hullu ei juhtu kui valele teele sattuda, lihtsalt ajakaotus, alati saab ju tagasi keerata. Seekord polnudki linnast läbisõit eriti problemaatiline, hoopiski Ottawasse viivalt maanteelt Toronto omale pööramine osutus ootamatult ohtlikuks. Remondi tõttu olid tuled maha lülitatud ja süsimustal asfaldil tähistus praktiliselt puudus. Määrdunud tuuleklaas ei aidanud ka kaasa nii, et vahepeal pidime kahekesi pingsalt jälgima, et mitte teelt maha põrutada.

Toaline pingutus tegi selja higiseks, aga oli ka viimaseks katsumuseks kaasale. Ontario piirini jäi vaid paarkümmend kilti, seal võtsime bensu, kohvi, kakaod ja mina asusin rooli. Viimased 450 km läks meeldivalt igavalt ilma meeldejäävate juhtumisteta. Ilmajaama lubatud lumetorm läks lõunapoolt meist mööda. Lõpupoole magas kogu seltskond, mina kuulasin Agatha Christie Poirot lühijutte CD pealt, et mitte tudile jääda. Maja ette saime kolmveerand üks öösel, ukse tagant kostis kraapimist ja erutunud nuuskimist, kuid mitte ühtegi haugatust. Kutsa oli muidugi jällenägemisrõõmust pöördes ja kassidki tulid nurrudes kohvreid nuuskima.

Selline siis oli meie suusapuhkus, järgmine aasta kavas korrata. Põhjuseks, miks me viimasel ajal samas kohas oleme käinud on lihtne: Mont Sainte Anne on parim suusamägi idarannikul, vähe rahvast, supersoodsad lumeolud (tavaliselt), perekonnaga on autosõit pikalt soodsam kui neli lennukipiletit, mida tuleks osta Läänerannikule lendamiseks. Sama arvamust avaldavad paljud Euroopa turistid, ehkki nende jaoks puudub soodsa autosõidu võimalus. Kaasa kohtas Shveitslast, kes mainis, et suusarajad vähemalt sama head kui Alpides aga rahvast palju vähem ja muidu väga mõnus, sealt maalt pärit inimesed peaks mäesuusatamisest üht-teist juba teadma!

Kui emme roolis oli meil koju nii kiire, et puud lõid tee ääres leekidesse:)