Esimene märk loodusõnnetusest oli keset ööd kostnud tulirelva lasule sarnanev pauk, mis kõik täiskasvanud üles ajas. Lapsed on nii sügava unega, et ilmselt magaks ka kolmanda maailmasõja puhkemise maha. Unise peaga ei osanud miskit mõistlikku arvata, esimene moment mõtlesin, et koer ajas midagi maha. Siis meenus kus olen, loom pole ju kaasas - ilmselt oli lihtsalt tulevahetus sandarmite ja pättide vahel, selle mõttega uinusin rahunenult.
Hommikul aga selgus katastroofi täielik ulatus. Öösel oli toimunud rohkemgi pauke, mida mina paraku ei kuulnud. Igatahes olin eelmine õhtu õllekasti radiaatori juurde tõstnud ja öösel oli temperatuur äärmistes purkides kriitilise piiri ületanud - järgnes ahelreaktsioon. Õlles sisalduva CO2'ga toimus "fase change", eesti keeles lahtiseletatult läks too aine momentaalselt vedelast olekust üle gaasilisse. Alumiiniumist purk on ilmselt palju madalamale survele sertifitseeritud, ja otsustas lihtlabaselt korgid läbi paksust kilest katte ülehelikiirusel orbiidile saata.
Ülemisel korrusel olev saatusekaaslane tahtis lahtised purgid õue tõsta, aga need osutusid nii kuumaks, et ei saanud näpu vahele võtta! Terve kast tuli rõdule jahtuma panna. Hommikul igatahes oli põrand nagu kärbsepaber, olin sunnitud seda harima, et lapsed kinni ei jääks. Nalja pärast maitsesin avatud purki jäänud vedelikku ja selgus, et keedetud ja hiljem õues jahtunud õllel polnud häda miskit. Rüüpasin enne suusatama minekut hommikusöögi kõrvale kõik kolm purki nahka, mis tekitas päris üleva meeleolu:) Äkki olen avastanud uudse protsessi, mis õlle veel paremaks muudab. Ärge siis imestage kui varsti saab poest osta "Boiled & Frozen - Super Tasty" ehk keedetud ja külmutatud eriti maitsvat õlut:)
Ilm oli jälle päikseline ja mitte eriti külm, hommikupooliku sõitsime lastega lõunapoolsel nõlval, kaks viimast laskumist double black diamondil - ekspertide rajal. Võtsime sinna ka tuttava kaasa, kellele oli see esimeseks tõsiselt järsul rajal laskumiseks. Lumepind polnud eriti paha tänu millele ei valmistanud raja kalle erilisi probleeme. Keskpäeval jätsin kõik nad mäetipule kohvikusse ja viisin tuttava suusapileti tema kaasale, et toogi saaks proovida. Rumal oleks esimest korda proovimise eest $60 maksta.
Kohvikus tegime pisikese näksi ja võtsime paar õlut, mis sai päikese käes istudes nahka nillitud. Pealelõunal suusatasime algul neljakesi, mina kolme lapsega, kellest üks äsja lumelauda sõitma õppinud. Õnneks tuli tal juba päris hästi välja nii, et ei pidanud pikalt järgi ootama. Suurem laps soovis peagi läänenõlvale tõsisematele mägedele minna ja jätsime teised kaks omaette. Vanem plika tunneb end palju kindlamalt ja laskub ka rasketest nõlvadest elegantsete pööretega alla. Tuleb leppida faktiga, et olen lõplikult ja jäädavalt kaotanud pere parima suusataja tiitli:(
Saime napilt viimastena gondli peale ja laskumisel olime tervel nõlval ainsad suusatajad. Tegime mõned fotod kenadest vaadetest ja teineteisest. Kohe kahju oli nii vara mäelt lahkuda, päike polnud veel mägede taha kadunud. Aga homme on tõstukid töös kella kümneni, eks näe kaua me vastu peame. Noorest peast (veel paar aastat tagasi:) sai igatahes pisikeste söögivaheaegadega algusest lõpuni mäel suusatatud.
Õhtupoole käisime laste pealekäimisel kuumavee basseinis ja ujulas. Ujuda suurt ei saanud, sest üks ülekaaluline noormees otsustas mingil tundmatul põhjusel keset basseini äkki kõõksatada ja siis korraliku oksejoa pursata. Rahvas väljus veest imekspandava kiirusega ning töötajad puistasid klooripuru vette. Teatava üllatusena lasti poole tunni pärast inimesed tagasi, ehkki basseini põhjas oli ikka veel vorstitükke näha. Meie lastel igatahes oli ujumise isu kadunud ja minulgi oli tõsine kahtlus kas selline teguviis vastab kõigile hügieeni nõuetele.
See-eest sai pikalt väljas asuvas kuumavee basseinis vedeletud, aga sealtki hirmutasid meid morskasid meenutavad ameerika turistid minema. Kobisime pisikesse sisebasseini ja peagi ilmus välja järgmine, keda meie kamba kõige pisem viie aastane laps iseloomustas sõnaga "Hippo" ehk jõehobu. Pole ju kõige delikaatsem väljendus aga nagu öeldakse lapsesuu ei valeta. Kui too aafrika jõeelaniku austava nimetuse teeninud isend mitte eriti graatsilise plartsatusega vette laskus ootasin tõemeeli, et enamus veest ja lapsed üle ääre välja lartsatavad. Seda küll ei juhtunud, aga vees mõnulemise isu oli taolise ilumeelt vägistava vaatepildiga läinud. Chale's tegime kerge õhtunäksi ja toksisime siis igaüks oma läpakal, kes uudisi vaadates, kes facebookis, kes blogides:)
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!