Suusavõistlused

Kolmapäeval oli suuremal lapsel Moonstone suusamäel Toronto koolide mäesuusavõistluste finaal. See andis mulle jällegi hea põhjuse töölt ärajäämiseks, teisipäeval kui küsisin ülemuselt vaba päeva polnud tal selle vastu midagi. Noh olin teda eelmisel päeval veidi nadist olukorrast välja aidanud, sest meid oli vaid 3 inimest kohal ja kui teised lõunale läksid leidsin, et keegi peab ikka valvesse jääma. Hästi tegin, sest ootamatult astusid läbi tähtsad ninad Ottawast ja oleks kole piinlik olnud kui ühtegi inimest poleks kohal viibinud.

Hommikul igatahes viskasin tüdruku bussi peale ja sõitsin ise autoga poole tunni pärast järgi. kohale saime enam-vähem samal ajal aga kohvikust paarisaja lärmava teismelise hulgast oma lapse leidmine osutus võimatuks. Korra astusin juba ligi ühele blondile plikale õnneks sain enne jutu alustamist aru, et tegu polnud mitte minu lapsega. Tagasi õue jõudes nägin kuidas ta koos sõbrannaga lifti peale hakkas minema. Jooksin järgi ja kisasin aga plika ei kuulnud mind, oli nii süvenenult jutuhoos.

Sain ta siiski peagi kätte, selgus et võistlusrada asub hoopiski teisel mäel ja esimesed pidid startima kella 9:45 paiku. Stardinumber oli tal 98, aga oma grupis pidi üks esimesi rajaleminejaid olema. Mul oli veidi aega, kuid sõitsin igaks juhuks kohale. Hea et olin veidi varem, sest ootamatult alustati võistlusi nende grupiga ja #90 võistleja tuligi juba väravate vahelt alla. Jõudsin vaevalt mäest üles ronima hakata, kui juba paistis tuttava jope ja stiiliga suusataja. Igaks juhuks hakkasin filmima, hästi tegin sest peagi selgus, et tegu oligi minu lapsega. Filmisin oma seebikarbi maksimaalse 3X optilise zoomiga, tulemuse üle ei saanud eriti kurta.

Tüdruk tuli suht ettevaatlikult aga ilusate sujuvate kaartega. Lauges osas oli asend veidi liiga püstine, kuid muidu paistis hästi minevat. Ta ise tunnistas, et oli igaks juhuks kindla peale läinud, et issile ikka miskit filmi peale ka jääks. Ootasin kuni ta sõbranna tegi oma sõidu ja filmisin tedagi. Leppisime kokku, et plikad teevad veel paar laskumist ning saame siis kohviku juures kokku. Parkisin auto ja läksin neid ootama, sõbranna ilmus välja aga minu plikat ei kuskil. Mitte ei saanud aru kuidas paar sõitu kolmveerand tundi võtab.

Kui plika lõpuks saabus selgus ka põhjus, nimelt olevat ka teine sõit toimunud, millest teda alles mäe otsas informeeriti. Toda olevat julgemalt läbinud, kahju et ei saanud filmida. Sõbranna kiirustas tagasi starti teisele sõidule, aga nagu hiljem kuulsime jäi napilt hiljaks. Seda juhtus veel paari lapsega, sest organiseerijad polnud kohe algul teatanud, et toimub kaks sõitu. Igatahes kella poole ühe ajal pidi algama slalomi võistlus.

Kohvikus kinnitasime keha enamasti kaasasoleva toidukraamiga, sest siinsed hinnad olid ennekuulmatud. Isegi tühja topsi eest küsiti 25c ja kuuma vee eest 50c, hea et hingatav õhk oli priilt saada:) Toksisin veidi läpaka taga, wifi levi muidugi polnud, me pole ju Euroopas. Seoses varase ärkamisega kippus uni kallale, sõitsin tagasi võistlusmäe parkimisplatsile, lasin istme alla ja tegingi autos lühikese uinaku.

Kui ärkasin panin üllatusega tähele, et polnudki külm hakanud, ehkki ei olnud soojendust peal hoidnud. Temperatuur oli vahepeal tõusnud üle nulli, muretsesin et see teeb raja pehmeks ja slalom ju lõhub ka rohkem. Õnneks oli eelnevate päevade külm piisavalt sügavalt pinnase jahutanud nii, et võistlusraja jääpind oli endiselt kõva ja jäine.

Seekord oli mul piisavalt aega, et veidi mäge mööda üles soodsamale filmimispositsioonile ronida. Keegi ei tulnud ka uurima, kas mul on siin õigust olla kuna riietus oli väga sarnane mäetöötajate omaga. Hoopiski tulid mäe all nii võistlejad kui muud tegelased infot küsima, üks seltskond isegi soovis lumelaua õppetundi võtta. Kahjuks pidin neile teatama, et ei saa aidata kuna ei tööta siin.

Jälle oskasin plika stardi maha magada aga suurema osa sõidust sain siiski jäädvustatud. Slalomi sõitmine tema suht pikkade suuskadega on tonks maad raskem, aga laps läbis raja sellele vaatamata täitsa ilusti. Finishisse jalutades kohtasin ka ühte tuttavat eestlast, kes oli oma poja ja tolle sõbra võistlusele kaasa elama tulnud. Tema poiss töötab suusakeskuses instruktorina ja sõitis väga ilusti, võites esikoha. Lõpuks tehti ka pilt kolmest noorest eesti suusatajast kohaliku eesti lehe tarvis.

Suurslalomi ajad olid lõpuks välja pandud ja laps selle põhjal oma koolist teisel kohal ning üldkokkuvõttes 21. Minu arust igati tubli tulemus kui arvestada, et ta pole kunagi väravate vahelist võistlussõitu treeninud ja saab talve jooksul maksimaalselt 10 korda mäele kui meie suusareis välja arvata. Kahe ajal oli teine laskumine ja siis pakkisime kiirelt asjad kokku, et Blue Mountainisse sõita. Kui ma juba nii kaugele olin tulnud ja päeva töölt vabaks võtnud tahtsin ise ka suusatamist nautida.

Valida oli kas veidi lühema ja pisemaid teid mööda kulgeva marsruudi või siis kiirema aga igava maantee sõidu vahel. Otsustasime uue ja huvitava kasuks, mida polnud kunagi varem kasutanud. Kaart osutus teataval määral vananenuks ja GPS oli koju jäänud, ühes kohas lõppes autotee lihtsalt otsa, sest talvel läks sealt edasi vaid lumesaani rada. Kogu ettevõtmise tegi huvitavamaks ka asjaolu, et kui kaardil on teed märgitud numbri järgi siis tegelikkuses leiad ristmikel keskmiste ja väiksemate teede puhul vaid nime, number pole praktiliselt kunagi juurde lisatud.

Pidin siis kõhutunde järgi sõitma aga ruumiline orienteerumine on mul üsna hea ja Ontarios on tänu suht korrapärasele teede plaanile raske ära eksida. Peale paari huupi enam-vähem õiges suunas valitud pöördele sattusimegi tuttavale teeotsale, kust oli vähem kui pool tundi mäele. Parkimisplatsile saime veidi enne õhtuse suusatamise algust, tänu millele oli vabasid kohti ka mäe lähedal saadaval.

Kohvikusse jõudsime just selleks ajaks kui masinad mäge silutama asusid. Võtsime kerge eine ja otsustasime suusatada ilma vaheajata nii kaua kui viitsime. Ilm oli harjumatult soe nii, et pidin vahepeal oma fleece sisse viima. Kiivri alt mütsi siiski ei saanud ära võtta, muidu võiks higine pea veel külmetada. Ka siin oli vaatamata sulale ilmale lumepuru alune kiht kõva ja jäine pakkudes teravatele kantidele head pidet. Kaheksa ajal teatas laps, et hakkab väsima, mõni ime ta ju poole kuuest ülal. Tegime viimase kiire laskumise ja korjasime siis asjad kokku.

Kahetunnise autosõidu ajal meil kunagi igav ei hakka. Enamasti lobisesime kõikvõimalikel teemadel, see ju ainus aeg kus saab rahulikult kiirustamata vestelda, "quality time with daddy" nagu plikad poolnaljaga seda inglisekeeles kutsuvad. No ja kui jututuju pole kuulame CD pealt mingit raamatut või raadiost uudisi. Muusikat ei viitsi ma eriti kunagi kuulata, see teeb uniseks, ja minu maitse või maitsetus on ka selline, mis teistele peale ei lähe.